Liiga unelev ja unenäoline tundub see raamat: väga harva suudavad mind haarata kellegi poeetilised sisekaemused, olgu ta siis mereingel (lk 5), lume sõdalane (lk 12) või lihtsalt surnud (“Salamander”, lk 17). Kuid kui viimaks süveneda, siis kui mitte varem, siis vähemalt “Salamandri” juures kaob küüniline muie ja lugeja on omadega sees. “Ja nüüd / ma järgnen sulle / salamandrina. / Ma jälitan sind, / kuni su hing / mu / ära / tunneb.” See väike kahepaikne vaatab nüüd, nööpsilmad selged ja pea viltu, kuidas lugeja raamatut enam tükil ajal käest panna ei taha. Ta on midagi ära tundnud.

Luuletus “Küsimused ja vastused” (lk 19-21) jutustab väga köitva loo naise ja mehe suhtest. Naine tahab, et mees teda kirjeldaks – kui ta oleks maastik, siis milline, või milline merikarp –, aga mees ei lase end ahistada ja käratab: ““Ära meelita ennast,” [--] / “Sa oled lihtsalt üks tohutu korralagedus, / hiiglasuur mõttetus, / gigantne paradoks, / mida keegi pole võimeline lahendama! / Sa hävitad loogikat nagu kolmepealine lohe. [--] / Ma süüdistan sind selles, / et sa oled miski, / mida ei ole ette nähtud / ja mida ei saa olemas olla.” Mida ilusamat võiks üks naine kuulda! Mees, kes püüab naise soove sõna-sõnalt täita ja hakkab naist tõsiselt merikarbiga võrdlema, võibki jääda merekohinat ette kujutama, iialgi merd nägemata. Kui kaunilt oskab Hansen inimestevaheliste suhete keerukust sõnadesse panna! Paar luuletust edasi maalib armunud mees naise peale kõik, mida ta temas näeb, ning kui naine ringutades ärkab, hõiskab mees, et viib ta nüüd näitusele. ““Näitusele?” pahandas naine, / “Ma peaksin tundide kaupa seinal rippuma / ja konksust kinni hoidma?”” Kuid kui mees lubab naise pjedestaalile tõsta, kaovad taevast pilved, vähemalt niikauaks, kui mees õnnetul kombel mainib Mona Lisat. ““Mis on sinu ja Mona Lisa vahel? / Kui me viimati Louvre’is käisime / sa seisid tema ees kahtlaselt kaua! [--] / Kas ta naeratas sulle? / Pilgutas silma? [--] / Kui teda vaatab rohkem mehi kui mind, / ma kratsin tal silmad peast!””

Mind köidavadki selles teoses näiliselt lihtsad lood naistest-meestest. Lood, mis ütlevad otse: “Vaata, maailm on selline”, nii palju ei veena. Luulekogu viimase osa “Palved” lõpuks ongi mu “salamander” taas kadunud. Aga tema nööpsilmade pilk jääb meelde.

Kairi Prints, Eesti Ekspress, 6.08.2011

Ma arvan, et „Ma olin mereingel” on jäetud liigitamata, sest see luuletus on kui raamatu sissejuhatus. Selles on osake kõigist kolmest peatükist, nii unelevat tunnet, mis paneb hinge hõljuma, kui mineviku noote ja ka midagi religioosset. Selle luuletusega meenub mulle antiikkultuur, mütoloogilised jumalad ja mõnes mõttes ka muinasjutulisus. Muinasjutumaailma ja jumalate sära toovad silme ette read: „ma olin kord mereingel, ma mängisin viiulit, turuplatsid ja teatrid kajasid lüürade helidest, mosaiikidel lendlesid linnud ja liblikad, purunenud amforad seisid taas tervetena, peatempli altaril lebas Eluraamat...”

Hanseni loomingut lugedes ei olegi tunnet, et loeks luulet. Üks luuletus võib lugedes moonduda pikaks ja mahukaks proosateoseks. Just see mahukus paneb imestama: ühte teksti on põimitud nii palju detaile, sündmusi, kirjeldusi kui ka tundeid. Tänu mahukusele hakkab lugedes justkui film silme ees jooksma. Tavaliselt
tekitavad luuletused erilisi tundeid või küsimusi, mille peale varem mõelnud ei ole, ning mõned toovad isegi pisara silma, aga Hanseni looming paneb fantaseerima ning loetut ette kujutama.

Ootamatu kriipsu minu unistamisele tõmbavad peale sõnad „ikoon” ja „desktop”. Luuletus „Küsimused ja vastused” äratab või õigemini ðokeerib ja toob mu välja transist, kuhu ma lugedes sattunud olin. Muinasjutuilmast tuleb astuda reaalsesse maailma. Luuletuses on kujutatud mehe ja naise dialoogi, kus on tunda mehe raevu, ja endalgi hakkab süda tugevamini lööma. Küll aga on luuletuse naispool rahulik ja isegi mänglev.

Esimene osa lõpeb tsitaadiga: „Mu portree sulab vihmas, sest su hing kardab armastust”. Esimeses osas oli nii unistavat muinasjuttu kui mõõdukat raevu ja lõpus ka pisut nukrust. Mingil määral on iga inimese hinges olnud hetki, kus kardetakse armastust. Siinkohal tekib küsimus: miks? Kas valus lahkuminek või hoopis millegi uue kartus? Eks igalühel ole see individuaalne ja armastus on teema, mis on pakkunud kõneainet läbi aegade nii filosoofidele kui kunstnikele ning loomulikult kirjanikele. „Unenäod armastusest” loob illusiooni, nagu loetu olekski juhtunud unes.

Teine osa, mis kannab pealkirja „Mälestused”, jätkab melanhoolset joont. Tundub, nagu muutuksin isegi vanaks hallipäiseks memmeks ja vaataksin ajale tagasi. Kõik on kuidagi liiga reaalne ja tõene. Tekib küsimus, kuhu kadus eelmise osa ilus muinasjutulikkus? Tunne, nagu oleks külma vett kraesse saanud. Milline äratus! Eriliselt sügavaid tundeid tekitab

„Excalibur” ridadega: „ma nõuan, et ajaloost kustutataks mõned kuulsad kuningad ja vägevad väepealikud, et ruumi teha neljale vanale naisele”. Mõelda vaid, kui palju on vanaemasid, emasid ja naisi, kes on üle elanud sõjad, nälja, haigused jne ning selle kõrvalt kasvatanud üles lapsed. Neid ei mäleta keegi. Surevad needki, kes mäletavad, ja aeg ongi nad kustutanud. See paneb mõistma, kuidas tegelikult peaks väärtustama oma lähedasi.

„Mälestustest” võib välja lugeda ka palju igatsust. Kõige ehedamalt on seda tunda luuletuses „Aed”. Märkimisväärne on viimane värss: „need päevad on nüüd kadunud, need mälestused on nüüd luitunud. Kus oled sa nüüd?”. Minu tähelepanu köitis see, kuidas mälestused luituvad. Millal on see hetk, kui mälestus on täiesti tuhmunud? Kas keegi üldse teab? Kui teine osa pakkus palju mõtlemisainet, igatsust ja nukrust, siis kolmas osa pealkirjaga „Palved” lennutab jälle hõljuma nagu Aladin lendaval vaibal. Luulekogu viimast osa oleks vahest kõige mõnusam lugeda päikese käes, varbad liiva surutud. See tekitab tunde, nagu seilaks idamaade iidsete randade lähistel. Paar korda käisid silme eest läbi kaadrid filmist „Söö, palveta, armasta”. Täpselt nagu filmgi annab edasi kergust ja lootusrikast tunnet, saab ka Hanseni luulekogu viimasest osast jõudu. Luulekogu viimane luuletus on „Eimillessegi”. Eimillestki ja Eimillessegi on kirjutatud esisuurtähega, millest võib järeldada, et see on koha nimi. Tegemist võib olla inimhinge rändamisega või isegi Jumalaga, kes end vahel maa peale saadab. Hansen kirjutab nii: „ta tuleb mesilasena või mesinikuna, ta tuleb liblikana /---/ Ent mõnikord tuleb ta vee või hääle või õhuna /---/ Ta on kunstnik. Ta maalib pilte tule ja liivaga /---/ Ta tuleb Eimillestki ja läheb Eimillessegi, ta kõnnib, käes võilillenutt, millest ta ebemeid maailma puhub” (lk 66). Raamatu lõpus jääb valdama rahutunne, unelev meel ning uskumus, et eimiski on olemas ja Eimillessegi saab minna.


Gerli Kase, Sirp 17.06.2011

It is not easy to relate to Hansen’s poetry – for
decades, many of her readers have been at
a loss and shied away from it. According to
the author, her inner development has
differed from the traditional, “I probably
experienced the metaphysical, mystical and
existential before the social and psychological.
Perhaps this is why many people
found my poems hard to understand – they
lacked any social direction and there were
no feelings and conditions in the everyday
sense of the word. They also lacked
eroticism and intellectual word play.” Being a
poet, Hansen displays her journey in the
spiritual space. With the help of images
poured into words, she attempts to return to
the initial unity and primordial state so that a
human soul is able to experience eternity
right here and sense the ties between life
and the power of nature. In another, theatrerelated
context, the poet has said, “Alienated
humans should recover their ties with
Nature, the Cosmos and the unity of the
world.” The author herself has not yet
completed her journey across time and
space towards the balance between humans
and nature; I Am a Sea Angel marks a stop
in this journey.
In her first collection of poetry, Aime
Hansen opened the cycle of poems “Inside
Me and Around Me” with the lines: “Dedicated
to Aime Hansen, / who lives in an
unknown, / incomprehensible, invisible,
inaudible / and imperceptible for the author
anti-world /to Aime Hansen whom the author
cannot find / or whom she perhaps / has
already found in the very beginning, / but
she does not know it, / which is even worse,
/ or maybe she does not exist at all / in any
world.” This is one of the keys to reading and
understanding Hansen’s poetry: the author
sets into words her own inner explorations
and discoveries in the surrounding world, her
experiences, sensations, games, and a
certain milieu in a shadow world or “imperceptible
anti-world”. A traditional description
is not sufficient to make this world perceptible;
it is necessary to engage in playfulness
and the magical and mystical sense of life
and the world. Hansen creates a strange
dislocated world that behaves according to
the rules known only to the poet – resulting
in a reality of pictorial images that open up
piece by piece, or in a “world behind the
mirror”, containing the author’s spirituality,
her distinctive world-view and, as a network
of experiences, her inner sense of the unity
of the world or space, full of mysticism,
mythology, visions and intuitions. Here, the
earthly and the otherworldly are related to
each other, and all memories acquire a
magical meaning and fuse with fantasy
games and images. This personal world
creates a quivering shyness, it does not
open up to everybody, and it is saturated
with exoticism, multiculturalism, intuition and
theatricality.
Over the course of time, due to the way
her writing has become more and more
narrative-like, Hansen’s poetry has become
clearer, more accessible and integrated –
the lyrical narratives, even too long for
poetry, do not remain incomplete as often
happened before in her poetry. However,
she has not lost her huge versatility: the poet
Aime Hansen travels in her own world and
she has made her life into art. She sees the
movements of the world and reacts to them;
she takes “magical journeys” and records
them in stories; she finds sense in her inner
progress and mediates it to others; she
penetrates other cultures and, by using all
these experiences, she creates poetic
images; she aims at open natural spaces
(e.g. the sea and deserts), but she still
remembers to pay attention to small things
as well.


BM, Estonian Literary Magazine, Spring 2012

Aime Hansen
"Ma olin mereingel"
Verb, 2011, 66 lk

Väga uhke luulekogu, mille päris mitmes tekstis on Eesti luules harvakohatavat ehedat vertikaalsust suudetud rikkalike kujundite ja eksootiliste viidete kaudu tõesti hingama panna. Kriitikud on Hansenile heitnud ette sümbolite rohkust, eklektilisust, raskestimõistetavust, liigset unenäolisust jne. Kuid just need asjad ongi hea luule tunnusmärgid. Meister peabki kasutama kõrvaltvaatajale pealtnäha kummalisi ja juhuslikke seoseid ning sulatama neist kokku eelkõige isiklikele läbielamistele vastava tähendusliku terviku. Selline rikkalik nn vaba käe stiil ja laiem küps haare köidavadki uue Hanseni kogu juures, kuigi ta on varem kirjutanud ka väga heal tasemel minimalistlikke tekste. Siin on võimsaid nägemuslikke pilte (“Mosaiikidel lendlesid linnud ja liblikad / Alabasteraltaritelt kerkis viirukisuits / Merepoolsel peaaltaril süüdati tuli”) ja ilusaid kujundeid (“Valguse sõrmed / valguvad linna juustesse”), leiab ka intensiivseid ning väga lahedaid orientaalseid transformatsioone, kus ollakse kord nomaadi naine, surnu kõrbeliivas või siis salamander. Kaua sa viitsid lugeda luuletusi sellest, kui halb elu on või kui diip on köögis teed juua. Maailm on ikkagi veidi avaram, ja Hansen teab ning näitab seda. Meisterlikult ja elegantselt.

Paavo Matsin, Eesti Ekspress, 31.12.2011