Vanad kogutud hetked
Lugesin Helen Kallaste „Kogutud hetki” kui debüütkogu. Alles siis, kui siinses kirjutises esitet emotsioonid ja hinnangud olid juba tekkida jõudnud, selgus, et Tallinna Noorte Tegijate kambaga avaldas Siuts kahe tuhandendal „Öö”, mida küll TNT-lased nimetasid täiesti ebaametlikuks ja ega seda raamatukogude varasalvedest leiagi, aga siiski …
Sestap võtaksin „Kogutud hetked” nimetada teiseks debüüdiks, kuna paarteistkümmend aastat on ühe noore luuletaja jaoks ilmsesti terve igavik, mille kestel jõuab katsetada erisuguseid teeotsi ja mistõttu on ootuspärane, et „Kogutud hetked” neid otsinguid ka peegeldavad. Lisaks tundub mulle, et (teise) debüütkogu lugeja erineb põhimõttelt küpsemate teoste lugejaist. Vormi ühtsust ja teemade selgust (või vähemalt sujuvat vaheldust), mida juba varem avaldanuilt eeldatakse, ei pruugi lugeja sugugi endastmõistetavaks pidada debüüdi juures. Vastupidi, maali kirjusus võib vaatajat isegi köita, see annab võimaluse otsida teosest enese favoriite, kujutleda, missugused mustrid on luuletajale kõige loomuomasemad, või ennustada, millised neist osutuvad tulevikus viljakandvaks. Ainsa mööndusena, et lootustandvaid radu paistab. Aga „Kogutud hetkede” puhul ma viimases ei kõhkle.
Luuleraamat koosneb viiest nummerdet osast, mida igaüht liidab enam-vähem kindel teemade või tunnete ring. Sekka leidub kaheksa „Vahepala” – need on kogu kõige napimad luuletused, millest mõni, millelt ootaks suuremat pretensioonikust, jääb pelgalt keelekõlamänguks. Keelemängulistel leidudel on „Kogutud hetkedes” tähtis koht, aga esile seaksin autori tundliku riimikasutuse, mitmed riimilised palad kutsuvad üle lugema ja retsiteerima. (Kogust leiab küll ka vabavärsilisi napi interpunktsiooniga ridu, seda on näiteks Kreeka-aineline reisiluule.) Aga jõudsingi nüüd Kallaste teose ühe (tingliku) vanaduse tunnuseni: see on riim, mis ei iseloomusta küll kogu tervikuna, aga tõuseb ses üheks omaette väärtuseks. Esmasel sirvimisel leidsin end mõttelt, et kui luulekogul olnuks eessõna kadunud vaarema käsikirja salapärasest leidmisest, võinuks lugeja seda uskuma jäädagi. Säärane kujutelm ei tekkinud mitte üksnes riimiliste värsside mõjul, otsekui möödunudaegne on „Kogutud hetkede” keelekasutus oma stiililtki. Kui harilik näiteks on nüüdisluules lüürilise mina teietav pöördumine oma adressaadi poole? Kohati võib küll toda teie’t kunagise austusavalduse märgi asemel interpreteerida hoopis distantseerituse ja sarkasmi noodina, aga siiski julgeksin Kallaste vanamoelises kõnepruugis näha ka tunnistust klassikast läbiimbumisest.
„Kogutud hetkede” luulemina võiks tõlgendada minevikku ihaldava eskapistina, kuigi kogu läbiva ajaliku-ajatu vastanduse foonil ei pruugi tema tänapäevasest taandumine väljendada tingimata romantilist mineviku idealiseerimist, kuivõrd hoopis igaviku suunas pööratud pilku. Olgu põhjenduseks toodud ka „Seletuskiri”: „(silmapiirilt kadumise asjus) / See aeg on nagu kitsaks jäänud kampsun, / kust vaikselt, aga vääramatult välja / on kasvand laps. / Kurb jah, sai teine päris armsaks kantud, / kuid viimaks väänatud on viimne välja / ja enam ta ei veni suuremaks / ja taskutest on lõppend rõõm ja raha. / Küll kasvada veel tahaks, kasvataks / ma sirge selgroo siis / ja paksu naha. / Ideidki, neid – pea püsti – kanda jaksaks / kui hingamist ei kisuks kinni kaelus. / Teid, kallid sõbrad, anti ainult laenuks. / Kui kell on kukkund / tagasi pean maksma” (lk 29). Ajaga seoses tuleks veel märkida, et selle käsitus on üsna ristikivilik: stiilis „kõik, mis ammu on antud, on alati alles” (lk 57).
Igal juhul tunneb luulemina end ses kitsaks jäänud kampsis kui vangistuses, olgu ta siis vangiks määratud kellegi sõna jõul või makstes topelttolli paralleelsete reaalsuste piiril. Vangistuse probleem päädib küsimusega, kas või kui vaba tahab inimeseloom üldse olla. Inimeseloom muide on nimetus, millega luulemina armastab oma adressaadi poole pöörduda. „Kogutud hetkede” põnevamad tegelased kannavad maske või inglitiibu, lugeja kohtab unenägude keetjat, tantsijaid, kodu(s)käijaid, (liba)hunte. Inimeselooma kõrval kasutatakse ka nimetusi ulguja pimeloom, ümberhulkuja peni, sinisilmne salaskisofreenik ning mõtlik mäletseja. Suurem jagu (tugevamaid) luuletusi kannab endas süngust ja palavikulisust, kordub süü mõiste. Näiteks „Neid uksi ühekaupa paotanud, / mis neelatand ja sülitand mu välja. / Kui tahad, hoia. Nii sa kaotad mu. / Ei ette ega tagantjärgi välja / see surm, mis kasvab mus, ei vabanda / ühtki võigast, magushõrku süüd. Kord unustan, siis jälle taban ta …” (lk 20) ning „Palavik püherdab patjadel, / palavik pikkade küüntega, / ahne mu viimane armuke. [---] Laula siis, laula mind magama. / Sellistel sügistel surijaid / leinama jääda ei tohigi” (lk 21).
„Kogutud hetkede” viimane, viies osa kulgeb religioosseil sümboleil, ühel pool taustaks Dante ja Wiiralti põrgu, teisel vere, vee ja veini metamorfoosid. Märksõnadeks on „suremine”, „sündimine”, „surematuks ja lapseks saamine”, „Sõna joomine”, „rõõm valust” ja pidevalt ähvardav „oht kukkuda”, nagu „Köielkäijas”: „Mõistan, millest mõtled, võõras mees. / Üks nägu taga sinu oma näo – / mul on see ka. / Ja naerev mask on ees, / kui tantsid köiel. Sellel, mis meid seob / nii kindlalt kokku nagu vereside. / Sel seisan, võõras – lihane su õde. / Veel taevata ja nüüd ka ilma maata. / Sa tihti ütled: ära alla vaata. / Ma tulin sealt. / Ma vaatamata tean: / mis maha jääb, on igaühel oma. / Kõrgemale jõudnuil sügavam. / Mu kartus, see on köielkäija oma. / Mu kartus, / see on / ainukene samm” (lk 68).
Võtan laenuks Tõnu Õnnepalu refleksiooni üllitamisest: kuigi avaldamine ei pruugi olla päris mugav ja ohutu, on see kindlasti õpetlik. Ning seda mitte eeskätt lugejate, kuivõrd iseenese reaktsiooni pärast.* „Kogutud hetked” on üsna kirju ja mitmenäoline kogu. Võib-olla ongi autor avaldamisega juba osa ses kombitud teeotsi kõrvale lükanud, aga praegu veel võib lugeja ennustamisega tegelda. (Teistkordselt) debüteerijalt ei oodata köielkäija osavust. Mida aeg edasi, seda elulisemaks saab tasakaal – iseäranis, kui on antud põhjust oodata uusi etteasteid.
* T. Õnnepalu, Aega veel on. Ainus armastus, Varrak, 2011, lk 295.
Berit Vari, Sirp 31.01.2013
Loe edasi
Siugja Sulepea saab Helen Kallaste
Tänavune Siugja Sulepea kirjandusauhind läheb Helen Kallastele luulekogu “Kogutud hetked“ eest. Ta on esimene poetess, kes selle saab – žüriid on süüdistatud isegi šovinismis.
Žürii koosseisus Peeter Helme, Holger Kaints, Asko Künnap, Paavo Matsin, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv otsustas 1990ndate lõpul kirjandusrühmituses Tallinna Noored Tegijad pseudonüümi Siuts all debüteerinud autori kasuks põhjusel, et tegu on mõttetiheda, läbivalt hea keelekasutusega vaimuka, aga mitte vaimutseva luulekoguga, mis toob tagasi klassikalise poeesia hõngu (veidi nagu Eda Ahju “Maskiball” läinud aastal).
Liiati on kirjastuses Verb ilmunud “Kogutud hetked” jäänud seni teenimatult varju. Siugja Sulepea kirjandusauhinna üks eesmärke ongi juhtida tähelepanu aasta jooksul kahe ussimaarjapäeva vahel ilmunud heale eesti kirjandusteosele, mida ähvardab oht jääda märkamata.
Ka tänavu märgib žürii ära napilt auhinnata jäänud, kuid ometi lugemist ja tunnustust väärivad teosed, mille seast lõplik valik tehti. Nendeks on Mathura “Kumalasepäev”, Ülo Pikkovi “Vana prints” ja Rein Kilgi “Armastus e-postis”.
Auhinna asutasid 2009. aastal Peeter Helme, Asko Künnap, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv. Siugja Sulepea kirjandusauhinna moodustavad graveeritud sulepea, õhtusöök žürii liikmetega laureaadi valitud kohas ja õigus osaleda tulevaste auhinnasaajate valimisel.
Tänavu viiendat korda välja antava Siugja Sulepea on varem saanud Holger Kaints, Indrek Koff, Urmas Vadi ja Paavo Matsin. Lisaks anti möödunud aastal eriauhind võõrkeelse teose eest. Selle pälvis Groningeni ülikooli soome-ugri keelte ja kultuuride professor Cornelius Hasselblatt.
Kallaste luules on julgust rääkida päris lihtsatest asjadest luulevormis, see on selles mõttes isegi “vana kooli luule”: Üks väike poiss end peitvat igas mehes / nad vabandavad vahel pätti tehes / ja iga kord, kui silma tuleb nutt. // Kui palju on veel naises tüdrukut? (“Mäng II”, lk 17).
Sekka leidub ehedat maaeluluuletki: Väntab mutikene, rätik peas / kiriku poolt roostes rattaga. // Ah, eks ta ole. Eks te ise tea. // Ju jõuab kodus lauda katta, ta / vaaritanud pirukaid ja pudru / varavalges. Kui kõik magasid // Ja hiiglapaks on karjamaa pääl udu. / Ja selles vonkleb lehmasabasid. (“Jämaja, hommik”, lk 24).
Vahepeal leiab siit bettialverlikku nooruslikku lusti ja trotsi, teisal aga ka eesti naisluule müstitsismi, suurt ja ilusat, traditsioonilist. Muide, see on Helen Kallaste debüütkogu, rühmituse TNT (Tallinna Noored Tegijad, 1998−2001) päevil ilmus tema tekste ühiskogus, lisaks esines ta tollal rohkem luuleõhtuil, põranda all liikus käest kätte ka paljundustöökojas tehtud käsikirjakoopia. Mitte et põrandaalust oleks vaja olnud poliitiliselt, aga eesti luule oli tollal veidi varjusurmas, suurema publiku eest peidus.
Tollal oli Siuts üks TNT printsess, kellesse kõik vaheldumisi ja/või salamisi armunud olid, säärase tumeda kauni varjuna libises ta mööda tänavaid ja kirjandusõhtuid. Ja juba tollal leidus neid, kes tagant torkisid, et tema tekstidest saaks oluline debüüt. Ei õnnestunud praegu kiiresti varasalvedest tolle varase käsikirja koopiat leida, aga võib uskuda, et selle luulega on küll tõesti nagu hää veiniga: tollal oleks Kallaste debüüt ehk uppunud noore luule tulva, nüüd paistab aga (omal vaiksel moel) selgelt silma. Kahjuks küll mitte me kriitikaveergudel.
Kaalud karikat poolepindist – / sai täis see siis silmavett? / Ah, tühja. Ma joobun tindist, / viimse piisaga kirjutan, et / jah, armastan! Ongi nii lihtne. / On kurjal nii lühike juur. / Ja vahel su vaagivaid pihke / saab karikast karikatuur. (Lk 53.)
KOLM KÜSIMUST
Palju õnne, Helen Kallaste! Kuidas juhtus, et teie debüütkogu üle kümne aasta viibis − see on esimene, ametlikult kirjastuses ilmunud raamat. Tänapäeval ju kõik kiirustavad oma käsikirjadega.
Üks asi on see, et ma olen kirjutajana äärmiselt ebaproduktiivne. Teine see, et mul polnud endal üldse mõtet seda välja anda. See juhtus ühe tuttava mahitusel.
Pidi ta pikalt mahitama?
Ei. Ühel hetkel sattus ta mu luuletusi lugema, talle meeldisid. Ta tegi mulle selgeks, et on vaja, ja suhtles ise kirjastajaga. Ega mina ise ei pidanudki suurt midagi tegema vahepeal.
Kuidas teile raamat valmiskujul meeldib?
Muidugi meeldib! Ikkagi nagu oma laps.
AUHIND
Viies Siugjas Sulepea
Helen Kallaste luuleraamat “Kogutud hetked”
Kujundanud Mathura.
Verb 2012.
78 lk.
- Auhind antakse kahe ussimaarjapäeva vahel ilmunud olulisele ja hästi kirjutatud, aga žürii meelest vähe tähelepanu pälvinud raamatule.
Maaleht, 28.09.2013
Loe edasi
Siugjas Sulepea leidis Helen Kallaste
Viiendat aastat välja antav Siugjas Sulepea tõi siiani mehisesse seltskonda värskendavat vaheldust: tänavuse kirjandusauhinna pälvis Helen Kallaste luulekogu „Kogutud hetked”. Žürii koosseisus Peeter Helme, Holger Kaints, Asko Künnap, Paavo Matsin, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv leidsid, et tegu on mõttetiheda, läbivalt hea keelekasutusega vaimuka, aga mitte vaimutseva luulekoguga.
„Liiati on kirjastuses Verb ilmunud „Kogutud hetked” jäänud seni teenimatult varju. Siugja Sulepea kirjandusauhinna üks eesmärke ongi juhtida tähelepanu aasta jooksul kahe ussimaarjapäeva vahel ilmunud heale eesti kirjandusele, mida ähvardab oht jääda märkamata,” põhjendas Peeter Helme žürii valikut.
Lugemist ja tunnustust väärivate teostena märkis žürii ära veel kolm teost: Mathura „Kumalasepäeva”, Ülo Pikkovi „Vana printsi” ja Rein Kilgi teose „Armastus e-postis”.
Auhinna asutasid 2009. aastal Peeter Helme, Asko Künnap, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv. Siugja Sulepea kirjandusauhinna moodustavad graveeritud sulepea, õhtusöök žürii liikmetega laureaadi valitud kohas ja õigus osaleda tulevaste auhinnasaajate valimisel.
Siugja Sulepea on varem saanud Holger Kaints, Indrek Koff, Urmas Vadi ja Paavo Matsin. Lisaks anti möödunud aastal välja eriauhind võõrkeelse teose eest. Selle pälvis Groningeni ülikooli soome-ugri keelte ja kultuuri professor Cornelius Hasselblatt.
2000. aastal ilmunud Tallinna Noorte Tegijate kogumikus „Mõned ei tahtnudki” ilmusid su luuletused Siutsu pseudonüümi all. Tosin aastat hiljem ilmunud „Kogutud hetked” on aga üsnagi küps teos, eriti esikkogu kohta. Mismoodi oma käekiri välja kujunes?
Helen Kallaste: TNT kogumikus ilmunud asjad olid keskkoolitüdruku kirjutatud, eks vahepeal on olnud päris pöörane kujunemise aeg, igas mõttes. „Kogutud hetkedesse” on nopitud üsna pika ajavahemiku tekste, põhiliselt 2002–2008, mõned hilisemad ka, nii et kujunemine ja eksperimenteerimine peaksid seal märgata olema küll. Mine tea, kas ma nüüd vahepeal valmis olen saand, katsetamisrõõmu ei tahaks endale edaspidigi keelata. Sõnadega on tore mängida ja ega niimoodi ühest otsast pihta hakates ei tea ise ka kunagi, mis välja kukub.
Mida pead luules kõige olulisemaks, mida püüad kirjutamisel alati silmas pidada?
Ma ei ole kunagi kirjutanud selle mõttega, et kirjutan luulet või tekitan kirjandust. Pigem on see olnud nagu päevikupidamine – iseenese jaoks, mingite sündmuste või emotsioonide läbitunnetamine, selgeksmõtlemine, väljaelamine. Selle protsessi juures on üsna ükskõik, milline luule nii idee poolest olema peaks. Aga avaldamiseks valides püüdsin küll jälgida, et ei kipuks õõnsaks või ülearu läägelt sentimentaalseks, et endal hiljem üle lugedes igav või piinlik ei oleks.
Kuidas hindad praegust kirjanduspilti ja luulekriitikat? Millest tundub kõige rohkem puudu olevat?
Mul ei ole sellele küsimusele vastamiseks praegusest kirjanduspildist ja luulekriitikast piisavalt terviklikku ülevaadet. Loen küll palju, aga mitte kuigi süsteemselt, pigem seda, mis kätte satub, ja pigem klassikat kui tänapäevast. Ilmselt peaks end ses suhtes parandama, kindlasti kirjutatakse praegu palju häid ja vahvaid asju, millest mul pole õrna aimugi. Siugja Sulepeaga pidavat kaasnema privileeg osaleda järgmise aasta auhinnasaaja valimises, seda ootan põnevusega, küllap saab huvitav ja avastusterohke olema.
Mis mõjutab sind kirjutamisel kõige rohkem?
Kirjutamiseks on hästi palju aega vaja. Vaikset ja rahulikku omaette mõttes olemise aega. Praegu ei kipu seda jätkuma, praegu on teised asjad, argipäev ja oravaratas ja nii. Võib-olla selle, võib-olla millegi muu pärast ongi luuletaja minus viimasel ajal peidus ja vakka. Tont temast aru saab. Aga ega ta surnud ole, vahel ikka annab enesest märku ja küllap millalgi ronib jälle urust välja.
Millal võib su järgmist raamatut oodata ja kas oled kaalunud ka teisi žanre peale luule?
Praegu küll ei julge järgmise raamatu kohta midagi lubada, mõned mõtted selle kohta on, palju enamat veel mitte. Teisi žanre ma tõsisemalt kaalunud ega katsetanud ei ole, kui mõned keskkooliaegsed lühijutud välja arvata. Luule tundub ikkagi kõige kodusem. Pikas perspektiivis ei välista muidugi midagi.
Tänan vastamast ja siugjat sulelendu!
Doris Kareva, Sirp 3.10.2013
Loe edasi
Betti Alveri kirjandusauhind läks Helen Kallastele
Betti Alveri debüüdiauhind läks tänavu Helen Kallastele tema debüütkogu "Kogutud hetked" eest. Žürii esimees kirjandusteadlane Peeter Olesk märkis, et otsus oli üksmeelne.
"Meie pidasime oluliseks seda, et Helen Kallaste kogu on heas eesti keeles asjadest, mis on väga isiklikud. Samal ajal see tema isiklik maailm on ikkagi avatud. See ei ole mitte hermeetiliselt suletud nagu tihtipeale juhtub," lausus Olesk.
Olesk ütles, et Betti Alveri auhinna eesmärk on ka esile tõsta luuletaja potentsiaali kirjanduses ja antud juhul on see kahtlemata olemas.
Sama teose eest sai Kallaste sel aastal ka Siugja Sule kirjandusauhinna.
ERR, 23.11.2013
Loe edasi
Betti Alveri debüüdipreemia laureaat 2013: Helen Kallaste
Eile kuulutati Tartus välja tänavune Betti Alveri debüüdipreemia laureaat, kelleks sai Helen Kallaste luulekoguga „Kogutud hetked” (Verb, 2012).
Žürii koosseisus Peeter Olesk (esimees), Lehte Hainsalu, Brita Melts, Mihkel Kunnus ning Eda Ahi rõhutas, et otsus langetati üksmeelselt. Kallaste esikkogu tõusis tänavuste debüütide seast väga selgelt esile juba esimeses hääletusvoorus. Žürii kommenteeris otsust järgnevalt: „Meie arvates vastab Kallaste kogu Betti Alveri kirjandusauhinna statuudi aluspõhimõttele ehk on tänavu tähelepanuväärseim eestikeelne ilukirjanduslik esikteos. Ühtlasi on ta kooskõlas Betti Alveri loomingulise tahtega tunnustada autorit, kes tõestab oma suutlikkust avardada kirjanduslikku mõtlemist mitte episoodiliselt, vaid süstemaatiliselt. „Kogutud hetked” on väga assotsiatsioonirikas kogu, mille luuletused kinnitavad, kuidas maailm inimese läheduses ja tema seeski on küll habras – see tunne kordus Betti Alveril sageli –, kuid ta pole suletud, nagu tunnistas kord Gustav Suits. Samas puudub „Kogutud hetkedes” see pillerkaar, milles pole enam näha, kes on kes. Meie ees on võltsimatult isiklik luule, niisiis ehe lüürika.”
Kuigi erinevalt eelnevatest aastatest otsustati nominentide varasemast välja kuulutamisest loobuda, tõstsid žüriiliikmed sõnavõttudes siiski üksiti esile veel ka Robert Kurvitza proosateost „Püha ja õudne lõhn” (ZA/UM), Tõnis Vilu luulekogu „Oh seda päikest” (Värske Raamat), Pille Õnnepalu „Õde” (Henrik) ning Kaja Kanni „Erateed” (Hea Lugu).
Üldistavates sõnavõttudes hinnati debüüdiaastat pigem nõrgemapoolseks, negatiivse poole pealt toodi tänavuste debütantide puhul välja nõrka keele- ja kompositsioonitaju, samuti liigset minakesksust.
Helen Kallaste on varem pseudonüümi Siuts all avaldanud luulekogu „Öö” (2000).
„Kogutud hetked” pälvis käesoleval sügisel ka „Siugja sulepea” kirjandusauhinna.
Müürileht, 24.11.2013
Loe edasi
Helen Kallaste alalhoiab ja väärtustab eesti keelt
Eile kuulutati välja Betti Alveri debüüdiauhind, mis läks tänavu Helen Kallastele tema luulekogu "Kogutud hetked" eest.
Helen Kallaste (32) on luuletanud tegelikult juba ammu. Ta alustas tegevust rühmituses Tallinna Noored Tegijad pseudonüümi Siuts all. Alles nüüd esimese raamatu välja andnud poeet on hariduse poolest Kunstiakadeemia lõpetanud muinsuskaitsja-restaureerija ning töötab sel alal Tallinna Kultuuriväärtuste Ametis. Debüütraamat "Kogutud hetked" tuli, nägi ja võitis, olles sel aastal pälvinud juba kaks olulist tunnustust. Küsime autorilt muljeid ja eduloo tagamaid.
Milliseid tundeid ja mõtteid on tekitanud auhinnasadu (Betti Alveri debüüdiauhind, Siugja Sulepea kirjandusauhind) debüütkogule?
Esimene vasikas ei läinudki aia taha. Hea meel ja igavesti uhke tunne on. See tunnustus on minu jaoks väga oluline.
Olete juba päris ammu kirjandusmaastikul surfanud (nt Tallinna Noored Tegijad), miks esimene raamat alles nüüd?
Eks parajasti juhtusid mu elus kokku need õiged head inimesed, kelle innustusel ja kaasabil tekkis tahtmine ja võimalus see raamat välja anda.
Millisena näete poeedi rolli praeguses ühiskonnas ja kas olete seda valmis täitma ka edaspidi?
Poeete on erinevaid, nii ka rolle. Võib olla ilu looja või vahendaja, kriitik, kroonik, südametunnistus, meelelahutaja ja palju muud. Aga üks väga oluline ühine ülesanne on eesti keele alalhoidmine ja väärtustamine. Seda püüan küll teha nii hästi kui oskan.
Kas kolleegid-ametnikud Kultuurväärtuste Ametist viltu ei vaata, et näe, üks seal luuletab?
Kolleegidega on mul väga vedanud, nad on toredad ja toetavad ja rõõmustavad koos minuga, kui mul hästi läheb.
Mari Kartau, ERR 24.11.2013
Loe edasi
Areeni aasta raamatud 2013
Sellest luulekogust ei leia twitterlikku säutsumist ega tühja kalambuuriga keerutamist – kunagisest TNT-lasest Siutsust on kasvanud head eesti keelt ja korrastatud mõttekaarti kasutav Helen Kallaste. Olgu see raamat lohutuseks ja toekaks karguks kõigile, kes tahavad, aga ei oska end uuemas emakeelses luules kodus tunda: tegemist on selge ja targa tekstiga, kus võllide vahele ka mõõdukalt meetrikat määritud. Juhul kui sõna “tark” selles kontekstis segadust tekitab, võetagu appi mõni vana koerakõrvul filosoofialeksikon või kuulatagu Ööülikoolist Valdur Mikita loenguid.
Pole sõnulseletamatu ime, et “Kogutud hetked” pälvis nii (paha)tahtlikult marginaalse Siugja Sulepea kirjandusauhinna kui soliidse Betti Alveri debüüdipreemia. Raamat on seda väärt. Kaante vahelt leiab nii vaba- kui riimis-raamis värssi, rütmi ja algriimi, lihtsalt nutikat mõttekäiku. Ning pause, mis sedapuhku tõesti ka kannavad.
Mida veel lisada? Raamatusse kogutud hetked on ühtlasi läbimõeldult järjestatud ja rütmistatud. Lugejale on vastu tuldud, aga teda ei alahinnata – rasvast nalja siin ei pakuta, aga samas ei eeldata ka lotmaniaana süvakursust ega kunstikuraatori konsultatsioone. Kõik on loetav, kokkukõlav, kõnetav ja arusaadav, vormilt kohati päris vanaaegne. Ega alati peagi olema hull revolutsionäär, et lugejad edukalt köite ühest kaanest teiseni juhtida – mõnikord piisab ka enesekindlusest ja õiges järjekorras öeldud sõnadest, mil mõte sees. Või koguni kaks.
Asko Künnap, Eesti Ekspress 20.12.2013
Loe edasi
Plastmasslilledest pärg
Ootamatu stoppkaader tukslevas ja tühimürisevas kulgemises kutsub esile tajude taaskäivitumise ning üks või teine udune asjaolu paistab äkki värskemas ja selgemas valguses. Helen Kallaste luuleobjektiiv püüab niisuguseid kiireid valgussähvatusi sõnadesse jäädvustada, enne kui need „otsekohe öhe” (lk. 58) kaovad, mööndes samas, et tulemus on vaid „võlts, ent närbumatu plastmasslill” (lk. 6), mis ei suuda kanda tõelise elu võlu ja valu.
Selline tõdemus kohe sissejuhatuses — et luule on justkui üks ja elu siiski teine asi — annab „Kogutud hetkedesse” süvenemiseks tasakaalukalt mõtiskleva taustplaani — ka tundelisemat laadi tekstid ei mõju autori aadrilaskmisena, vaid haaravad suuremaid plaane ning poevad seetõttu ka rohkem hinge. Kallaste rahumeelselt hoolivat suhet oma loomingusse ja luulesse üldiselt näitavad ka sagedad vihjed eesti klassikutele. Debütant, kes tõepoolest armastab luulet rohkem kui iseenda kordumatut luuletajaisiksust, pole just igapäevane nähtus ning väärib kindlasti esiletõstmist. Seda on Betti Alveri debüüdi¬preemia ja Siugja Sulepea auhinnaga ka juba tehtud.
Tegelikult polegi Helen Kallaste „päris” debütant. Kunagise TNT liikmena on ta Siutsu nime all avaldanud luuletusi ka rühmituse ühiskogus „Mõned ei tahtnudki” (2000). Pika pausi järel ilmunud „Kogutud hetkede” juures võib tajuda, et see pole kirjutatud n.-ö. ühe hingetõmbega, vaid punutud kokku aja jooksul kogunenud materjalist. See ei tee aga raamatut halvas mõttes ebaühtlaseks, vaid lisab just teatavat kihilisust ja erinevaid nurki. Kogusse pääsenud tekstid paistavad olevat hoolikalt valitud, nii et ükski ei kahvatu teiste hulgas nõrgema lihvi tõttu.
Kui peaks andma võimalikult lakoonilise vastuse küsimusele, millest Kallaste tekstid räägivad, tuleks välja tuua ilmselt eelkõige suureks kasvamine ja armastus. Kuid need noor(autori)te tüüpmured on põimitud kahtlemata ebatüüpiliselt laiahaardelisse ja kunsti¬küpsesse raamistikku, nii et „hetkedes” peegelduvad inimesi (või Kallaste arvates pigem „inimloomi”) terve igaviku vaevanud küsimused. Näiteks hirm, mis väljendub nii vihjetes kõrgusekartusele (lk. 19, 68) kui agorafoobiale (lk. 40), ent tõuseb iseäranis esile inimestevahelise vaimse distantsi kujutuses. Inimhingede vahelises lõhes või paralleelreaalsuste piiripunktis (lk. 13) peituvat hirmu kinni püüda ja mõista käib inimloomadele endile üle jõu. Seetõttu istuvad ja kõnnivad nad kõrvuti teineteist vältides (lk. 20, 34) köisi mööda (lk. 68) ning mängivad arusaamatuid mänge (lk. 16—17, 58).
ja suurim hirm ja samas suurim soov
on see, et ükskord keegi näeb ta läbi
ja lõplik skoor jääb vähemasti viigiks
ent inimloomad ikka kurvaks vist
sest mõttemustrit tuttavturvalist
ei saa ju murda — küllap killud kriibiks
(Mäng II, lk. 17)
Hirmudest võib aidata jagu saada nende „viigilehtede” käristamine, mis hoiavad südamel nii kultuurikihti kui saasta (lk. 63), ning pürgimine tagasi sügavamale algusesse oma sisemise lapse juurde. Lapsed ei karda kukkuda ja hoolida, samuti pole väikeste laste maailmas veel suurte inimeste vahelisi barjääre ja tühimikke. Kui Artur Alliksaar palub hinges elavale lapsele mitte haiget teha („Veendumus”), siis Kallaste kõneleb sisemise lapse uuestisünnitamisest:
Enam ma ei kuula sinu sõna.
Joon seda. Põhjatumast anumast
kui värsket vett mus anub janusena
üks otsus, mida ootan.
Nagu last
inimeseks olemise ihas.
Laps. See, kelleks sündima pean ise,
iga hingetõmbega mu lihas
liigahtab. Ta vaikse vaikimise
kulg on kõikehõlmav. Vääramatu.
(Üks, lk. 66.)
„Inimeseks olemise ihas” tungib Kallaste painava kultuurikihi alla ka oma keele ja folkloorsete allusioonidega. Mängides oskuslikult kildudega Eesti arhailisest keelekihistusest ja metafoorsetest konstruktsioonidest, haarab ta ka stilistilises plaanis teatava alguse või põhja järele. Fraasid, nagu „korstnas vares, kel lapse valu veel nokas” (lk. 25), „mul pole ju suurt miskit hinge taga (On, tõsi küll, paar asja hinge peal)” (lk. 30), „nupp nokib kanadega võidu” (lk. 39), „see, mis ei tapa, teeb tusaseks” (lk. 40), „loll õpib korduvkasu¬tatud veast” (lk. 43) jne., lisavad tekstidele teatud ürgset lummust. Samas on „Kogutud hetkedesse” talletatud ka rohkesti intertekstuaalseid viiteid luuleklassikale. Paljude teiste kõrval tunduvad Kallastele olevat eriti südamelähedased Eesti sürrealistid, kellele ta mõned kokkusulavad sõnapildid ning „siivsad seebimullid” (lk. 10) tänasest päevast vastu saadab.
„Kogutud hetkedest” peegeldub vastu palju elu, kuigi aja talletamisel hangub see paratamatult närbumatuteks plastmasslilledeks. Kunstlilli kasutatakse paradoksaalsel kombel aga enamasti just elu ja jätkuvuse sümboliseerimiseks ning kiirelt hääbuvate eluslilledega võrreldes sobivad need kaduvikuga toimetulekuks isegi tunduvalt paremini. Kui aga reaalset plastmasslille ei peaks ka tänane tehnoloogia suutma veel ellu äratada, siis sõnade maailmas on tingimused palju maagilisemad. Mõned Helen Kallaste „hetked” sobiksid suurepäraselt laulusõnadeks, loodetavasti kohtuvad need kunagi oma viisiga.
Margit Tintso, Looming nr 3/2014
Loe edasi
Seitsmepäine kiusatus
Juba tagakaane apetiitne luulekatke ja kiusatus, see seitsmepäine lohe /taas ajab taga oma ainsat saba annab mõista, et südamesalvimist ei tasu luulekogust oodata. Tarvis on vaim valmis panna, et pidada vastu närvikõdi tekitavas sõnamängus.
See salapärane seitsmepäine üllitis, mis varjab ennast süütu (ehk isegi naiivsevõitu) pealkirja taha, on Kallaste sõnul kujunenud enamjaolt ajavahemikus 2002 – 2008.[1] Varasemalt on ta Siutsu nime all avaldanud luuletusi TNT rühmituse ühiskogus „Mõned ei tahtnudki” (2000). Toonaseid luuletusi nimetab ta pigem keskkoolitüdruku käeharjutusteks.[2] „Kogutud hetked” on see-eest pälvinud juba Betti Alveri debüüdipreemia ning Siugja Sulepea auhinna.
Nii mõnigi luuletus on selles kogus sedasorti pähkel, mille tuumani ei jõuaks isegi uhmriga tampides. Näiteks: Pesapuuks on puupea valind muretoonekured. /Haudund munast murepoja, kes nüüd puupead pureb. (lk 22). Mõistatusestiilis luulepala jätab ühest küljest nõutuks, teisest küljest tekitab uudishimu. Kes on murepoeg ja kellele viitab puupea? Võib-olla kasutab Kallaste siin meelega läbipaistmatuid seoseid, et tekitada lugejas nii teadmatuseängi kui ka tõehimu. Kui luuletuse kõrval oleks lugemise ajal fotoaparaat, salvestuks sinna kindlasti terve galerii humoorikaid ilmeid. Tekst kätkeb oma suletuses ja provotseerivas sõnakasutuses sama, mida sisaldab ka küsimus inimese eksistentsist – ängi ja absurdi. Ühtlasi on see luuletus kui peegel, mis ei edasta tähendusi, vaid näitab eelkõige lugejat, kes sellest tähendust otsib. Mänge tõe ja teadmatusega kujutab Kallaste teisteski luuletustes. Näiteks otsustab luulemina hakata kirjutama, et lõpuks välja öelda lihtne tõde: jah, armastan! (lk 53). Täitumatule gurmaanist adressaadile, kes otsib sõnades peituvat tõde, katab luulemina laua: Siin sööme suuri isetehtuid sõnu. /Kas julged näida jultunud ja jahe /sa mu gurmaan /ka tundes toidust mõnu? (lk 58). Salapärane luuletus „Une nägu” (lk 9 – 10), avaldab teadmisjanulisele lugejale, millest ja kuidas on tehtud unenäod. Näiteks keedab nõialaadne luulemina köögis kuuma katla taga kummutisi, lummutisi, luupainajaid, siivsaid seebimulle ja õrna imet pitsivahukoores. See on kui allegooria loomingu õige tõlgendamise kohta, kus autor toob päevavalgele enda kindlad kavatsused, et vabastada publik teadmatuse piinast. Ühtlasi viitab see luuletus nauditavale võimule inimeste teadmiste ja teadmatuse üle.
Kõva läbitungimatu pähklikoorena kujutab Kallaste inimestevahelist kommunikatsiooni, näiteks: tumma teatajana /põgenema pääseb paotund peost /kirjatuvi. /Nagu peata kana. (lk 60). See on kui võimetus tabada sõnadega reaalsust ning suutmatus seda teisele edasi anda. Kaks osalist püüavad kõigest väest pingutades teineteisemõistmiseni jõuda: Hüüdja hääl ja püüdja ihne iha. (ibid.). Loomuliku kõnelemise ja kuulamise asemel muutub sõnum aga kuumaks kartuliks, mida ei saa käest lasta ega käes hoida. Peale sõna viitab Kallaste muule meediale, näiteks muusikale: Sus tõrksalt teisenduva tabamatu /ma sõnaks tõlgin. Sa mind muusikasse. (lk 18). Just see, mis on tabamatu, annab impulsi kunsti loomiseks. Kui inimestevaheline suhtlus paistab Kallaste luuletustes küllaltki komplitseerituna, on sellele vastukaaluks seatud kunstiloome, mille kaudu saab konfliktidest väljuda.
Peale kõvakooreliste luuletuste leiab „Kogutud hetkedest” sõnamänge levinud ütluste ja kõnekäändudega. Neist mitmed väljendavad humoorikal kujul lollust, rumalust ja küündimatust: käind ümber kassina, va pudrupea (lk 46) või Aru – see saamatu (lk 19). Ootamatult lõpetab ta kulunud ütluse: teeb südame täis, tõesõna, miskit. Vist õrnust. (lk 19). Huvitav on ka viigilehtede asetamine teada-tuntud kohast sootuks mujale: Kui käristaks viigilehti /mis kandnud südame pääl… (lk 63). Polüseemiaga vigurdades on tekitatud valulik iroonia: Ega polnudki sõda. /[ — ] Saapad, silmad ja süda /ühtviisi läikima löödud. (lk 50). Kaunisse kiikuvas rütmis unenäolaulu hüppab aga ootamatult sisse võõristav seos: öösi on tuuled /kuu poole ulund (lk 35). Pisut filmilikult mõjub katke Kreeka-reisi-teemalises luuletuses: käed korgivad volüüminuppe /odav Merlot (lk 39). Silme ette tekib kaks kaadrit, kus sujuvalt liigutakse raadionuppude keeramiselt odava veini lahtikorkimise peale.
Kallaste loomingus leidub üksjagu ka ühiskonnakriitikat. Sellisena võib näha luuletust „Tahaksin taas sulle tantsida”, kus paralleelsete reaalsuste piiril /on topelttollid /ja maksud mõlemal pool /kord-korralt kõrgemaks kerkivad… (lk 13). Kallaste võrdleb isegi turistidest pilgeni täis Kreeka vaatamisväärsust noorte hängimiskohaga Tallinnas: Akropolilt eluga pääsnule /Viru keskus on /käkitegu (lk 40). Ühiskonnaprobleemid seonduvad inimlike paradoksidega, mitte ainult süütute selja taga hiiliva kurjusega. Inimese vastuolulisus ongi vahest kõige rohkem Kallaste luuletuste keskmes. Otseselt on ta sellest kirjutanud luuletuses „Ons vastikum vangla, mil elusad trellid on ees?” (lk 13), kus inimene iseennast vangistab. Samuti kirjutab ta ootamise absurdist. Kahekümnenda sajandi populaarseima kirjandusteema lahendab ta lootustandva lõpuga – oodates /[ — ] on ometi ootamatu (lk 42).
Rohkelt ja peamiselt varjatud kujul esineb „Kogutud hetkedes” intertekstuaalsust. Teatud luuletustes on eksplitsiitsed viited piiblile, ent terves luulekogus leidub laiemalt religiooniga seonduvat, nagu inglid ja teispoolsus. Ühes luuletuses põimib Kallaste rahvasuus tuntud kõnekäänu katkega Matteuse evangeeliumist: kas ühel varblasel /pihus on parem /kui kahel, kes müüvad end /veeringu eest (lk 65). Sedasi seostub varblane inimesega, kes on samuti vangistatud. Luuletus lõppeb sarnaselt stseeniga piiblist, kus Jeesus julgustab jüngreid ohtlikes piirkondades sõnumit levitama, põhjendades, et inimesi jälgib Jumala valvas silm: üks on, kes püüab te /pudenend poegi.
Luulekogu viimane tekst viitab piibli loomisloole, kus Jumal teeb mullast esimese inimese ehk Aadama. Kallaste luuletuses peab aga naine saama mullaks: Mullaks pead sa saama, naine, /[ — ] kuhu ma külvan /sõnade seemned. //[ — ] Siis ma näitan, /kellele andsin su emaks. (lk 72). Sõna kui inimalge seostub Jeesusega, kes Johannese evangeeliumis kujutab endast sõna lihakssaamist. Selles luuletuses on kalambuuride asemel võimas piibliretoorika. Imperatiiv naise mullakssaamisest on ühtaegu tabamatu ja paeluv. Kangesti tahaks välja lugeda vihjet feminismile, aga luuletuses jääb see sõnum küllaltki lahtiseks. Veel üheks silmapaistvaks viiteks piiblile on seitsmepäine lohe, kes Johannese ilmutusraamatus tuleb maa peale ja tähendab kuradit. Kallaste luulekogus tähistab lohe sabasöömine Johannese ilmutusega sarnaselt lõksus olemist. Samuti on see seotud dionüüsiliste teemadega, nagu elu ja surma tsükkel, viljakus, tantsimine ja rütm, aga ka ihad. Huvitavalt on Kallaste kokku sidunud rahvapärimused ja kõnekeele Vana-Kreeka usundiliste motiivide ning piiblikatketega.
Inimese igihaljast süüd kujutab piibliallusiooni kaudu luuletus „Pärast meid tuligi veeuputus” (lk 19). Piiblis saab Jumalal kõrini inimeste kurjusest ja vägivallast, mistõttu ta kavatseb veeuputusega pühkida enda loomingu maa pealt. Sealjuures jätab ta ellu Noa ja tema pere, kellest peaks arenema uus ning parem inimkond. Kallaste luuletus ei tegele looja hävitamistööga ega väljavalitu pääsemislooga. Ka ei hoiata ta liigse valskuse või rumaluse eest. Pigem on ta leppinud elu tumedama poolega: On pesud nööril, rõsked reaalsused reas /(ja mõnede pääle ei hakka Ariel ka), suhtudes sellesse luuletuse alguses paraja huumoriga. Luulemina tunnistab oma varasemat üleolevat ja kartmatut suhtumist nii kuradisse kui ka kõrgustesse. Nüüd aga tunneb ta hirmu ning justkui aimab millegi lõppu. Nõnda on see luuletus paljuski sisekaemuslik ning ei kuuluta ühiskonna hukku ega maailma hävingut. Pigem kujutab see ühe inimese eluetapi valulikku möödumist, millest saadud kogemused on kustumatud: Käib kandmatagi kaasas, mis saand kaasavaraks. Mingis mõttes on tegemist igavese süüga, millel polegi kindlat põhjust. Inimesed, kes on üles kasvanud ühiskonnas, kus teatakse kümmet käsku ja seitset surmapattu nendele mõtlematagi, tunnevad juba eos süüd millegi tundmatu suhtes.
Sarnaselt piibliallusioonidega leidub Kallaste luulekogus intertekstuaalne viide Anton Tðehhovi jutustusele „Daam koerakesega” (lk 54). Selles jutustuses loovad mees ja naine abieluvälise suhte kaunis päikesepaistelises Jaltas.[3] Õige pea siirduvad nad kumbki talvisesse Moskvasse ja Peterburi. Ometi ei suuda nad oma armastust minetada ning jätkavad kohtumist. Tðehhovi loos vastanduvad vabadust ja õnne kujutav Jalta ning vangistust ja pingelisust illustreeriv Moskva. Terves jutustuses domineerib kirg ning vabanemislootus. Kallaste luuletusest hoovab vastu talve külma, und ja rätina laotuvat tolmu. See kujutab seismajäämist, kus teineteist armastavad inimesed pigem meenutavad, kui jagavad kirge. Seega on Kallaste valinud teemaks Moskva külma ja suletud ruumi, mille aega on ta tunduvalt edasi kruttinud. Jääb mulje, nagu oleks armastajapaar juba raugaeas (või kogunisti surnud), olemata leidnud võimalust oma armukesestaatust muuta. Ka luuletuse pealkirja alla on sulgudes lisatud märge (kolmandalt korruselt), mis võib samuti sümboliseerida teispoolsust või eraldatust. Luuletus lõppeb luulemina küllaltki paatosliku eneseväljendusega: Üksi ja ülendatud /veiderdav vaataja olin: //õnnelik. Lohutamatult. Tðehhovi jutustuse tegelased ei ole Kallaste luuletuses loodetud vabadust leidnud, vaid hoopiski rahu ning leppimise paratamatusega. Tähtsus on mälestustel ja ihast vabanemisel.
Intertekstuaalsete viidete rohkust Kallaste luulekogus on täheldanud Margit Tintso, leides sealt allusioone Artur Alliksaare loomingule. Ühtlasi näeb ta, kuidas Kallaste on liikunud kultuuritekstidele vihjamisega sügavale kultuuri juurteni.[4] Peaaegu seitse aastat kogutud hetki on vormunud tekstide paabeliks, mille alumised kihid moodustavad aegamisi kokku sulades uusi tähendusi. Piibli arhailised katked inimese loomisest segunevad nüüdisaegsete teemadega, nagu naise enesekehtestamine ja individuaalsus. Veeuputuse lugu, kus Jumal püüdis vabaneda enda loodud plekist, on Kallaste seostanud reklaamides kiidetud Arieliga, kus Jumala-sarnaselt püüab inimene võluväel ebamugavat reaalsust minema pühkida. Tðehhovi jutustuse vangistatud armastuse teemaga tõstatab ta inimese valikute küsimuse, mis tihtipeale on langetatud ühiskonna surve mõjul.
Kokkuvõtteks iseloomustab seitsmepäine saba õgiv lohe „Kogutud hetki“ väga tabavalt. Kallaste luulekogus leidub palju sõnamängulisust ja allusioone. Nii mõnigi luuletus on hämar, pakkudes terve hulga tõlgendusvõimalusi. Sellest tekib justkui ringliikumine, mille lõppu ei paista ja mille karakteersemaks näiteks sobiks eespool mainitud luuletus „Ons vastikum vangla, mil elusad trellid on ees?“, kus inimene on nagu saba õgiv lohe, kes iseennast vangistab. Selline lõputus pakub „Kogutud hetkedes“ küllaldaselt avastamisrõõmu. Kallastel on sulg veenvalt pihus, mistõttu ei jää üle muud, kui oodata temalt uusi üllitisi.
[1]Doris Kareva. Siugjas sulepea leidis Helen Kallaste. – Sirp 04.10.2014.
[2]Samas
[3]Anton Tðehhov. Daam koerakesega . – Ariadna ja teisi jutustusi ning novelle armastusest ja abielust. Tallinn: Eesti Raamat, 2004, lk 200 – 215.
[4]Margit Tintso. Plastmasslilledest pärg. – Looming 3/2014, lk 422 – 423.
Siret Saava, Värske Rõhk nr 39 / Sügis 2014
Loe edasi
Tagasi teose juurde