Soov leida rahu, tung teha lärmi
Intervjuu Helena Läksiga
Sinu teine luulekogu „Korrosioonikihk” on väikeses taskuformaadis ning tekstid näivad olevat läbinud väga tiheda valikusõela. Kas napp formaat oli algusest peale omaette taotlus või sündis see kogumiku koostamise käigus? Ega siin ole ometi tegemist olukorraga, kus autor on hakanud uskuma, et lugejad (eriti noored lugejad) ei jaksa või suuda mahukamatesse tekstidesse enam süveneda, ning on püüdnud neile omal moel vastu tulla?
Helena Läks: Pigem on siin tegu sooviga adresseerida midagi oma ideaalsele lugejale, mitte niivõrd tajutud olemasolevale (ehkki autori puhul samuti suuresti vaid kujuteldavale) auditooriumile. See on raamat uitajale. Mõte väiksest formaadist tekkis talvel Hasso Krulli 50. sünnipäeva üritusel Tartu kirjanike majas, kuhu Tartu ülikooli õppejõud Marju Lepajõe oli kaasa võtnud Krulli väikese taskuformaadis debüütluulekogu „Mustvalge” (avaldatud Max Harnooni pseudonüümi all 1986. aastal). Uudistasin seda ning üheskoos tõdesime, et see on ilus luuleraamat, selline, nagu üks olla võikski. Paned taskusse, jalutad, võtad välja, loed pisut, liigud edasi. Ja nii rahulikult. Selle aegluse leidmine on suur väljakutse ka minust tunduvalt vanemale lugejale. Minna natuke aeglasemaks, süüvida rahulikult, maitsta teksti ja mõtet. Kui see juhtub kõnetama ka koolibrikiirusel toimlevat noort, ei saa ma seda ka kuidagi läbikukkumiseks pidada.
Kuidas suhtud määratlusse „naisluuletaja”? On see pigem ahistav silt, teatava tugevuse ja eripära tähistaja või midagi hoopis kolmandat?
See kõlab ju märksa ilusamalt kui „agooniline postfeministlik luule”, kas mitte? Sest mis on see „naisluule”, see mõiste, mida me lahkame nii kustumatu kirega? Olen sügavalt veendunud, et selle mõistega on tabatud midagi meie ajale omast ja valusat.1 Kuid miks on mõned „naisluuletajad” ja teised mitte – ning miks me seda ikka kuidagi paika ei saa? See sõna veab meid sabapidi valesse kohta, on vaja täpsemalt sõnastada see, mida sellega haarata üritatakse ning see mõiste määratleda. Aga astun korraks siit eemale.
Luuletusel ei ole sugu. Mind isiklikult sügavalt liigutavate tekstide puhul lahustub kirjutaja oma sõnadega loodud ajas ja ruumis ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist luulet muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.
Siis on tekstid, mis ei vii nii kaugele ei kirjutajat ega lugejat, ent räägivad ühel või teisel viisil olemise olulistest asjadest. Siin on kirjutaja sugu juba rohkem kohal: naine võib, aga ei pruugi anda lapsele rinda ning mees võib, aga ei pruugi valutada puulõhkumisest kibedaid lihaseid. Aga siingi ei ole koht „naisluule” pommi veel õhkida, see pole see tsoon.
Aga kust see tsoon võiks alata?
Jah, mis on siis see, mis paneb paljude kannatuse tõsiselt proovile, see „lause-eelne”,2 enesekohane ja nii paljudele ka väsitavalt eneseküllane „naisluule”? Ei ava ta ust kaugemale kui kellegi hooldamata tagahoovi ega täida enamikku lugejaist ka suurema hellusega argiolemise vastu. Sveta G (Grigorjeva – M. P.) kirjutab, et tahab kõik ilusad tüdrukud kurvaks keppida,3 Kelly Turk aga „sitaks kellelegi vastu molli kütta / mingile lollile eidele Shootersist”,4 mina ise kirjutasin kunagi „a noh kui mingi näkk lesib seal ees siis kütan talle molli”5 jne, jne. Les enfants terribles, kas mitte?
Meil on nii mõnus aeg, kõik saavad justkui kogu aeg kõigest aru ja rõhutavad seda rohkete irooniliste distantsidega. Vana hea teepidudefeminism pole enam moes ja kes sellest aru ei saa, sellele vastatakse nagu Savisaar linnavolikogu istungil. Elame ühiskonnas, kus sooküsimusi puudutavas debatis osalemine on ammu muutunud kurnavaks just neile, kel on argumenteeritult ja tsiviliseeritult midagi öelda. Meie noortele õpetab see, et traktaatidega maailma ei muuda. Edasi: kui oled noor naine ning tajud või oled harjunud kogema Suure Venna, meheliku pilgu alatist hindavat kohalolu, siis võib selliste olude keskel kujuneda uutviisi vaade ka teistele naistele ja iseendale. Kui „1984” konteksti jääda, siis omamoodi kaksisoim: sa hindad teisi naisi nagu mees („wow, neid tisse nägid või!”), ning tood iseendagi selle pilgu alla. Pähe tuleb mitu luuletust sellest, kuidas minategelane värvib huuled, paneb selga hunnitu pesu/kleidi/kasuka või kõik eelnimetatu ning läheb litsidele lõuga andma. Misogüünia on nüüd meie töö ja leib, sest see hõlbustab kõike! Muidugi ei ole see kõik nii lihtne ning mu sõnad võivad solvata neidsamu inimesi, keda häirib „naisluule” kasutamine. Aga see lahatav nähtus kirjandusväljal on minu arvates kitsam ilming sellest, et tänapäeva naised on karjääri (raha, tarbimise) nimel valmis ikkagi kohanema vanade jäikade soostereotüüpidega, ainult et nüüd teeme me selle üle paremini nalja. Aga see on peenraha. Ja see ei ole enam luule, vaid ühiskondlik asi, mis tuleb agoraale arutada viia.
„Korrosioonikihk” näib osutavat mitmel viisil piiritagustele või pinnaalustele asjadele, samuti ka pingetele, mis valitsevad erinevate võimalikkuste vahel. Read „soov leida rahu / tung teha lärmi” (lk 24–25) võtavad selle väga hästi kokku. Kui asetada sellele pingeväljale ka luuletamine ise, siis mis võiks olla see, mis ajendab kirjutama – ning mis tekitab soovi vaikida?
Suurem osa luuletamisest on ikka pigem mitteluuletamine. See ei ole kuidagi sunnitud ei seest- ega väljastpoolt, see lihtsalt on elu kulg, üsna rahulik, tuttav ja turvaline. Luuletamine – see on ärritus ja auk suures villases kangas, aga ka selle lappimine. Pinge tekib sellest, et ei olegi võimalik nende kahe olemisviisi – mitteluuletamise ja luuletamise – vahel valida, sest nad lihtsalt on: nagu pikk mõõn ja järsk tõus või vastupidi. Rahu tee oleks vaikimine, aga see ei lähe minu loomusega lõpuni kokku. Lärm on sõna ja sellega tasub pigem kokku hoida. Nii ma käin elust luuletusse ja tagasi.
„Korrosioonikihk” ilmneb mitmekihilise kogumikuna ka selles mõttes, et religioosne (kui see nüüd on ikka õige sõnavalik?) ning nägemuslik ja argine, siinpoolne või lihtsalt meeleline tasand vahelduvad sujuvalt ja loomulikult. Kui mõelda nooremale luulele laiemalt, siis on su luules religioossusele osutav temaatika vist kõige otsesõnalisemalt läbi mängitud, näiteks siis luuletuses „Jumalast veres” (lk 14–16).
„Jumalast veres” osutab religioossusele küll, aga seda eri usundites leiduva üpris uljalt jumalavallatu kokkumiksimise vormis. Siin on tegelikult kohal minu huvi ja mõningane hirm, mis seotud nähtusega, mida religioonisotsioloogias tuntakse kui religioosset turuplatsi. Vali igast usundist sobiv element, pane need kokku, ole suurepärane unikaalne sina ise – ja mitte miski ei kohusta millekski. Selline moodne relativistlik mülgas. „Jumalast veres” lõppeb üsna ekstaatiliselt, ehkki on selge, et kõik need raamatud, millest seal juttu on, saavad „läbi töötatud”, s.t ammendatud. Religioon ei ole kõigi võimaluste ammendamine, see on, vastupidi, talletamine: kogemuse, lugude, väärtuste.
„Religioossuse” sõna ma ei pelga, ehkki ma ei ole tavamõistes religioosne inimene. Ei ole kombetalitust, ei dogmasid. Kui rääkida tavaolemist ületavatest kogemustest, siis minu puhul on need alati seotud loodusega, harvad ja põgusad, kuid nendes on palju äratundmist ja avarust ning jaatust. Selle avaruse jätab mõistus võimalusena meelde ning on sellisena kohal ka argistes hetkedes. Eks sealt see sujuvus tekstideski.
-----------------
1 Diskussiooni algatas Jürgen Rooste saates „Jüri Üdi klubi” (ETV, 4. XI 2013). Vt ka Jürgen Rooste, Noored vihased naised. – Sirp 15. XI 2013.
2 Mihkel Kunnuse väljend samas saates.
3 Sveta Grigorjeva, kes kardab sveta grigorjevat? Värske Rõhk, 2013, lk 29.
4 Kelly Turk, Mina väljas vol 1. – Värske Rõhk nr 37 / kevad 2014, lk 14.
5 Helena Läks, Helena läks. Verb, 2010, lk 18.
Maarja Pärtna, Sirp 19.06.2014
Loe edasi
Vähem on rohkem
Kolme aasta eest Helena Läksi debüütkogu „Helena läks” (Verb, 2010) lugedes imetlesin luuletaja väljenduskeele karedat pealispinda, märatsevat jõulisust ja arulagedat argisust, mis väljendus tema tekste iseloomustavas võõrsõna- ja slängirohkuses, luuletuste sisulises fragmentaarsuses ja mäslevas sõnadevoos. See autorihääl, mis mängis tollal põrsaroosa kattega liivapaberist kaante vahel erinevate väljendustega kergelt ja nautlevalt, on autori uues teoses „Korrosioonikihk” aga kuhugi (kaduma) läinud.
Uues kogus avanevad Läksi sõnad lugejale harjumuspärasest erineva nurga alt – luuletekstid on lehele paigutatud mänglevas vertikaalis. Autori esikteosest tuttav tormlev väljendusviis ja terav-lõikav kõnetoon on värskes raamatus märgatavalt maha rahunenud ja jäänud üllataval kombel olmeliselt taltsaks. Kirkakaanelise kogu lehekülgedele laotunud luule on rahulikum ja melanhoolsem ning kantud kõikehõlmava üksinduse, paratamatu kaduvuse ja määratletamatuse meeleoludest. Pained, millega selle kogu tekstides tegemist, on sõnastuse leidnud luuletuses „Asimov”, kus luulemina oma vaevasid nimepidi kutsub. Need on: „hirm aja ees // hirm ajatuse ees // soov leida rahu // tung teha lärmi” (lk 24-25).
Kuna uus luulekogu on eelmisega võrreldes ka mahult üsna napp, koondades vaid viitteistkümmet luuletust, võiks oletada, et autor on „korrosioonikihule” järele andnud ning lagundanud oma tekstides selle, mida varemalt nimetasin nende sõnadest küllastunud ja karuseks pealispinnaks.* Autor oleks oma kogust justkui sõnu, nagu luulemina oma südamest vett, kopsikuga välja visanud (lk 29). Ei teagi nüüd öelda, kas luulekeele rahunemise on kaasa toonud sisemine kasvamine või sai autori debüütteost iseloomustav krobelisus taotluslikult liivapaberiga siledamaks hõõrutud. Ometi jäin taga igatsema just seda Läksile iseloomuliku vallatut kvaliteetkrobelisust, mis oli iseäraliselt „tõtlik, toores ja ilmale valla” (lk 31). Mälestus sellisest väljendusest on luuletustes „Jumalast veres”, kus kinnimajas istuv luulemina ühes kongikaaslasega Johannese evangeeliumi lehtedesse keeratud tubakat suitsetab, ning „Naisluulest ühe mehise hingetõmbega”, kus, nagu pealkiri viitab, ironiseerib autor naisluule küsimuse üle. Väljenduslaadilt maheda luulekogu kontekstis on need tekstid üsna silmatorkavad, kui mitte võõrastavad.
Läksi vaguram luule väljendab soovi kas või paratamatu korrodeerumise, lagunemise ja kadumise kaudu panna vastu teadlikule mugandumisele ja konformismile ning tema tekstides kõneleb „kihk minna hukka / üksnes, et tõestada selle maailma / sobimatust inimhingele” (lk 8). Siin on kujutatud vastupanu teatud välistele ootustele, mis modelleerivad ühetaolisi ja tavalisi tüürimehi ning elusuuruses nukke, kelle suust kostub vargsi mõni „ilus plastmassist voolitud lause” (lk 2). Ometi kõnelevad lauale asetatud teetassid niisugusesse vastupanusse peidetud hiilivatest paradoksidest, sest teetasside ja tavaliste inimeste päralt näib olevat arusaamine, et „elu läheb paremaks tasapisi / vahepeal tuleb seista ja oodata” (lk 37). See vastupanu ei ole vormiliselt sõdiv või leksikaalselt märatsev, vaid vaikselt vaatlev ja tasaselt sõnastav. Kartes justkui neid sõnu kirjutades laguneda, tõestab autor, et vähem on mõnikord rohkem (lk 3).
Vaoshoitumale väljendusele vaatamata või just hoopiski selle tõttu luuletused Läksi teoses puudutavad ning nende naiivsusest vaba siirus on ehe ja elujõuline. See elujõulisus on kohal ka juhul, kui mõni luuletus jutustab kaduvusest: vanaisa matuserongile järele vaatavast külamehest või teelt leitud leevikese tillukesest kalmust, mis kevadsula saabudes tõenäoliselt oma kohale ei jää. Neis kahes kirjeldatud tekstis loob autor üsna nappide vahenditega kujutluspildid, mis lõikavad luuni. Just seetõttu, et siin lausutu ei ole raju ega ülevoolav, vaid leinajale kohaselt kombekalt austav ning tasane. Aga võib-olla pugesid need naha alla, sest tundsin ära selle maantee ja sügava kurvi, mis laseb „matuserongi viimasel otsal selle algust näha” (lk 27).
* Vt Kadri Naanu, Läks sõnu pidi jalutama. – Värske Rõhk 2011, nr 28, lk 124–126.
Kadri Naanu, Sirp 19.06.2014
Loe edasi