Carolina Pihelgas "Sõrmemuster"
Kui "Sõrmemuster" mulle pihku pisteti, siis hüüdsin alustuseks: "Kuulge, ma ei loe enam luulet! Need noored eestlased ei oska enam hästi kirjutada. Andke mulle Kareva või veel parem Alver." Ometi otsustasin meeleliigutuse ajel anda endale veel ühe võimaluse, kartes kohutavalt pettuda. Ometi pettumust ei järgnenud, vastupidi, tuli üllatus ühe värske ja samas nostalgilise luulekogu kujul.
Ma ei tea autori vanust, kuid on näha, et tegu on mõnda näinud inimesega, võimalik, et palju Euroopas reisinud inimesega. Teisalt on luuletustes puhtapõllelist naiivsust, mida ei saa pahaks panna, vaid tuleb heameelest muiata. Näiteks valutab Carolina südant konnade pärast, kes on hukkunud teedel autorataste all, saamata karjuda. See kõik on tuttavlik; ühelt poolt väike, teisalt oluline osa maailmast. Minagi olen vaadanud teeservades autode poolt tükkideks rebitud koerliblikaid ja mõelnud, et see kaotus ongi lõivuks inimeste mugavusele.
Just selliste väikeste, kuid püsivalt oluliste asjade tõttu ilmselt kannabki raamat nime "Sõrmemuster". Võib öelda ka "sõrmejälg", kuid muster on kodusem. Kui mõelda, kui väike asi on üks eskalaatori käsipuule sõrmest mahajäänud muster, siis tundub see tühisena. Kui aga mõelda, kui palju lugusid võiks iga muster rääkida, siis muutub pilt suuremaks. Vähetähtis võib olla ka udune heinamaa hommikuti, aga kellegi jaoks on see terve elu. Mulle meeldis see sotsiaalne ja unelev luulekogu.
Piret Jaks, Eesti Ekspress 23.11.2006
Loe edasi
Carolina Pihelgas — maailmarändur ja luuletaja
Carolina Pihelgas avaldas hiljuti oma debüütluulekogu “Sõrmemuster”, mida esitleti neljapäeval Tartus Oskar Lutsu raamatukogus. Maailmarändurist luuletajat, kes saab järgmisel iseseisvuspäeval 21-aastaseks, portreteerib Kaarel Kressa.
Raamatus sisalduvad tekstid on kirjutatud ajavahemikus 2003–2006 ning suunatud peamiselt poetessi enda sahtlisse. Pihelga luuletajakarjäärile aitas tuult tiibadesse puhuda kirjasõbrast luuletaja Andres Aule, kes veenis neidu viimaks luulekogu avaldama. Pihelga tekstid meeldisid ka poetess Doris Karevale, kelle soovitusel andiski kirjastus Verb need raamatuna välja.
Noore luuletaja suurim kirg on reisimine. “Ootasin meeletult kaua keskkooli lõppu, et saaksin viimaks ometi maailma näha,” ütleb Gustav Adolfi gümnaasiumi lõpetanud tüdruk. Päris lõpuni ta oodata ei mallanudki. “Tegin eksamid ette ära ja sõitsin Austraaliasse.”
Kuuks ajaks jahtlaevaga Lõunamerele seilama kutsus norralasest elukaaslane. Aasta hiljem järgnes esimesele Vaikse ookeani retkele teine ja pikem reis, mille käigus ei näinud poetess maad vahel nädalate kaupa.
Ei malda kodus olla
“Püüdsime võimalikult vähe kindla marsruudi järgi sõita ja käia sellistel saartel, kuhu ainult oma laevaga ligi pääsebki,” selgitab Pihelgas. “Näiteks Eremiidisaartele tuuakse kord kolme kuu tagant jahu ja soola, aga muidu on nad täiesti eraldatud.”
Tartu ülikoolis esimesel kursusel teoloogiat õppiva neiu sõnul on kristlikud misjonärid teinud Vaikse ookeani arhipelaagides head tööd – süsimusta nahaga pärismaalaste seas on levinud nii katoliiklus kui ka seitsmenda päeva adventism. Samas on säilinud rohkesti traditsioonilisi uskumusi. “Must maagia on seal üpris hinnas, naised lendavad täiskuuöödel luuaga,” naerab Pihelgas.
Pärast maailmamerelt naasmist pidas Pihelgas kodumaal vastu neli kuud ning hääletas siis Ukrainasse – puhtalt rahutusest ning rännulustist.
Luuletaja peab end religioosseks inimeseks, kuigi ei kuulu ühtegi usulisse kogukonda. “Inimene ei ole kõige tähtsam olend. Usun, et mingid kõrgemad jõud on olemas, ent nad ei pea seetõttu tingimata meie saatust suunama – otsused ja valikud, mis me teeme, on meie endi omad.”
Carolina Pihelgas ei aja tühja juttu. Igale küsimusele järgneb mõttepaus, mis võib venida vastusele kuluvast ajast oluliselt pikemaks. “Ma ei ole mingi sotsiaalne tüüp,” arvab ta ise. Rääkimisest rohkem armastab ta vaadelda ja mõelda. “Armastan jalutada ja ringi vaadata. Nii looduses kui ka linnas.”
Aeg-ajalt, kui ta Tallinnas viibib, käib Pihelgas tööl vanalinna kurikuulsas underground-baaris Levist Väljas. Ehkki see paik võiks eelduste kohaselt pakkuda inimtüüpide vaatlejale tänuväärset materjali, leiab Pihelgas, et kõik joodikud on võrdlemisi sarnased. “Mulle meeldib hoopis õhtuti inimeste akendest sisse vaadata,” mainib ta naeru lõkerdades. Ka naerda ta armastab.
Kui Pihelgas ei istu loengus ega teeninda baarikülalisi, eelistab ta kodus teki all mõnuleda ning magada või teed juues raamatut lugeda. “Mulle meeldib lakooniline väljenduslaad, nagu mu enda luuletustestki näha,” märgib Pihelgas, kes hindab luuletajatest kõrgelt näiteks Kaplinskit ja Elo Viidingut, prosaistidest Hemingwayd ja Fitzgeraldi.
Küsimusele, mida ta elult ootab, vastab Pihelgas kõhklematult: “Veel rohkem maailma näha.” Tegelikult teebki ta juba enne sessiooni eksamid ära, et minna paari nädala pärast Kagu-Aasiasse. Pihelgas kavatseb võtta osa merereisist Singapurist Taisse ning veeta seal kaks koolist vaba kuud.
Carolina Pihelgas
•• Raamat sisaldab naiselikku lüürikat selle sõna heas tähenduses — kui teile meeldivad Triin Soometsa luuletused, võiksite kaaluda ka Pihelga omadega tutvumist. Luuletaja ise arvab, et kuigi ookeaniavarustel seiklemise ajal kirjutas ta suhteliselt vähe, kuuluvad jahtlaeval valminud luuletused tema luulekogu paremikku. Pihelga luule on igati temanäoline: tasane, rahulik, lakooniline, unelev.
Aga otsustage ise:
Ma ei arva
et mul oleks
mingit õigust
taganeda
siilide või rästikute eest
lootuse või pahameele eest
aastaaegade või aastate eest
või enda eest.
Ma ei arva
et mul oleks
mingit õigust
taganeda.
Kaarel Kressa, Eesti Päevaleht 9.12.2006
Loe edasi