(:)pärast undamist tuleb kui tuleb
Kui ma esimest korda Lembit Kurvitsaga kohtusin (see juhtus Staadioni tänava hullumajas), ootas ta rahutult oma teise luulekogu ilmumist. Kurvits istus ja mõjus hirmutavalt, või siis lõi ta jalaga vastu maad ja küsis, kas kuuled, kuidas see kõlab, mis ei mõjunud ka just julgustavalt. Ajaloolist tõde me siin viimaste peensusteni välja ei selgita, aga sel meie esimesel vestlusel rõhutas maestro, et luuletaja esimene raamat ei tohi olla geniaalne, siis on raske läbi lüüa. Esimene raamat peab olema lihtsalt väga hea, edaspidi võib viimase välja panna. Hoiatavaks näiteks tõi Kurvits Rimbaud’ debüüdi, mis ei müünud ühtegi eksemplari.
Kurvitsal võis isegi õigus olla, aga kes teda kuulas. Ma isegi kirjutasin tubli kolmkümmend geniaalset raamatut, enne kui Eesti Raamat lõpuks “Dawa Vita” avaldas. Riismaal läks paremini, tema esimene raamat avaldati ilma pikemalt mõtlemata, “Me hommikud, me päevad, õhtud ööd” (2011) oli läbinisti hull huugamine, Kurvitsa mõõdupuud kasutades ilmselgelt liiga geniaalne, ent kõik ei olegi Kurvitsa tüüpi kainelt kaalutlevad karjääripoeedid.
Ometi läks Riismaa debüüdil hästi. Kulka parima luuleraamatu nominatsioon tõi kultmini võibolla ainsa mõistliku kirjandusalgatuse raames kaasa märgatava raamatukoguostu pärast tavamüügi lõppu. (Järgmisel aastal ei sekkunud raamatukogud enam kuidagi nominentide ega laureaatide kaubastamisse, võin seda kirjastajana kinnitada: oli kogemusi kahe nominendi ja ühe laureaadiga, raamatukogud ignoreerisid neid kõiki võrdse põlgusega.)
Nii et Riismaa kui poeedi silmapaistev omapära on pime õnn. Õnn alustada kujundi- ja kompositsioonivaba luulega, õnn ammendada see ummiktee esimese raamatuga, õnn esimese pooleteise tuuri raamatuga saavutada pea kõik, mida eesti luules üldse saavutada võib, õnn juba teises raamatus jõuda oma huugamisega sügavasse kriisi ning õnn sündida nende väheste äravalitud luuletajate hulka, kellel on juba kolmandas raamatus 30% intensiivse kujundiga läbikomponeeritud teksti.
Mida ma mõtlen hullu huugamise ja pooleteise tuuri raamatute all? Palju erinevaid asju, hilisdebütantide monotoonseid armuvalu- ja lihahimukarjeid ning muid ühe töövõtte, ühe teema, ühe klaviatuuriklahvi üleekspluateerimisi. Paremal juhul raskesti kirjeldatavat tooni, aga seda siis, kui peale tooni midagi muud ei olegi. Ma pole enam aastaid uuemat muusikat kuulanud ja just sellepärast enam ei kuulagi, et liiga palju on ühele kõlale, ühele tehnilisele nõksule rajatud huugamist, kõla, oma imelikku häält, ilma et oleks midagi öelda, ilma et saaks kokku ühegi korraliku loo, plaadist rääkimata.
Riismaa “Me hommikud…” oli just nimelt kõlaraamat, väga hea kõlaraamat. See kõlas nagu eesti keel, nagu erinevad eesti keeled, nagu räägiksid erinevad inimesed oma erinevaid lugusid igaüks omas keeles. Luuletus, mis kõlab nagu eesti keel, on haruldane asi. Ma ei suuda sealt enam ühtki lugu ega luuletust meenutada, kuid see polegi nii väga tähtis – midagi ei häirinud. Erinevalt Mats Traadi hauakirjadest, kus kogu aeg midagi kriibib, pigistab ja hõõrub, kusjuures ma olen täiesti kindel, et vastu autori tahtmist ja ilma tema teadmatagi.
Andra Teede debüüt näiteks oli samuti huugamine ilma ühegi kõva luuletuseta. Küll meeldis kõigile, kriitikutel oli nii palju rääkida ja olla. Aga edasi on Teede kütnud raamatute viisi kujundlikku ja terviklikku teksti, kuid kriitika entusiasm on kadunud. Selline asi innustab huugama, peabki innustama. Kohe rõõm on vaadata, kui debüüdipreemia þürii innustab masse riimiliselt luuletama, tuli selline tark mõte ja nüüd siis innustavad. Täiskasvanud inimesed, ise teavad.
Grigorjeva – jälle undamine, undamisel pole küll iseseisvat väärtust, aga see on hea stardipositsioon. Üheülbalist andmist on kergem ammendada ja sealt edasi liikuda. Eks luuletusega on ka see asi, et teemat on väga raske arendada, kui teemat ei ole: vajud sohu ja sinna sa jäädki, undamine on ikkagi kindel maa jalge all. Andekas inimene võibki jääda undama, võtame Oksa või Alliksaare ehk Masingu või Laabani, nagu ka Barbaruse või Ehini. Üksikuid äralangemisi tuleb neil kõigil ette, aga nad huugavad, kuni elupäevi on antud ja osatada pole ka nagu põhjust.
Täna me kogu eesti kirjanduslugu läbi võtta ei jõua, kuigi sinna kanti kisub. Ja mis saab meil olla pooleteist tuuri kirjanduse vastu? Muhk peas on ikka parem kui mitte midagi. Ometigi on allakirjutanule põikpäisest kangutamisest sümpaatsem praktiline lähenemine, funktsionalism, olupoeesia, kui soovite. Olupoeesia mitte olme tähenduses, vaid olupoliitika mõttes. Umbes nii, et olud on kehvad ja meil on sihuke närune poliitika siis.
Selle vahega, et olupoeesia olud ei ole kunagi kehvad. Kujund ja kompositsioon, mida ma ühena vähestest tänapäeval hindan, on viinud selleni, et mõned lihtsameelsed on juba hakanud rääkima, et keegi (:)kivisildnik on eesti luule privatiseerinud. See ei ole päris õige. Asi on pigem nii, et luuletajate ja asjassepuutuvate ametnike ning ettevõtjate laiad massid on luule maha visanud või maha unustanud ja ma olen selle üles korjanud. Prükkari tunne on küll, aga ma ei lase ennast segada.
Loodan, et Riismaa kolmanda raamatu tausta on nüüd piisavalt valgustatud ja me saame minna teose enda juurde. “Majus ja majutult” on selge ja omapärase kompositsiooniprintsiibiga ning selles mõttes sarnaneb ta teise koguga “Rebase matmine” (2012). Raamat koosneb temaatilistest peatükkidest, millest igaüht kannab kindel emotsioon, ja nad on järjestatud põhimõttel: tugevam emotsioon ees, nõrgemad emotsioonid riburada pidi järel.
Esimene peatükk on huumor, teine armastus, kolmas luuletamine, neljas sotsiaalse kanti, viies surm ja kuues on ilma kindla tähenduseta. Väärtused on selgelt paigas. Ehkki huumor ei ole autorile kindlasti nii loomuomane kui armastus, mõistab ta koos toimetaja Jürgen Roostega – arukad inimesed mõlemad –, et nali on see, mis maksab; annab publikule kohe kätte, mida see tahab, ja saab siis oma asjadega edasi minna. Ja tõesti ei olegi naerukrampidest midagi orgasmile lähedasemat, kui siis ehk aevastus. Aga meditsiiniteemade koht on pigem seltskonnaajakirjanduses kui luulekogus, nii et see teema jäägu siin targu kõrvale.
Riismaale isiklikult on kindlasti kõige tugevam emotsioon armastus ning see teeb talle kui poeedile au, sest väga raske on luuletajana oma erialaseid kitsarinnalisi huvisid eraelust tahapoole sättida. See, et ühiskonnaelu tuleb luuletamise järel, on ka loogiline, nagu seegi, et surm läheb meile veel vähem korda kui poliitilis-kommunaalne luupainaja. Viimane, ühest pikemast tekstist koosnev ning tähenduse kadumist ja tähendusetust (loe: emotsioonitust) jutlustav tekst on võti kogu raamatu lahtikodeerimiseks.
Juba esimeses, huumoripeatükis on nii, et viimane luuletus ei ole üldse naljakas, vaid midagi peatüki sisukorra ja luhtunud sünteesi vahepealset. Omaette võetuna poleks tal pea mingit väärtust, aga kompositsiooni seisukohalt on ta jooksja aju funktsioonis: aju ise otse küll ühtegi konti ei liiguta, aga koordineerib kogu keha liikumist. Vaatame iga peatükki ja sama arhitektuuripõhimõte kordub: viimased 20–40% tekstidest – mida nõrgema emotsiooniga peatükk, seda enam – peatükkides koosnevad madala intensiivsusega tekstidest.
Üldjuhul ma peaksin seda veaks või käsitööoskuse puuduseks, aga seekord mitte. Ma ei oska märgata kedagi, kes selle raamatu juures oleks võinud nii lihtsa asja vastu eksida. Tempo langused nii peatükkide sees kui raamatus tervikuna ei ole juhuslikud, otse vastupidi, nad on märgilise tähtsusega. Ma olen liiga sageli näinud seda, kuidas kriitik raamatu kohta, mida pool aastat on hoolega tuunitud, kaljukindlalt väidab, et see on kas toimetamata või halvasti toimetatud. Hea, kui üldse toimetamist nimetab.
Me elame degenerantlikus impeeriumis, väljasureva rahva seas, kus kultuur, moraal ja kõik muud loomalikust ulgumisest kõrgemad kunstid, ka lihtne kirjaoskus sealhulgas, on kadumas või juba lõplikult ajaloo prügikasti kolinud. Milline peaks olema siis meie kaasaegse kirjanduse toon ja kompositsioon? Ikka meeleline toon ja langev tempo. Ärge öelge, et armastusluule on elukauge või ajastuvõõras, otse vastupidi: see on liha meie pekist ja veri meie mädast. Ebameeldivate teemadega tark autor luuletuse tasemel ei tegele, parem ongi see võigas kraam peita raamatu ülesehitusse.
Ma pean raamatu ülesehitust oluliseks, kuid isegi kui arhitektuur kõrvale jätta – paljud ju olude sunnil jätavad –, on tegu igati väärtusliku materjaliga. Majagi võime hinnata katusepleki, kellanupu ja aknaraamide järgi. “Post coitum” on suurepärane luuletsükkel, aga kui tsüklit kokku arvata ei mõista, siis jääb võimalus lugeda seda raamatut väga heade luuletuste tasemel ja neid on palju. Vahest mitte nii palju kui Jüri Kolgil, Vahur Afanasjevil või Kaupo Meielil, kuid ikkagi silmapaistval hulgal – noorem autor ka, tulemus ikkagi väga tugev, protsentidest oli juba juttu.
Toon ka tekstinäiteid, ehkki tean, et luuletuse tasemel lugemine ei ole sugugi kõige levinum luuleraamatute tarbimise viis. Kujund ja kompositsioon on kood, mida enamik luulearmastajaid ja ekspertegi läbi ei hammusta, ja seega jääb toon, kõla, keelemuusika, kauge nimetu lugeja kauge nimetu nukrus. Toonid on olemas, ainus, mis võib segada ja segabki tooni tasemel lugemist, on see, et neid kõlasid on rohkem kui üks ja ühelt tuurilt teisele hääletamine väsitab lugeja kiiresti ära.
Toonilugemine ei ole muidugi ainus ja kõige levinum luulelugemise meetod, jääb teemalugemine ja sõnalugemine. Mitte et see ainult Riismaa raamatu lugemiseks hea oleks – üldse on abiks, kui kasutada luule manustamiseks kombineeritud meetodit. Üritad lugeda tooni, aga kui tuttav kõla käest ära kaob, loed tuttavaid sõnu: “kaugel põhjas”, “õnnelik”, “tüdruk”, “Filipiinidel”, “kõrtsisel õhtul”, “klassiõde”, “riietan ta mõttes lahti” jne.
Tuttavatele ja kõnekatele sõnadele keskendudes pea puhkab ja siis on lugejal juba lihtsam mõne aja pärast jälle tooni tabada. Konjunktuurihuviline luuletaja just sellepärast tooni ja sõnaga töötabki, et nende lihtsate asjade sisse saab luuletuse, peatüki ja raamatu tervikkompositsiooni nii kavalasti pakkida, et see luulelugejat üldse ei sega. Alatu luuletaja kasutab seda nõksu muidugi kurjasti ära ning maskeerib tooni ja sõnaga igasugust solki. Riismaa niimoodi ei tee, ei ole vaja teha, luuletusi on ja jääb ülegi.
Ilma tekstinäideteta arvustusi ma ise ei usalda, paraku tekstinäidetega arvustusi ei saa üldjuhul samuti usaldada, sest näited muudavad jutu, mida nad peaksid veenvamaks muutma, hoopiski koomiliseks, aga kogu aeg naeru kögistada pole ka mingi täisväärtuslik elu. Aga mõned näited suurepärastest luuletustest kogus “Majus ja majutult” on siin: “riietan ta mõttes lahti / inspiratsioon / panen mõttes riidesse / tekst” (lk 28); “mul on nii palju nägusid / et kingad ei mahu esikusse / riided kappi / ega raamatud riiulisse / /miks sa siis imestad / kui sinu juurde tulles / esimese asjana / end alasti kisun” (lk 30); “…nyyd polnud enam / ei aru / ei pead // sinnasamma nad jäidki // käisin sügisel otsimas // juulis olime tühjad ja paljad / oktoobris olin tühipaljas” (lk 37).
Meil ilmub väga palju raamatuid, millest ka kõige parema tahtmisega kolme oivalist tekstinäidet välja ei võta, siin on neid aga laias valikus. Suuremamahuliseks kaubaproovide esitamiseks puudub vajadus, sest kui see siin ei veena, siis pole luule teie jaoks, tuleb Vikerkaar nurka visata ning minna võimetekohasemaid väljakutseid otsima.
Ma ei saa kellelgi keelata luulevaba huugamist lugemast, mahitamast ega kirjutamast, aga ma soovitan selle asemel paljajalu toas edasi-tagasi tatsata, rütmiline plätsumine rahustab ja on tervisele hea. Mitte et luule ilmtingimata peaks vana arvuti ventilaatori suminast või tänavamürast erinema, aga see oleks temast kena. Riismaa on õnnelik ja viisakas luuletaja, mulle sellised meeldivad. Ma hea meelega kisuks kellegi käest Alveri sõrmuse ära, laseks selle sisse roppusi graveerida ja pitsakulleriga Kaurile saata, see oleks õiglane.
(:)kivisildnik, Vikerkaar nr 1/2014
Loe edasi
Varjundirohked kõnetlused
Kaur Riismaa, Majus ja majutult. Naeru ja yksilduse raamat. Toimetanud Jürgen Rooste. Kujundanud Piia Ruber. Verb, 2013. 112 lk.
Kaur Riismaa, Metamorfoosid. Toimetanud Triin Marjapuu. Kujundanud Matthias Sildnik. Jumalikud ilmutused, 2013. 110 lk.
Pikka ja pidulikku pealkirja „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” kandnud debüütkoguga 2011. aastal üllatanud ja selle eest tulevikutäheks tituleeritud Kaur Riismaa näib olevat eriti heas ja üha võimenduvas hoos: läinud aastal ilmus tal suisa kaks kopsakat luulekogu. Neil päevil tuli seni neljale Riismaa raamatule lisaks „Teekond päeva lõppu”. Süveneda soovival kriitikul on raske Riismaa tempoga sammu pidada.
Ohtlik sõnaohtrus? Kaugel sellest, Riismaa luules puudub igasugune liiasus, iga sõna ja fraas on täpne ja kõnetavalt tähenduslik. Seega kipuks niisugust luulevõimekust hoopis luuletaja enda sõnadega iseloomustama hasardi ja distsipliini loova kooslusena,1 mis on viinud selleni, et Riismaast on saanud lausa omaette nähtus. Tema silmatorkavalt mitmepalgeline ja jutustava algega hoogsalt looklev luuletoodang on teatud mõttes seatud isegi loominguliseks mõõdupuuks, nagu on luuletanud Sinijärv: „tahtsin kirjutada / kaur riismaa pikkuse luuletuse / aga ei tulnud välja”.2 Kui esikkoguga kinnistus, et Riismaale kui poeedile on omane narratiivsus, ajendas tema võõraid saatusi läbi mängiv, hästi lihvitud empaatiast läbi imbunud ning ajaloolisi sõlmpunkte uuriv luule lisaks ilmsele paralleelile Mats Traadi Harala elulugudega veelgi mastaapsemaid võrdlusi näiteks Ene Mihkelsoni või Jaan Krossi ajaloolise proosaga. Teine kogu „Rebase matmine” (2012) lisas kompositsioonilise võttena vaatepunktide vahetumisi isikuliste asesõnadega mängimise kaudu, mis tõstis keskmesse vahetud inimsuhted, ambivalentsed seisundid, individuaalsed emotsioonid, läheduse-üksinduse küsimuse. Latt on seatud haruldaselt kõrgele. Kas kaur lendab sellest üle? Millisteks üllatusteks, ootamatuteks lüürilisteks värelusteks ja elulisteks ülendusteks on luuletaja Riismaa veel võimeline?
Esiteks – metamorfoosid. Selline sõna- ja pealkirjavalik viskab muidugi õhku paralleelid muundumismüüte jutustava antiikluulega. Kuid Riismaa puhul kannab igasugune muundumine mingit loomuomast tähendust, tema sõnul ongi loojale iseloomulik olla mängur.3 Juba varasemast on Riismaa tuntud kavalate võtete poolest: tema luuletuste mina-positsioon on sageli muutlik, reetmata äratuntavalt enesekeskset häält ja püüdmatagi anda kätte üheselt hoomatavat lüürilist mina. „Majus ja majutult” (MM) ja „Metamorfoosid” (M) on pealtnäha palju isiklikumad, paljastades ennekõike autorilähedase subjekti tundeid, vaateid, hetki ja aegu. Senisest selgemini volditaksegi seekord oma hommikuid, oma päevi, õhtuid, öid „sinule ja sinust / mõneks salmiks / isegi kui neid saab talumatult palju” (M, lk 69). Ometi jagub ka neisse tekstidesse juba tuttavaid rollide või vaatepunktidega mängimisi, poeetilisi karakteriloomisi. Lüürilise mina poetus „mul on nii palju nägusid” (MM, lk 30) omandab lisaks möödanikus sobramisele, igapäeva järjekindlale vaatlusele ja ümberkaudsetele suunatud tähelepanule nüüd ka üha uusi tähendusi külmaseenele hääle andmisega (M, lk 86–89) või hoopis kõrgelennulisemate ümberkehastumistega: kas siis öösi sageli linnuks käies (M, lk 103) või olles „lind / kes kardab unustada lendamist” ja rähkleb vastandites (MM, lk 17). Peamine ja nõnda ainuline poeetiline tegur seisnebki siinkohal mingi väljendusvõimaluse andmises väga erinevatele subjektidele või elementidele, seisunditele, ajakihistustele ja ruumilistele olemistele – nimetatagu sellist lüürilist maskeraadi pigem ja tabavamalt ümbervaimustumiseks (nagu kirjeldab luuletaja hea näitleja oskust ümberkehastumise asemel ümber vaimustuda; M, lk 33).
Teiseks – „olla olnd”. Mõlemad kõnealused luulekogud algavad ebatavalise nõksatusega. „Metamorfooside” lätteks on ühe „kolmeaastasekanti plika” loitsiva lalina vahendamine ja „Majus ja majutult” esitleb fraasist „olla olnd” hargnevates lüürilistes narratiivides erinevate tüüpide kuvandiloomeid ja kõnemaneeride kirjalikku läbikatsumist, kuni luuletaja justkui isegi kohkub: „elulises ehmatuses / surmaligi luuletaja / paneb arvuti kinni / ja kuulab aknast / oma värsse kräunakil / märtsipyhitsuses / on nad tõesti kõik minu” (MM, lk 11). Ühel või teisel juhul on tegemist luulekeele võimaluste proovilepanekuga ning sõnavara ja -jõu piiride katsetamisega. Riismaa looming kulgeb vitaalses ja loovalt intensiivses mühinas, nii et vaevalt on imestusväärne juhtum, kui „luule hakkas vastu hyydma” (MM, lk 59). Luuletaja esitleb end vaatleva vahendajana, kes mitte ei loo midagi ainulist, vaid ta justkui kohtub luuletusega: „Kirjanik on meedium alates sellest hetkest, kui ta õpib ümbritsevat märkama, ja valdab samas piisavalt tehnilisi vahendeid, et ümbritsevast saadud impulssi saleda tekstina edasi anda.”4 Sellega seoses kerkib kõnealustes kogudes uue aspektina esile metaluule: loomeprotsessi läbivalgustamine („riietan ta mõttes lahti / inspiratsioon / panen mõttes riidesse / tekst”, MM, lk 28), tugev püüd tabada omaenda loomisessentsi („... ka mu luuletus / on ainult viis ju kysida et kuis läheb”, M, lk 53; „säärased mu luuletused ongi / hulkuvad mõtted ootesaalis / ridadesse murtud päev”, M, lk 68) ja ühtlasi luuletaja olemise sõlmpunktide harutamine. Seejuures markeerib poeedi rolli väärikas aristokraatlik poos, mis välistab isikliku elutraagika esilesööstu ning jätab pinnale üksikasjadest võrsuvate tunnetuste ülenemised üldinimlikeks peegeldusteks.
Kolmandaks – luuletaja eesmärk on lisaks luulekeele piiride püüdmisele ja dialoogile, üle aegade ja maade suunatud hõigete vahendamise olla „maailmadelooja” (MM, lk 48). Poeetiliste metamorfoosidega markeeritud maailmade loomise võimalused kooruvad lahti rikkaliku buketina, mis pakub äratundmisi igat tüüpi lugejaile ja mille põnevaimatest tahkudest tulevad ilmsiks sünesteetilisi elamusi võimaldavate olukordade äratabamine, erootilised liuglemised sõnakütkeis, intertekstuaalsed põimingud, sotsiaalsete ebapädevuste ülenemine voorusteks, kurbeksistentsiaalse lõõma põrkumine kõleduse ja seda tasakaalustava helge lummaga. Või siis ka aegruumilised sulamid, mille mastaapseimaks näiteks üks eksootiline, Iisraelist võrsunud kujutus: „Tell Kinrot / päikesetõus yle Galilea / minu ees kolm tuhat aastat tagasi / kadunud linn / minu pahemal kaks tuhat aastat tagasi / Mäejutlus / tuhat aastat hiljem / lõi Saladin minu paremal käel ristiryytleid [---] elu pikkus on konstant” ja „oliivipuud vaatavad malbelt meid / nagu sipelgaid / oma juurtel // tulemas / ja / kadumas” (MM, lk 57). Ruumidetailide ja ajahetkede tihendatud põimingud on sageli ühenduses emotsionaalsete kahetisustega: „sa võpatad läbi une // Jaapanis on maavärin / Filipiinidel tsunami // minus hirm ja huvi / hurm ja hävi” (MM, lk 23). Mõlema luulekogu maailmad koosnevadki väga tugevalt tundepõhistest sähvatustest, kuid nende hargnevustes asetab Riismaa tema varasemast loomingust tuttava suuremeelsuse ja osadustunde kooskõlla poeetilise kergusega, mis ei jäta ühtki emotsiooni ega meeleseisundit domineerima teise üle, vaid moodustab lendlevalt polüfoonilise terviku. Siiski esitleb see tervik väga teadlikku ja kaalutletud ambivalentsust, loovat vastandlikkust, piiridel püüdlemisi: „mulle meeldib piiri peal / kus on natuke ohtlik / aga enamasti maru huvitav” (M, lk 82).
Niisiis on tegemist ebatavaliselt rikkaliku ja selgelt lugejale suunatud kooslusega, eriti kuna mõlemad mullused luulekogud moodustavad läbimõeldud terviku, mida üldjuhul ei ootaks säärase produktiivsuse puhul. Tuginedes üldinimlikele unelustele, tunnetele, mõtisklustele ja mälestustele, raamivad lüürilise mina pihustumised kord hõljuva, kord teravalt nokitseva tonaalsusega loomingut, milles kaksipidisus kuulub loomuldasa muundumisalti looja poeetilise essentsi juurde. Riismaa tekstides põrkuvad ja sama palju ka põimuvad mure ja rõõm, armastus ja surm, hullus ja kurbus, hellus ja karmus, hirm ja hurm, mälu ja ettekujutused. Jah, „võibolla / kui me elud poleks kärestikujõed / kõrgel jahedas / tydineksime kiirelt / nõmekollasest laisast / deltalainetusest tasandikul” (M, lk 59). Kuid kärestikulised meeletused ja tormitsused on siin juba eos suubunud naeru kerguse ja üksilduse kurbuse rahulikku tasakaalu. Kui tahes rahutu sisemine poeesia on tõmmatud elulistele vormidele nõnda, et isegi elu absurdsused ilmnevad nõtkes empaatias, ülevuse ja alamuse harmoonias. Ikka seejaoks – nagu lüüriline mina püüab armastustki –, „et tuld hoida alal” (MM, lk 74).
---------------------------
1 Kairi Kruus, Intervjuu: Kaur Riismaa. – Värske Rõhk 2012, nr 29, lk 48.
2 Karl Martin Sinijärv, *tahtsin kirjutada … – Vikerkaar 2014, nr 3, lk 21.
3 Kaur Riismaa, Rännates inimesi pidi. Intervjueerinud Jürgen Rooste. – Sirp 13. I 2012.
4 Kaur Riismaa / Carolina Pihelgas, Kohtumised häälega. – Looming 2014, nr 2, lk 232–233.
Brita Melts, Sirp 19.06.2014
Loe edasi
Vähehaarav luulekogu. Kuigi ma nautisin Riismaa esikluuleraamatut „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” (2011) ja leppisin „Rebase matmisega” (2012), siis kolmas tekitas vaid imestust, mina siit midagi püsivamat ei leidnud.
Sõnakära justkui oleks, aga millelgi mõte pikemalt peatuma ei jää. Kirja on pandud natuke isiklikku (parimad nt. „olin yhes unenäos maal”, „sõbrad olengul”, „luuletaja” (lk. 48), „kassina kardinaisse juurdu”), pisut ehk sotsiaalset värvi, kuid kuidagi kunstlikku (nt. „hingehaige märkusi”, „ära kysi). „Majus ja majutult” on jaotatud kuude ossa: „Olla olnd”, Post coitum, „Luuletaja”, „Sotsiaalselt ebapädev”, ”Ööstki” ja „...on hommikusse ainult yks samm”. Viimane koosneb samanimelisest ja selle kogu kõige pikemast tekstist, kus viidatakse hulljulgele poisile, kes pürib tippu, aga ei välista võimalust, et satub põhja.
Ent luulekogu esimese jaos on luulesõnusse rüütatud mõtlik alkoholilembus: „olla olnd / vaksalilaabusk Jaanus / kes uskus elu lõpuni / kainust / näost oli punane külma pärast” või siis „ae-hopp läeb laabusk / yle trammitee lauluga / sireleisse sirakile / remmelgaisse räntsakile / öö lyhike öö pikk / öö pikk öö lyhike / ai jummal vai-vai / ilus on elada”. Olen varem korduvalt öelnud ja kordan üle: tundub, et joomisesteetika ja -eetika on kujunenud vaat et mingiks eesti kirjanduse viimaste aastakümnete üleekspluateeritud teemaks. Peeter Sauteril vist teist masti tekste suurt polegi? Tõsi, see on eksistentsiaalne küsimus, puudutab nii „yksildust kui naeru”! On vahel kindlasti siiras ja valus. Aitab värsistada tundeid ja „elulirge”!
Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 73, nlib
Loe edasi