Verner Keen "Tiib"
Keeni esikluulekogu ei esita raputavaid üleskutseid ega hingematvaid emotsioone, kuid see võlub hea maitse, tasakaalukuse ja meisterlikult napi stiili poolest.
Nagu kvaliteetluulele kohane, on siin ütlematajätmist märksa enam kui väljaütlemist. On uhkeid ja elegantseid, ainsagi iluveata luuletusi: “Kelder”, “Keskpäine”, “Homme pool kaks...”, “Hämarhall, hõbedane” jmt. On ka lühemaid huvitavaid mõttekäike, mis tervet luuletust kirgastavad: “saab homsest igaviku / kordustrükk”. On ka lihtsalt omapärast meeldejäävat maailmanägemist: “Hall vihm / hallist taevast / on tegelikult ilus.”
Kuivõrd eepiline alge puudub, kuhjuvad kujundid mõnes pikemas tekstis kokku nagu rüsijää. Lk 28: “Struktuurialpide silmade salmid / su mõtteisse mäluvad maailmakilde / kus tõde on trambitud sirgeks / kui külmana karastet terasest taotud / kalmistukett.” See sülem nõudnuks küll kompaktsemateks üksikosadeks tükeldamist. Mõnikord balansseerib Keen banaalsuse piiril (“Sa oled nii ilus kui Sa magad”, “See kõik on nii lihtne. / See kõik on nii raske”) ja riimides vahel ületabki selle piiri.
Kogu peapuudus on hõredus. Lehekülgi pole palju, aga neistki on osa kas otseses või kaudses mõttes tühjad. Samas – pole kindel, kas ma Keeni luulemaailma poole suuremas mahus nii väga naudiksingi.
Veiko Märka, Eesti Ekspress 15.02.2007
Loe edasi