Siira ja sisuka Jürgen Rooste lõputu bluus
Kõigi tänavanurkade muusik on loomulikult Jürgen ise, keda ma olen kohanud ta vana kooli märkmikest luulet ette lugemas siin ja seal (jah, kunagi istusin kõrval, kui nad Andra Teedega märkmikke võrdlesid ja arutlesid, millisest Helsingi poest neid õigeid saab) – peamiselt vanalinna kohvikutes. Millisel õndsal ajal me elame, saja aasta taguses Pariisis võis midagi sellesarnast toimuda. Ja eks luuletajad olid siis sama vaesed kui nüüd. Viiskümmend aastat tagasi võisid nõukaliidu riigitruud värsimeistrid teenida paremini ja olla lugupeetumad, aga kas me tahame sellist aega!
Ega Jürgen ei loe luulet vaid kaunistele noortele daamidele (kuigi need on loomulikult põhiline publik), ta on lugenud ka mulle ja mitmetele tümikatest kamraadidele. Aga päris igale möödujale ikka ei loe. Luule on isiklik asi ja kuulajaga peab olema isiklik sott või lootus sellele.
Avalikel esinemistel suudab Jürgen isiklikkuse atmosfääri kergesti luua ja kuulaja kaasa tõmmata. Jürgeni tugevus on pikk šeherezadelik jutustamine, ta masin jõuab siis korralikult käima minna ja nostalgia ei sentimentaalitse, vaid kannab. Nagu ta kirjutab „Suure sumeda, suure tumeda” lõpuluuletuses, oli koolis nende klass kõige hullem klass ja kõik olid selle üle uhked ja vahel harva ka Jürgen, kuigi ta hästi ei saanud nii, sest ta pidi olema hea (loomupäraselt). See headus on dominant luules praegugi. Kuigi dominandile sekundeerib igasugu kahtlusi, kõhklusi ja änge, aga mitte heititalviklikku või baudelaire’likku sarkasmi, mürki ja blasfeemiat. Jürgen tahab olla hea ja õrn, aga päris paljude vastu ja ei saa aru, miks siis, kui ta elulainetesse sukeldub mõnd nümfi jälitama, keegi nõutult kaldale seisma jääb. Ega sukelduja ei saagi näha ega kuulda toda, kes kaldale maha jäi.
Kui Jürgen ei oleks selline, poleks meil ka tema voogavat bluusiluulet. „Kõikide tänavanurkade muusikute” kogus rokib isiklik luule, millesse pikitakse vahele abstraktsioone ja üldistusi, mis on samuti siirastest tundmustest kantud nagu Jürgenil ikka. Viimases sumeduse kogus see elaan aga korraks vaibub. Ja otsides, kuidas jätkata, pöördub Jürgen rütmi-riimi poole ja ega sellega ole midagi katki, nii on ikka tehtud. Aga kui loed läbi: „mina ent lastega praalin / praavitan end ja patseerin / luulekalu lavadelt traalin / toidu eest veereb küll veering” – siis on tunne, et kõik jooksis ladusalt ja hea oli kaasa minna, aga millest see jutt siis nüüd ikkagi käis. Ja kus on endine siiras südamevalu või -rõõm?
Mul on kuri kahtlus, et Jürgen sattus vahepeal kriisi, et hakkas riimima ja kindalt rütmiskeemi kasutama (kerge räpparlik siseriimimäng, mis teeb ka ta esinemised räpihõnguliseks, on ta värssi ju alati toetanud). Jürgen otsis uut algust, uut iseennast, uut teemat, tõetunnet. Ja suvesumeduse kogus leiabki muusa – Sveta.
Ja korraga on meil kohal vana hea Jürgen.
Kui varem oli Jürgen luuletanud nümfidele vasakule ja paremale ja tihti ei täinud neid nimepidi nimetada, siis korraga on kogu poeesiavoog kantud Svetast. Ja on hardam ja õrnem kui varasem armastusluule. On tunne, et Sveta on mingil moel Jürgeni päästnud. Ehk andnud tagasi Jürgenile ta luule, ilma milleta poleks Jürgenil enam elulusti, ja nüüd hoiab Jürgen oma Svetast kramplikult kinni. Aga ettevaatust, Jürgen, keegi ei taha, et temasse kramputaks. Päästjal võib tekkida hirm, kas teine ei kisu teda põhja. (Ometi – isiklikku nooti vahele poetades – pole ma ammu kohanud nii mõistlikku ja tasakaalukat Jürgenit kui viimasele luulekogule eelnenud poolaastal ja ehk on Jürgen leidnud Svetas hoopis kuju, kes kehastab ta enda metsikumat poolt, keda Jürgen peab taltsutama.)
Vanamoodsaid sõnu ja arhailisi omakeelendeid poetav on Jürgen olnud kogu aeg. Toob mulle hoiakuilt meelde Kalev Kesküla eneseiroonilise armastaja, flanööri, kes oli samuti seespidiselt härrasmehelik, aga ei välistanud kohatisi siivsaid tembutamisi ja veiniseid piknikupidamisi näiteks Kalarannas. See on Roostegi luulele tunnuslik. Kuigi väga Jürgeni häälega kirjutatud, sisaldab tekst siin-seal reministsentse luuleklassikast (vahel on mõnd kauget kuju ka nimepidi nimetatud). Nii lugesin ma jupi suvesumeduse/sügistumeduse tekste endale mõttes ette Andres Ehini intonatsiooni ja häälega ja see oligi täiesti Andres Ehin. Ma ei välista, et pandud kirja Andres Ehini lahkumise ajal, kui meil kõigil Ehin sees kumises.
Samal ajal on Rooste moodne.
Ja veel on ta kantud bluusist ja rokenrollist. Elvisest ja Winehouse’ist.
Pind, millele tekst toetub, on avar ja sügav, aga püsti seisab seal eksimatult Jürgen Rooste. Ja hästi seisab.
Oma hääle leidis Rooste kähku (kõigil pole nii läinud). Oma teemad samuti. Need võib isegi ette lugeda. Linn ja bluus, tüdrukud, põhjamaine melanhoolia ja spliin (siin liigutakse tihti poeetiliste üldistusteni, nagu mitmetähenduslikud jääkarud või eestlaste suutmatus traagilistes olukordades nutta või Higgsi bosoni laadne armastus, mida pole näha, aga mis mõtestab kogu ülejäänud olemise), lapsed (aga alati Jürgeni enda lapsed, kellega ma näen teda tihtipeale linna vahel hängimas), laulud isast, Taanilinn ...
Järg kaob käest, lihtsustame need teemad: kodukant, lähedased ja muusika kannavad seda luulet.
Täpselt nagu see oli heas eesti luules sada ja paarkümmend aastat tagasi, ehkki tiba teises vormis.
Ja kuidas vähe hilisemal Alliksaarel oli: „et elu armastada / peab armu elustama”. Just seda Jürgen väsimatult teebki.
Peeter Sauter, Sirp 15.08.2014
Loe edasi
Roostega seenel
Lugesin Rooste luulekogu läbi ühe hingetõmbega. Paks raamat see ju pole. Mõnikord võiksid luuletajad ka pakse luuleraamatuid teha, võiks ikka vahel üle 100 lehekülje julgelt olla, eriti kui luuletused on väiksed, sest mõnikord on 80 lk. ikkagi liiga vähe, et saada kätte… seda midagi. Lummust. Ei saa hoogu sissegi, kui juba läbi. Tahaks nagu veel.
Istusin seenemetsas ja lugesin „Suurt sumedat, suurt tumedat”. Mets oli sama sume nagu Rooste kogu. Ilus, helge. Seeni täis. Päike kuldas läbi mändide. Sammal oli soe, kuiv. Tulin tegelikult metsa seeni korjama. Teel metsa käisin postkasti juurest läbi, niisama, et äkki seal on midagi. Oligi! Postkastis oli Jürgen Rooste uus luuleraamat. Mõtlesin, et alles koduteel hakkan Roostet lugema, aga metsas väsisin seenekorjamisest ära (seeni on see aasta nii palju, inimesed veavad neid lausa kärudega koju, aga ma ei viitsinud enam korjata) ja hakkasin hoopis Rooste luuleteost lugema. See oli kergem ja lõbusam kui seenekorjamine.
Rooste luuleraamatus võid alati kindel olla. Igav temaga ei hakka. Mõnus ajaviide ja meelelahutus. Teda võib alati soovitada nii memmele kui noorele. Rooste on kerge, voolav, meloodiline. Lõbus, kurb. Mänglev. Nagu ta ka ise on lõbus, meloodiline, voolav. Nagu loeks seenemetsas head uut ajakirja. Silmade ette tuleb rõõmsameelne Rooste, lõbus laulik, kuigi ta ise ütleb „Suures sumedas”, et ta pole suurem asi laulik — seda ta siiski on. Ma kujutan küll ette, kuidas Rooste on kord auväärne klassik, umbes nagu soomlaste Saarikoski. Roostest kirjutatakse kord monograafiaid, magistritöid. Doktoritöid. Kindlasti kirjutatakse. Ilmuvad pildiraamatud luuleklassikust, ülevaated, bibliograafiad. Lugejad loevad, vaimustuvad, taasavastavad.
Igatahes, „Suur sume, suur tume”… Hea oli istuda sügiseses metsas, ei ühtegi sääske, samal ajal kui Rooste luuleteose esimene pool rääkiski vaid sääsk-vampiiridest. Ümberringi oli mõnus seenelõhn, puravikud lõhnasid. Sammal lõhnas. Puud lõhnasid. Rooste raamat lõhnas suve järele, Käsmu mereäärse suve järele. Katusepleki ja katusekorteri järele. „Väljas on riiakas torm / kangutab katuseplekki / pilvelaam ülal on morn / üksik sääsk otsib mu mekki” (lk. 26). Lõhnas Keräneni järele, kes kaob oma telki kirjutama ja kes lahkub suvisest Käsmust juba kella viie ajal hommikul. „Hommikul aias / otsin märke sõbra telgist / kirjanik lahkus päiksetõusul” (lk. 17).
Huvitavad pildid! Käsmus olen käinud, võib-olla seepärast tekkiski nii elav mulje. „Korra tänavu / olen käinud armulaual — / Käsmu kirikus” (lk. 11). Vahel on need pildid, mis lummavad, elavad kirjeldused, vahel mingi meloodia, mis jääb kummitama. „Suures sumedas” on palju pildikesi. Üllatavaid. Lõbusaid. Avastasin end vahel muigamast Rooste leidlikkuse üle. Näiteks see haiku: „Kuskilt kaugemalt / kostab ära saekaatri / hommikune ommmmm” (lk. 18). Kui sensei paneksin Roostele selle eest viis plussi. Või siis: „sääskedele on / null reesus negatiivne / hüva õlle eest” (lk. 20).
Rooste luuleraamat on nagu reisikiri suvesse. Luuleklassiku ellu. Ma kohe lausa nägin, kuidas Rooste suvitab Käsmus, laulik suvitab Käsmus. Poeet. Mõnus oli lugeda tema luuleraamatut, nagu oleksin ise saanud seal olla, Kapteni kõrtsis süüa konjakimarinaadis lõhega võileiba ja paar lehekülge edasi lõbusalt saket manustada. Haikude taga oli alati midagi rohkemat. Mingid suuremad pildid ja lõhnad, mida Rooste on sinna enese teadmata pannud. Ja selles ongi luule võim.
Just see suvine tsükkel mõjuski kõige tugevamini. Selles on oma lugu, kindel teema. Käsmu, libedad kivid, sääsed. Mõnus suvi. Üks kindel, konkreetne suvi. Kellegi suvi. Kaunid neiud. Olen ikka seda tähele pannud, et mulle meeldivad niisugused ühe teema, ühe loo luuleraamatud. Neis on midagi rohkemat kui lihtsalt n.-ö. lahtistes lehtedes. Olen ka ise luuleraamatut kokku pannes ikka soovinud, et raamat oleks ühtne. Läbiva teemaga. Aga seda on raske saavutada. Olen veerand või pool saanud, siis lõpeb teema otsa, tulevad muud teemad sisse. Lahtised lehed, kus on teised olukorrad, teised teemad. Teise tunnetusega. Lugedes hing killustub, loed ühest ja teisest, midagi meelde eriti ei jää.
Alates leheküljest 29 Käsmu kaob, Käsmu tsükkel kaob ära, suvi saab otsa. Tulevad sisse erinevad teemad, erinevad paigad. Kaugemad mälestused noorusest. Käsmut enam ei meenutata. Siia kuuluvad sellised luuletused nagu „Platon oli loll”, „Lennale”, „Markole” jne. Mõned neist on juba varem ilmunud. Mida lehekülgi edasi, seda rohkem tuleb sisse kurvemaid noote. Roostelikke noote. Kurbust ja Tallinna. Tallinna, mis on täis mälestusi. Pinke ja tänavaid, ja ilusaid piigasid, kes saavad aukoha ja pilkude osaliseks Rooste luuletustes. Nagu selles „Linnajagude laulus”. Tõeliselt roostelik teema — Tallinn! Ja mu top 1 on kindlasti „Tervitus raadiost”. Selle peale naersin südamest, tõeliselt leidlik. Rooste võiks „Tervitus raadiost” ainel kirjutada terve luulekogu. Nii-öelda raadiotervitused. Umbes midagi nagu E. L. Mastersil. Kindlasti sobiv teos Roostele kirjutada. Rahvalik, lõbus ja hea, kus vanapiigad tervitavad oma sõpru vanapiigasid ja lapsed oma vanaemasid. Ja armunud oma Sirgu Viivesid Valgesoolt. Ma usun, et sellest saaks uhke teos, mida isegi raadios kõlbaks sünnipäevatervitusteks ette lugeda.
„Sirgu Viive Valgesoolt / Su pärast paneks selga parema pintsaku / rinnataskusse kenama taskuräti / sellise et sinna / nina juba ei nuuska” (lk. 66).
Palju õnne sulle, Sirgu Viive Valgesoolt, ka minu poolt!
Igatahes: Rooste on alati Rooste. Ta ei oleks Rooste, kui seal luules poleks alati ilusaid neiusid, kellele ta silma pilgutab, suve, baarisid täis lõbusat rahvast, ja Tallinna tänavaid. Mõni luuletaja muudab liiga tihti oma teemasid, hüppab ühelt teisele. Ja siis see korraga pole enam huvitav. Aga Rooste on ikka Rooste.
Seenemetsast tulin välja korvitäie puravike ja hea tujuga. Ilus päev oli koos Roostega seenel käia. Isegi vanaemale julgeksin ma anda „Suurt sumedat” lugeda.
Andrus Kasemaa, Looming nr 10/2014
Loe edasi
Võimas pealkiri. Roostet tuntakse seni tugeva ühiskondliku ängi kujutajana, tal on lausa sotsiaalseid röögatusi näiteks kogumikus „Ilusaks inimeseks”. Kuna tõelist, puudutavat armastusluulet juletakse harva avaldada, või lihtsalt ei kogeta seda tunnet kui võimsat voogu endas, siis tuleb Jürgen Rooste „Suur sume, suur tume” läinud aasta üheks silmapaistvamaks koguks arvata.
Jürgeni laulud armastusest on vanamoeliselt selged ja nauditavad igas eas. Kui neid pimesi ette lugeda, ei suudaks igaüks arvata, kellele need kuuluvad. Mõned tekstid on sätitud küll proosa moodi.
Jürgenile on omane oma elu ja tunded, lapsed ja naised värssidesse põimida. Nii suur sume kui ka suur tume plahvatavad Käsmu kalurikülas, „kus iga hetk on nagu valatud ajapärl”. Autor viitab kord ka ise Visnapuule, ja midagi visnapuulikku nendes pühendusluuletustes Svetale tõesti kumab. Eks ta „Suures...”natuke nostalgitseb ka aja üle ja mõnes reakeses märkab kahetsusviirge olnust. Kas Rooste loomingus toimubki nüüd murre, näitab aeg. Ent kuulakem luuletust „On ilus Helena mind saatnud”: „on ilus Helena mind saatnud / öil ja päevil / toas ja väljas / - ta on ju tütarlastest parimaid / nii kaua olen olnud armunäljas / et olen iseenda eilse vari vaid / ahh mõru piin / ja maha surut tung / justnagu purjuks viin / teeb mind too / lembepummelung / kui deemonist ma piinat – küüned ihus / ning meel on irdu ilmast – süda vaevatud / eks ise olen süüdi selles suvelätte kihus / eks seegi lõks on iseenda kaevatud / ahh mõru piin / ja maha surut tung / justnagu purjuks viin / teeb mind too / lembepummelung / ja sõnu sõgedaid ma lausun vastu kuud / kirg täidab liha all ka tundetumad luud / ning neidis siivsalt väldib liigset salvamist / on ilu hävitanud temas kogu halva vist / ahh mõru piin / ja maha surut tung / teeb roiuks suveviin / ja lõppeda ei taha / too imeilus lembepummelung”. Midagi kohe kaduvat argipäevast, aga ometi kaunist tajun ka luuletuses „Tervitus raadiost!
Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 80, nlib
Loe edasi
Tagasi teose juurde