Uuemat maailmavalukirjandust noortele
Jim Ashilevi „Ma olen elus olemise tunne” ja Mare Sabolotny „Peaaegu inimene” : Sabolotny räägib neiu iseseisvusotsingutest, Ashilevi veidi vanema nooruki pidetusetundest.
Ingliskeelses massimeedias on viimasel ajal palju arutatud, et tänapäeva noortekirjandus on nii tumedatooniline, et peale vägivalla, elutüdimuse, eneselõikumise ja -tappude, seksi, mõnuainete ja vampiiride pole lastele raamatupoest kingiks eriti midagi valida. Ühed väidavad, et noori koledate kujutluspiltide eest vooderdada ei saa ega ole vajagi, teised aga leiavad, et patoloogilistele seikadele pööratav tähelepanu tähendab nende aktsepteerimist normina.
Müügitabelite järgi mõjutavad eesti noorte psüühikat eeskätt ikka needsamad Suzanne Collinsid ja Stephenie Meyerid, mis kogu ülejäänud maailma lapsevanemaid muretsema panevad. Aga ka eesti noorsookirjandust sirvides näeb, et mõiste cool on lahutamatult seotud tundepuudega tegelastega, kelle sünge kannatuse sisuni keegi ei küüni.
Kaks äsja ilmunud teost, Jim Ashilevi „Ma olen elus olemise tunne” ja Mare Sabolotny „Peaaegu inimene” erinevad teineteisest küll mitmeski mõttes, aga kapseldunud kannatuse teema on neil ühine. Sabolotny peategelane on põhikooli lõpetav tüdruk, Ashilevi oma reklaamiagentuuri disainer. Kummagi üksindustunnet süvendab teadmine, et lähedaste inimeste psüühika on veel rohkem sassis.
Ent niipea, kui kaks teost kõrvuti kaalukaussidele panna, saab ilmsiks, et Sabolotny võinuks oma raamatu ilmutada praegusest 423 leheküljest oluliselt väiksemas mahus, umbes üheksa kümnendikku välja visates. Sündmustiku kallale pole vaja minnagi, piisaks dialoogidest. „Kuidas sul läinud on?” – „Normilt. Sul?” – „Samas taktis.” – „Töötad ikka seal baaris?” – „Mkm, nüüd ühes poes.” – „Äge.” Toimetajal oleks tasunud siin fašisti mängida ja ühtlasi noppida välja ilmsed stiilivead nagu „protesteeriti pea kõigele” või „ema läks fuuriasse”.
Kasvamisloo probleemistik kui selline – ise ennast ülal pidama harjunud neiu peab pärast ühe vanema surma teise juurde kolides vabadusest loobuma – vääriks tinti küll. Tegelikult tekitab lõpus toimuv nutikas, ehkki juba üsna ebarealistlik süžeepööre soovi, et pikaleveniv teos algakski finaalist.
Kui Sabolotny on lausa koormavalt realistlik, siis Ashilevi õhuke ja viimistletud teos keskendub pigem mulje, impressiooni loomisele. Seda, mis tunne on vaoshoitud käitumisega disaineril Vaikol oma ükskõiksete pruutide ja energiavampiirist sõbra seltskonnas, saab lugeja teada vaid aimamisi. Jääkülmad dialoogid meenutavad kurtide inimeste kahekõnet, silme eest läbi lippav katkiste inimeste galerii aitab näha, kuidas inimesed endaga hakkama ei saa, aga ei anna vastuseid, miks see nii on. Ent Ashilevi ei piirdu selliste inimeste olustiku kirjeldamisega (narko- ja geiteema väga tasaselt taustal mängimas). Tema peategelane Vaiko ei takerdu sama enesehävitajalikesse mustritesse nagu tema sõbrad ega jälgi neid linnalikult cool’i iroonia, vaid ikka kaastundega. Ja nagu raamatu reklaamiski öeldakse, Ashilevi ei keera dramaatikaga vinti üle, noor Werther ei lase tänapäeval endale tingimata kuuli pähe, kui tal on keegi, kelle õla najal vinguda ja muidu vastikult käituda.
Sabolotny teosega jäävad rahule pigem kooliealised pahurad teismelised, nagu on selle peategelanegi, Ashilevit aga võiksid lugeda teisedki peale lounge’ides lõõgastuvate pealinnanoorte. Mis praeguse loo alguses viidatud vaidlust puudutab, siis oletaksin, et noored kirjutavad ja loevad elutüdimusest mitte seetõttu, et see neis endis toimuvat peegeldaks ja arendaks, vaid pigem selleks, et omaenda elus mõnusam tunne oleks. See on ju kasulik.
Kaarel Kressa, Eesti Päevaleht 1.07.2011
Loe edasi
Vahel on tunne, et raamat sai läbi ja igav ei olnudki
Vaiko Talihärm on noor disainer, kes töötab reklaamibüroos ning on omale hiljuti soetanud esimese, päris omaenda korteri. Selleks on ta võtnud korraliku pangalaenu ning kohe varsti kolib ta sinna uude koju ka sisse. Säärase ülemineku eel, käigus ja järel üritab ta ühtlasi toeks olla oma perekonnale, maniakaal-depressiivsele sõbrale ning oma armsamale, samal ajal ennast tänapäeva maailmas mitte ära kaotada püüdes.
See oleks lühidalt ja väga-väga üldistatult Jim Ashilevi debüütromaani „Ma olen elus olemise tunne” süžee. Öelda rohkem oleks tegelikult juba loo etterääkimine. Kuid õigupoolest polegi selle teose juures põhiline mitte sündmustik, vaid pigem just atmosfäär ja autori isikupärane keelekasutus. Tähtsam sellest, mis juhtub, on see, kuidas seda meile edasi antakse.
Raamatu esimestest peatükkidest peale tuleb väga selgesti esile kui mitte vastuolu, siis teatav pinge autori kirjeldatava maailma moodse nukruse ning selle edasiandmiseks kasutatava luulelise stiili vahel. Peaaegu kogu romaan on kirjutatud esimese isiku olevikus (aeg-ajalt lipsatakse ka minevikku) ning valdavalt koosneb see vägagi lühikestest ja kiiresti absorbeeritavatest lausetest. Sellisel käekirjal on kaks efekti, mis koos mõjuvad eriti hästi: ühelt poolt annab grammatilise oleviku kasutamine romaani maailmale kuidagi rõhutatult unise, kulgeva iseloomu, teiselt poolt muutub see oma lausete ja peatükkide lühiduse tõttu ka kuidagi ärevaks, vilkuvaks. „Kontor on hilisõhtuselt hämar. Klaasitagune vedel valgus puruneb köögiaknale kondenseerunud kohviaurus. Autode pidurituled, tänavalaternate sära. Külmiku, pliidi, mikrolaineahju ja kohviautomaadi tillukesed ekraanid hiilgavad mu selja taga nagu kassisilmad” (lk 157).
On hämmastav, milliseks Ashilevi oma minategelase maailma on suutnud ehitada. Me näeme Vaiko igapäevaelu läbi väga spetsiifilise, kohati lausa hüperpoeetilise läätse. Kõike, mis temaga toimub või juhtub, näeb ta ikka kuidagi laetumalt, kuidagi huvitavamalt ja võibolla pisut magusamates toonides kui muidu võiks. Selline pilk on nakkav. Teinekord ka enda elust äratuntavad situatsioonid või ammusest ajast tuttavad Tallinna nurgakesed paistavad nüüd täiesti uues valguses. Mõistagi pole iga väljend või metafoor alati suurepärane (lk 16 ütleb et „Õhustik on suhteliselt voodoo-seksapokalüpsis” või siis eriti ülepakutud „Grete hääl on nagu pähklipuru rahe kuumalt voolavasse šokolaadi, vinüüli lõpp”, lk 119), mistõttu võib see lühikeste lausete ja kujundite pidev voolamine aeg-ajalt ka kohatu või läägena mõjuda. Suhteliselt kiiresti tekkis mulje, et see minategelase kogemuste vahendatusele tähelepanu juhtimine on ilmselt tema enda (jutustaja, mitte autori) viis ennast ülejäänud maailmast kuidagi eraldada, endale tõestada, et ta jälgib maailma ikkagi eemalt ning ei võta sellest päriselt osa. Mingil määral toetavad sellist tõlgendust ka minategelase hea sõbra Niko etteheited („... see, millest su olek räägib, on niivõrd ebamäärane. Sa oled nagu kameeleon. Häälestad ennast selle järgi, kellega parasjagu oled”, lk 104). On võimalik, et see esteetiline võõrandatus, mida raamatu vaatlev stiil edastab, aga võib-olla ka koguni ise esile kutsub, võib mõnele lugejale saada komistuskiviks minategelasega samastumisel.
Ometi pole kogu raamat pelgalt kollektsioon andekalt jälgiva pilgu muljetamisi. Lisaks olustikule oskab Ashilevi suurepäraselt edasi anda ka dialoogi, mis oma elulähedusega mõjub ülejäänud raamatu impressionismile sobiva ja täpse vastukaaluna. Ei saa spekuleerimata jätta, et autori teatraalne taust on talle siinkohal tõenäoliselt väga tugevasti kasuks tulnud. Suurepäraselt on ära tabatud just see, kuidas räägivad üksteisega „suurtest teemadest” inimesed, kes ennast sõnades kõige paremini väljendada ei oska. Kusjuures, kui nende omavahelisi jutuajamisi silmadega pealt kuulata, on ometigi täiesti selge, millest jutt käib. Tavaliselt nende vestluste eluliste ekvivalentide kohta seda küll väita ei saa. Mõnikord on autoril juhtunud, et iga tegelaskuju võib hakata Vaiko kombel vahelduva eduga kildu viskama või muutub sama metafoorilembeseks kui minajutustaja, kaotades sedasi killukese oma autonoomsusest. Isegi kui öeldu on ilus (näiteks „Hing kõliseb tühjas kehas nagu münt hoiupõrsas”, lk 44), võib see vale tegelase suus ikkagi mõjuda ebausutavalt.
Mõnikord hakkas mulle koguni viirastuma, et Ashilevi on romaani kirjutades kokku kogunud kõik oma märkmiku-epifaaniad, millest mõned on tõepoolest head, teised jällegi pisut trafaretsed, ning need siis tegelaste vahel laiali jaganud. Võimalik, et nende üleküllus vaktsineerib lugeja oma toime vastu lihtsalt ära. Kuid romaani „Ma olen elus olemise tunne” kohta on siiski raske midagi halba öelda. Ma ennustan, et mõnda lugejat hakkab Ashilevi stiil ja selle kujundirohkus küll ärritama (ka minu maitse jaoks esines konstruktsiooni „X on nagu Y” natuke liiga palju), ent üldjoones on ikkagi tegu andeka kirjaniku hästi õnnestunud ja mõjuva romaaniga, mida on tänapäeva maailma keerukas virvarris uskumatult hea ja rahustav lugeda.
Juhan Raud, Sirp 09.09.2011
Loe edasi
Stseenid päris elust. Intervjuu
Tegelased
Jim: Jim Ashilevi
Küsija: Marion Jõepera
Stseen I
Jim on teel „Karamazovite” proovi, kuid trajektoori valides peatub ta korraks ka F-hoones. Sisenedes tervitavad teda lavastaja Kristian Smeds, produtsent Eeva Bergroth ja nende lavastusprotsessi kroonik Mirkka Maikola, kellele ta lubab õhtuks ühe ununenud asja valmis kirjutada (seda blogi sissekannet saab lugeda www.karamazovworkshop. com). Jim jõuab lauda, kus istub ka Küsija. Sel hetkel tõuseb saalis istuv režissöör Rasmus Merivoo püsti, jalutab otse nende lauda, must revolver väljasirutatud käes Jimi poole suunatud. Ta peatub alles hetkel, mil revolver Jimi rinda puudutab. „Palju õnne sünnipäevaks!” Jim võtab relva enda kätte. „Kui ma seda sulle reaalselt kunagi tagasi andma ei pea, siis sellega lähen ma täna öösel juba Telliskivi vahele kõmmutama.” Rasmus lahkub teises suunas.
Küsija: Miks sul nii kaua läks?
Jim: „Ma olen elus olemise tunne” sai välja antud õigel hetkel. Ajal, mil ta oli võimalikult läbi töötatud. Sellepärast läks. Ma ei kirjutanud seda teksti füüsiliselt neli aastat. Ma oleksin seda kirjutanud neli aastat, kui ma oleks pidanud seda tegema täiesti liikumatult, ainult silmapilgutustega tähthaaval raamatut abilisele ette dikteerides. Mul kulus kõige rohkem aega stiili sõelumisele, ühtse stiili ülesleidmisele. Mulle meeldib sellest raamatust tehniliselt rääkida, sest ta on selles osas väga teadlik teos. Romaani mõõtu asja kirjutades ei ole võimalik kogu aeg ühte ja sama hoogu tunda ning seda ei saakski teha mingis afektiseisundis. Seega tulebki suuresti mängu käsitööoskus ja teadlik komponeerimine. Mulle tundub, et sinna ei jäänud sisse väga palju juhust. Romaan sai valmis hetkel, mil sain lasta tal olla, olles ise tema suhtes lugupidav; kui ta muutus struktuuriks, mida ma tunnen seest ja väljast.
Küsija: Aga need, kes tunnevad ainult väljast?
Jim: Vastukajaga, nii kiituse kui laitusega, tekibki alati kõverpeegel oma tööle. See on loomulik osa elust, püüd hoida tasakaalus oma kese ja välismõjutajad – abistajad ja takistajad. Omavanustelt saadud tagasiside jaguneb enam-vähem kaheks: on tänulikke lugejaid, kes mainivad mingit konkreetset lõiku või elementi raamatust, mis neile tähenduslikuks osutus, ning on lugejaid, kelle jaoks raamat on segadusse ajavalt ja selgusetuks jätvalt hõre ning tähendusetu. Üks vanatädi minu peretuttavate ringist vangutas pärast lugemist pead: „See ei ole õige, see ei ole õige”. Ta oli lugenud seda nii, nagu oleksin ma kirjutanud oma elust. Ja siis tekkisid tõsised küsimused, et millega ma seal Tallinnas praegu tegelen. Aga olenemata sellest, et tegu on fiktsionaalse looga, on selles mu liha sees. See räägib teatud sotsiaalsest olekust, mingist elamise laadist. Ma ei ole näiteks nõus sellega, et see on ühe põlvkonna raamat. See on ühe põlvkonna väga väikese lõigu portreteering ega kõneta kõiki. Kultuurikonteksti paigutatuna ongi ta vahest üks tõend või pildike sellest, mis hoovused, mõjud ja lained teatud tüüpi praeguse aja inimeste seas ristuda võivad. Ta kannab kindlasti mingit ajastu märki, kuid ei sümboliseeri ega üldista midagi. Tänu sellele, et ma olen näinud, kuidas „Ma olen elus olemise tunne” võib inimesi üldse mitte kõnetada või jääda läbinisti küsitavaks, saan ma seda väärtustada iseseisvamal moel. See võimaldab mul julgemalt väärtustada oma tööd ja ajakasutust.
Küsija: Millist rolli aeg kirjutamisel mängib?
Jim: Kõige olulisemat. Ise ma selle valiku tegin. Ma võtsin vastu teadliku otsuse veeta hästi palju tunde oma ärkveloleku ajast ühe kindla asja kallal, mis nõuabki palju tööd. See ei tähenda, et ma ei oleks selle käigus korduvalt imestanud, kui palju aega raamatu kirjutamine ikkagi võtab. Nüüd, kui ma seda tean, saan ma ühtlasi ka aru sellest, et pean edaspidi kirjutades oma aega kasutama palju kontsentreeritumalt. Peaks näiteks hakkama aega arvestama samamoodi nagu raha. Ma ju tajun, et mingid numbrid jooksevad. Ja kui vana ma olen. Minu praegune vanus juba lõpetab ära teatud ebamäärasused, mis puudutavad asju stiilis „kas ma julgen” või „kas ma tahan”. Üleüldiselt on näha, mida ja kui palju inimesed oma elu jooksul ära jõuavad teha. Ja et aega ei ole lõputult. Kuna romaani alustades oli teadlik otsus vastu võetud, ei tekkinud mul endal ka küsimust, miks ma seda teen. On ka palju lihtsamaid ajaveetmise viise.
Küsija: Mis vahe on omanditundel, mis tuleb kaasa teatritekstide ja romaaniga?
Jim: Teatritekst on üks värv teiste seas, millega pilt valmis maalida. Teatrikoolis käimine tegi mind näitekirjanikuna vabamaks. Enne olid teatritekstid minu jaoks terviklikud teosed oma alguse ja lõpuga. Nüüd huvitab mind pigem see, kuidas tekst saab kaasa aidata lavamaailma, lavaelu loomisele. Ma ei suhtu oma loodud dramaturgiasse enam kui eneseküllasesse kirjandusse, vaid kui materjali. Romaani puhul ma tunnen, et tal on kaante vahel oma piiritletus. Tema raam reaalselt ongi need raamatukaaned. Romaan on terviklik, iseseisev teos, millel pole midagi puudu sellest, et ta ellu ärkaks.
Stseen II
Nende lauast möödub uus meesterahvas. Ta tundub kiirustavat juba eelnevalt valitud suunas, kuid otsustab oma kõrvalepõike siiski ära teha.
“Tere, Jim. Miks sa relvaga ringi käid?”
“Ei no tukki on ikka vaja.”
“Muidugi. Eriti sinul! Black guy in da hood.”
Ja tulijast saab üsna kiirelt lahkuja.
Küsija: Kuidas sa pealkirja valisid?
Jim: Pealkiri oli leid, mis sobis. Mulle ta väga meeldib ja tavaliselt ei tule pealkiri mul kunagi esimesena. See oli leid, mis tundus veidi häiriv ja samas huvi tekitav, keeras kogu materjalile pinge peale. See romaan on nagu kõlakast ja pealkiri seal peal on keeled, aga kui neid keeli tõmmata, resoneerub ta kuidagi valesti. Pealkiri läheb raamatu sisuga vastuollu. Pealkirjal on oma funktsioon: ta asetab lugejale läätse ette ning lugeja saab teatud eelteadmisega sinna sisse minna. Ükskõik, mis pealkirjaga tegu ka ei oleks, ikka tahad sa teada, kuidas sisu ja pealkiri omavahel kõlama hakkavad. „Ma olen elus olemise tunne” justkui osutaks mingisugusele joovastavale, väga kohal-ärgas-ergas-olekule. Aga romaani kontekstis on ta pigem registreeriv asjade seisu kirjeldus.
Küsija: Otsus läbi kõrvalpilgu?
Jim: Ma mäletan, kuidas mul endal on olnud aegu, mil olen tundnud end kaamerana, mis on unustatud tööle pärast seda, kui filmivõtted on juba lõppenud. Mulle tundub, et selles pealkirjas on selline tunne sees. Ta ongi justnagu kaamera, mis teab, et ta näeb asju, aga sellega tema tajud piirduvadki. Ta on lihtsalt tunnistajaks sellele, mis toimub, ning teab, et ta kõike seda toimuvat näeb. Aga mitte midagi enamat. Arvestades selle raamatu sisu, andis pealkiri talle täpse häälestuse. Seega oli ka pealkiri kindel kompositsiooniline otsus.
Küsija: Kas elus olemise tunnet saab komponeerida? Mis tunne see on?
Jim: No see tähendab seda, et ma ei ole surnud. (Naerab.)
Küsija: Aga kas sõnastatud tunne on intensiivsem?
Jim: Siin vist reeglipärasust ei ole. Sõnadega või sõnadeta on hea, kui inimene suudab antud oludes ja aegades tasakaalus olla. Vahel on inimesi lahterdatud selle järgi, et on ühed, kes elavad, teadvustamata endale, et nad seda teevad, ning on teised, kes teadvustavad endale seda, et nad on parasjagu elus. Vahe on selles, et üks on see kaamera, mis võtab pilti vastu ja sellega piirdubki. Teine on selline analüüsivam kaamera. See on kaamera, mis on oma kaamerasusest teadlik, ja on teadlik ka sellest, mida ja mis nurga alt ta parasjagu näeb. Kunagi tundus see mulle väga täpne inimtüüpide kirjeldus. Praeguseks ei ole see kategoriseering enam ei usutav ega ka ebausutav. Ma ei julge ega taha teha suuri üldistusi selle kohta, mismoodi teised inimesed elus olemist tajuvad. Kuigi mulle tundub, et inimesed, kellega ma kõige lähemalt läbi käin, on valdavalt ikkagi imestunud, et nad üldse elavad. See imestus elusolemise üle ongi meie ühiseks elutaju algus- või lähtepunktiks.
Küsija: Mille kaudu kultuur elusolemist mõjutab?
Jim: Üks kultuuri võimsaid omadusi võiks olla see, et ta tekitab inimestes tervendavaid ja tervislikke harjumusi. Iga kultuuri iseloomustatakse sinna kuuluvate uskumuste, rituaalide, kombetalituste ja traditsioonide kaudu. Kultuuris sees olija aga ei vaata seda satelliidilt. Ta on selle sees ja käitub tihti juba inertsist nii, nagu selles kultuuris käitutakse. Ja kui ta satub nende heade, tervendavate harjumuste keskele, on ta tegelikult juba õnnega koos. Nüüd kui teiselt poolt mõelda, pahupoolelt, siis eesti kultuuris elab üks tunne. See on eraldatuse tunne, millest ühel hetkel enam isegi ei püüta välja tulla.
Stseen III
Nende laua juurde ei tule sel korral kedagi. Inimesed kõnnivad neist mööda, kiirustavad läbi ruumi ja seisavad avatud ukse juures. Muigavad omaette hoovihma üle.
Küsija: Kas eesti kultuur suudab eraldatust ravida?
Jim: Eesti inimese loodusetaju ja tema tegelikult pehme ja rahumeelne loomus ning mururoheline ja taevasinine eksistentsialism on meie kultuuri omapära, mis tagab juba eos millegi väga hea sünni. Hiljuti küsis minult üks saksa ajakirjanik, mis tunne on olla osa marginaalsest kultuurist. Sel hetkel sain ma kahest asjast aru. Esiteks, et see küsimus ei tähenda mitte midagi. See on selgelt kusagilt kultuurimalli seest tulnud stampvaade. Ja teiseks – tegelikult ei ole eesti kultuur marginaalne. Marginaalsus või mittemarginaalsus sõltub sellest, mis kriteeriumide järgi seda hinnatakse. Kui selle järgi, kui palju meie kultuur globaalses mõttes raha toodab, siis saaks võib-olla suure tahtmisega öelda, et on, jah, marginaalne. Aga tegelikult ei määra see kultuuri olemuslikku marginaalsust. Kuidas saab kultuur olla olemas ja olla samas marginaalne? Kultuur kas on või ei ole.
Küsija: Kas tal on kindel ülesanne?
Jim: Kultuur funktsioneerib osaliselt inimeste ühendajana, ühisvälja loojana. Eestis on sellise ühisvälja tekkimiseks head võimalused. Teater taaselustab kogukondliku kogemuse ja ühtsuse. Ma ise pean teatriga tegelema kas või juba sellepärast, et kui ma ainult kirjutaksin, kapselduksin liiga ära. Eks tegelikult seisneb elus olemise tunne milleski väga lihtsas: inimeste ja oma elu väärtustamises nii, et puudujääke ei pandaks kellelegi süüks. Lõpuks ma ju tean, et ma olen ärkvel ning saan tegutseda ja inimestega rääkida – juba see avab minu jaoks võimaluse asju muuta. Ma ei saa ei ühiskonda ega kultuuri selle sees milleski süüdistada, sest ma ise ei ole jõudnud sinna punkti, kus ma tunneksin, et nüüd olen ise teinud kõik selleks, et muuta elu Eestis vähem eraldatuks. Ma mõtlen eraldatust eelkõige perekondlikul tasandil, mis on omakorda aga osa eesti kultuurilisest eraldatusest. Kui vaadata, millised inimeste kodud välja näevad või milliseid liikumisi nad esile tõstavad või soodustavad, siis on paljud neist väga televiisori- ja vaikusekesksed. Vaikuse selles mõttes, et ma tahaksin näha rohkem perekondi, kes reaalselt oskaksid koos olla. Ma soovin näha rohkem väikesi kogukondi, kes oskaksid ilma välissegajateta istuda ühe laua ääres ja olla koos elus.
Jim tõuseb lauast. Ta võtab revolvri ühes. See on siiski tongipüstol.
Kirja pannud Marion Jõepera
Sirp 09.09.2011
Loe edasi
Mul on ka igasuguseid karvaseid tundeid
Tänavu juunis ilmunud „Ma olen elus olemise tunne” on noore autori Jim Ashilevi kolmas raamat ja esimene romaan. Varem on paberil ilmunud näidendid „Nagu poisid vihma käes” (2007) ja „Portselansuits” (2007).
Kiitus kujundaja Indrek Sirkelile, sest tegu on ilusa raamatuga, mille rabaks poeriiulilt juba pelgalt välimuse pärast. Võiks arvata, et krõbe hind sunnib lugejaid kahtlema, kuid ilmselgelt summutab igasugused kahtlused autori kuulsus telenäo ja teatrimehena ning usk tema loomingusse, teost on kahmatud poeriiulitelt nagu kunagi banaane ETKVL-i poodidest.
Tegu on minimalistliku mina-vormis ja olevikus kirjutatud romaaniga. Peatükid on lühikesed, elu möödub ja sellest edastatakse vaid peamine. Võid tühjad kohad ise täita. Või jätta täitmata.
Teos jutustab ühe Tallinna reklaamiagentuuri disainerist Vaikost, kes majandusõitsengu surivoodil võtab vanemate juurest välja kolides korteri ostmise tarvis pangalaenu 30 aastaks. Vaiko elab oma elu ja teenib elatist ausa tööga, vanemate koera kaotas metsa, eks selliseid asju ikka juhtu. Vaikol on sõber Niko, kelle ebastabiilne ja kohati homoseksuaalne käitumine teeb talle muret. Neil on sõbranna Solveia, kelle vastu nad mõlemad huvi tunnevad. Vaikol on kaksikõde Ebe, kes peaks olema Hollandis, ja peagi ilmub tüdruksõber Grete, kes on nii äge, et kutsub esile armastusetunde.
Peategelane ütleb oma sõprade-tuttavate kohta: „Oskamatud, suutmatud ilusad inimesed ja nende pornograafiline varjuteater.” Samas taktis iseloomustab Vaiko reklaamivõtetel sõbrannat: „Solveia peamiselt kalmistu pärast tuligi, sest ta tunneb, et kalmistutel suitsetamas ja tusatsemas käia on tema gooti kohus.” (Lk. 94) Vaiko ise kannab muuseas boksereid (lk. 146).
Vaiko suhtleb väga erinevate inimestega, seda näitab juba nende keelekasutus. Mõned puistavad anglitsisme: „Kas see Niklas Teller — oli vist nii ta nimi — kas te teate, on ta nagu available, nagu romantically?” (Lk. 94.)Vastukaaluks on teised, kes nimetavad arvuteid raalideks (lk. 47) ning MSN-i vilkuvateks akendeks (lk. 67).
Nende hulgas on üks inimene, kellega peategelane kogeb justkui maagilist kontakti ja kelle vastu tunneb kiindumust, see on tema kaksikõde Ebe. Südames pole nad kunagi lahus, aga koos nad enam aega ei veeda. Nad on suureks saanud, Ebe on läinud suurde maailma seiklema, muutudes iga päevaga aina võõramaks.
Peategelase suhe ümbritsevatega on veidi selgusetu. Paljud asjad jäävad õhku rippuma, või vastupidi, tulevad justkui tühjast õhust. Esitatud on suvalisi stseene, mõned tähtsamad, mõned tühisemad. Sama palju on jäetud esitamata. Autor kirjeldab üpris detailselt ja poeetiliselt ümbrust, inimsuhetest ja tegevusest läheb aga pealispindsemalt üle. Rõhk on kaasaelaja tunnetel, mis peaksid moodustama tähtsa osa lugemiselamusest. Dialoogide roll on väike, need on üpriski mõttetud ning ühesuguse kõneviisiga, järg on kerge kaduma.
Tervikuna on lugu usutav. Võib-olla just elulähedus ongi see, mille tõttu on raske uskuda argisusest eristuvaid seiku, kuigi need võivad kõik olla päriselt kellegagi juhtunud. Näiteks see, et kaks noort vastselt keskkooli lõpetanud inimest otsustavad kodust kaugel oma riided põletada ning alasti öösel koju jalutada. Sellised stseenid tunduvad raamatu kuivas karmuses kummalised või ebaloomulikult tseremoniaalsed ning tõusevad esile.
Elu on mäng, mida on mängitud juba 25 aastat. Uuele tasemele jõudmine pole enam nii põnev. Tuleb ise teha elu põnevaks, aga aidata ei pruugi absurdsemadki teod. Vaiko oleks sellest justkui aru saanud ning kasvatanud endale depressiivse, tuima kesta, millest läbimurdmine varjutab kõiki tema eneseväljendusi. Siiski pole ta kaotanud usku elusse ning otsib kontakte. Nii leiab ta end pihtimas sõbrannale, et pole juba aastaid unenägusid näinud. Päris tihti võib ta täiesti suvalisel hetkel nutma hakata. Mitmed peatükid lõpevad depressiivse noodiga toonil: „Ärkan keset ööd ja mõtlen: magades harjutame suremist” (lk. 79); „Ja mis oleks, kui mu elu lõpeks... nüüd?” (lk. 159); „Kodus sooja duši all silmi kinni hoides sisendan endale, et see on kogu aeg olevik, see on kogu aeg olevik. Üks kõik. Ükskõiksus. Üks kõiksus” (lk. 163).
Väga huvitav on peatükk lk. 88—89, kus napisõnalisele sisule vaatamata on äkitselt üles loetud peategelase perekonnaliikmete täisnimed ja sünniaastad. Nii saame teada, et Vaiko ja Ebe on sündinud aastal 1982 ning kannavad perekonnanime Talihärm, raamatus on nad seega 25-aastased. Samuti on kirja pandud teiste pereliikmete n.-ö. detailid. Mõneti üsna mõttetut informatsiooni esitav peatükk mõjub sellises sketšlikus teoses värskendavalt, andes tunde, et vähemalt miski siin maailmas on kindel.
Kronoloogiast veel niipalju, et raamatu tegevus toimub aastatel 2007—2008. Samuti on autor väitnud intervjuus kirjandusajakirjale „Värske Rõhk” (nr. 27, III 2011), et teose tuumik oli valmis juba 2007. aastal. Niisiis on see olevikus esitatud raamat tegelikult nelja aasta tagune minevik.
Populaarsele raamatule kohustusliku elemendina on kohal ka surm ja seksistseen. Viimast kirjeldatakse üpriski tuimalt ja tehniliselt. „See on nagu telekamäng.” (Lk. 147.) Selliste võrdluste kõrval on aga selgelt olemas armastus kui tunne, mida väljendatakse ebahariliku, kuid paeluva sõnakasutusega. „Ma vaatasin talle otsa ja kukkusin kaevu. Tahtsin pupilli kaudu ta silmakoopasse elama minna ning joonistada pea siseseintele ohtlikke loomi, otsekui kaevates või salamisi paludes, et Grete mind kaitseks. Sain sel hetkel aru, et Grete on minu must auk. See, mille ääremail aeg ja ruum liigestest lahti tulevad.” (Lk. 126.) See väljendub tegudes ja tunnetes: „Panen käe ta kõhule, ma ei taha, et ta alla kukuks.” (Lk. 144.)
Surm seevastu on kole ning ilmub justkui tühjast õhust. Tegelast, kes sureb, on raamatus vähe mainitud, ilmselt ei mäleta enamik lugejaid, kellega on tegu. Vaiko on töötanud temaga päevast päeva koos ning vähemalt korra naljatanud, et tüdruku surma puhul saab ta kabineti endale. Saigi.
Autor(i nimega kasutaja) on öelnud blogis ZA-UM, olgu siis naljatamisi või mitte, et tegu on esimese eesti blaxploitation-romaaniga.Blaxploitation või blacksploitation (black + exploitation) on USA-s 70-ndatel pead tõstnud filmižanr, kus näitlejad on enamjaolt neegrid, valged mängivad pigem kurikaelu, filmimuusikas annavad tooni funk ja soul ning film on suunatud eelkõige neegerelanikkonnale. Sellest mõistest saab väga hästi tuletada noorsookirjanduse juba peaaegu kümnendat aastat toimuva masstootmise olemuse. Neegrite asemel on tänapäeva (eelkõige Tallinna) noored ning soundtrack’iks on lugeja lemmikmuusika.
Ashilevi raamat tõuseb teiste seas esile, sest ei käsitle enam kasvuvalusid. Tegelased on olnud täiskasvanud juba piisavalt kaua, et tunda võõrastust teismeliste suhtes. Nüüd on teemaks uus valu, elu valu, põlvkonna valu. Tänapäeva noored kannatavad, sest on pärit teiselt planeedilt kui nende vanemad. Sünnitunnistused on rohelised ja kakskeelsed nagu vanematelgi, kuid sellest ajast, sellest ühiskonnast, kus vanemad on elanud, ei teata just palju. Meie riik on Eesti Vabariik, meie Liit on Euroopa. Meie piirid on avatud ja poed kaupa täis, ainus takistus on raha. Tunneme end oma vanematest niivõrd erinevatena, et ei suuda neid ilmselt kunagi tundma õppida. Meie jaoks on see kõik uskumatult eriline ilmselt senikaua, kuni näeme oma lapsi enda vanuses.
Ashilevi raamatut on raske vihata ja kerge armastada. See on lühike, kuid hästi kirjutatud ühtse stiiliga lugu tänapäeva noorte (mõtte)maailmast. Noore autori kirjutatud romaan noortest inimestest on ilmselt huvitav eelkõige noortele, aga lugeda võivad ometi kõik. Seda aega ei peaks kahetsema ka juhul, kui teos ei meeldi, halvimal juhul veedetakse paar tundi ühe noore mehe peas.
Mare Sabolotny, Looming 12/2011
Loe edasi
I Am the Feeling of Being Alive
I Am the Feeling of Being Alive is Jim Ashilevi’s
first novel. Actually, Ashilevi (born 1984) is not
an unknown name – he is well known as the
host of a TV culture broadcast.
His play Like Boys in the Rain was staged at the Endla
Theatre in Pärnu. He studied directing at the
Viljandi Culture Academy of the University of
Tartu. Thus, it is very understandable that his
first literary works were drama texts – he has
written two plays.
This novel, too, could well be imagined
as a play, although the exactness of his
phrasing would then, perhaps, suffer. The
title of the play Like Boys in the Rain
immediately gives you the feeling that you
can almost touch the atmosphere with your
senses. This is even more true of the title of
this new novel. These works are stories
written by a very young man about his peers
– young people whose problem is their
discontent, which is caused, perhaps, by the
fact that they have no real big problems. We
read the words of the protagonist: “... these
beautiful unskilled and incapable people and
their pornographic shadow theatre”, adding
also that they “live under a sickly, smothering
and congesting cover”. What is this smothering
cover, and who or what is threatening
them? What kind of life do they lead?
The protagonist works at an advertising
agency in the capital. He has a friend, a twin
sister, a girl friend and a lot of acquaintances.
His problems are a heavy loan he has
taken out to buy a flat, and his inability to
feel deep and overwhelming emotions.
Similar problems are depressing his friends
as well. They are very clearly unable to sort
out their feelings and leanings. We cannot
be sure whether he is drawn towards or
detached from his friend by latent homosexuality,
or whether his strong attraction to
his sister hints at a mild temptation to incest.
We get the feeling that these people may
endanger themselves because they are frail,
and they do not want to become strong.
Rather, they want to detach themselves from
reality and from each other in order to
experience a more real form of existence
and avoid drowning in the vulgarities of life.
They always have the feeling that, if only
they could overcome one more problem,
they would be able to reach a much longed
for next level that guarantees satisfaction.
This rather short novel is written in
sensitive and supple language. Its subject –
yearning for real life – is serious and seems
to be very important to the characters, as
well as to readers of the same age.
Ashilevi proves to be promising in this
genre as well, and I believe that we will hear
much about him in the future.
(And by the way, this is his true name,
not a pseudonym.)
Rutt Hinrikus, Estonian Literary Magazine, Spring 2012
Loe edasi
Tagasi teose juurde