Igatsus headuse, andestuse ja igavese armastuse järele
Toomas Vint läks maale, luges Mehis Heinsaart ja sattus vaimustusse.
Novellikogudega on asjalood üsna rõõmutud. Ega neid meelsasti ei osteta ega õhinal loeta. Novellikogu on justkui romaani pooleteramees, mida ei taheta tähele panna, ja kui vahel tunnustavalt ära märgitakse, siis ikka nagu mokaotsast. Aga eks kirjandusilmas ole selline suhtumine mõistetav, sest tavaliselt leidub raamatus mitu ajakirjadest tuttavat lugu, mida ei vaevuta uuesti lugema, ja seetõttu tekib katkendlik üldmulje. Ja isegi siis, kui jutukesi juhtub mitu tükki koos olema, siis millist olulist teemat üks jutuke ikka lahata suudab.
Kui hiljaaegu maale sõitsin, pistsin kotti paar kodumaiste autorite viimati ilmunud romaani ja Mehis Heinsaare novellikogu. Mul on varasemast ajast külge jäänud kena komme lugeda kolleegide teoseid. Olen justkui paadunud spordihull, kes peab igat jalgpalli- või korvpallivõistlust oma silmaga nägema, sest teda ei rahulda tuttavatelt kuuldud hinnangud, et see või teine mängis halvasti või hästi.
Maal on tore teleri- ja arvutivaba olemine, kus ööbikud laulavad lausa akna taga ning hämaraks tõmbuvaid õhtutunde saab veeta raamatuid lugedes. Tegelikult olengi suure osa oma elust lugedes mööda saatnud. Mida suurem lugemus, seda valusamalt paistab aga silma hallus, tühisus või päris rämps, olgugi et vahel võib rämpsu varjata päris aukartust äratav rüü.
Juba ammu ärritab mu abikaasat see, et peaaegu iga loetud raamatu puhul kuuleb ta mu suust karmidesse sõnadesse kätketud pettumust. Ei rõõmusta see mind ennastki.
Pärast väsitavaid maatöid ei viitsi isegi elukutseline kirjanik näha novellidesse sisseelamise vaeva. Romaaniga on hõlpsam. Mõned leheküljed tekstiga kohanemist ja siis peaks lugu hakkama lugejat edasi vedama nagu iseenesest.
Kätte võetud romaani algus oli üsna meeleolukas ja paar asjakohast vihjet andis mõista, millest raamatus juttu tuleb, ent siis hakkas lugu tüütuks muutuma. Lodevad, kirjeldavad, ilma pingeta ritta seatud laused rääkisid ebahuvitavaid tõsiasju sellest, kes mida tegi, kellega elas jms.
Tundes meelehärmi, lükkasin romaani kõrvale ja võtsin ebaledes kätte Mehis Heinsaare novellikogu “Rändaja õnn”. Mulle on meeldinud peaaegu kõik Heinsaare novellid, seevastu jutustus “Pauli kroonikad” paistis tuimavõitu olevat ning romaan “Artur Sandmani lugu” valmistas nukra pettumuse. Küllap olid mu ootused liiga kõrgele kruvitud ja eks romaan on romaan on romaan.
Novellikogu algab “Hommikujuttudega”. Veel unine lugeja teeb silmad lahti ja uurib ümbrust. Viljandi, Rapla, Tihu järv – kõik see on tuttav ning vahest seetõttu ta võtab nagu muuseas omaks rändaja õnne, kes kandub läbi pilvede ja lindude, üle lainete ja laidude. Lugeja unisus kaob nagu hommikune udu pärast idatuule puhangut, kui Naatan saab päranduseks laeva, mis on ehitatud reisimiseks maailma lõppu. Ning siis, kui tugitool vähehaaval luuletaja endasse neelab, on lugeja päriselt ärkvel. Ta on jõudnud äratundmisele, et see paik – raamatu tekst – on justkui ta kodu, aga samas ei ole see selline, nagu ta on oma kodust siiani arvanud, ja ta hakkab uskuma, et viga on temas endas. Temas, kes on siiani paljustki veidi vildakalt aru saanud.
Et head novelli kirjutada, peab autoril olema kirjanduslikku kuulmist. See on õppimatu, samasugune anne nagu muusikaline kuulmine või kunstniku värvimeel. Romaa n on kõigetoiduline. Novell seedib ära ainult selle, mis on tema eluks hädavajalik. Pahatihti on tänapäeva Eesti romaan end kiirtoidukohtades ülekaaluliseks nuumanud. Hea novell valib oma sisu avamiseks ainuvõimaliku helistiku ning tunneb igast oma lausest naudingut. Ja mis kõige olulisem: läbimõeldud ja -tunnetatud novellikogus töötavad novellid nagu inimese ihuliikmed, igaühel oma eriline otstarve, ja ainult kõik nad koos moodustavad terviku.
“Keskpäevajutud” algavad novelliga “Ilus Armin”. Märkamatult, lause lause järel tirib sõnamaagia lugejat läbi nii argise maailma võika puändi poole, mis ühtäkki aga üsna loomulikuks lahenduseks saab. Midagi ei ole selles novellis üleliigset, iga viimne kui koma on loo teenistuses ja kui lugeja asub järgmist novelli nautima, on ta Mehis Heinsaare poolt juba välja õpetatud. Lugeja imeb sõnapiipu nagu oopiumisuitsetaja. Või on ta nagu viiksuv rotikari, kes kuuletub rotipüüdja pilli kummalistele ja kaasakutsuvatele helidele.
“Vihmategija Aspendal” on raamatu kulminatsioon. See on uskumatu, kuivõrd kaunilt kirjeldab Heinsaar varjamatu roppuse ajastul erootilisi stseene. Milliste nappide vihjetega avab ta inimloomuse peidetud pahupooli või millise kirglikkusega iha jõu suureks kirjutab.
Siis “Õhtujutud”. Juba kujund insener Paaveli armastuse eesõu toob Hein¬saare lummusesse sattunud lugeja silmadesse katarsisepisara. Minu silmade ees aga kangastuvad tuntud itaalia kunstniku tardumusse vangistatud linnamaastikud, kus nii lehvivad lipud kui ka korstnasuitsud on rohetava taevalaotuse all samasuguselt kivistunud nagu varjutumedusest välja helendavad skulptuurid. Ma mõtlen: metafüüsika... Ent kohemaid keelan ennast mõtlemast, et ma võiksin midagi liigitada millegi varem tuntu hulka.
Siis virutab keegi mees Tartus, ühes Rüütli tänava välikohvikus, metsiku karjatuse saatel kohvitassi otse taevasse ja tass ei kukugi enam alla.
Kui jõuan maalt tagasi linna, otsin Kirjanike Liidu teatmikust Mehis Heinsaare meiliaadressi, istun arvutisse ja kirjutan: “Õnnitlen! Minu meelest pole veel keegi eesti keeles nii head proosaraamatut kirjutanud.”
Toomas Vint, Eesti Ekspress 26.07.2007
Loe edasi
Heinsaar ja Hesse sulasid ühte
Juhtusin Mehis Heinsaare «Rändaja õnne» lugema koos ja kõrvuti Hermann Hesse «Peter Camenzindiga» ning need teosed kipuvad minu mälus kummaliselt kattuma ja ühte sulama.
Tõepoolest, Hesse debüütromaan (tõlkinud Mati Sirkel, Tänapäev, 2007) ja Heinsaare jutukogu on peaaegu sama paksud ning kirjutatud enam-vähem sama vanade autorite poolt.
Mõlemas on mitmeid üsnagi sarnaseid meeleolusid, visioone ja terendusi (Heinsaar on küll tublisti tinglikum-muinasjutulisem), ning Hesse romaanis leidub omaette novellilikke arendusi, mis tekitab teatud vormilise sarnasuse tunde.
Samad igatsused
Hesse raamatu minategelane on romantik-uitaja, kes teel olles lubab endale «tihtilugu jõudeaega, et ilma süümepiinadeta päevateekond vahele jätta, rohu sisse pikali heita, mõnd lookest vilistada ja tagamõtteta rõõmustada armsa oleviku üle».
Heinsaare lood on kantud samast igatsusest, mille on saja aasta eest sõnastanud Hesse: «Otsekui luuletajate laulud ning meie öised unenäod on ka jõed, mered, rändavad pilved ja tormid selle igatsuse sümbolid ja kandjad, mis laotab oma tiibu taeva ja maa vahel...»
Heinsaare rännakute siht on koht, kus «peatub aeg, kus kuu ja päike säravad üheskoos taevas, kus elavad sõgestunud maailma eest kõrvale tõmbunud jumalad».
Arvan, et just rõhutatud ärapöördumine argisusest sai saatuslikuks Heinsaare romaanile «Artur Sandmani lugu» (2005), mida mitmed arvustajad ruttasid ründama tõsirealistliku romaani mõõdupuudega.
Jutukoguna, väiksemate annuste kaupa on Heinsaare maailmamõistmist ilmselt kergem vastu võtta. Igatahes on Toomas Vint oma arvustuses Eesti Ekspressis kuulutanud «Rändaja õnne» lausa meie kõigi aegade parimaks proosaraamatuks.
Jätaksin säärased hinnangud siiski tuleviku kirjandusloolaste hooleks ja avaldaksin siinkohal veidi tagasihoidlikumat arvamust.
Kogumiku «Rändaja õnn» tosinkonnast palast jäi eriliselt meelde kolm. Konkurentsitult muidugi «Ilus Armin», mis ainulaadse jõuga kujutab fataalsete kirgede hävitavat stiihiat. Teiseks «Teekond maailma lõppu», kus viirastuslik-müstiline unistustelaev kasvab uhkeks nägemuslikuks sümboliks.
Ja kolmandaks jääb teosest eriliselt kummitama «Insener Paaveli armastuse eesõu» – lühike, ent tugeva iroonilise-groteskse laenguga lugu ennastunustavatest kõrberännakutest mööda armastuse salakavalalt peibutavaid maastikke.
Romaani lisandused
Mõned kogumiku palad tunduvad küll olevat otsekui Artur Sandmani romaani lisandused, parafraasid või ülejäägid.
Ometi ei tahaks ma mingil viisil Heinsaare romaani ja novelle vastandada (nagu see praeguses kriitikas on juba moeasjaks muutumas).
Nii romaani kui lühijutte kannab ühtne tunnetuslik hoovus, mis pole veel kusagil vastu oma piire põrganud. Ja et noor Heinsaar mõneski suhtes kannatab välja kõrvutust noore Hessega, seda ma usun küll.
Aivar Kull, Tartu Postimees 19.09.2007
Loe edasi
Mehis Heinsaare “Rändaja õnnes” on selgesti tuntav Tuglase märk
Mehis Heinsaare esikraamatule “Vanameeste näppaja” (2001) anti Betti Alveri debüüdipreemia. Samal aastal ilmus temalt teinegi lühiproosakogumik, “Härra Pauli kroonikad”, mille üks novell oli saanud Tuglase novelliauhinna aastal 2000. Nii et juba päris alguses sai Heinsaar endale külge n-ö institutsionaalse Tuglase Märgi.
Tarmo Teder on väitnud, et Heinsaare tekstides “toimub pidev asjade ja olendite luuleline segunemine, teisenemine, muundumine” (Looming 2002, nr 3, lk 421). On räägitud absurdist, sürrealismist, unenäolisusest. Nii see on. Heinsaar kirjutab muhedalt unenäolist absurdi ja teeb seda hästi.
Jürgen Rooste aga võrdles fantastika plaanis Heinsaart Tuglasega ja andis seejuures mõista, et Heinsaar on (vähemalt fantastikas) Tuglasest parem (Looming 2001, nr 7, lk 1107).
Olgu selle vihjatava paremusega nüüd kuidas on, kuid Heinsaare “Rändaja õnnes” on Tuglase Märk küll selgesti tuntav. Kõigepealt – Tuglaselgi on üks (unenäoline) novell pealkirjaga “Rändaja”. Ent rändamise ja maailma lõpuga tegeleb ka üks Tuglase tuntumaid novelle “Maailma lõpus”.
Ka Heinsaare kõnesolevas raamatus on novell “Teekond maailma lõppu”, mis räägib Tartu Karlova gümnaasiumi geograafia- ja ajalooõpetajast Naatan Vaerasest. See mees saab nimelt teada, et talle on pärandatud laev, mis ehitatud reisimiseks maailma lõppu. Laev ootab Naatanit ühel luiteharjal Tahkuranna ja Häädemeeste vahel. Paraku ei sõida Naatan (erinevalt Tuglase novelli laevapoisist) selle laevaga mitte kuhugi. Laevareis maailma lõppu ühendab (vähemalt võimalusena) aga Heinsaare Naatani Tuglase laevapoisiga.
Ent “Teekonnas maailma lõppu” ei ole Tuglase novellis nii olulist rolli mängivat Hiigelneitsit. Siiski. Hiigelneitsi on ka Heinsaarel olemas, ainult et hoopis novellis “Ilus Armin”. Nimelt on seal sadulsepa tütar, suur ja tüse Maret, kes elab Läti piiri lähedal, üsna Penuja küla kõrval, ja (erinevalt Tuglase Hiigelneitsist) hävitab äärmiselt võikal moel oma kleenukese abikaasa Armini. Nii et mingis mõttes Heinsaar otse “tükeldab” novelli-Tuglast.
Ent peatugem veel veidi Heinsaare loomingut varjundaval Tuglase Märgil. Tuglas ju postuleerib oma “Marginaalia” 37. palas: “Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna; esitada inimesed, neid kirjeldamata; hingeeluline kriis, seda sõnul eritlemata; ümbrusekujutus, sellesse süvenemata; mõte ilma propageerimata ja meeleolu ilma rõhutamata ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus. See on sonett proosas.”
Suures osas vastavad “Rändaja õnne” palad – kohati küll üpris isepäraselt! – Tuglase eeltoodud novellinõuetele. Ent mitte kõigile! Tihtilugu ei ole Heinsaare novellide nähtava tegevuse taga Tuglase poolt nõutud perspektiivset tagapõhja, sümboolset sügavust ega ka mitte “propageerimata mõtet”.
Puudub “mõte”
Just novellide “mõte”, filosoofia on Heinsaare nõrk koht. Näiteks novell “Suur hooaeg”, milles kirjeldatakse kohvikuluuletaja Robert H. muutumist tooliks: “Selle aja jooksul oli Robert H. ülakeha jõudnud juba täienisti sulanduda toolileeni polstrisse ning alakeha kaduda pehmesse toolipõhja. Luuletaja sääred olid võtnud peenikeste toolijalgade kuju, nii et jäi mulje, nagu oleks Robert H. kingad nüüd juba tooli, mitte enam inimese jalas.” (Heinsaar. “Rändaja õnn”, lk 32)
See kõik on ju tore ja muhe ja absurdne, ent – milleks? Teisisõnu – Heinsaare novellides on olemas mis?, on olemas kuidas?, ent puudub miks?. Puudub filosoofia, perspektiivne tagapõhi ja sümboolne sügavus.
Muidugi tuleb siinkohal vastata: aga see on ju post(modernsus)! Seda küll. See on õige. Häda ongi aga just sellessamas post-värgis. Sest igasugune post-hoiak küll selgitab, ent ei vabanda (mängimist). Aga just vabandamist on vaja, maailma absurd otse januneb vabandamise järele. Ent see selleks. Väidan lõpetuseks, et Heinsaar on Tuglasest tugevasti märgistatud, tema tähendus on just selles (mänguks edasi arendatud) Tuglase Märgis.
Mehis Heinsaar
•• 1973. aastal Pelgulinnas sündinud, kuid suuresti Karksis kasvanud kirjanik on saanud lisaks kahekordsele Tuglase novelliauhinnale ka Betti Alveri auhinna ja kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia.
•• Tal on ilmunud kogumik “Härra Pauli kroonikad” (2000), novellikogumik “Vanameeste näppaja” (2001), romaan “Artur Sandmani lugu ehk teekond iseenda teise otsa” (2005) ning jutukogu “Rändaja õnn” (2007).
•• “Ma olen eelkõige jutustaja. Ja jutustan ikka sellest, mida ise olen nii või teisiti läbi elanud või tundnud,” ütleb ta enda kohta.
•• Oma tööprotsessi kohta lisab: “Kirjutamise algkiirus peab olema väga suur, et tungida läbi gravitatsiooni ehk keele raskusjõu, et lugu ennast ise lahti jutustama hakkaks.”
•• Daniil Harmsist eeskuju võttev kirjanik arvab kriitikast nii: “Juhtub üsna harva, et arvustaja püüab täitsa sinu maailma sisse elada.”
Toomas Liiv, Eesti Päevaleht 10.08.2007
Loe edasi
Mehis Heinsaar koondab rahunemiseks minakujusid ühe laua taha
Teie viimase raamatu, “Rändaja õnn” kohta on näiteks öeldud, et Heinsaar on romaani juurest jõudnud tagasi talle kõige enam kuulsust toonud novellikirjutamise juurde. Kokkuvõte: vana hea Heinsaar on tagasi. Kas vana hea Heinsaar on üldse olemas?
— Vana hea Heinsaar kõlab umbes nagu Gunnar Graps või Vitamiin või ühemastiline purjekas, mis seilab Heltermaa ja Rohuküla vahel. Aga kui pidada silmas seda, et “Rändaja õnnes” on mitmeid vanamoodsas stiilis kirjutatud jutte, küllap siis tõesti on selline väljend õigustatud.
Kui ma ise sellist asja usuksin, siis see ju ongi nii. See pakub ka teatud turvatunnet.
— Teie kohta on kasutatud väljendeid “uusromantism”, “maagiline realism”. Need on kõlavad sõnad, aga kas te ise ka ennast nendega kuidagi seostate või jätate kategooriatesse jagamise teiste mureks?
— Ma olen eelkõige jutustaja. Ja jutustan ikka sellest, mida ise olen nii või teisiti läbi elanud või tundnud.
— Kuidas näeb välja teie tööprotsess. On selline asi üldse olemas?
— Kui kohtuvad kujund, mõte, teatav rütm ja veel mingi varitsev atmosfäär nende ümber, siis järgneb sellele plahvatus, see plahvatus on inspiratsioon. Kirjutamise algkiirus peab olema väga suur, et tungida läbi gravitatsiooni ehk keele raskusjõu, et lugu ennast ise lahti jutustama hakkaks. See on umbes sama oluline protsess nagu kosmonautidel, kes raketiga Kuu peale tahavad lennata.
Aga iga kirjutamine algab ikkagi nullist ja kirjutamismeele-
olu saavutamine on üsna raske. See on teine kosmos minus eneses. Pikk ettevalmistus ja siis on start sootuks teise distsipliiniga. Minu kirjutamise laad on pigem lähedane mingile muusikale kui näiteks filosoofilisele seisundile kirjutamise hetkel. Häälestamine kirjutamiseks on alati väga hea üksildusperiood või looduses käigud. Aga ka raske filosoofilise kirjanduse lugemine. See viib aju pinge- ja stardiseisundisse. See tuleb kasuks. Jutu alge on mul ju varem olemas. See võib tulla kas või tänavanurgal. Kirjutad kiirelt üles ja jätad seedima. Aga teine etapp on kirjutamine. See on juba päevaplaani järgimine. Mingis mõttes on arvutiajastu seda tõesti kergemaks teinud, sest esimesel korral trükimasinal toksides ei saa ju kohe parandusi teha. Kuid ka arvutis tuleb mitu korda asju ümber teha. Ja kui mul tuleb mõne jutu mõte, siis kaasneb sellega mingi muusika, rütm. Kui sünnib idee, siis koosneb see mõttest, kujundist, rütmist ja muusikalisest atmosfäärist seal ümber. Kõik tuleb kohe märkmikusse fikseerida, see on nagu seifikood. Hiljem saab sinna seifi juba sama koodiga korduvalt siseneda. Aga kui kohe ei fikseeri, siis ei pruugi enam sama asi ennast sama hästi avada.
— Kas hiljem suudate oma märkmetest täpselt sama rütmi ja tunde tabada?
— Suudan, kui olen õiget koodi kasutanud. Siis taastub meeleolu, mis oli mõtte tekkimise hetkel. See on sootuks teine reaalsus, kuhu ma võtan kaasa kogu selle reaalsuse, kus ma muidu kogu aeg elan. Kõik pinged ja ängid. Ma ju arvan, et kirjutan ikka realistlikku proosat. Kriitikud ütlevad, et on vaja võimsat, tänapäevast, reaalset panoraamromaani. See on tore, aga reaalsusel on ikka kümneid ja sadu eri külgi ja vaatenurki. Ses mõttes on üks moodus kirjutada reaalset elu nii, nagu mina kirjutan.
— Kas olete saanud vastukaja, mida olete oodanud?
— Vastukaja on ses mõttes oluline, et ma ise tunnen ju küll ära, et mul on inspiratsioon, mul on mingi stiil, aga objektiivselt võttes võiks saada kriitikat, et kirjanik saaks aru, kellele ta korda läheb, ja tekib mingi dialoog. Muidu juhtub, et võid olla lihtsalt hull või grafomaan, kes muudkui kirjutab. Aga vastukaja annab märku, et võin jätkata kirjutamist, et on mingi ootus. Keeruline on siis, kui vastukaja pole. Mis siis teha? Kas kirjutada tuimalt edasi või rebida oma lehed lõhki ja hakata millegi muuga tegelema? Mina sain oma vastukaja kohe ja see on muidugi väga tähtis. Enesekriitika ja edevuse vaheldumine on kirjanikus kindlasti olemas. Kriitikat oodatakse. Kui on positiivne, siis tuleb sageli ka enesekriitika. Ja häirib see, et oled esiplaanil. Aga kui ei kirjutata, siis on ka paha.
— Aga kriitikat ootate?
— Muidugi ootan.
— Kui tihti te kriitikast rahulolu tunnete?
— Kui arvustus on läbinägev, toob mu nõrku kohti välja. Eks lahmimist tuleb piisavalt palju ette. Ükskõik, kas head või halba. Kui on hea, siis korraks on ju tore, aga tegelikult karjub sealt vastu, et see on kirjutatud vaid oma honorari väljateenimiseks.
Seda juhtub üsna harva, kui arvustaja püüab täitsa sinu maailma sisse elada. See oleks ju kõige toredam muidugi. Minu kirjutatavate muinasjutuliste lugude puhul tekib ehk oht, et ootuste horisont läheb liiga laiaks ja siis ma võingi ainult neid kirjutada ja jäädagi neid kirjutama. Kuid need asjad, mis mind kirjanikuna edasi arendaksid, jäävad tagaplaanile. Ei saa muutuda valmisküpseks kirjanikuks, kellelt oodataksegi, et tema järgmine raamat on samasugune nagu eelmine. Nii ei avasta enam midagi. Peab proovima uusi žanreid ja riskima, et see tehakse täiesti maha. Minu puhul tegid pooled arvustajaist maha “Artur Sandmani loo”. Mina nautisin selle kirjutamist väga ja pean seda enda loomingus kõige olulisemaks raamatuks. Avastasin selle kirjutamise juures endas palju asju ja see oli justkui redelipulk. Ma poleks ehk järgmise raamatu kirjutamiseni muidu jõudnud. Loomulikult on tagasiside oluline. Kui ikka mõni inimene tänaval ligi astub ja ütleb, et see või teine raamat meeldis, siis see liigutab. Aga kui mõni kriitik selja tagant nuiaga pähe virutab, et näha kas mees veel tõuseb kunagi porist või mitte, siis see liigutab ka, kuid teistmoodi. Kõige parema tunde annab ikkagi teadmine, kui su raamatuid poodidest ostetakse.
— Ütlesite, et “Artur Sandmani” oli endal väga hea kirjutada. Miks teie romaanikatsetus ikkagi nii palju kehvemat kriitikat sai?
— Ehk tegelesin seal liiga palju oma mikrokosmosega ja see tundus inimestele liiga ulmeline. Tegelikult on see meeleoluraamat. Ja virtuaalsed ruumirännakud, mis seal toimusid, tõmbasid kaasa paljusid inimesi. Kuid paljude jaoks oli see jama, puhas jahumine. Küllap on mõlemal poolel õigus, maailm peabki kirju olema. Raamatu kirjutamise ajal sündis mul paralleelselt paar uue raamatu ideed. See toimus kõik loomuliku protsessina. Võimalik, et novellide kirjutamine kukub mul küll loomuldasa paremini välja, kuid mõlema žanriga on väga põnev tegeleda.
— Teil on üsna äratuntav kirjutamisstiil. Kuidas selleni jõudsite?
— Katsetusi ei ole mul väga olnud. Koolis oli juba kirjutamine käpas. Polnud keeruline. Aga mul tekkis umbes 17-aastaselt kinnisidee, et minust peab luuletaja saama. Siis kirjutasin tükk aega luuletusi ja püüdsin neile mingit kindlat ja klassikalist vormi leida. Oli ikka parasjagu piinarikas aeg. Aga proosani jõudsin ringiga kümne aasta eest. Ühel hetkel tekkisid sellised plahvatused, kus kirjutasin paarkümmend lehte täis ja tundsin, et väga hea on kirjutada. Samal ajal mõjutasid mind muidugi need kirjanikud, keda siis lugesin: Peet Vallak, August Gailit, Toomas Vint ja Mati Unt. Ja eks maailmakirjandusest ka, kõik need paremad. “Härra Pauli kroonikate” kirjutamise ajal oli vaieldamatuks inspiratsiooniks muidugi Daniil Harms. Tema on üldse täielik geenius. Ta suudab kirjutada proosapala, mis on pool lehekülge pikk ja lööb sulle nagu rusikaga näkku. Seega on võimalik kirjutada väga lühidalt nii, et lajatab. Seal on tunda toonase Venemaa ahistus, nälg ja meeletu võllahuumor. See on veel heas tasakaalus ka, sest seal on omamoodi lüürika sees. See vaimustas mind. Tal oli ka geeniuse vääriline saatus, suri ju lõpuks hullumajas noore mehena. Harms kirjutas hommikustest ärkamistest ja sellest, kuidas oleks hea leida natuke süüa ja pits viina. Mida mina peaks siis kurtma, mul on temaga võrreldes väga hea elu, elan kirjanikuna ära ja eriti muud ei peagi tegema.
— Kunagi ütlesite, et teie unistus on mõnus kodanlase elu, aga kuniks te sisemist rahu pole leidnud, kirjutate edasi. Kas jääte oma mõtte juurde?
— Ma ei saa vist enam nii öelda, sest mingi ring on elus tehtud ja olen avastanud, et minu puhul õdus kodanlaseelu ei kanna arvatavasti vilja. Seesmine rahutus on selleks liiga suur. Võib-olla on see ka lõhe ideaalide ja tegelikkuse vahel, samuti enda loomuse ja selle vahel, kuhu ma püüdlen. See, et olen kirjanik, on praegu ainuke asi, mis mind distsiplineerib. See pole kutsumus, küll aga rõngas, mis mind vee peal hoiab. See annab mulle tasakaalu tagasi.
Ma ei oska elada harmoonias maailmaga. Kui mul on viisteist minakuju sees ja igaüks tahab olla esiplaanil, siis tuleb leida võimalus neist igaühele seda lubada, muidu hakkavad nad märatsema. On vaja mingit keset, kus nad saavad kõik korraga laua taga istuda. Kirjutamine on üks võimalus selle saavutamiseks. Pealegi on see töö, mis väsitab. Sellest puhkamine on tõeline nauding. Pealegi olen poolenisti maainimene ja juba see välistab kodanlaseelu. Muidu elakski ehk maal rohkem, aga mingid deemonid veavad pidevalt linna tagasi. Ega ma kurda. Ega peagi ju olema pidevat rahu, elu pole lõputu ja eks on huvitav jälgida, kuidas keegi siin ajas elab ja tegutseb. Ma sain nüüd 34-aastaseks. Võib vaadelda asju ka nii, et olen nüüd vanem kui Kristus. Inimesed, kes noorelt surevad, jäävad selliselt ka oma lähedastele meelde. Kui nad on veel staarid, siis hakatakse neid sageli jumalikustama. Kui aga oled juba vanem, siis inimene ei arene enam nii kiiresti ja tuleb õppida selles kestas elama ja seegi on ju huvitav.
— Tahtsite saada pikamaajooksjaks. Saite hoopis kirjanikuks. Kas sobivate tingimuste korral oleks teist võinud hoopis keegi kolmas saada?
— Pikamaajooksjana poleks ma läbi löönud. Polnud annet. Vajaliku kiiruse ja vastupidavuse sain kätte kirjutades. Kuid sama hästi oleks minust võinud saada ilmselt ükskõik mis muu lihttöö tegija. Miskipärast on selline tunne. Lihtne ja füüsiliselt raske ning väsitav töö isegi sobiks kõige paremini.
— Aga spordiga tegelete siiani?
— Harrastajana küll.
— Kas päritolu või kodukoht mõjutab kuidagi teie loomingut?
— Sündinud olen Pelgulinna sünnitusmajas, üles kasvanud vaheldumisi Tallinnas ja Taageperas, teismeea veetnud Karksi-Nuias ja pärast seda elanud Tartus ja Karksis vaheldumisi. Valga- ja Viljandimaa maastikud on mulle kõik tuttavad ja seal leiab aset ka väga paljude juttude ainestik. Peangi end eelkõige Lääne- ja Lõuna-Eesti inimeseks, sest mu esivanemad on pärit Saaremaalt, Noarootsist ja Helmest.
— Teie loomingus satuvad tegelased sageli kõige argisemate tegevuste juurest järsku sootuks teise reaalsusse. Kas teete ise igapäevaelus samuti selliseid muundumisi läbi, mõtlete olukorrad sootuks teiseks, või on novellide reaalsus ikka midagi muud?
— Inimese hing on ju midagi labürindisarnast. Oletame, et kui kunstnik tahab jõuda labürindi keskele, siis on ta justkui Theseus, kes tahab minna tapma Minotaurost, ta tahab kinni püüda saladust. Aga kui ta jõuab labürindi keskele, toimub ootamatu metamorfoos. Theseus muutub ise Minotauroseks, poolloomaks-poolinimeseks, kes hetkeks teab kõiki labürindi saladusi, ja sel hetkel ongi kunstnik loomisseisundis. Hiljem jookseb ta hirmuga jälle välja ja on taas Theseus, lihtne ja edev inimene. Labürindi keskel aga pole püsivalt kedagi. Ei suudakski olla.
— Kas elate vabakutselist kirjanikuelu või tegelete äraelamiseks ka millegi muuga?
— Ma ei tea, mida tähendab vabakutseline. Mina seda küll ei ole. Pigem olen sunnismaine ja sundkeeleline. Mõistetud armastama teatud maastikke ja aleveid, mõistetud teenima eesti keelt. Vahel tõstan kõige selle vastu mässu, aga see ei vii vist mitte kuhugi. Muutun kiiresti nõrgaks ja käin alla. Ainus, mis elujõu tagasi annab, on kirjutamine eesti keeles. Vabakutseline on see, kes saab olla oma otsustes vaba.
— Keda meeldib või on väga meeldinud lugeda ja miks?
— Mulle meeldib lugeda raamatuid, kus mõtted ja juhtumused on kirja pandud nõnda, et tõstavad su justkui õhku. Klassikast meenuvad kohe Gogoli “Surnud hinged” ja Gontšarovi “Oblomov”. Praegu loen August Jakobsoni “Vaeste patuste alevit”, vene keele grammatikat ja Lembit Kurvitsa lüürikat. Need kõik on väga huvitavad.
— Millega tegelete, kui te ei kirjuta?
— Püüan oma aega võimalikult võrdselt lolluste ja eneseharimise vahel jagada.
— Kas olete ka ulmekirjanduse sõber?
— Paraku mitte väga. Kui mõni sõber midagi soovitab, siis loen. Aga Ray Bradbury “Marsi kroonikad” jääb kindlasti elu lõpuni üheks minu lemmikraamatuks.
— Kas on midagi, mida oma loomingus ise kõige õnnestunumaks peate?
— See vist ongi, et olen kõigi nelja raamatu puhul andnud endast maksimumi.
— Kas elate kaasa avalikule elule või on see ükskõik?
— Muidugi elan kaasa avalikule elule. Vahel loen ajalehti ja vaatan teleuudiseid, nii et silme eest must. Pole paremat meelelahutust kui ajalehed ja teleuudised. Pärast seda on tükk aega täitsa hull olla, mis on omamoodi põnev seisund.
— Kuidas maailmapoliitilised sündmused teid mõjutavad ja kas tahaksite neis rohkem kaasa rääkida?
— Keskkonnaküsimused lähevad mulle vägagi korda, aga mul on tunne, et praegu enam maailma sündmuste arengus suurt muuta ei saa. Mängus on liiga palju X-faktoreid. Kliima ülikiire soojenemine, metsik ülerahvastatus, maavarade ammendamine, atmosfääri reostatus – kõik see liigub selle poole, et varem või hiljem toimub mingit laadi plahvatus. Ja arvan, et see on planeet Maa enesekaitsemehhanism. Mida varem inimkond oma sõu siin lõpetab, seda varem saab Maa alustada uuesti puhtalt lehelt. Loodus andis ju inimesele harukordse kingituse – mõistuse. Aga nagu näha, pole valdav osa inimkonnast osanud seda vääriliselt hinnata. See on olnud inimese enda valik ja omamoodi on see olnud isegi pööraselt lõbus valik, mida ta on teinud. Lõppude lõpuks on maakera pinnal läbi aegade esile kerkinud väga palju veidraid liike, kes on mõnda aega valitsenud ja siis evolutsiooniprotsessis jälle kaduma läinud. Miks peaks inimesega teisiti minema.
— Avalikkuse ees teid palju ei märka, pildile te ei roni ja sõna palju ei võta? Ei taha?
— Olen küll edev. Aga mitte nii edev, et toppida oma nina sinna, kuhu mul pole asja. On olemas väga palju tarku ja toredaid inimesi, kes kõike seda palju paremini oskavad ja kes sellest jõudu ja energiat saavad. Mul on teised jõuallikad.
Mehis Heinsaar
•• Sündinud 1. augustil 1973.
•• Elanud Tallinnas ja Karksi-Nuias.
•• 1992–2000 õppis Tartu ülikoolis eesti kirjanduse erialal.
•• Trükidebüüt oli luuleveerg 28. jaanuaril 1995 Postimehes.
•• Esimene avaldatud proosapala oli groteskne nägemuspilt “Keeristorm Tartus” 1997.
•• Järgnesid avaldamised Vikerkaares ja Loomingus.
•• Tuglase novelliauhind 2000 ja 2002.
•• Betti Alveri auhind ja kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia 2001
•• Välja andnud novellikogumiku “Vanameeste näppaja” ja
kogumiku “Härra Pauli kroonikad”.
•• 2005 ilmus romaan “Artur Sandmani lugu ehk teekond iseenda teise otsa”.
•• 2007 ilmus jutukogu “Rändaja õnn”.
•• Kuulunud Tartu NAK-i ja Erakkonda.
Teised Mehis Heinsaarest
Jaan-Jürgen Klaus, filmimees
•• Me oleme Mehisega samamoodi kulgenud ühekandi mehed – juurtega Mulgimaalt, Tallinnas üles kasvanud ja Tartus sõbrunenud. Võiks öelda, et oleme nagu Kaval-Ants ja Oru Andres. Ma ei tea sageli täpselt, kumb on kumb. Mehis on väga hea rollimängija. Teatraalsed vahepalad tulevad tal väga loomulikult välja. Aga inimesena on ta abivalmis ja töökas. Tema keskendumisvõime on küll hämmastav. Ta on hea distsipliiniga, ülimalt erudeeritud ja asjade-sündmuste uurija. Talle meeldib asjade üle hirmsasti arutleda. Pidevalt on mingeid asju, mida on vaja analüüsida. Ta on terase silmaga ja mitmekülgne tegelane, kes jätab vahel hirmtõsise mulje ja siis, kõige ootamatuma koha peal, lööb välja tugev vimkamees. Minu jaoks on ta olnud kirjanduses lausa eraõpetaja, sest ta soovitab oma lugemiselamusi alati teistele. Ja ta oskab sinna kõrvale huvitavaid seletusi anda. Ta oskab elu vaadelda ja mõtestada teistmoodi, kui üldine arusaam seda ehk ette näeb. Ta on küll vaikne, aga nalja teeb iga kell, ja parmupilli järgi tantsu vihtumine suvalisel hetkel tänaval pole talle võõras. Tema mitmekülgsusest räägib asjaolu, et 20. septembril toimub Tartus Genialistide klubis üritus “Heinsaare maailm”, kus saab näha tema kõrvalharrastusi, kuulda tema muusikat, näha joonistusi ja filmi temast.
Ärileht 11.08.2007
Loe edasi
Mehis Heinsaare sisemine muusika ehk maamees lendab linnas*
Mehis Heinsaart autasustas kulka kirjanduse sihtkapital tema viimase romaani «Rändaja õnn» eest vaba auhinnaga. Selle väga vaba mehega käis luuletaja Hanno Valdmann rääkimas tema Supilinna kodus.
Kirjanik Mehis Heinsaare laual on lahtine raamat, venekeelne väljaanne Vincent van Goghi kirjadest vend Theole – ja samas sõnaraamat. Põrandal ühekroonine, koridoris jalgratas. Hilissügisest kevadehakuni ta sõnaloominguga ei tegele, pole vaimu peal, küll peaks peagi ilmuma Tartu Müürilehes essee linnast kui hüpermetsast autori enda joonistatud piltidega. Ahju najal (täpsemalt kõikjal korteris) seisavad ka maalid, kuid need on sõprade tehtud, kunstnikke peab ta üldse endale kirjanikest lähedasemateks. Kirjamees plaanib näidendit vene absurdikirjaniku Daniil Harmsi elu ja loomingu ainetel ning kogub jutte kokku «Ebatavaline ja ähvardav loodus».
Nagu ma aru saan, see, kui sa oled vabakutseline, nõuab vist ikkagi mingit distsipliini, et kas või igav ei hakkaks.
Ta nõuab üsna tugevat distsipliini. Ma võin öelda, et isiksusena olen ma suhteliselt labiilne, kõikuva iseloomuga, ütleme siis nii: nõrga iseloomuga. Seetõttu olen iseendale seadnud reeglid – kui inimene on tugeva iseloomuga, siis tal on voli või õigus lubada endale nõrkust, ta võib lubada endale rohkem vabadust; kui inimene ei ole aga tugev, peab ta endale looma distsipliini.
Praegu olen ma rahul, kui loen päevas 15 lehekülge vene keelt, Vincent van Goghi kirju. Mul on eesmärk tõlkida kõik sõnad ära – et saaks peensusteni aru, läheb aega.
Seega, nõrga inimese ainus väljapääs on olla tugev, siis ta jõuab ka edasi. Muidugi ma aeg-ajalt langen sellest välja, linnas on palju ahvatlusi, mõnikord kõrtsid, aga noh – siis ma jälle võtan kokku ennast ja nädala või paar olen distsipliini peal.
Aga paraku on nii, et sellest ikka langeb välja, kuigi ma püüan…
Samas peab siin olema ka mingi tasakaal, vägisi ei saa kangutada.
Tasakaaluotsingud käivadki kogu aeg. See on nii tõenäoliselt elu lõpuni, sinna ei ole midagi parata. Ma saan tasakaalu kehalise tegevusega, sõidan rattaga, käin ujumas, vahel ka jooksmas.
Kirjutamise eesmärk ei ole mitte niivõrd tihti avaldada, vaid ikkagi pigem rõhuda kvaliteedile – parem raamat iga paari-kolme aasta tagant, mitte iga aasta keskpärane. Vahepeal mul oligi, et hakkasin juba liiga palju kirjutama. Piir, kust läheb kirjaniku ja grafomaani vahe, on väga mõtteline, ja kirjutaja, kirjanik, eriti professionaalne kirjanik, peab ära tundma, kus ta hakkab oma stiili peal liugu laskma ja mõnulema ning sisulist enam ütelda ei ole.
Teisalt tekib aeg-ajalt paranoiline hirm, et äkki ei ma ei suuda enam midagi luua, aga selle foobia ma olen saanud kontrolli alla.
Aga kuidas sul see mõte lendab nii, nii-öelda kõrgele?
No ikkagi inspiratsioon, selline seisund, mis külastab. Küll mitte väga tihti, aga ikkagi – sellel hetkel saab kõik olulise paari tunniga kirja panna, hiljem on aega viimistleda. Selles mõttes ma pean end vanamoodsaks kirjanikuks, sest mina ilma inspiratsioonita ei saa – see on nagu kvaliteedi garantii.
Kui ma olen asja sees täienisti, siis parematel hetkedel on miski, mis minu eest kirjutab, kuigi ma kogu aeg kontrollin ja olen kohal – aga ma ei punnita. See teebki kirjapandu minu enda silmis usaldusväärseks. Aga et see seisund toimiks, peab ümber olema vaikuse atmosfäär, väga ei saa kirjutamise perioodil suhelda – see oleks nagu energia äravõtt.
Võib-olla tuleb inspiratsioonivajadus ka sellest, et sa novelle kirjutad – novell on nagu selline lühem ja teravam, seal ei piisa üksnes tehnilisest oskusest. Su romaan («Artur Sandmani lugu», 2005) sai natuke ebaleva vastuvõtu miskipärast?
Jah, romaaniga oli see… tead, võib-olla ma olin natuke liiga noor üldse romaani kirjutamiseks. Samas ma tundsin, et selle kirjutamine oli äärmiselt vajalik; ma pean teda nagu õnnestunud asjaks. Ma lihtsalt pidin selle kirjutama, selles mõttes – kogu lugu.
Muidu oleks jäänud kripeldama.
Muidu oleks jäänud kripeldama. Ka järgmise romaani idee on olemas, aga seda hakkan ma kirjutama alles viie aasta pärast, nii-öelda korralikult tahan ta läbi seedida.
Aastal 2001 paiskasid välja, et mõne aasta pärast kavatsed sa luuletuskogu avaldada, siiani ei ole seda tulnud…
Jah, ma paari aasta pärast plaanin. Materjal on olemas, kuid osa luuletusi on veel visandlikud – kokkuseadmine ja komponeerimine, noh läheb aega sellega veel.
Kas sa võid tuua näiteks mõningaid luuletajaid, pead sa ennast kellegagi sarnaseks, või on sul eeskujusid, kellelt sa oled teadlikult või alateadlikult midagi üle võtnud – räägi paari sõnaga.
Eesti luulest on lemmikuteks, keda ma ikka üle loen, Viivi Luik, siis Kaplinski, ja muidugi varajasem Paul-Eerik Rummo on täiesti aegumatu. Peep Ilmet ja Indrek Hirve tugevamad, üheksakümnendate keskel ilmunud asjad, «Põuasinine».
Aga vaadetelt ma olen selles mõttes panteist, nii-öelda – Kaplinskile lähemal, kuigi mu luulekeel on natuke erinev tema omast.
See inimkeskne maailm on suhteliselt võõras mulle, ma arvan, et inimkond tähtsustab üle selle traagika, et tuli, tekkis inimene ja nüüd see iga hinna eest peab olema ja arenema. Minu meelest on üks osa looduse tsüklist, et inimkond on, tuleb ja kaob.
Sa ütlesid, et oled panteist, see tähendab, et püüad võimalikult vähe loodust häirida?
Panteism ka filosoofilisemas tähenduses, inimene arvab, et tema valitseb loodust, ega anna endale tegelikult aru, et tegelikult loodus valitseb inimest seestpoolt. Need tungid, kurjus, võimuiha, mis on meie sees, on ju puhas loodusnähtus. Räägitakse kasvatusest, tarkustest, lapsepõlvest – tegelikult on see jäämäe veepealne osa, üheksakümmend viis protsenti on selline…
…animaalne siis?
Jah, võib ka nii öelda, et loodus valitseb inimest.
Seda küll, aga inimene väga jõhkralt sekkub looduse käiku.
Jah, ta sekkub jõhkralt, aga seda kiiremini ta tõmbab endale vee peale, seda kiiremini ta lõpetab oma eksistentsi. See tähendab minu arust ikkagi seda, et ka seal on looduse käsi mängus, mida rohkem inimene jõhkralt sekkub, seda kiiremini saab loodus alustada otsast peale, ilma inimeseta puhtalt lehelt.
Põhimõtteliselt selles vooluvees ma praegu sõidan. Samas huvitab mind ka zen-budism viimasel ajal, noh selline – kuidas ma ütlen – meditatsioon tühjusest või olematusest.
Miks sa kirjutad nii, muinasjutulaadselt, kust see tuleb?
See on minu viis asju näha, ma nagu muud moodi ei oskagi eriti kirjutada – see on üks vaatenurk reaalsele maailmale. Muinasjutu kandi pealt räägin ikkagi iseendast ja reaalsest elust.
Peites reaalse elu ja need reaalse elu impulsid teistsugusesse vormi, on samas võimalik need ka välja kirjutada.
Olen varem maininud, et kui keele gravitatsioon või keele raskuspunkt saab ületatud, siis hakkab lugu iseennast lahti jutustama ja laotab ennast mingisugusele maastikule laiali ning minu ülesanne on lihtsalt seda maastikku jälgida, ühesõnaga lugude kaardistamine.
See keskne lugu peaks ennast lahti kerima niimoodi, et seal oleks mingit toorust, ootamatust, lugu peab olema mingis mõttes ohtlik.
Sa muidugi liigud ringi, ja kui sa avatud pilguga ringi liigud, siis sa saadki selle maastiku kätte, kas või rattaga sõites ja nii edasi.
«Rändaja õnne» avapala sündis selles mõttes kõige puhtamalt, et tõesti rattaga sõitsin sealt Taageperast ja tee peal tuli rütm, ja ma tulin ratta pealt maha, kirjutasin märkmikusse üles.
Üks aspekt on veel muusikaline kontekst – heliline või muusika sarnane tunne, et sa kirjutad mingis helistikus, vähemalt mul. On olemas filosoofilist tüüpi kirjanikke, aga mina olen pigem selline...
See ongi selles mõttes paralleel, et sa kirjutad nagu luuletust, see tähendab, et su keel on kujundlik ja sõnastus on nagu – noh, nagu pärlid on laused reas.
See hakkab mu enda sees; kui mitu tegelast omavahel vestlevad, ei kuule ma neid häälega rääkimas, vaid teatavas meloodias. See ei pruugi olla rütmiline muusika, vaid nii-öelda kõhutunne, mingisugune groteski- või absurdiaisting, mis kirjutamisprotsessi vallandab.
Väga loogiline, filosoofiline vestlus jutustuse sees võib olla täiesti aloogilise tõukega, ta võib sündida väga imelikult – helistik, mis seda kannab, on sageli mingisugune tunne või rütm.
Hiljuti nägin, kuidas tänaval üks inimene lihtsalt kõndis kummalise sammuga, ja ma vaatasin, et ta on maamõõtja sammuga, ja sealt tekkis kohe, et jah, maamõõtja poeg, kes kõnnib täpselt meetriste sammudega kogu aeg. Tekib siuke kujund ja see kujund võib koos mingi rütmiga viia uue looni.
Seda ma nimetaks ka geometriseeritud looduseks, mis minu kaudu kõneleb. Tähendab, see ongi seesama loodus, mida ma enne juba mainisin, mida ma panen kõnetama, kas või siis väga loogilises keeles, aga ta sünnib aloogiliselt, ta sünnib mingisuguse loodusliku rütmiga, mis on minu enda jaoks ka mõistatus, mida ma tahaks teada saada.
---
Heinsaar Supilinna agulimiljöös
Üheksakümnendatel oli niimoodi, et võis sisse astuda korterisse, uks oli lahti – nimetatakse seda kas või skvattimiseks – kaks maja [MH praegusest elupaigast] edasi asustasime korteri, nii-öelda miljonivaatega Emajõele. Praegu maksavad sellised korterid miljon, siis lihtsalt elasid seal.
Käisid inimesed koos, jõime ümber suure laua teed ja arutasime kirjandusasju, jõime muidugi ka veini või nii. Kolmetoalises korteris elas üks maalikunstnik ja mina, kumbki omas toas ja keskmine tuba oli salong. Elasime seal viis aastat nagu mõisahärrad, 93 ruutu oli korter, see oli tohutu suur, suured aknad jõele.
Siin on jah tiireldud, olen vähemalt kolme või nelja korterit illegaalina asustanud või niimoodi elanud, et üüri pole pidanud maksma. Viimaks linnavalitsus muidugi lõi välja, aga sinna läks väga palju aega, kui nad avastasid.
Ausalt öeldes Supilinn on praeguseks ära lörtsitud – puumajade keskele on kummalisi uusmaju ehitatud. Mulle meeldib selles mõttes Karlova rohkem – käin seal jalutamas, ta on selline suur ja terviklik puulinn.
---
Raamatud
«Vanameeste näppaja» (2001)
«Härra Pauli kroonikad» (2001)
«Artur Sandmani lugu» (2005)
«Rändaja õnn» (2007)
Hindamisi
«Liblikmees» – Friedebert Tuglase novelliauhind 2000
«Vanameeste näppaja» – Betti Alveri debüüdiauhind 2001
«Härra Pauli kroonikad» – kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia 2001
«Ilus Armin» – Friedebert Tuglase novelliauhind 2002
«Rändaja õnn» – kultuurkapitali kirjanduse vabaauhind 2007
---
* Vt Marc Chagalli pilte, sh «Linna kohal».
Hanno Valdmann, Postimees 12.04.2008
Loe edasi
Mehis Heinsaar saab inspiratsiooni mitmest allikast
Helme kihelkonnast pärit kirjanik Mehis Heinsaar esitles Tõrva kirik-kammersaalis oma äsjailmunud novellikogu «Rändaja õnn». Noorusest hoolimata on Heinsaar jõudnud välja anda mitu silmapaistvat teost. Ka eesti lühiproosa kogumik «Ilus Armin» sisaldab Heinsaare loomingut.
Mehis Heinsaar sündis Tallinnas. Kui ta oli saanud 12aastaseks, asus perekond elama Karksi-Nuia.
«Seal jätkasin ka õpinguid. Gümnaasiumi lõpetasin 1991. aastal. Ei saa just öelda, et ma õpinguaastatel nii väga kirjandusest huvitatud oleksin olnud.
Samal aastal asusin elama Tartusse. Esialgu teenisin elatist lihttöölisena,» rääkis Heinsaar.
Nendel aegadel oli Tartus suhteliselt palju tühje kortereid. Sellest johtuvalt leidis nooruk eneselegi küllaltki lihtsalt elamispinna.
Sisukas tudengipõli
Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse eriala lõpudiplomini jõudis Heinsaar aastal 2000. Õpingute ajal huvitus ta ka filosoofiast.
«Ülikoolis õppimise aeg oli minu jaoks väga oluline. Sel perioodil tekkis Tartusse omanäoline luuletajate rühmitus Erakkond. Ka mina lülitusin aktiivselt selle tegevusse. Sageli lugesime meid huvitavaid teoseid ja arutlesime nende sisu üle hommikutundideni,» meenutas kammersaali külaline.
2001. aastal ilmus Mehis Heinsaare sulest novellikogu «Vanameeste näppaja». See sisaldab kuusteist novelli. Idee nimetatud teose kirjutamiseks sai autor Tartu bussijaamas aset leidnud noore poisi ning vanuri omavahelisest nääklemisest.
Samal aastal jõudis lugejateni ka teine Heinsaare kirjutatud raamat. See oli romaan novellides pealkirjaga «Härra Pauli kroonika». Teos pälvis vabariigi parima proosaraamatu aastapreemia.
Sai näitekirjanikuks
Kahe väljaantud kirjandusteose järel tekkis Mehis Heinsaare loomingus väike paus. Kuid mitte sisutühi. Ta tegeles tõlkimisega ja kirjutas paar näidendit üliõpilasteatrile. Sügisel jõuab ka Rakvere teatri lavale Heinsaare näidend.
«Selle lavateose põhisisu on kujutlus lähitulevikust,» selgitas autor. «Kaks meest jäävad üksikule saarele. Näidendi tegevust viivad edasi nende elukatsumused ning kujuteldavad võimalused oma tulevikku kujundada.»
Möödunud aastal ilmus lugejate ette aga Heinsaare novellikogu «Rändaja õnn». See märgiti ära kui üks viiest parimast aasta jooksul ilmunud proosateosest.
Kogu koosneb kaheteiskümnest muinasjutuainelisest novellist. Need kõik on nelja-viie aasta jooksul kirjutatud. Enamiku tegevuskoht on Valga- või Viljandimaa.
«Idee selle kogumiku kirjutamiseks sain jalgrattaga Polli-Lilli poole sõites. Hetkel, kui tundsin, et midagi hakkab peas ringlema, hüppasin rattalt maha ja panin mõtted paberile. Hiljem täiendasin olemasolevat, lisasin teatava hulga ainest ja lõin arvutisse,» rääkis Heinsaar teose ilmumisloost.
Kristi Koppel luges seejärel ette katkendi novellikogust. Kõlama jäi mõte, et rändaja õnn läheb esiteks paljude inimeste sisse, siis leiab koha loomades ja hiljem lindudeski. Tema põhiülesandeks on kõikide teda ümbritsevate elusolendite meeleolu paremaks muuta. Ka kirjanik ise luges ühe lõigu käsiteldavast novellikogust.
Praegu on Mehis Heinsaarel käsil jutukogu «Ebatavaline ja ähvardav loodus» kirjutamine. Tõenäoliselt jõuab see tema lugejaskonna ette järgmise aasta sügiseks.
Inspiratsioon vene kirjandusest ja elust enesest
Noor kirjanik leiab inspiratsiooni oma juttude kirjutamiseks tema ümber pulbitsevast elust ning Lõuna-Eesti imekaunist loodusest.
«Minu vanaema elab Helme vallas Karjatnurme küla lähedal olevas Välja talus. Seega olen kõik oma suved Taagepera ja Ala lähistel mööda saatnud. Käin seal üsna tihti. Samuti sõidan jalgrattaga Karksi-Nuia, Halliste, Õisu, Penuja vahelistel teedel. Nendel sõitudel nähtu ja kogetu on andnud mulle ainet mitme novelli kirjutamiseks.»
Aga inspiratsiooni leiab noor kirjanik mujaltki. Näiteks vene kirjandusest. «Gogoli, Dostojevski, Turgenevi ja teiste vene klassikute looming on ammendamatu. Neid lugedes koged, milleks inimesed on võimelised olnud,» on Mehis Heinsaar vaimustuses.
Väga põnevaks osutus Milvi Kalpuse mõttelõng, otsimaks Heinsaare kaugeid esivanemaid, kelle kaudu võis ta kirjanduse juurde jõuda. Üks teelõik viis isegi maailmakuulsa Hella Wuolijokini välja. Aga neid juureniidikesi, mis Mehis Heinsaarest kirjaniku kujundasid, oli teisigi.
Meeleolukale kohtumisele lisasid emotsionaalset toonust Tõrva muusikakooli kitarristid Heinar Hernitsa juhendamisel ning Novella Hansoni juhendatavad laulustuudio solistid.
Kirjanik Mehis Heinsaare õnnitlejate seas oli ka Tõrva linnapea Agu Kabrits abikaasaga, kes kinkisid külalisele kogumiku «Tõrva vanadel fotodel» koos soovidega jätkata meie lugemislaua rikastamist uute põnevate raamatutega.
------------------------------
Mehis Heinsaar
Sündis 1973. aastal Tallinnas. Õppinud Mustamäe keskkoolis, Karksi-Nuia gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis. Kuulunud luuletajate rühmitusse Erakkond, osalenud selle koguteostes «Üheksavägine» ning «Harakkiri».
Teosed: novellikogu «Vanameeste näppaja» 2001, romaan novellides «Härra Pauli kroonika» 2001 (parima proosaraamatu aastapreemia), romaan «Artur Sandmani lugu» 2005, novellikogu «Rändaja õnn» 2007. Kirjutanud näidendeid üliõpilasteatrile ning tegelenud tõlkimisega.
Vello Jaska, Valgamaalane 21.02.2008
Loe edasi
Kohvitass avakosmoses (Mehis Heinsaar, “Rändaja õnn”)
Hiljuti neljanda raamatu ilmutanud Mehis Heinsaar on viimase aastakümne eesti kirjanduspildi esiplaanil vilkunud piisava sagedusega, et oma tekstide retseptsiooniloos nii pulbitseva kiituse kui ka esialgsele vaimustusele järgnenud ettevaatlikkuse, koguni tõrksuse ajajärk üle elada.
Kirglikumad lahingud on praeguseks arvatavasti juba peetud, verest on võrsunud uued lilled ning suurem jagu kriitikuid, lugejaid ja muidukiibitsejaid on Heinsaare oma isiklikus kirjanduspildis üpris kindlale paigale loksutanud. Et see paik ka kaunis kena juhtub olema, selles võib suuresti süüdistada just viimati ilmunud novellikogu “Rändaja õnn”, mis pärast pikemat pausi avalikkuse ette jõudnud “Artur Sandmani loo” (2005) tekitatud kõhklused ja ebalused kummutas.
“Rändaja õnn” on Heinsaare seni ilmunud raamatuist kindlasti küpseim. Erinevalt “Vanameeste näppaja” (2001) ebavõrdse tasemega tekstide eklektilisest assortiist on tegu pea läbivalt tugeva koguga. “Härra Pauli kroonikate” (2001) vaieldamatult nauditavat, kuid steriilsevõitu ülistiilsust asendab orgaaniline ja isikupärane laad. Ning viimaks – “Artur Sandmani loo” romaanivormi juurest on Heinsaar tagasi pöördunud või põiganud talle ikkagi ja paratamatult loomuomasema novelližanri juurde. Ka laagerdumisaeg on olnud parasjagu pikk – raamatus leiduvad tekstid on valminud 4–5 aasta jooksul (paralleelselt “Artur Sandmaniga”) ning paljud neist juba ükshaaval lugejate eest läbi käinud.
Intervjuudes autoriga, mida aastate jooksul eri väljaannetes ilmunud omajagu, tuleb korduvalt jutuks tema kirjutamise ning kirjanikuks olemise viis. Viimase kohta tavatseb Heinsaar (või tavatsetakse tema kohta) öelda, et ta on “ennekõike jutuvestja”, ning esimese kohta, et tema lugude algpunktiks on enamasti mingi väga ere kujund, “millest võibolla isegi aru ei saa, aga mida saab arendada ja mille kaudu saab midagi rohkemat öelda ja nõnda sellele ka lõpuks mingi loo ümber istutada”.1 Säärane kirgas aluskujund on pea kõigis Heinsaare tekstides tõepoolest tuvastatav ning autori edukusest sellega manipuleerimisel, selle äratundmisel ja selle ulatuse hindamisel ning viimaks ka sellele pasliku paiga leidmisel sõltub oluliselt iga konkreetse teksti õnnestumine või ebaõnnestumine. Viimasel ajal aina enam õnnestumine – Heinsaar tunneb ennast oma kujundite kasvualal silmanähtavalt järjest kodusemalt, tema asjatundlikkus tõuseb raamatust raamatusse.
Täielik eksimatus on siiski veel saavutamata: juhtub ikka, et kärsitu autor alles pooltoorest vilja ilmarahvale pakkuma tõttab (nii näiteks novellis “Hingus”, mis on üks selle kogu nõrgimaid) või vääratab kandvuse hindamisel. Viimast etteheidet sobib illustreerima “Suur hooaeg”, kus iseenesest esmaklassiline idee Suure Luuletuse ootuses tooliga üheks kasvavast kohvikuluuletajast, mis kaks-kolm korda lühema teksti ka kindlasti võiduka lõpuni välja viinuks, õnnetul kombel lausa üheksale leheküljele on venitatud, nii et kujundi turjale langev vastutus ja tähendusraskus suureneb määrani, mille kandmiseks sel nii eeldustest kui ka küllaldasest tagalast vajaka jääb.
Suuremalt jaolt on “Rändaja õnnes” tegemist siiski kujundidoseerimise meistriklassiga – näiteks sõnamängust sündinud niminovellis “Rändaja õnn” (“Rändaja õnn tuli Lätimaa poolt”, lk 7)2, allegoorilisest vaimust kantud “Insener Paaveli armastuse eesõues”, novellis “Hämming” ja mujalgi. Eriliselt kiiduväärse vaistuga on kogusse paigutatud pisilased “Galaktikate sõber” ja “Kuller”. Just neile on head naabrid eluliselt tähtsad – oma nappuses on säärased tekstid eriti haavatavad ning võivad halba seltskonda sattudes jääda täiesti silmapaistmatuks, hea õnne korral aga saada tõeliseks kirsiks koogil. Et just nii ongi läinud, valmistab siirast rõõmu.
Mis puutub jutuvestjaks olemisse, siis jah – Heinsaare jutustamisviisis on alati (“Härra Pauli kroonikate” aegu ehk kõige vähem, kuid ometi) olnud miskit väga iidset. See miski on muuhulgas olemuslikus vastuolus romaanižanriga – Heinsaare narratiiv liugleb küll alatihti absurdi ja imelugude uskumatumaid piruette võimaldaval peegelpinnal, kuid seejuures ei hargne ega aja kõrvalliine, on alati ainus uisutaja lagedal jääväljal. Mängud mängitakse maha loo sees, selle edasiandmine aga käib suurema tulevärgita ja erilisi kirjanduslikke vigureid kasutamata.
Heinsaare põhivõtteks näikse olevat lihtne liitmistehe: võtta siit ja sealt ja panna ühte kohta kokku (näiteks juba ühelt poolt romantilise inspiratsioonipuhangu – aluskujundi – ühendamine jaankrossiliku oskustööga – loo “juurdeistutamisega”). Meelega või kogemata üsna stiilipuhtalt maagilise realismi klassikalistele kirjeldustele vastates3 on Heinsaar ju ikka häirimatu enesestmõistetavusega kombineerinud usutavat ja käegakatsutavat maailma imepärase ja väljamõelduga, pööranud lõdva randmega argipäeva mänguks ja fantastika maailma kõige harilikumaks asjaks, liikunud kummastava kergusega siseilma ja välise olmelise reaalsuse vahel – ning kombineerinud oma isikupärast kirjutamisviisi üsna otseste stiili- või keelelaenudega eesti ja muu ilma kirjandusest. Iselaadne on just selle liitmistehte avalikkus: üleminek ühest maailmast või keelest teise, ehkki see kirjutajas eneses mingitki hämmingut ei tekita, on alati järsk ning eri maailmad teineteisesse ei sulandu. Aasta-aastalt aina kindlamini aimub, et säherdune konarlikkus Heinsaare käekirjas on märk isikupärast ja mitte halvast kirjatehnikast. Maitse on (ja peabki olema), nagu oleks pirukasse pandud muna.
Siiski tundub, et “Rändaja õnnes” on Heinsaar kohati Artur Sandmani kombel “lasknud silmad lahti oma silmadest, tõmmanud südame välja oma südamest” ning suundunud millegi uue ja värske otsinguile, juba sissetöötatust üksnes väärtuslikema kaasa võttes. Kogu kõige säravamates novellides “Ilus Armin”, “Vihmategija Aspendal” ja “Toomas ja rotipüüdjad” leiab Heinsaare ainult asjast rääkiv, puhastatud jutustamisviis endale põneva ja erakordselt sobiva ainese folklooris ja kirjanduses läbiproovitud lugude näol. Iseenesest on üllatavgi, et Heinsaar seesugust elunäinud materjali läbi- ja omakskirjutamist varem kuigivõrd kasutada pole võtnud, nii orgaaniliselt sobitub see tema jutustajaolemusega. Sobitub ja paneb tekstides juhtuma midagi sootuks uut – piirid löövad vankuma ning suur sulandumine võib alata.
Üleminekut uude kirjutamisviisi märgib novell “Justus ja Läänetuul”, kus rahvaluulelik aines ja autoripoolne lisandus veel küllalt selgelt eraldi püsivad: Justus Laanepüü kohtumised Läänetuulega ja kauni lillemüüjannaga Viljandist hoitakse igal mõeldaval moel rangelt lahus, esimest ümbritseb müütiline aja- ja ruumitunnetus ning arhailisem keelekasutus, teine trehvamine aga antakse edasi sootuks tänapäevasemas ja ratsionaalsemas vaimus.
Kolmes esiletõstetud tekstis selliseid tavaheinsaarelikke järske üleminekuid ei ole. Autor näikse siin olevat nendest tavareaalsuse ustest, mida tema tekstid ikka avali on hoidnud (ning kustkaudu pääsetakse Rüütli tänava välikohvikust avakosmosesse või Piirumi luiteharjalt maailma lõppu), otsustava sammu sisse astunud, ilma et tunneks enam vajadust teisele poole tagasi kontrollvisiitidele põigata. (Ühest sellisest uksest astuti sisse ka “Artur Sandmani loos”, kuid – pöörduti tagasi.) Siinses aegruumis ja keeles tunneb Heinsaare tekst ennast turvaliselt, hakkab oma elu elama ega otsi pidevalt autorilt pidet. Vaatamata väga täpselt antud geograafilistele tugipunktidele (autorile armsas Eestimaa lõuna- ja lääneosas) ei hoia siinne ruum ei kirjanikku, tegelasi ega lugejat käsist-jalust kinni. Aeg voolab otsekui väljaspool kella ja kalendrit (õigupoolest ainuke ajaline jaotus, mis end raamatu üle mingil määral kehtestada suudab, ongi novellide jaotatus “Hommiku-, keskpäeva- ja õhtujuttudeks”) ning keel ammutab ühekorraga kogu kirjandustraditsioonist. Lugeja ei saa Heinsaare mõjutajaid enam raamatus näpuga järge ajades kindlalt ja üheselt üles lugeda, nagu Harmsi ja Valery (või Vallaku või Enno) valitsuspäevil. Tuglas, Enno, Gailit ja kõik need teised vahvad sellid on neis tekstides (ja tegelikult kogu raamatus) ebaheinsaarelikult üheks sulanud ja pidevalt kõikjal kohal – rikastava traditsiooni, mitte tüütu taagana.
Selle traditsiooni toel on Heinsaare keelgi saanud üle oma iseloomulikust konarlikkusest ning ilmutab seniolematut paindlikkust; segab sulnilt ühte arhaismid ja omaloomingu, manab lugeja silme ette võrdse ladususega traagika, koomika ja groteski.
Kuna kadunud on meeli erksana hoidvad järsud raputused ning keeleline künklikkus, on Heinsaare lugejal just nende kolme loo kaudu vist esimest korda päriselt võimalik tekstist ja loost reservatsioonideta kaasa haaratud saada, autoriga tema imeilmadesse kaasa minna. Ning selle eest on põhjust tänulik olla.
Heinsaar on ammu tõestanud, et suudab kirjutada maailmatasemel (siinkirjutaja subjektiivse arvamuse kohaselt eeskätt “Härra Pauli kroonikate” varal); nüüd, pärast mõningast otsinguperioodi, on ta tõestamas, et on võimeline kirjutama ka tõeliselt isikupärasel viisil. Ei tihkaks ütelda, et sellega midagi päriselt valmis oleks saanud – ei tihkaks karta, et edasi enam ei saa. Saab kindlasti. Valge kohvitass on visatud taevasse, “et viia senitundmatutele tsivilisatsioonidele sõnum ühe inimese igatsusest headuse, andeksandmise ja igavese armastuse järele” (lk 134).
1 Vt Sven Vabari intervjuud Mehis Heinsaarega: Pikamaajooksja Heinsaar ja tema 99 hullu (05.11.2001). www.teataja.ee/et/; ingl k-s: Elm nr 15, 2002.
2 Heinsaare erakordne Läti-lembus on teema, mis vääriks iseenesest lähemat uurimist. Lisaks rändaja õnnele tulevad just sealt ka salapärased rotipüüdjad (vt “Toomas ja rotipüüdjad”) ning Läti piiri lähedalt Penuja küla kõrvalt leitakse paslik paariline Ilusale Arminile (vt “Ilus Armin”).
3 Vt nt: A. O r g, Lammasinimene, liblikmees ja karunaine: maagilisest realismist eesti kirjanduse näitel. Keel ja Kirjandus 2007, nr 7.
Epp Ollino, Vikerkaar nr 9/2007
Loe edasi
Tagasi teose juurde