Minu ees laual on hüperboloid, insener Garini hüperboloid. Tegelikult muidugi ei ole. Aga see on ka ainus asi, mida mu ees laual ei ole.

Minu ees laual on Sirp. 22. novembri Sirp aastast 2013 Robert Kurvitza looga „Enam pole hirmu kustuda“. Minu ees laual on Andres Aule avalik kiri Sirbile (ERR 24. XI 2013). Minu ees laual on Mikk Salu intervjuu toonase Sirbi peatoimetaja kohusetäitja Kaur Kenderiga (Postimees 25. XI 2013).

Kohutava kontekstikuhja all, keskel ja samal ajal peal asub Andres Aule luuleraamat „Valge hajub ridade vahel“. Kõigest 64 lehekülge, üsna vähe, aga mahukam ikka kui Eda Ahi „Sõda ja rahutus“, viimase aja kõmulisim luulekogu.

Kontekst on ju vajalik. Kuidas me vaatame mööda sellest, et 2013. aasta lõpu kõige kuumem teema oli ajalehes Sirp toimuv? Kas peaksime unustama, et Robert Kurvitz avaldas arvustuse Andres Aule veel ilmumata luuleraamatule „Valge“? Või siis peaksime tähelepanuta jätma, et selle arvustuse ilmumise järel astus Sirbi peatoimetaja kohusetäitja kohalt tagasi ootamatult ametisse saanud Kaur Kender? „Tekst on püha. Robert Kurvitz on ise väga hea luuletaja ja ta saab ka ise väga hästi aru kui püha on poeedi tekst. Peame Andres Aulest poeedina nii palju, et ei näinud teist võimalust. Ta (Aule) oleks võinud valida armuandmise aga ta ei teinud seda.“

Võib-olla on Aule „Valge“ kunagise arvustuse puhul oluline isegi see, et sellest alanud sündmuste ahel viis kultuuri­minister Rein Langi tagasiastumiseni. See omakorda tegi „Valgest“ eesti ühe võimsaima luuleraamatu, mille mõjukus ilmnes ainult sekundaarse teksti kaudu, sest avalikus mõttes polnud kõnealust teost üldse olemaski.

Kirjutades nüüd ilmunud raamatust „Valge hajub ridade vahel“, mille esimene osa on kõigi tunnuste järgi enam-vähem seesama kunagine käsikirjaline kogu „Valge“, võiksime suuta kogu sellest kontekstist mööda vaadata ja üldse mitte meenutada vanu asju. Samal ajal pole see ka nagu õige. Kirjutas ju Aule oma avalikus kirjas ise: „Olen oma uut luulekogu kirjutanud 10 aastat; ma ei avalda tihti. Avaldamisest olen hoidunud just põhjusel, et soovisin oma tekstide jaoks valida konteksti ja aega. Seda valikut mul nüüd enam pole, sest lõpetamata luulekogu on minu tahtmata sattunud avalikult tähelepanu, märkuste ja arvamuste objektiks. Olen selle inetu teo pärast äärmiselt kurb. Ma ei usu, et seda luulekogu veel kunagi avaldada tahaksin.“

Kes iganes edaspidi Aule uuest raamatust kirjutama hakkab, võiks Sirbi, Kenderi, Kurvitza, Langi ja kelle kõik veel sinnapaika jätta ja otse raamatu kallale minna. Võib viidata, et see tüüp, mis-ta-nimi-nüüd-oligi, juba tegi väikese kokkuvõtte sellest vanast asjast, vaadake Sirbist. Sikutan kontekstikoormast välja veel ainult paar lauset. Kurvitz kirjutas, et Andres Aule on Eesti tähtsaim elav luuletaja, ja selle järel, et „Valge“ on kirjutaja äranägemise järgi jõudnud täiuslikkuseni. Esimene väide autori kohta on puhas lollus ja ei tee au ei arvustajale (ega luuletajale), aga teise väitega võib nüüd üsna muretult nõustuda: Andres Aule arvestuses täiusliku luuleraamatuga tundub tegu olevat küll.

„Tundub“ on kirjandusarvustuses üks paha sõna. Kas Alvar Loogile või Joosep Susile või (:)kivisildnikule tundub? Ei, neile juba ei tundu. Hea küll, see on nende probleem, mulle igatahes tundub (palun 30 000 tähemärki pikk vastulause saata otse Sirbi toimetusele, mulle pole vaja). Tundub selle pärast, et just tänu tollele 2013. aasta tormilisele hilissügisele teame, et Aule võtab oma tekstide ja nendest koosneva kogumiku lihvimiseks aega, isegi palju aega, ja see on hea. Võtaks poolgi kodumaistest luuletajatest sedavõrd palju seedimis- ja laagerdamisaega kui Aule, oleks riigi keskmine luuletase praegusest suurusjärgu võrra kõrgem.

Täiuslikkusega kaasneb üks alatine mure: kui miski on liiga lihvitud, siis tähendab see, et puuduvad konarused-õnarused. Kui ei ole konarusi-õnarusi, siis ei ole kuskilt kinni hakata. Kui ei ole kuskilt kinni hakata, võib hoitav ja käsitletav objekt sõrmede vahelt maha pudeneda. Aule puhul on see oht olemas, seega tuleb teosest kõvasti kinni hoida.

Minimalistlikus laadis ja väga stiilselt kujundatud „Valge hajub ridade vahel“ koosneb kahest peatükist: „Valge“ ja „Hajub ridade vahel“. Peatükid ei erine teineteisest ei meeleolult ega stiililt, pigem on see liigendusmäng, mis viib omakorda pealkirjamänguni. Sama rütmi ja tempoga kulgevad raamatu luule­tekstid pea vähimagi hälbeta algusest lõpuni. Kui raamatu avatekst, rohke­sõnaline ja seletav sissejuhatuse laadis „Kõik, millel lastakse voolata meie varjudesse“ on nagu kelgu vedamine künkale, siis kõik sellele järgnev on ladus ja naudingut täis libisemine künkatipust alla – ja lumi lendab, lumi keeb, lumi keerleb kelguteel. Suurepäraselt komponeeritud rütm viib ühest luuletusest teiseni kindlalt ja vankumatult. Sisuliselt võib lugeja esimese teksti juures sisse hingata ning siis välja hingates ühe hooga kogu raamatu läbida. Iseasi, kas sellest kasu on, kas midagi haakub, kas lumehelbed kleepuvad kasukale …

Rütmihäireid muidugi on, kuid kuidagi ei saa neid pidada arvestamata vigadeks, pigem on tegu kaalutletud ja poleeritud jõnksudega, mis vaid tunduvad märki andvat juhuslikkusest. Luuletus „Ma peidan“: „peidan enda sõnadesse Sinu / ja peidan enda sõnadesse enda / ja peida enda sõnadesse sõnu / loodetava tõelisusest kantud“ (lk 47). Läheb, läheb, läheb, aga siis tuleb see „tõelisusest kantud“ ja häirib, loed aga veel, kõva häälega loed, ja ühel hetkel enam ei häiri, loogiline tundub hoopis ja igati omal kohal.

Korrektselt viimistletud tekstide ühtsust ja voogavust häirivad siiski kohatised ülilühivormid, mis mõjuvad pigem ääremärkustena ega anna teose tervikule midagi juurde. „Elu on hulk / keerukaid tehteid / kõigi / vastus / on / lõpmatus“ (lk 37). Selline klassi tagapingi filosoofia. Aga seda on väga vähe, enamjaolt on Aule tekstid stiilipuhtad kulgemisluuletused, nagu näiteks tekstis „20 aastat hiljem“: „baarid on lahti / just nagu eile / õhtuti valgustab taevast saluut / õnn teeb nüüd näo et ta naeratab meile / aga muidu ei midagi uut“ (lk 56). Võib-olla just selles tekstis peitub üks võti, mis avab Aule loomingu lätted.

Meeleolult ja hoolt on selles teoses palju seda, mida tundsin ja kohtasin viimati eelmise sajandi 80ndatel-90ndatel, see on selline nutika sõnaseadmisoskusega intellektuaalne pungivaim. Toona olnuksin ma Aule tekstidest pöörases vaimustuses. Samasugust vaimustust pakkus mulle enamik autoreid, kellega sain tuttavaks ajakirja Noorus rubriigi „Esimene trükiproov“ kaudu. Neid Aule luuletusi, mida loen praegu raamatust „Valge hajub ridade vahel“, oleksin lugenud ma sel ajal veel ja veel, endal hari püsti ja needid nahktagil roostetamas. Nüüd? Harja enam teha ei saa, pole juukseidki õieti, ja nahktagi asemel kannan pigem hommikumantlit, kuid mõnusa tunde tekitavad Aule värsid sellest hoolimata. Neis on linnu ja lund, siirast ja poosetamata lüürilisust, mida rõhutavad kohati absurdselt geniaalsed riimid nagu luuletuses „Kuld ja koobalt“: „lummaline valgus / pildi selgus / varahommik hilisõhtu / ö või o? / ja dramaatilises taevas / kuld ja koobalt / art nouveau“ (lk 36).

Aule püüab maailma, selle nägemist ja mõistmist seletada, aga seletab, mis ta seletab, ära seletatud ei saa ning nõnda ongi õige. Tema luules on valgust, varje, pisikesi hetki, väikeseid tähelepanekuid ja kõik kokku on kuidagi armas, kaitsetu ja süütu.

Alguses on sõna ja lõpus on sõna ja ega Kender ju nii väga eksinudki, kui ütles, et tekst on püha. Aule tekst on püha, vähemalt nende kaante vahel on see püha. Kas kontekst teeb ta pühamaks või tallab põrmu, mine tea, sellest räägivad parimal juhul kümned ja tuhanded tähemärgid, veel paremal juhul ainult taevatähed, kes liblikavõrguga kõik meie sõnad ja mõtted kinni püüavad ja ära söövad.

„Ma mõtlen iga sõna / ja iga sõna mõtleb mind / kui laseb ennast kirjutada suurde // kui pole enam saladust / ei ole ust / mis lukus on kuid lahti / ja millest läbi minnes salamahti // ma mõtlen iga sõna“ (lk 25). Kuradile see kontekst, Andres Aule „Valge hajub ridade vahel“ on õrn raamat, on sümpaatne raamat, on hea raamat … mulle tundub. Aga kas ka vajalik raamat? Kontekst seda teab.

Kaupo Meiel, Sirp 24.05.2019

Selleks et raamat ise oma ajaloo varju ei jääks, on aga Kaupo Meiel Sirbis ilmunud arvustuses õnneks taustade selgitamise ja meenutamise töö ära teinud ning jätnud järgmistele arvustajatele võimaluse pääseda viitega, mida siinkirjutaja saab nüüd tänulikult kasutada. Kui sellest ajaloost võiks midagi lugemisteekonnale siiski kaasa võtta, siis teadmise, et teos on valminud väga pika aja jooksul ning peaks seega olema komponeeritud läbimõeldult.

Nõnda see üldjoontes ka on, terviku heaks töötab kahtlemata läbiv motiivistik: valgus, varjud, linn ja majad, võrrandid, jooned ja punktid, aga ka uksed ja väravad ning neid kõiki siduvana aeg ja ruum. Tuleb küll nõustuda Meieliga, kes leiab, et kaks peatükki, milleks kogu liigendub, pole teineteisest sisuliselt erinevad, kuid nende sees tekib omakorda justkui alapeatükke või motiivide kaudu seotud järjestikuste tekstide kogumeid, nagu tehete, võrrandite ja ridade temaatika lehekülgedel 37–40. Pealkirja, mis kajastub kõige konkreetsemalt luuletuses „Läbi mu sõrmede” (lk 52), on võimalik suhestada üsna mitmete teistegi tekstidega, kõige avaramalt selle kaudu, kuidas lüüriline maailm liigub konkreetsuse ja sulandumise, valguse ja varjude või tumeduse vahel. Ridadevahelisuse kui kujundi tähendusseoste potentsiaali toovad esile ka näiteks read „meie oleme joon / hirmust et ridade vahel midagi pole / taandume / paindume / tähtedeks” (lk 49).

Tähendusrikas mäng

Keel, sõnad ja kirjutamine on ühtlasi teemaks mitmes luuletuses. Samas mõjuvad nii mõnedki keelt ja kirjutamist poetiseerivad tekstid kohati üksteist kordava, pisut väsitava või ka ülepingutatuna. Luule üleromantiseerimine, mida nüüdiskirjanduses esineb küllaltki palju, võib paradoksaalsel moel luulekogu lahjendada. Kui veel kogu nõrgematest külgedest rääkida, siis tuleb tunnistada, et mõnel luuletusel ja kujundil on pisut triviaalsuse maiku, näiteks „ei ole musta ega valget / ainult hall” (lk 8) või „kui vaatad maailma / saad aru / et parim kingitus on elu” (lk 48). Lisaks on kogus üksikuid tekste, mis irduvad valdavast lüürilis-mõtisklevast tõsimeelsest üldtoonist, nagu pigem sotsiaalmeedia huumorina mõjuv „Ma ei ole robot / vastan robotile / juba mitmendamat korda / ta ei usu mind” (lk 57).

Ülekaalus on siiski poeetiliselt mõjusad ning tõlgenduslikku pinget pakkuvad tekstid. Aule poeetika on nüansirikas, kujundid sünnivad sageli sõnade või ka tüvede mitmetähenduslikkusest, samal ajal pole enamasti tegu sõnamänguga üksnes mängu enda pärast, vaid seosed luuakse sügavamalt ning tervikmõtet silmas pidades. Üheks õnnestunumaks näiteks niisugusest nõtkest tähendusmängust on luuletus „Suust suhu”: „tunnel kahesuine / seedib rongi / seedib reisijaid / sealhulgas mind // ja kui valgust näen / ta otsas ongi // surmasuus on kokkupuutepind” (lk 22).

Luuletused on valdavalt rütmistatud, ehkki sagedamini on rütm pigem vahelduv ja mitmete kõrvalekalletega kui rangelt meetriline ning ühtlasi domineerib lõppriimis segariim. Kõige tugevamalt eristub ülejäänud luuletustest kogu avatekst, mida tuleks iseloomustada kui poeetilist proosat ning mis toimib ühtlasi kui mitte lausa lüürilise manifestina, siis vähemalt sissejuhatusena autori aja- ja inimesetunnetusse. Lühidalt kokku võtta pole Aule luuleilma lihtne, kuid selle tuumaks paistab olevat eksistentsiaalne mõistmistung, püüd tunnetada inimest ja tema positsiooni maailma aja- ja ruumimõõtmestikus.

Seda mõistmispüüdu saadab pinge seoste ja juhuslikkuse, pidevuse ja fragmentaarsuse vahel, läbitunnetatavate hetkede taustaks on elu hoomamatus, mida saaks ka hajumiseks nimetada, ja olemise mõtestamise sõltuvus vaatepunktist, nagu see on sõnastatud ka avaluuletuses: „See on rütm, üha aimatavam ja suurem, mis muudab / meie elud ainult kaugelt vaadates mõistetavateks / kildudeks” (lk 7).

Vaatepunkti ja nägemisvõimaluste küsimus on tuntav paljudes tekstides, näiteks klaasimotiivi või ka värava- ja uksekujundite kaudu. Veel paistab silma, et maailma või nähtuste ning neid tajuva subjekti positsioonid näivad kohati olevat ümber pööratud – me ei näe mitte välist subjekti kaudu, vaid subjekti välise kaudu: „Läbi klaasi millest kaugemale näha / pole antud / hoolimata sügavuse kutsest / kõrges majas / lasen valgusel end vaadata” (lk 9). Samalaadset suhet maailmaga võib näha ka ridades „ja maailm sinu ümber / pöörleb õige tasa // tema varjud / sinust läbi / libisevad / alatasa” (lk 14).

(Taas)kohtumine kujundiga

Mõnel juhul pakuvad kujundid kummalist äratundmisrõõmu, tekitavad tunde, et midagi sellist on kuskil justkui juba olnud, ning ehkki siin ei pruugi olla tegu tahtlike viidetega, võimaldavad mõned tekstid luua seoseid konkreetsete autorite ja tekstidega varasemast eesti luulest. Nõnda näiteks meenutab luuletus „Ma hoian kinni” (lk 58) motiivi poolest Paul-Eerik Rummo teksti „Ennäe õuna kinni hoidmas puust” ning kui luuletuses „Luule on kutse” (lk 28) leiduv kujund „tuhandeis tubades” võib tunduda tuttavana, siis on tundmus igati õigustatud – sama kujund on avareaks Juhan Viidingu luuletuskogus „Elulootus” (1980). On see kujundikordus juhuslik või mitte, igal juhul ei paistaks sugugi meelevaldsena ka sügavama seose nägemine sellesama Viidingu luuletuse ning Aule luuleilma vahel nii motiivistiku kui ka maailmatunnetuse poolest. Kui lisada siia asjaolu, et Aule õhuline, üsna väljajätteline ning oma koha- ja ajamääratlustes ning pöördumistes pigem umbmäärane kui konkreetne poeetika toob meelde 1970. ja 1980. aastate lüürilise luule, on ilmne, et selle raamatu kontekstidest osutub skandaalide asemel möödapääsmatuks hoopis eesti luule ning eriti just see osa 20. sajandi teise poole poeetikakogemusest, mida saab iseloomustada elutunnetuse tasandil modernistlikuna ning esteetika poolest uussümbolistlikuna.

Samas ei saa muidugi öelda, et Aule luule on mingil moel kulunud või igavalt kordav – see kannab eesti luuletraditsiooni edasi omas stiilis ning isikupärase kujundikeelega. Uue ja vana, aja möödumise ja nähtuste kordumise teemat puudutatakse ka luuletuskogus endas ning korduvuskäsitluse võtab tabavalt kokku rida „kõik on ikka seesama kuid miski on alati uus” (lk 15). Terviklik ja nüansitundlik lüüriline maailm saab olla alati uus ning avardada keele- ja maailmakogemust. Avardumine eeldab aga tähelepanu nii konkreetsele kui ka hajuvale, nagu näitab üllatavalt ka Aule luuleraamatu vormistus: kui mitte hoolega ja õige nurga alt vaadata, võib viimane luuletus lugemata jääda.

Marja Unt on kirjandusuurija, eesti kirjanduse õppejõud Tartu Ülikoolis ning Eesti Kirjanduse Seltsi tegevjuht, kes sunnib end asjade tasakaalus hoidmiseks aeg-ajalt kriitikat kirjutama.

Marja Unt, Müürileht 23.09.2019