Püha Jüri vabastamine
Enamik inimesi on kenad, Nirksilm, kui sa neid viimaks tundma õpid.
Harper Lee, „Tappa laulurästast...”
Nii ütleb romaanis Atticus Finch, kelle tarkust ja tasakaalukust on Jürgen Rooste endale eeskujuks seadnud („Kius olla julge. Luuletajad luulest. 21 esseed”. Kite, Tallinn, 2011, lk 196). Rästikutel võtab selle tõeni jõudmine veel aega. Kui lüüriliselt sotsiaalne (või vastupidi) luuletaja Rooste oma rästikud peale laulmise ka lendama õpetab, siis ehk tunnevad need samamoodi.
Siiski on „Kuidas tappa laulurästikut” siiamaani Jürgen Rooste parim kogu. Ega eelmisedki kehvad olnud, lihtsalt „Underi isehakanud sohipoeg” või „eesti kirjanduse kümnesendine” on pikkamisi kaalukaks kaheeuroseks kasvanud. Selle luuleraamatu haruldaselt nägus köide ja Piia Ruberi võrratu kujundus väärtustavad sisu veel omakorda.
„See on sisemisem ja nägemuslikum kogu, võib öelda ka paadunum kui Jürgeni eelmised,” kinnitab teadmamehest koostaja-toimetaja Mihkel Kaevats oma kaassõnas. Toimetajapoolne saatesõna, isegi toimetaja olemasolu iseenesest, on meie luuleraamatute puhul midagi enneolematut. Jättes autori ja toimetaja töö vahekorra „Kuidas tappa laulurästiku” kokkupanekul nende endi „siseasjaks”, tuleb siinkohal siiski märkida luulekogu kavakindlat ja ühtset kompositsiooni. Ning tunnustada ka Mihkel Kaevatsit kui luuletajat. Raamatu saateteksti võib lugeda kui kaassõna, aga samuti kui Jürgen Roostest ajendatud terviklikku proosaluuletust.
Ulg ja palve
Rooste uskumust mööda on luuletaja „Jumala poolt siia ilma aednikuks seatud” („Kius olla ...”, lk 198). Tema enda kärneritööd vääristavad ekspressiivne sõnastus ja musikaalsus, punkrock ja bluus. Nagu kunagisele biitnikute esipoeedile Allen Ginsbergile (keda Jürgen ka ise on tõlkinud), on luule temalegi sõnadesse pandud ulg. Kuid Rooste ei püüa ajaloo „suuri” kuidagi järele aimata. Tema ulg on oma põlvkonna loomulikku maailmatunnetust edasi andev meedium, on elustiil, mida täpselt summeerib Ginsbergi kuulsa poeemi „Howl” algusvärss: „ I saw the best minds of my generation”. Laulurästikute tulek „linna sisemisse põrgupõlemisse” (lk 6) väljendab sedasama. Laulurästikud tulevad kivilinna kui palverändurid jumala kosmilisse kuningriiki, tulevad, et „kõnelda oma liha asjust”. Ja selle kogu algusossa kätketud palved või kõnelused jumalaga on Roostele sama loomuomased nagu ulg. Kui aga keegi mornimeelne peaks pärima jumala tõelise olemuse järele, siis üks väike tüdruk kohvikuleti ees annab sellele sama tõsise vastuse: „see on kreemikook” (lk 13).
Maa ja taeva vahelise keskustelu metafüüsika taga tajun ma siin Rooste kunagise õpetaja Toomas Liivi sealpoolsusest heidetud muigavtõsist luuletajapilku, mis seesuguse katakreesi heaks kiidab. Kirjutas ju temagi oma nooruses peaaegu samaaegselt nii takkajärele kuulsa „Luigele, kes tappis tanki” kui ka vähem kuulsa „Ja Jumal on seal selle oreli sees ...”. Jürgen Rooste on üks neid luuletajaid, kelle tekstid saavad õige elu just autori elavas esituses. Kui ta poeediandele lisab oma vokaalsed võimed, võib tulemus olla ettearvamatu. Mõningat aimu sellest annab kogule „Ilusaks inimeseks” (2005) lisatud CD kuulamine, ent tekitab samas ka küsimuse: kumb on esituses primaarne – sõna või muusika?
Taanilinna bluus
„Laulurästikute” puhul autor sellist võimalust ei jäta, kuid nendib rahulikult: „kui luuletust ei mõista enam lausuda / siis – semu – pöörita sa bluusi” (lk 16). Ja seda ta ise kogu mitmes keskmises tsüklis teebki, kuigi vaevalt et oskamatusest luuletada. Valge mehe bluus on Rooste element. Ning nii mitmegi teksti („Üksildane loom vihmas”, sürrealistliku sihiseadega „*ma olen laulev luukere”, Salingerile viitav „Rukkikuristikukoll”) juures võib vaid imestada, millise õhukitarristi osavusega ta suudab käigu pealt registreid või saatetämbreid vahetada. Tema pekinglasest patupenilt poeetide põrgust saadud telefonikõne (lk 75-76) kuulub samasse ritta.
Nagu ikka, etendub Rooste bluus Tallinnas (lk 10) või (autorile suupärasemalt) Taanilinnas (lk 32). Sedapuhku ongi viidatud korrad ainsad, kus ta oma kivilinna kuidagi nimetab. Vihjetena tulevad arvesse veel Kopli, Kalamaja ja Lilleküla mainimine.
Bluusi aineski on harjumuspärane: õlu, luule, armastus, äng ja hinge järada üritav „maailmavalukoer” (lk 52). Seejuures hakkab silma, et Rooste üritab oma patte vanemate kätte tagasi nuhelda. Kui õlu on ikka õlu, siis muu alkoholi puhul väljendub ta kujundlikult: „tegime sõbraga oma isasid” (lk 21). Üht pikemat teksti koos hoidev lihtne refrään „las heliseb mu kask / las laulab minu ööbik” (lk 60–62) on aga niivõrd painav, et jääb lugejat kummitama tema unedeski.
Semmoista on elämä
Nende Soome aatekaaslasele Tapani Kinnusele pühendatud sõnadega lõpetab Jürgen Rooste luuletuse „Elu”. Eluproosa murrab luulesse ning paneb poeedi oma poja käekõrval ümisema „vihma ja autostraadide bluusi” (lk 67). Paul-Eerik Rummo kunagine kirgashele „Lumevalgus ... lumepimedus” on Roostel ajavoolus redutseerunud halliks „Vihmavalguseks ... vihmapimeduseks”. Selles maailmas jääb luuletaja väike õde popist vampiiriraamatust rahapuudusel ilma ning saab kingiks hoopis ühe Harry Potteri filmikasseti, sest see on vennal ülearu (lk 58).
Samas ränklevad laulurästikud tänavail ja näevad, kuidas dadaistliku totalitaarriigi põrgust tulnud eestlased oma elu taas põrguks keeravad („Puhastustuli Eesti moodi”). Neis poeetilistes kirjeldustes aimub sedasama stilistilist rohmakust, mida Jürgen Rooste Eesti noorema luule tuiksoonelt otsib ja leiab. Kuid uues Eesti muinasjutus on „vanakuradi vanaema keel sepikoja seinapraos” (lk 39), lastel elab kempsunurgas kiskjakoll (lk 66) ja „mudaguglungi käpp / ulatub täpselt / su uksenupuni” (lk 42). Ning pääsu pole, tunneb luuletaja Rooste paljastunud sotsiaalne närv. Korraks laseb see närv poeetilisel fantaasial ennast küll lohisevale tühikäigule ahvatleda („Hullu lehma naasmine”), ent õnneks mitte kaua. Laulurästikud tõusevad Taanilinna porist ning sisisevad oma „talumatuid rästikuid ridu” (lk 32) ministrite õudusunenägudesse. Enne finaali leiab luuletaja oma voodiservalt Lydia Koidula ja „läheb temaga süvitsi”. Sest süvitsiminekust sündinud triptühhon „Koidulaulik” on omaette kunstiteos, kus vaadatakse kriitiliselt üle C. R. Jakobsoni isamaakõnedest tuntud eesti rahva pimeduse-, valguseja koiduajad. Mida lähemale kaasajale, seda ajuvabam pilt avaneb. „Me oleme nagu ilma juurteta lapsed / oma isade maal”, resümeerib Rooste luuletuses „Minu isa maa”. Troostitu järeldus, aga mõtlemapanev.
Lohetapja Püha Jüri
Laulurästikute tuline hingus on vist hukutav. Sest miks muidu küsib raamatu pealkiri nende tapmise kohta? Nii või teisiti, kuid tapjaks ei sobi keegi paremini kui Püha Jüri, legendaarne maotaltsutaja ning lohetapja. Paraku on ajaloo vingerpussid seadnud nõnda, et eesti rahval pole tolle pühakuga just sõbralikud suhted. Meile on ta anastajate pühak. Püha Jüri (Georgi) embleem kaunistas muinasaegsete ristirüütlite mantleid, Püha Georgi risti purpurmustade lintidega uhkeldasid alles hiljaaegu kõikvõimalikud Vene „vähemuslased”. Isegi uhkustundega meenutatav Jüriöö ülestõus polnud ju midagi muud kui „valge neegri bluus / mille saksa produtsendid / sitaks räpiks keerasid”, nagu teab „tavaline Eesti idioot” Jürgen Rooste.
Nüüd on Rooste otsustanud Püha Jüri rehabiliteerida ja ta lohetapmise needusest vabastada. Siinse raamatu epiloogis vaatab vananev pühak väsinuna tagasi oma ajalikule eluloole ja kuuleb taas lohesoomuste klõbinat. Kuid see klõbin kostab tema enda kolju SISEKÜLJELT. See on mälestus ja needus üheaegselt. Laulurästikutel ei lase luuletaja pühakut eksitada ning too ei pea tapma ega pead murdma, kuidas seda teha. Kanoonika ei toimi enam ning rahuteed on lahti. Nõnda ongi „Kuidas tappa laulurästikut” mitte Püha Jüri kiusamine, vaid tema vabastamine. Harper Lee’ romaani isa Atticusel on sest hea meel. Siinkirjutajal samuti.
Arno Oja, Sirp 19.08.2011
Loe edasi
Elektronsõnum luuletajalt
Asko, laena viissada
no tere jürgen mida praegu jood
kas mäletad kord suvel kui olid teistes sfäärides
võib-olla isegi vale-keiser keiser-kormoran
me kohtusime
ma mäletan kui saabus tallu
siis pärast elektronsõnum luuletajalt
vastu ööd
ja koer hakkas haukuma
eriti kell hilja väga
küsisid kas oleksin nõus rääkima su haual
vastasin hingehoidlikult mittemidagiütlevalt
sest luuletaja arvustamine on alati luuletuse arvustamine
ja
luuletuse arvustamine on alati luuletaja arvustamine
ja eriti kehtib see sinu puhul
samas härrased kirjandusteadlased
kui konstrueerime kellegi vaateid
siis me eeldame et tal need on
aga nii see ei pruugi olla
tammsaarel polnud küll mingit
täpset arusaama õiglusest või religioonist või eestlastest
ükskõik mida muuseumides või konverentsidel ka
välja ei mõelda
vaevalt et sinulgi jürgen
eriti kell hilja väga
kuigi paar tallinna kirjanduskriitikut nii usub
ja berk vaheri luukere ka
ma tean sa kardad teda
öösiti
eriti kell hilja väga
loomulikult oled sa sümpaatsem
kui igasugused taanilinna lounge’i- ja ökonoored
võltsrebelli esindajad
sind võiks võrrelda vanamoodsa 90 alguse maffiamehega
kes on sattunud sohvaklubisse
ja tahab võtta välja automaati
et see limukvalgustusega koht lõplikult kildudeks
tulistada tsssssahhhhh-hrrrr-di!
aga endalegi üllatuseks on sügavrohelises spordikotis
pärast vanapa akbar hüüdmist
ja relva haaramise katset
vaid väike süütu kirikumudel
ja pisike tühi jumala troon
vaid paar väikest roosat inglit kukub
õrnalt maha
ning su viimane lootus
tulemasin-puhastustuli
on ikkagi liiga väike
ja kõrvetab vaid baaridaami
kes naerab erootilis-kurjalt
ja läheb lihtsalt pesema oma sügavmusti dishe
kuid jeesus tegi tõesti piitsa ja piitsutas ning peksis jalaga
ärimehi
nagu on kirjas evangeeliumis
selles mõttes on sul õigus tulistada
õigus on tõesti pigem sinu poolel jürgen
veel on piiblis kirjas et
inimesed on jumalad ja
paulus kirjutab kellelegi
nagu vana joodik
et kui tuled too mu mantel ära
ma ei imestaks jürgen kui see mantel on sinu barett
eriti kell hilja väga
lahkusulistele need kohad muidugi ei meeldi
ebamugav
ning korraga mõjub karjuv luuletaja
sentimentaalse joodikuna rõveda hipina
reklaamimeeste kuldmunailmas
see on paratamatu
nüüd süütab luuletaja kaasavõetud krušovice
molotovi kokteilina
ja kõik me luuletuse lugejad näeme et
linnaluuletajal on lehm pudelis
lehm on küll ootamatu ja alatu relv
kes mõtles välja kindralmajor hullu lehma
eriti kell hilja väga
esimesest piimaplahvatusest langeb õhtu nael
ja peaesineja siin klubis keiser-kormoran
püha ja valus
verine õhtu
keiser-kormorani laiba juurde astub aga järsku päriskeiser
rudolf II
alkeemikute kuningas
kelle pilt ripub müürivahe ja väike-karja nurgal oleva
inglise õllebaari peldikutrepi kohal
sa tead küll jürgen seda pilti
selle koopia peaks ammu rippuma su ala-mitte-teadvuses
eriti kell hilja väga
rudolf on tulnud täna siia alkeemikuna
dekonstrueerima antud kristlikku paradigmat
seda õudset ja odavat päevapraadi
mille kõrvale pakutakse klaas piima
ja mitte kunagi õlut
luuletajale
tema pilt kõrtsis on tühi
üks inglise poissmees vaatab sinna sügavmusta peeglisse
kogemata
ja ta leitakse vltavast
john leitakse hommikul karla silla juurest
sel hetkel plahvatabki lehmadinamiit
kõik hakkab segunema
praha ja isegi segunematud tallinn ja tartu
beier on roninud berki luukere kukile
avanud portfelli
ja võtab kotist välja võileiva ryytle kujutisega
nad ei anna alla
nad on sinu konkurendid
ja tahavad ise kõiki oma tekstidega hävitada
võib-olla neil on isegi õigus
nad on rohkem haiged ja hullud
ja neil on väga kõvad vormid nagu vormileivad
ja sina oled vaid kõige selle protokollija
kirjanike liidu üldkogult
korralik ametnik
kes peab taltsutama jubedat stiihiat
mis on kohale saabunud tartust tõelise hipibussiga
kuulake seda jubedat naeru sealt paremalt tagareast
eriti kell hilja väga
pärast seda rünnakut on kogu elu
nagu tühirannast välja jäänud kaadrid
ega keegi mu musta baretti ei ole näinud
jürgen ei ole midagi teha
nad on sinust andekamad need kuradi tartlased ja neil
on suuremad baretid
neil on ka tooma evangeelium
uskmatu tartlase rõõmusõnum
ning neil on runnel kes loeb seda täiesti vabalt nagu ka
masingut
ja kõik tartu naised on nii salapärased nagu tunneksid isiklikult
masingut
sa jääd nendega hätta
ja kõik nende kirjanikud elavad ilusate nimedega tänavatel nagu
masing
isegi krull kolis sinna
et aru saada
et luule subjekt
on luule objekt
eriti kell hilja väga
nüüd aga paneb vana alkeemik rudolf II (ta asutas muide ka
krušovice õlletehase)
vale-keisri ehk keiser-kormorani kuuliaukudesse oma pöidlad
keiser rudolf tahab igaks juhuks veenduda
kas ikka tõesti on surnud see vale-keiser see vale-dmitri see
keiser-kormoran
ehk eestipäraselt vale-timmu
või on ikkagi kõik
siin me oleme
ja kogu eestlus
vaid mingi maimiku ja tolki trikk
eriti kell hilja väga
tõesti tõesti ma ütlen jürgen lihtsam oleks uskuda kooma
evangeeliumi
kui kõike seda protokollida
lõpuks on kõik üks väävel ja elavhõbe mida seob sool
nüüd on tõesti aeg saata elektronsõnum kaugele tallu
küsimusega kas räägid minu haual
seda teadet tuleb tooma ravikindlustusega luukere
fiede valitseja
ja koer hakkab haukuma
ja kõik on nii väga hilja
või tuleb hoopis üks eesti naisluuletaja
ühes käes õlu ja teises hambad
jürgen
mul on hirm
ma olen kõigega nõus
sul on väga hea raamat
eriti kell hilja väga
Paavo Matsin, Sirp 10.06.2011
Loe edasi
Laulurästik künka otsas
Laske siniraage niipalju, kui tahate ja tabate,
aga pidage meeles, et tappa laulrästast on patt.
Harper Lee
Kunagi sai loetud ameerika kirjaniku Harper Lee romaani „Tappa laulurästast”, mille pealkiri on Jürgen Roostet nähtavasti inspireerinud. Romaanist endast ei mäleta ma enam suurt midagi, aga siia motoks võetud tsitaat on meeles tänagi. Ei tea, kas Rooste on seda raamatut ka lugenud?
Olen kirjutanud seda arvustust juba nii hulk aega, et vahepeal jõudis „Sirbis” (19. VIII 2011) ilmuda Arno Oja arvustus, millega saan ainult nõustuda, sest mõnedki tähelepanekud oleksid meil langenud kokku. See pikaaegne raamatu kallal mõtisklemine on olnud aga teistmoodi huvitav, sest olen nüüd lugenud seda mitmeid ja mitmeid kordi, küll siit, küll sealt, küll ühes meeleolus, küll teises. Ning pean kohe ütlema, et selles raamatus on detaile ja tähelepanekuid, mida märkad iga kord nagu uuesti või tegelikult esimest korda. See on ju raamatu rikkus.
Et kolleeg Oja on lähilugemise ja tsiteerimise variandi nii korralikult ära kasutanud, siis lähenen Roostele hoopis kaudsemalt ja suurema ringiga.
Ma tutvusin kunagi Jürgen Rooste ja Jaak Urmetiga (Wimbergiga) Tallinna Pedagoogilise Ülikooli loengusaalis, kui nad olid veel terased ja tulised tudengid. Kui palju nad konspekteerisid, ei tea, aga esitasid pidevalt küsimusi ja ka oma provotseerivaidki tõlgendusi. Selliseks on mõlemad tänaseni jäänud. Toona ei olnud neil veel ilmunud raamatuid, aga varsti tulid needki.
Kunagi 1970.—1980-ndail, kui aktiivselt kriitikuna tegutsesin, olin kursis kogu ilmunud algupärase kirjandusega ning harva jäi midagi täiesti lugemata. See võimaldas oma silme ette tuua kogu eesti kirjandusmaastiku ning kirjanikke seal lokaliseerida, paigutada. Loobusin arvustuste kirjutamisest „Loomingusse” tulles, sest see polnuks enam kohane. Iga kritiseeritud autor olnuks potentsiaalne ja aktuaalne autor ka „Loomingus”. Tõsi küll, Tuglas sai hakkama mõlemaga, aga eks me tea, et solvunud autorid ei unusta kurja arvustust kaua ja võib-olla mitte kunagi. Tammsaarest ei saanudki „Loomingu” autorit.
Niisiis, olen pärast „Loomingu”-aega nüüd vahel mõne arvustuse kirjutanud, aga peamiselt nende kohta, kelle loomekäiku olen jälginud, ehkki kirjandusmaastikku laiemalt ma neid enam paigutada ei oska. Ei oska hästi ka Roostet, olen minetanud kutseoskuse. Ilmub nii palju algupärandeid ja uusi autoreid, et mina suudan kursis olla vaid üksikutega. Muide, kunagi 1960-ndate lõpu poole hakati rääkima luuleinflatsioonist ja oldi selle pärast mures. Milline lapsemäng see tookord ikka oli, võrreldes tänase päevaga! Nüüd on iga värsitreial ja katsetaja kohe luuletaja, ja neid on sadu. Ükski kriitik ei suudaks vist selles tihnikus mingit maastikku aduda. Võib-olla Veidemannil, Hennostel või Väljatagal on ülevaade, sest nemad loevad kõike hoolega.
Ent oma maastikumälestuse toel paigutaksin Jürgen Rooste eesti luules ikka mingi künka või mäe otsa. Mitte mõnele mäenõlvale kontemplatiivselt unelema ja mõtisklema ega ka mõnda süngesse orgu ahastama ja käsi murdma.
Ei, ta on kindlasti künkamees, kes deklameerib ja räpib, deklareerib, kuulutab ja sajatab ega hoia häält tagasi. Ta leiutas sõna „uusausus” ja klobib selle toel kogu aeg ka iseennast, Eesti ühiskonnast, eriti poliitikuist rääkimata.
„Kuidas tappa laulurästikut” on hea luuleraamat, pole kahtlustki. Kas tema omadest parim, nagu arvas Oja, ei oska öelda, igaühes on oma lugu ja oma võlu. Seekordne on sündinud Mihkel Kaevatsi toimetamisel ja toel. Ega ma ei teagi, kuidas luuletusi saab toimetada. Iseendal on kehvad mälestused 1965.—1967. aastast, kui Arvi Siig „Nooruses” kippus mu luuletusi ümber tegema ja oma stiilis sõnu või väljendeid sinna sisse toppima. Algul ei söandanud koolipoisina talle vastu hakata, pärast ütlesin, ja siis ta jättis rahule. Rääkisin hiljem ühele heale ja kohusetundlikule luuletoimetajale, et ainult luuletaja ise saab midagi kohendada, toimetaja võib vaid veale tähelepanu juhtida. Kui asi on väga liga-loga, siis on parem välja jätta, mitte hakata parandama.
Kuid Jürgen Rooste laad või stiil on küll tõeline energiapahvak, see muudkui tuleb ja tuleb ning on võimeline muutuma ka sõnaohtruseks, mis kahandab luuletuse suveräänset võlu. Ei lase luuletusel jääda tervikkujundiks, selliseks suureks üldistavaks ja meeldejäävaks metafooriks. Seekordses kogumikus aga on, vastupidi, just selliseid suuri kujundeid päris palju, nimiluuletusest peale. Eriti luulekogu alguses, samuti tsüklis „Põlen ja põlen”. Noh, ja ikka tagapool ka.
Roostel on vahel kirjutades pidurdamisraskusi, ta räppiv stiil meenutab mulle setu rahvalaulu või džässi. Mõlemaga on mul olnud kokkupuuteid. Nimelt harrastavad „lauluimäd” kontamineerimist ja mõned ka lausa improviseerimist (eriti tuntud improviseerija oli Anne Vabarna, aga ju teisedki). Kui sõnad lähevad meelest, võtab lauluema sõnad või terved värsiplokid mõnest teisest laulust ja laseb edasi. See laul võib niiviisi saada lõputu, teemalt teemale ja laulult laulule, viisi muidugi muudetakse natuke. Sama lugu on džässiga. Mängitakse hakatuseks teema ära ja siis hakkab igamees improviseerima (minu ajal öeldi hot’i panema). Ka see värk võib põhimõtteliselt väldata lõpmatuseni. Ega džässipillimehel olegi kuulajaid eriti vaja, see asi imeb sind ise nii endasse, et aitab teistest muusikutestki kuulajaiks.
Kuidas on räpiga, mida Roostegi harrastab, ei tea. Ei tea, kas räpparid improviseerivad sealsamas või on tekstid mingil määral ka ette valmistatud ja pähe tuubitud. Ju asjaosalised ise teavad. Ja võib-olla on nii seda kui teist.
Nii et Jürgen Rooste džässilikku, pisut pidurdamatut luulevoogu peaks mõnikord saama tihendada ja lühendada küll. Võib-olla toimetaja ongi seda teinud.
Rooste kirjutab palju iseendast. Aga mitte hermeetiliselt ja hingeliselt (seda on ikka vihjamisi), vaid endast keset Eesti Vabariiki ja inimesi mujaltki. Ei ole kahtlust, et ta peab end ja oma sõpru laulurästikuiks, kelle suhtes keskmine kodanlane peaks olema valvel, võib-olla isegi hirmul. Luule ja luuletajad pole sugugi ohutud entiteedid luulevõõraste tüüpide jaoks. Ning Eesti Vabariigist mõtleb ta, et see on jäänud peamiselt ta enda ja „põrunud sõprade” päädesse, sest kui meelde tuletada, kelle kätte on kaldunud selle ühiskonna juhtimine, siis pole kuigivõrd kindlust, kas see vabariik ikka ongi enam seesama. Miskipärast pole need mõtted mullegi tundmatud ja leian sellesse suunda kalduvaid arutlusi ka mitmete kirjanike ja luuletajate tekstides üha rohkem. 1990-ndate alguse omast ja soojast riigist on saanud aina kummalisem ja võõram värk, nagu välismaalaste kätte läinud pangad ja majandus.
Üks Jürgen Rooste luuletuste tähtsaid tegelasi on õlu (sellest ei saa mööda toimetajagi). Olen ka ise viimastel aastatel olnud õllesõber, sest kangemaid jooke üldiselt ei taha, enam. Aga puhtkeeleliselt on „viin” tunduvalt üldistavam sõna (viinanina, viinamaias, viinaviga, viina viskama, viinakuujne.). Nii nagu araabia ja ka pärsia luules tähistab vein hinge ja armastust, savist veinianum aga maist ja purunevat keha. Õlu, sinder, on miskipärast tunduvalt konkreetsem. Viin tähistab keeles pea kogu „alkoholiparadigmat”, õlu mitte. Õllel oleks nagu rohkem lõhna kui viinal, kuigi asi on ju vastupidi! Aga see on Rooste enesepiitsutamine, uusausus. Veidi ka eputamine.
Kõige „hää” kõrval pani mind pisut õlgu kehitama tsükkel „Koidulaulik”. Koidulaga võib ju „süvitsi minna”, ikkagi naisterahvas ja kena, aga see kujutelm, mitme luuletuse vahel jagunev, on mu meelest vägagi toomasliivilik (eks Rooste ta õpilasi oligi). Toomas Liivil olid sellised asjad aga pisut müstilised ja võib-olla ka iroonilised (sellest ei saanud kunagi sotti). Rooste on Koidula voodijalutsis otsekohene ja kirjad Koidulale pole eriti õnnestunud paroodiad, ei aja nagu muigama, naermisest rääkimata. Aga — miks ka mitte!
„Epiloogis” tuleb mängu Püha Jüri (Georg, Jürgen), kes teatavasti oli ju lohetapja. Aga lohe oli vist madu nagu rästikudki. Siin tekib lohe ja rästikute vahel väike vastuolu. Kas Püha Jüri on valmis tapma ka laulurästikuid, keda Jürgen eespool kahjurõõmuga saadab maist kodanlust hirmutama? Ju ta ise teab. Mina Jürgenit Pühaks Jüriks ei pea, pigem laulurästikuks, heaks selliseks.
Kokkuvõtvat pole midagi lisada, Jürgen Rooste on ilmselt juba uut raamatut kavandamas-kirjutamas. Või nagu Semper tõlkis Verhaereni „Vanu meistreid”: „...ja kahe joomaaja vahel / nad oma meisterteosed lõid.”
Andres Langemets, Looming nr 11/2011
Loe edasi
Vastses luulekogus on sisu mõttes natuke uut, enam kostub aga juba tuttavat. Roostele on endiselt väga oluline Taanilinn Tallinn (nt. „Hommikunägemus”), sest siit ammutab ta ju elu- ja loomejõudu, ja kaotab seda, end poeedi kombel pillates. Leheküljel 45 ütleb autor, et nagu inimesedki, ei pea kõik luuletused sugugi head olema. See väide kehtib tõepoolest nii elus kui ka kirjanduses. Jah, isegi Jürgeni puhul.
Lugejana olen alati hinnanud Rooste siirust, ühiskonna peent-valusat tunnetamist. Selles luulekogus on rohkem kui üks kurbusenoot. Kujund „üksildane loom vihmas” pole kindlasti juhuslik väljend (vt. lk. 58). Ja siis see uus münt, taevase ja maise vahekorra mõtestamine, teema, mida tuleb veel Jürgeni puhul uurida ja jälgida. Jumala (JR-il väikse tähega) loodud maailm näib luuletajale praegusel eluetapil kõigele vaatamata meeldivat, kui need inimesed vaid poleks nõnda ükskõiksed (nt. „Suure reede õhtu”). Igal juhul julgeb Jürgen Rooste kirjutada: „meie isa/ kessa tõenäoliselt oled /oled taevas / ära ole midagi nii limast / ja määrduvat / nagu nemad arvavad / aamen”. Loodetavasti pole see pelk iroonia, vaid hingerahu otsimine. Täiuslikkus Jürgenile iseenesest meeldib, kuigi ta ise seda polevat ega suuda olla (vt. „Seisundiluuletus, lohakas”, „Kohvikupoeet uue aastatuhande esimese kümnendi lõpul”), sest kolmekümnendatesse jõudnud mees teab: „ent elus peab olema veidike madu/ ja kõdu ja lagu ja kadu”. Seega rästikut inimeses tasub otsida! Nii jõulist sõnalist väljendust, kui on kogus „Ilusaks inimeseks” (2005) avaldatud „milleks on vaja luulet”, „Laulurästikust” ei leia, sest nt. ”Kirjutada luuletust” on pigem ulatekst, ent üheks Rooste paremaks luulekoguks tuleks viimane arvata küll.
Ühiskonnakriitilisus, eesti kirjanike päristeema, kestab kesksena Jürgeni loomingus edasi, ent sotsiaalne teravus on kaetum. Sel teemal on kerge loorbereid lõigata, end nähtavaks teha, ent sama kerge ka ennast korrata ja lihtsustatud sõnastajaks muutuda. Argipäevakriitikas on oht langeda pealispindsesse vaatemängude kujutamisse. Mõnekese näite leiab ka „Laulurästikust”. Üldiselt Jürgen mõistab sügavaid ja mõjuvaid kujundeid leida, neid kõigile vastuvõetavaks kirjutada, kuid raamatu kolmanda peatüki ehk osa „Särada särada särada (puhastustuli)”, eriti nt. luuletuste „Dadaistlik riik” või „Hullu lehma naasmine” sõnum jääb lihtsakoeliseks, Neljas osa ehk „Kirevälgatus (Eesti muinasjutu ainetel)” kahjuks mind ei puudutanud. Rooste suudab juba suuremate üldistusteni jõuda.
Mida öelda luulekogu pealkirja kohta, kuidas selgitada kujundit laulurästik(ud)? Ma ei hakka praegu arutama, kes need on, kus nad liiguvad, kui suur üldistus ühes mürgises maos peitub, kas üldse peitub, või on see vaid sõnamäng, Harper Lee romaanist „Tappa laulurästast” saadud inspiratsiooni täpe... Seda arutelu alustatagu teistes väljaannetes! Maagiliselt „ne” muidugi mõjuvad, need „ rüsinal-sisinal / roomlevad laulurästikute sitked parved”, eriti kui ”ne vajuvad kuskil koplis-kalamajas välja ühe ropusuise ja vaese / poeedi korteripugeriku uksest”. (Väike asesõna ne, kõlab igatahes peibutavalt.)
Jürgeni luulerida „ma ei ole vist kunagi / kirjutanud luuletust liblikaist” assotseerub 2006. aastal „Vikerkaarest” nr. 4-5 loetuga: „vahel õdaku tulles / takso taanilinna taevas / millest küll tehtud on see kuu - / kui olid veel väike siis oli ta juust / millest küll tehtud on väikesed tüdrukud / marlboro tuhast ja guinnessi vahust / kui olid veel väike siis millestki muust.”
Siirusele viitab ka metafoor maailmavalupeni (lk. 52). Epiloogis ehk lõpuluuletuses „Püha Jüri teekond” on tunda Rooste sarkasmimustrit, valulemist, kibedust, aga jüriüdilik espriitaotlus vajab veel pisut lihvimist.
Koidulale pühendet tekstide sarja „Koidulaulik” luuletused ilmusid pool aastat tagasi ka „Loomingus” (2010, nr. 12), nõnda kui tekst „minu isa maa”. Neis piidleb autor aegade sisusse. Seda näitab kas või pisiasi kirjapildis Lydia, Liidija ja Lidija (viimane „Loomingus”). Mõistagi pole Künnapi ja Sinijärvega kahasse avaldatud „Lydia Koidula on surnud” kolmiku ühiskogust „Laulurästikusse” võetud.
Olen mõelnud, kas eesti kirjanikud ikka peavad (õlle)joomisest nõnda sageli kirjutama (vrd. ka Peeter Sauteri tekste), aga kui süda sunnib, kui see aitab kurbust avada, kui see kuulub kirjutaja elurütmi juurde, siis peab lugeja olema leplikum.
Lõpuks võtan riski tsiteerida kogu esimest luuletust, mis on küll pikk, aga ehk juhib teiste lugejate teed Rooste luuleraamatu suunas! Julgen „Laulurästikut” kõigile soovitada!
Niisiis ”Laulurästikute tulemine. Palve”: „siksakkes heiklevad ne lõpmatud / rodud ja read / meie uskmatud – me rasked hommikupead / see on laulurästikute tulemine / mil linn on hingest tühjaks vooland / kõik elust säriseva endast välja / kooland mil linna sisim bluus on / pakitud ja pekstud / plastikusse ja plekkpurkidesse / kuskile kaugele kogumispunkti veetud / maha müüdud ära äritud / järatud näritud neetud / haige ilma hulkuvate / peninukihulkade poolt / siis tulevad laulurästikud / et anda sellele linnale / uus hing ja hingamine / uus katkematu elupide ja / too puuduv idee / kõnniteed kobrutavad rästikute laulust / rästikud ripuvad postidel puudel ja / traatidel / ripuvad katuseräästaist / ja punuvad pesi automootori sisimas / sisinas / nad täidavad linna oma lahvatava / lohutava lauluga / ja kõik ses kolekiires kolekeevas / põrundpöörases lollinnas vakatab / vaikib ja lakkab /see on laulurästikute tulemine / nad on nii ilusad ja metsikud / ne kehis kohiseb jõudu mis äratab õudu / ja ihalust / silmis sulatulena terendab lõputu lust / kõik see millest linn tühjaks on vooland / linna hing oleks kui koos laulurästikutega / tagasi roomand et ei kunagi enam - / enam kunagi ei saaks siin valitseda / pimeduse maaletoojad ja tühjuse turustajad / mandumismaaklerid ja nõmedusenõustajad /see on laulurästikute tulemine / linna sisemine põrgupõlemine / me ainuke lunastuslootus / linna laulurästikutepäeva ootus”.
Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 54, nlib
Loe edasi
Tagasi teose juurde