Olen arvustanud Heinsaare esimest luulekogu "Sügaval elu hämaras" (2009) ja kirjutasin, et see on "mõttetihe, erksavaimuline, kujundiküllane ja sõnatäpne luuleraamat"3; tunnustavat vastuvõttu leidis kogumik ka teistelt kriitikutelt: Sven Vabar, Jürgen Rooste, Mihkel Kaevats, Tõnu Õnnepalu. Berk Vaher võttis teose kokku selliselt: "Heinsaare luuletajamina suudab hoida oma teadvuse puhtana meedias ja argielus laiutavast väiklusest ja tühisusest ning leida metsikuid maastikke ja unustatud tubasid – nende läbi puhastub ka lugeja."4
Autori nüüdne teine luulekogu "Pingeväljade aednik" (luulet 2009–2017) on eelmise raamatu mõtteline jätk, kus veelgi intensiivsemalt jätkatakse rännakut läbi inimhinge süvakihtide. Luulekogu "tegelaskond" – see oleks siin muidugi väga tinglik termin – on äärmiselt mitmekesine, sisaldades kõikvõimalike elusaatuste ja hingeseisundite esindajaid; mõne pikema luuletuse puhul ("Apoloogia nurjumisele", "Mäletaja mulla all") meenuvad näiteks Mats Traadi kuulsad "Harala elulood".
See külluslik karneval ei muutu kusagil laialivalguvaks, sest kogu aja tajume teoses mingit kõrgemat vaatepunkti, koondavat reflekteerijat: "Pingeväljade puisniidul, / iidnoorte soprantammede vahel / jalutab vilistav aednik, kastekann käes" (lk 87). Raamatut läbib äratundmine, mille on sõnastanud J. W. Goethe: "Olemise kõik manifestatsioonid on suguluses."5
Teose tonaalsuse näiteks esitagem siin tervikuna üks ilmekam luuletus:

KÕIK NEED ARMASTUSED
Kõnnin läbi päikest täis vihma,
läbi mitme miljoni vihmapiisa,
hing õnnest kinni –

ah! – kõik need armastused
mis piiskadena on viibimas õhus
vikerkaarleva päikese rüpes –

need miljonid armastused,
mis igal pool maailmas
just praegu aset on leidmas!

Kõnnin läbi päikest täis vihma,
ja tunnen end niisama hästi
kui paavst Franciscus,

kes parasjagu joomas on kohvi
hetk enne hommikumissat
Püha Peetruse väljakul.
(lk 83)

Paljutähendusliku pealkirjaga "Pingeväljade aednik" on nii mõtte- kui tundeluulena tihe teos, isiklik ja samas ajatu raamat. Nii sugestiivse kogumiku elutunnet piiritleda püüdes võiksime lõpuks meenutada Hermann Hesse "Siddharthat": "Maailma läbi näha, seda seletada, seda põlata – las jääb see suurtele mõtlejatele. Mulle on tähtis üksnes suuta seda maailma armastada, mitte põlata, mitte vihata maailma ja ennast, suuta näha maailma ja ennast ja kõiki olevusi armastuse ja imetluse ja aukartusega."6

Teen ettepaneku kuulutada Mehis Heinsaar boheemlaste ja nonkonformistide kaitsepühakuks.

1 Seda sõnaühendit juhtusin lugema Jaak Jõerüüdi proosakogumikust "Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti", EKSA, Tallinn 2017, lk 90. Jõerüüt mainib oma toredas novellis veel Jeesuseks hakkamist, kristallkuuli uuringuid, surnutega suhtlemist, eksortsismi ja mõnda muudki taolist meeliköitvat tegevust.
2 On tehtud bakalaureusetöö "Maagiline realism Mehis Heinsaare ja Gabriel García Márqueze lühiproosas" (Kaisa Ling, TÜ 2013, 48 lk), loetav ka võrgus:http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/30564/2013_Ling_BA.pdf?sequence=1&isAllowed=y
3 Aivar Kull, "Jutuvestja päästis valla oma luulesoone" – Tartu Postimees 8. 12. 2009 ja raamatus "Kull ja kiri", Ilmamaa, Tartu 2015; võrgus:https://tartu.postimees.ee/198106/jutuvestja-paastis-valla-oma-luulesoone
4 Postimees 27. 02. 2010 (kommentaar seoses raamatu "Sügaval elu hämaras" esitamisega Kultuurkapitali aastapreemia kandidaadiks).
5 J. W. Goethe, "Aforisme", valinud ja saksa keelest tõlkinud Mati Hint, Loomingu Raamatukogu nr 33, Tallinn 1974, lk 55
6 Hermann Hesse, "Siddhartha. Hommikumaaränd", saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve, Loomingu Raamatukogu nr 40/42, Tallinn 1986, lk 69


Aivar Kull, kultuur.err 29.10.2018

Mehis Heinsaare luulekogu ilmus õigel hetkel – syvenenud sygises, vastu hingede­aega, kus tundlikumad natuurid vaatavad yle oma suvest leitud varandused (kas kevadeni ikka jätkub?) ja loodivad hämaral foonil oma hingepõhja. Selles ajas ärkavad mälestused, elavneb fantaasia, kuid võivad syveneda ka traumad ja yksindus. Seda inimhinges toimuvat mystilist valguse ja varju vaheldumist esindab ka raamatu riidest kaante, surutryki, musta ja halja vahel liikuv kuparde faasidega kujundus.

Avatakt „Õnn tuleb kaugelt“ sisendab lootust. Aga lootust ei tooda keskealisele kandikul kätte. See ootab alles seal meele­heite metsa ja surmavarju oru taga, kui meil on julgust minna. Yks raamatu telg on ehk põdemise telg, kus viibitakse vahel „veidras tülpimuse lummuses“ (lk 23). Resigneerunud määnduvad maastikud kõnelevad keskea­kriisist – seisundist, kus vormub põhjamaalase sydasygislik tõdemus „rõõm on nii haruldane“ (lk 20-21).

Kujundite tragismiaste on erinev. Hing võib olla „hele pleekinud seintega tuba“ (lk 24), oma sumbumust võidakse tajuda jõest eraldunud abajana (lk 25-26), kuid siis muutub loodus ähvardavamaks ja elukäsitlusse sugeneb dekadentlik allakäigu-paatos. Tumedate kujutluste maailm hakkaks nagu kehastuma, kombatavaks ja kuuldavaks saama (lk 11, 29). Sellega liitub vahel gootilik stilistika ja taotluslik õuduselement („Kääbus“, lk 44-45, „Volbriöö luuletus“ lk 38 jt), mida igayks võtab vastu sõltuvalt oma hirmuhorisondist ja ytleb, et „päris jube!“ või „no on alles kirbutsirkus!“.

Eks kirjutanud Mehis nende luule­tuste aegu ka oma hirmu ja õuduse juttude kogumiku „Ylikond“ (2013) palu, mis lahkavad allakäimist ja tahtejõuetuse triumfi päris panoraamselt. Motiivi­siirded ja meeleolu lainetused luule ja proosa vahel on ysna loomulikud asjad. Mäletan, et kord selle perioodi kestel kylastas ta mind Toome korteris, tuues inspiratsiooni hoidmiseks kaasa õõvastavaid substantse, mille nägemine oleks isegi vana Hitchcocki värisema ja voodi alla peitu pugema pannud – gin long drink’i ja pontšikuid. Huhh, eriti need pontšikud – siiamaani jooksevad kylmavärinad yle ihu.

Elu piitsutab vahel meid kõiki. Mäletades hinge pimedaid öid ja lugedes ridu „ainus erinevus / minu ja kummituse vahel / on väsinud ärevus“ (lk 35), meenu­tasin Mehise kahvatust, närvivalusid ja unetusi neil „kriminaalse melanhoolia“ (Trakl) aegadel. Ei saa öelda, et sellised luuletused oleksid liiga lihtsalt tulnud. Peale pahaendelise kujutlusrännu („Keskpäevatühjus“, lk 42-43) võib selle dekadentsi mõni varjund aga ka päris õdus olla („Abuulia“, lk 40-41).

Pisikeses poeemis „Apoloogia nurjumisele“ (lk 50-53) on autor leidnud huvitava stiiliregistri, kus luuserlikud hingerännud ja tumedad jõud enesesajatusega kätlevad. See on põdemise manifest. Eesti luulest midagi sellist ei meenu. Ometi on midagi nagu pisut talviklikku selles, kuidas luuletuste minategelane end pidevalt paariana tunneb ja poole suuga kuraditki nimetab. Kuid siis antakse muutusevõimalus. „Saladus on lähedal“ (lk 62-63) kvalifitseerub väikeseks maagilise realismi meistriteoseks – eriti meeldib kummaline ymberlylitus lõpus.

Laias laastus redutseerib ängi looduse lepitav loomulikkus, kuigi alati selleni ei jõuta (lk 23). Seitsme luku taha pitseeritud ängi on siiski vaid yksikutes kohtades – aga eks ole ju igayks mõnikord tundnud, et see jube õhtu ei lõpe kunagi.

Mehise yks pääsemisnipp tundub olevat traumade ja spliini mytologiseerimine. Käiku lähevad pisut grimmilikud muinasjutumotiivid, toad, linnud, vohav taimestik, proosast tuntud boschi­likud metamorfoosid ja iharus („Ülestõusmine“, lk 85-86). Vahel kõrvutub see kadunud Andres Ehini muhedalt täiskuise laadiga.

Luuletus „Kusagil keset elu“ (lk 34) tekitab kahetise mõju. Mehisel tihti esinev motiiv, Castaneda raamatutest tuntud tootemliku lähtega isiklik jõud kontrasteeritakse väikekodanlik-perekondliku oleskeluga. Luuletus meeldib nii kujundite (kevadõhtune kõrvukrätsu lend on midagi erilist), meloodilise keele kui ka seda läbiva elegantselt irdriimi lähedale jääva riimitelu poolest, mida uuemas luules harva kohtab. Teisalt tundub mulle, et siin on tehtud natuke naiivne vastandus – lapsed on täpselt sama mytoloogilised olendid kui kõrvukrätsud. Mu peas toimub lyhike maadlusmatš, kus autori poeetiline õnnestumine seljatab yhe lugeja ideoloogilise eriarvamuse.

Iga poeedi kujundiilm tiirleb tema elukogemuse päikese ymber ning seal on oma orgaanika. Oluline on meetod. Kui õnnestub oma hingepainele õige võrdpilt leida, siis peaks paine natuke järele andma ja lugejatki aitama. Juba Mehise eelmises kogus on vähemalt mulle lohutavalt mõjunud read: „kiirustada ei maksa / kui oled tühi ja nukker / siis ole tühi ja nukker / need mõned päevad“ („Sygaval elu hämaras“, lk 52). Tundub, nagu lausuks Mehis: unistada maksab alati.

Kui mõtlen end 1990ndate aastate Tartusse, siis näen teda seal just luuletajana. Ta oli „unistaja noor / juustes kel puhus aprillikuu tuul“ (lk 64), sest tookord kandis ta neid tihti veel lahtiselt, mitte ainult patsis. Ta meenub plokkflööti mängiva ja veini joova kahe näoga janusena, kelle pool kõlas tihti mõni hilisema Pink Floydi või Marillioni lõputute passaažidega lugu, lyyrilise ja vahel ka vempe täis Karksi-Nuia poisina, kellele Supilinna boheemlaselu väga orgaaniliselt sobis. Ta tubades vedeles pisikese käekirjaga ja kergelt soditud lehti, mille segasummast võrsus seitsmekymnendate ja kaheksakymnendate põhjaga (Peep Ilmet, Lembit Kurvits, Taavi Tuulik, Aivar Rumvolt, ehk isegi Sulev Kybarsepp) tugeva väikelinliku seosega sentimentaalne, kujutlusmänge täis ja loodusaldis luule. Kuigi alati ei ole see sugugi nii taltsas, kui eelpoolne nimekiri võiks eeldada – Mehisele meeldivad ka poeetilised sööstud, tundeline iroonik Priidu Beier ja syrreaalne erootik Willem Roggeman.
Raamatu teine telg on kahtlemata kirgastuse telg, õrnuses, väes ja vaatluses olemine, kus saladus vestleb poeediga ja olukordadele ilmuvad väga huvitavad varjundid.

Kas või see inimese kaitsetus emotsionaalsete flashback’ide ees, kus täitsa trubaduurlikult nenditakse, et „Neitsi Maarja / ilmutab end / alati liiga ootamatult“ (lk 12-13). Kujutlus läheb hoogsalt käima, seal on piisavalt subtiilseid tiigimaastikke ja luuderohust tikandeid. Lugeja tunneb enda ymber lindude julgust ja kergust („Ood musträstale“ lk 9-10) ning kevadise Matsalu lahe mahedust. Helgema poole manifest ja norgunu julgustus on „Draakon“ (lk 72-73). Selles symbolis kohtuvad kiusatuse madu ja raamatus sage, vabadusele ja salapärale viitav lind, selles on nii kaitse kui salateadmised ja uueks saanud mina sylgab „uut / elada / tahtmise / kuuma ja metsikut / tuld“ (lk 73). Nagu a-le b, järgneb sellele lehepöördel apoteoos „Jõu tagasitulek“, pärast mida on täispäikest ja ekstaatilist vabavoolu („Kõik need armastused“, lk 83).

Yhe asja yle ma imestan – et siin raamatus pole yldse tundeluulet, kuna eelmises kogus oli see yks keskseid hoovusi. Ei saa kuidagi öelda, et meie kangelase elus muusapõud kunagi akuutne oleks olnud, kuid need teemad pole valituks saanud. Omamytoloogiale on antud eelisasend. Muus osas võib Mehise poeetikat pidevaks nimetada. See on ikka temale omane heakõlaline, tugeva struktuuritundega ja vahel vasakule vupsav vabavärss. See kogu on terviklikum ja stiiliyhtsem kui väga pika aja jooksul kogunenud „Sygaval elu hämaras“ (2010).

Mehisel on meeldivalt pisike poeetiline jalajälg – umbes 25 kirjutamisaasta kohta alles teine luulekogu. Ta on Dante sõnadega „kesk meie elu vaevarikast rada“, kuid „tahtmine olla veel noor / olla terve ja tugev / ei kuhugi kao“ (lk 19). Ta ei anna alla, põeb läbi, sõnub kaleda keskea mahedaks kekseaks, kastab ja väetab oma ulmade tihnikut. Lyyrilist elementi on vähem, selle asemel leiab mõtisklevat ja tagasivaatavat, kuid öeldavas on säilinud värskus ja tundlikkus.

Lauri Sommer, Sirp 14.12.2018

Tööst Gustav Suitsu luuleauhinna komisjonis on saanud justkui traditsioon: umbes pool auhindadest on välja antud minu osalusel. Varakevadisel ajal olen pidanud ette võtma oma igapäevastest käimistest täiesti erineva asja: korraks peatuma, järele mõtlema, mida ma luulelt ootan, mida ma ühe või teise raamatu kohta öelda tahan ja ütlen, kui see kord minuni on jõudnud.

Juba aastate tagant mäletan Kalju Kruusa ja Kristiina Ehini kogude häält, mäletan ka mõnda, mis auhinda ei saanud. Luule hääl, ei oska oma hinnangu kujunemist paremini kirjeldada, on minu silmis luule mõõt. Tekste lugedes tekib igale luuleraamatule oma saatehääl, mingi maa-alune ümin või vilin, mootori surin või ka pikk aeglane ohe. Ja seekord, väga lihtne, kõlas kõige selgemalt Mehis Heinsaare „Pingeväljade aedniku“ saatetoon. See ülem- või alamtoon, raske on seda diletandil täpsemini määratleda, on justkui telg, mille ümber tekst liigub. Vahel on võimalik märgata, kuidas üksik detail, mõni kujund, mõni rütm, seda muudab, aga enamasti on see justkui polüfoonilise muusikateose oma teed käiv kolmas-neljas, viies või seitsmes hääl.

Esimesena nimetan seda, mida esimesena märkasin: Aga kõige rohkem imestan / ma ikka musträstast – / kuis ikka ja alati / laulab ta nootidest mööda. Kuidas saab lind nootidest mööda laulda? Ja luuletaja? Musträsta laul on tollesama luule hääle hea näide: kuulaja justkui teab, mis tulema peaks, aga siis on ta vile kord justkui murdosakese liiga kõrge, siinsamas murdosakese liiga madal, kord liigub ta kuulaja heakõla ootusest ette, kord jääb maha, jäädes ikkagi ja kogu aeg just selleks, ainuvõimalikuks lauluks.

Ma ei räägi teiste komisjoniliikmete eest, aga nimelt see polüfooniline ainuvõimalikkus – just see haigrukõnd, just see kollane nokkmüts, just need vanad puud, heinamaad, tondihobud, kõhn Spithami rebane – veenis mind seekord.

Gustav Suitsu luuleauhinda antakse Tartus välja 2004. aastast. Selle saab luuletaja, kes on eelmisel aastal avaldanud vähemalt ühe kunstiliselt kõrge­tasemelise luulekogu, mis kannab Gustav Suitsu luule väärtusi. Auhind antakse üle 14. märtsil, emakeelepäeval.

Tänavu esitati auhinna kandidaatideks järgmised autorid ja teosed:
Joanna Ellmann, „Kõrbest“
Mehis Heinsaar, „Pingeväljade aednik“
Martin Oja, „Öö lainetel surfajad“
Kristjan Tamošiunas, „Ühe ainsa ma leidsin ju säält“
Berk Vaher, „Silmanurga taga“
Kristiina Viin, „Isepüüdleja“

Žüriisse kuulusid Rutt Hinrikus, Jüri Kolk, Arne Merilai, Asko Tamme ja Mart Velsker.

Asko Tamme, Sirp 15.03.2019

Esimene neist on seotud autori varasema loomingu kontekstiga, milleks vähemal määral on esimene luuletuskogu „Sügaval elu hämaras“, suuremal määral aga kindlasti tema proosa, kuna üldises lugejateadvuses on tegu siiski eeskätt proosakirjanikuga. Ka raamatu Tartu esitlusel autori räägitu põhjal jäänud mulje, et tähenduskihte aitavad avada luuletuste sünnilood, võimendab esmapilgul tekkivat tunnet, et kogus on üksjagu proosapalade fragmenteeritud aseainet, viimistlemata jäänud jutte. Märgatavalt palju on luuletustes kirjeldavat ja seletavat, mõnel puhul realiigendus isegi kahandab teksti voolavust. Leidub rohkelt võtteid ja motiive, mida tunneme autori proosastki, neist kõige iseloomulikumana viis, kuidas maagilised elemendid sulanduvad kokku mõistuspõhiselt hoomatavate motiividega, ilma et nn reaalse ja irreaalse vahel tekiks piiri või selgelt määratletavat üleminekumomenti. Sealjuures on oluline koht loodusel (eeskätt taimedel, lindudel, putukatel ja ussikestel – imetajatega Heinsaar väga palju ei tegele) ja muinasjutulistel olenditel. Muundumised, nii abstraktsest nähtusest füüsiliseks olendiks kui ka olemisest olematusse või vastupidi, toimuvad loomulikult, n-ö ilma pikema jututa, ette tuleb ka mitmesuguseid vahe-olekuid. Heinsaare esimest luulekogu arvustades on Sven Vabar põhjalikult arutlenud, kuidas need mehhanismid toimida võiksid, ning leidnud, et tuleks eristada „diskursiivset“ ja „assotsiatiivset“ tasandit ning et kui proosa puhul raamib esimene viimast, siis luules esimest sagedamini pole ja niisiis „ei saa luule puhul laias laastus rääkida mingist tavapärasest või ebatavalisest reaalsusest, sellest või teisest reaalsusest, sest mis tahes reaalsus vajab selleks, et olla reaalsus, piisavalt diskursiivset kirjeldust“. 1
Ehkki nõnda on pakutud vähemalt üks viis, kuidas saaks Heinsaare luulet vaadelda eraldi tema proosast, tuleks tolle assotsiatsioonide kogumi puhul siiski ka küsida, kuidas see edasi antakse – milline on tema luulekeel. See on teine võimalik lähtepunkt: küsimus, mismoodi need tekstid toimivad luulena. Motiivistik, nagu juba öeldud, on mitmekesine ja avaldub vaheldusrikastes kujundiseostes, esmalt aga tasub vaadelda tekstide struktuuri. Siin domineerib lõppriimita vabavärss ning täiel määral ei saa nõustuda Lauri Sommeriga, kes iseloomustab Heinsaare poeetikat millegi täiesti pidevana, võttes selle põhijooned kokku nõnda: „See on ikka temale omane heakõlaline, tugeva struktuuritundega ja vahel vasakule vupsav vabavärss.“ 2 Üldmulje „Pingeväljade aednikust“ on siiski eelmise koguga võrreldes poeetiliselt n-ö kainem: märksa vähem leidub metroidseid tekste või tekstiosi, kõlakujundeid ja kordusi, sellist kõla- ja lausekujundite ning lausungirütmi koosmõju, mis võib toita düsmeetrilise vabavärsi sugestiivsust. Kogus on luuletusi, mille lugemisrütm ei anna end kergesti kätte, pigem paistab kuidagi takerduvat ridade lühidusse, ning mõttekatkestused värsipiiril ei kanna alati siirde üht enim esinevat poeetilist funktsiooni, tähenduslikku ambivalentsust, vaid eeskätt kahandavad lugemistempot. Nõnda pääseb esile kirjeldav-jutustav alge, mis justkui suunaks taas eespool vaadeldud proosakonteksti poole.
Samas torkab silma üks struktuurivõte, mis võimendab tekstide lüürilisust – nimelt luuletuste lõpetatus. Ehkki lõpetatust võiks pidada igasuguse teksti eelduseks, sündigu see siis puändi, mõtet või elamust rõhutava kujundi, kokkuvõtte või millegi muu kaudu, tekitavad Heinsaare luuletuste puhul justkui võõritusefekti lakoonilised, ent tundeküllased fraasid või laused, mis seisavad ülejäänud tekstist eraldi, seda kas kommenteerides, üldistust tehes või mingi uue vaatenurgaga täiendades. Niisugused lõpud tugevdavad tekstide poeetilist mõju ning lisavad tunde- ja tähendusvarjundeid, kõlades puhuti nõnda, nagu tulnuks too viimane mõte kirjutajale endalegi üllatusena, nagu näiteks kirjeldav-jutustavat luuletust „Abuulia“ lõpetav tõdemus: „Roo-tiigilind aga / armastab laulda / ju sealgi!“ Tõsi, mõnikord võib see lõpetatus mõjuda ka liiga kokkuvõtlikult, kommentaarina ülejäänud teksti hoopis lahjendades, nõnda näiteks pääseks ilma kokkuvõtteta „Kõik on alati / muutumises“ paremini mõjule sellele eelnevas stroofis visandatud pilt „Mõni hakkab / ühel ilusal hommikul / kirjutama armastuskirja, tõustes kolmkümmend aastat hiljem / laua tagant üles, / murdes pliiatsi pooleks / ja jätkates oma elu sealt / kus see enne / pooleli jäi“. Enamasti aga rikastavad need võtted teksti ning teevad paremini märgatavaks registrite vaheldumised luuletuste seeski. Heinsaare luulekeel näitab end neid nüansse arvesse võttes justkui sulamina mitmest luuletraditsioonist: romantiline ja lüüriline, ent samas kujundlikus mõttes pigem kokkuhoidlik laad vaheldub neutraalselt kirjeldava, ent kujundirikkaga. Nõnda mõjub kogu pealkiri „Pingeväljade aednik“ poeetika poolest üsna kohasena.
Lisades vormivaatlusele teemad, motiivid ja kogu enda ülesehituse, on ilmne, et nagu mujalgi, ei tegele Heinsaar „Pingeväljade aednikus“ ümbritsevaga selle kitsas mõttes ühiskondlikus tähenduses, vaid see on ühtaegu isiklik ja üldinimlik teos, kus avaneb – sõltuvalt lugejast rohkem ja vähem äratuntavate – inimhinge (või kas ainult inim-?) olekute kaleidoskoop.
Raamat on struktureeritud seitsme tsüklina, mis ajendab seda struktuuri lähemalt vaatlema. Meeleolud ja motiivistik toetavad sellist struktuuri kord märgatavamalt, kord ähmasemalt. Esimest tsüklit võib lugeda sissejuhatusena, kus antakse kätte mõned punktid lüürilise mina olemisviiside kaardil: näiteks luuletuses „Ole kes oled“ (lk 14) või ka „Hing irvakil“ (lk 8). Siin on küll viiteid tumedamatele meeleoludele, kuid rohkem pääsevad mõjule lootus, avarus. Juba alguses tulevad sisse loodusmotiivid, eriti taimed ja linnud, mis on tugevalt esindatud terve raamatu kujundikeeles ning lausa nii rikkalikult, et lugejal võib tekkida igatsus taime- või linnuatlase järele.
Teine tsükkel toob tumedamad seisundid tuntavamalt nähtavale, noorus on jäänud kaugele, maad võtab seiskumine, tüdimus, minnalaskmine, eriti ilmekalt kannab selle tsükli põhitooni luuletus „Tiik“: „Ei tea millal irdusin jõest, / millal sai minust / eemaletõmbunud abajas. Seejärel unustus ... jõe teekond minus on lõppenud“ (lk 25). Hingehämarused ja seisakutunne jätkuvad kolmandaski tsüklis, kus aga olekud ja meeleseisundid muutuvad raskemini nimetatavaks, samal ajal kui abstraktsed nähtused (jõud, keskpäevatühjus) hakkavad võtma kuju. On kogemusi ja seisundeid, mida ei saagi kujutada äratuntava ja võimaliku abil, vaid vastupidi, seletamatu ja (pealtnäha) võimatu kaudu, olgu selleks „Puuoksal istuv / iidvana naine“ (lk 36) või „Roheliste juustega Eikeegi“ (lk 38). Mujalgi, eriti aga selles tsüklis on kohal ka „miski“ või „keegi“ – justkui nimetu, enamasti ähvardav või vähemalt hämarapoolne kohalolek, millel võivad olla küll tunnused või nende kandja, aga mitte sõnalist tähistajat: „Mõne uksele / koputab nimetu õudus / täpselt kell 00.46“ (lk 48). Viimati mainitud luuletus moodustab ühtlasi koos kogu ühe pikema tekstiga „Apoloogia nurjumisele“ neljanda tsükli tuuma, mis on vähem kantud lüürilisest süngusest ning manab toimuva lugeja ette neutraalsemalt, justkui distantsilt. Näib, justkui oleks oodata seisakust ja madalseisust kaugenemist, viies tsükkel toob aga selgelt sisse surma, lahkumise ja teispoolsuse, seda küll väga erinevas tonaalsuses: lüüriline mina kõneleb kord skeletina mulla alt („Mäletaja mulla all“, lk 64) – positsioon, millest ilmselt ei puudu kerge muiegi –, kord oma „söötis hingepõllult“ (lk 63).
Pööre saabub kuuendas tsüklis, kus eriti luuletused „Draakon“ ja „Jõu tagasitulek“ lasevad aimata naasvat elujõudu, hämarilmast ja kangestusseisundist ärkamist: „jätkad / oma salajast haigrukõndi / just sealt kus see kunagi / pooleli jäi“. Seitsmes, selle kogu kõige terviklikum tsükkel on suuremalt jaolt üles ehitatud ümber pealkirjas sisalduvate pingevälja ja aedniku motiivide, tagasitulekule on järgnenud kasvamine, elurõõm, muretus. Need tekstid ühtlasi erinevad mingil määral ülejäänud kogust – nad on silmatorkavalt kujundlikud ja voolavad, häälikuliselt kohati isegi alliksaarelikult intensiivsed, keel toetab neis kujutatud looduse vohamist: „Tõtliku mõtlikkusega / avab aednik seepeale aeglaselt suu / veel üheks ritsikhäälseks palvuselauluks / koos hundinuijäneste, iidnoorte tammede / koos munklike rokokookonnadega –“ (lk 88).
Niimoodi tsükleid mööda liikudes joonistub „Pingeväljade aednikust“ justkui üsna lihtne ja loogiline teekond. Ometi saavad ka nõnda kombatud vaid mõned haruteed, läbi erinevate seisundite ja olekute liikuv lüüriline mina on kõike muud kui üks ja seesama, ta võib ilmselt ollagi korraga mitmes „pingeväljas“ ja täita samas nende aedniku rolli, ning eks toeta sellist olekut ka tekstide poeetiline struktuur. Labürint võib niisiis ulatuda üsna kaugele ning sealjuures mitte üksnes horisontaalselt. Olgu lõpetuseks mainitud veel üks selle luuleraamatu tunnuseid, mis võiks väärida isegi täiesti omaette käsitlust, nimelt selle luuleilma vertikaalne mõõde. Ruumiliselt leiame siit pööningu kõrgemale korrusele suunduva keerdtrepi, looduskeskkonnas on olulised taevas, kõrguvad puud, puuvõrad. Samas pole see vertikaalsus ühesuunaline – Heinsaar ei vaata ainult kõrgusse, vaid ka tiigimudas toimuvasse, ning, nagu iga aednik mõistab, on taimelgi tarvis nii vart kui ka juuri.

1 S. Vabar, Maagiline protorealism. Vikerkaar, 2010, nr 9.
2 L. Sommer, Ulmajulgus surmavarju orus. Sirp, 14.12.2018.


Marja Unt, Vikerkaar nr 4-5/2019

Pealtnägev, innustunud lugeja võiks aga üritada igat siinses kogus leiduvat luuletust lugeda luhana. Lugeda nii, nagu Heinsaar tuleb üle luha, nagu ise tuleks üle luha. Olla korraga ainult selle luuletuse juures, olla sellena, olla see. Mitte vajuda mujale, enda tühiseisse asjusse. Kui see õnnestub, siis teada, et tegelikult piilub Heinsaar kogu selle aja salaja tihniku servalt. Vaatab teda lugemas, vaatab teda luhtumas.

Kaduma kippuv jõud

"Pingeväljade aedniku" põhiküsimus võiks olla jõu ja nurjumise vahekord. Suve ja talve vahekord. Võimatuse ja võimise vahekord. Igitalvine väsimus versus varasuvine maantee. Kuid minemise lootus on talvel kuidagi kasutu, see on vedelemine tülpimuse lummas, tagajärjetu unistamine. Kui veel ei saa minna matkale. (Põhimõtteliselt saab, aga milleks vaielda – kõik teavad, et see pole see.) Kogus on palju luuletusi kammitsais kellestki, keda kimbutavad kutsungid mitme päevateekonna kaugusel. Sees on mugavused, väljas seiklus, terav ja aus elu. Toas võib olla päevi, mil rõõm isegi mitte ei vilksata sinilinnu kombel puude vahel. Peab ootama isikliku jõu kujumuutust, et

üldse

üldse

üldse midagi teha tahta. Sest kui ei suuda minna välja, kuidas tuua tagasi Jõud, mille abil suudaks minna välja? Aga see on ju klassikaline Naatan Vaerase2 küsimus!3

Raamatu alguses on Jõud veel hulkvel, lõpu poole ta naaseb. Joonistub kena kaar, elu saab (taas) uhutud kevadesse, väljadele. Andrus Org on põhjalikult lahanud Heinsaare loodustunnetust ja kirjutanud: "Heinsaarelik maailmataju kasvab välja loodusega seotud nähtuste ja protsesside hoolsast silmitsemisest, mis peaaegu alati viib mingi müstilise nihke või kummastavuseni."4 Põhiline nihe siin raamatus võikski olla müstilise jõuelemendi tagasitulek. See tulekuhetk on omamoodi ekstaas, midagi sarnast Jaan Maatamehe surmaeelse loodusesse sulandumise ja tantsuga või nagu Gerko äratundmine endas.

Mida siis ikkagi peab tegema selleks, et Jõud tagasi tuleks? Tühjuse ja elujanu tasakaalu küsimust käsitles Heinsaar essees "Internet ja luuletaja". Üks vastuseid on oskus olla eikuidagi, oskus mitte summutada oma tühjusetunnet, valu. Tsiteerin: "Sest elav inimene, mõtlev inimene, ja eelkõige kasvav, arenev luuletaja peab läbi tegema ka need igapäevased vahealade tunnid, need paar-kolm deemonlikku tundi, mil meeled tajuvad intensiivsemalt olemise tühjuse painet. Peab vahtima enne magamajäämist unetuna lakke, mitte end filmi abil magama uinutama .."5 Ja tal on õigus. Õhtul aegamisi voodile lähemale liikuda, ükshaaval lampe kustutada ja siis summutada see viimane, teades, et nüüd peab jääma üksi pimeduse ja une vahele – see on tõeline julgustükk. Just nendes hinge- ja vaimupadrikutes tuleb siis sumbata, endaga silmitsi seista.6 Tsiteeritud essee kontekstis võiks öelda, et Heinsaar ütleb proosas paremini seda, mille ütlemine muidu, üldiselt, teistel luuletajatel, tuleb paremini välja luules. Tsiteerin selle tõenduseks veel: "Elu on iha ja tühjuse, metsikult kauni elutungi ja absoluutse mõttetuse aina uuenev, mänglevalt uuenev põiming."7

Tühjuse mõttes on teine keeruline piirkond ajas keskpäev. Tema seintel on seieriteta kellad, ta sunnib inimest eneses aega veetma ja talle ei saa kuidagi ära öelda. Ainult ühe fataalse vea on autor teinud: keskpäevakirjeldus on tal liiga romantiline ja seiklusrikas. Seal sõutakse venega mööda kuhtuvatest linnadest, põuastest nõmmedest, luitundvalges tornis pakutakse isegi rammusat veini … Aga muidu on kõik õige. Palju turvalisem ongi olla õhtupooliku mees.

"Aga mis muud kohustust saab luuletajalt üldse nõuda, kui olla elus ja kõige olevaga vaikselt kaasa hingata?"8

Looduses viibides pole päeva pelgamiseks põhjust. Seal on paslik olla kogu aeg ärkvel. Kui jõud tuleb tagasi, oled ka ise rohkem looduse moodi. Selle luulekogu minakesed ei suuda mitte sumbuda loodusesse. Nad seletavad ennast looduse kaudu, aga mitte sellepärast, et on temaga sarnased või loodus on neile kuidagi olemuslik, vaid – see ongi tema, see ongi nemad. Nad kuuluvad sellesse rohkem kui igale poole mujale.

Rändaja õnne sarnane liikumine luuletuses "Ole kes oled" (männik, Surm, sohva, mõte vms) juhatab kerge peanoogutusega, et kõige parem oleks ikkagi olla "jõetagune luht, / kus uinumas / kerratõmbunud / rebane" (lk 15). Sest see on lõpetatus ja rahulolu, see on see, millele kaamera pidama jääb ja pärast mida läheb kõik mustaks, pärast mida on kõik juba olnud. Sellist mitmekesisuste ülesloetlemise võtet, nagu eespool näiteks tõin, kasutab Heinsaar kogus sageli, demonstreerib elu kirevusi, aga enne seda – märkab. See on enda jaotamine maailma ja laiali. Sama oluline kui on tunda inimhinge, on tunda maastikku, sest see on mõnes mõttes sama. Valdav maastik selles teoses on muide roostik.

Olla palju. Olla loom, olla mõnulev saarmas, liikuda järjest kaugemale oma inimminast, inimilmast. Või olla lind. Õigupoolest ongi see tiivuliste raamat. Tiivavalu raamat. Tiibadega raamat, kui soovite.9 Tuleb välja, et lind on universaalne ülekandevariant. Kui koorida endalt kõik igapäevakihid ja teistele mõeldud näod, jääb alles üks ehmunud ilmega lind. Sulgloomake on puändiks ühes rahulikus tuba ja tühjust kirjeldavas luuletuses, mis aga ootamatult ja humoorikalt lõppeb: "Seinal rippumas / noore-ea pilt / hoburästana" (lk 24). Mõnikord ka luules lastepärasusse või naiivsusse kalduv Heinsaar on selles stroofis soojuse, totakuse ja sügavuse oskuslikult kokku põiminud ning näitab selgelt, kes või mis oleks kõige etem olla. Kohe täiesti teine liik! Vahest ei peaks alahindama seda lihtsat, aga ikkagi imetabast fakti, et linnud suudavad lennata. Ka jõud tuleb tagasi vana haigru pilguga silmades. Ise keskmes on lind. Andrus Org on märkinud: "Heinsaare looduskujutuses pole tunda asist hoiakut või pragmaatilist suhtumist. Loodust kujutades kirjeldab ta eelkõige teisi võimalikkusi ja nähtamatusi, osutab avastamata potentsiaalile, rutiinitagustele tähendustele, viirastuslikele võimalustele. Ennekõike on Heinsaare meetodiks avastada looduse hämarat poolt, tema salapära ja varieeruvusi, ent ka temas peituvat muinasjutulist alget."10 Seda see Jõu tagasitulek ka on, omamoodi imemuinasjutt.

Heinsaarele omane maailmade avastamise rõõm, n-ö Kolumbuse-pilk11, on selles kogus muundunud aedniku pilguks, mis on sarnane, aga pisut teise rõhuasetusega uitamine-avastamine enese sees. Aednik peab ringi käima ja kastma oma sisemisi taimi, paitama mõtteid, sosistama neile lahkusi nagu taimedele aknalaualgi. Aednik ja ta mõtteidud peavad koos laulma-palvetama, siis nutma-naerma ja katarsiseni jõudma. Seejärel peab nendega õhtuks hüvasti jätma, laskma endal ja neil puhata. Sugestiivses, peaaegu posivas luuletuses "Julge aednik" palutakse, et hirmrohi lööks eneses mahlaka rohuna vohama. Miks peaks esmapilgul negatiivse orasheinahirmu tärkamine ja kasvamine kuidagi soovimisväärne olema? Sellele leiab vastuse Heinsaare 2008. aastal ilmunud esseest "Teadmised, hirm ja loovus"12, milles autor postuleerib, et hirm on erakordselt vajalik loovale inimesele, Loovale Vaimule. Teadmatust, hirmu, eksimusi, üksindust ja ängi ei peaks mitte eemale peletama, vaid vastu võtma13: "Just sellistes äraspidistes meeleoludes viibimise julguses peituvad sageli originaalsed ja mõtlemist edasi viivad pool-, veerand-, kümnend- ja sajandiktoonid."14 Niisiis on julge ja loov aednik see, kes annab mõnes mõttes alla, pühitseb hirmu, lubab ta oma põõsaste vahele ja laseb tal südaöise vihma toimel veelgi vohada.15

""On viimane aeg mõningad kirjakohad / ümber teha," / sosistab ta öömusta sõrmega / kollaseid tähti ähvardades" (lk 38)

Kogu keeleilma kiigates torkavad esimesena silma sagedased ohked ja hüüatused.16 Näiteks ohates kõnetamine, tänamine, otsene pöördumine mõne loodusilmingu poole või hoopis lootusetuse tunnistamine, mõned ohked aga näitavad, et ikka jagub energiat tundmiseks, reageerimiseks, kommenteerimiseks. Kogu ühes nõrgimas luuletuses ("ah! – kõik need armastused / mis piiskadena on viibimas õhus", lk 83) tähistab ohkamine-õhkamine küll teatud eufoorilist seisundit, tunnetuslikku kõrghetke, ent ei tee esitatavaid sentimente kuidagi siiramaks. Kuidas neid lauseid tõsiselt võtta? Luuletuses "Mäletaja mulla all" toimub see kuidagi loomulikumalt. "Oi, oi, kuis küll tahaksin teada, / oi, oi, kuis küll ihkaksin meenutada" (lk 64). Kahekordne oitamine meenutab humoorikat rahvalaulu (mida rõhutavad ka muud kordused). Eriti kui kujutada ette, et nõnda ohib soolatüükaga nõiamoor, kellele see mulla all mäletav kolbaluu kuuluda võis. Nõnda on võte mõnel juhul andestatav, aga kõikjal see siiski edukalt ei toimi.

Häirib ka tehtult luulelik sõnajärg ja üleliigsete sõnade kasutamine riimi täiteks. Sellised sõnad on "nüüd", siis", "küll", "seal", "sääl", "enam", "ju", "juba", "aga", "liig", "sest", "üha", "ka", "nii" jne. Võtkem paar rida: "Nüüd päevad ja kuudki / aasta-aastalt on lühemad üha" (lk 19) – sõnad "nüüd", "aasta-aastalt" ja "üha" justkui viitavad samale asjale ja on üheskoos liigsed. Või kohmakas "kinnisilmi nii näen"17.Sellele lisaks saab luulekeele jalapealt (pun ­intended) vanamoelis-poeetiliseks teha, luulelisustada, kasutades sõnu nagu "kuis", lühikesi verbivorme lõppudega -et, -nd või pistes sõna otsa -gi/-ki. Heinsaare luule on klassikaliseks ja ajatuks tunnistanud Tõnu Õnnepalu, kes pidas selle all silmas vormi, kujundite ja motiivide valikut ning tähendamissõnalisi mõttekonstruktsioone. Õnnepalu arvates on see Heinsaare luules nii tugevus kui ka nõrkus.18 Kuid ökonoomsus, täpsus ja loomulikkus, mille poole nimetatud võtete asemel püüelda võiks, ei tähenda, et ei saaks või ei võiks tunnelda ega olla siiski võluvalt ähmane, maalida meeldejäävaid maastikupilte.

Üks silmatorkavaid poeetilisi võtteid kogus on eitus, mitteteadmise, olematuse rõhutamine – maja, mida keegi pole kunagi ehitanud (lk 48), Eikeegi, kes haihtub nagu olnuks ta olemas (lk 38). Asju, mida samuti ei teata: kas tellida veel üks kohv (lk 13), puude nimesid (lk 22), õnnestava haiguse sümptomeid (lk 49), vastuseid küsimustele (lk 60), kuhu tuul on teel (lk 63), kuhu mina olen teel (lk 61), kes ma olin (lk 64), kes ma olen (lk 61), miks ma peale surma tagasi tulin (lk 66) jne. Kui neid kõvasid pähkleid on piisavalt ragistatud, saab vahepeal kasutada üht lähedalt seotud poeetilist võtet: kuu võib näiteks "vaikida [autori rõhutus] sellest, mis arme ja õudusi / maailmas ta vahepeal / näinud on" (lk 26). Ambivalentsus, ebamäärasus, ellipsid – juba kõhklejale Bernardile meeldis "triivimine konkreetsuste vahel"19. Korraks ehk tekitab see salapärase õhkkonna, aga paraku ei saa nii palju kordi ühe teose jooksul ennast teadmatusega välja vabandada. Ehk on mitteteadmises siiski vabastavat minnalaskmist, ehk on see seesama (juba mainitud) teadmiste turvalisusest loobumine ja julgelt segastesse hämaraladesse astumine, mõtetest loobumine tunnetamise kasuks. Tõepoolest, kui luuleminakesed ei tea, mis lähiajal saama hakkab, teavad nad ometi kuidagi tunnetuslikul tasandil seda, mis saab kõige lõpus ja peale seda (vt nt lk 63). Ja luuletusest "Saladus" aimub, et teadmine on ometi nii lähedal! Alati kuskil loori taga ja alati piilumas, aga jõutakse temani alles teispoolsuses. Võib-olla muu pole nii oluline. Heinsaare novellideski on sarnane ja igikorduv võte: tegelane tunneb, et keegi või miski on tulemas, ta ei tea, mis see on, aga läheb sellele ikkagi vastu. Või siis jõuab kohta, kus kõik teda juba tunnevad ja on tema saabumiseks ettevalmistusi teinud (tervitused, Ristikivi!). Ehk on nii, et mingid vihjed on saatus sulle jätnud, pudistanud metsa maha leivapuru, aga seda ei näe veel, sa lähed lõhna peale.

"Olen kuulnud, et te luuletate ja mitte halvasti"20

Geniaalses Heinsaare novellis "Suur hooaeg" varitseb kohvikuluuletaja Robert H. Suurt Luuletust. Ta ei tohi kaotada valvsust, sest Suur Luuletus võib rünnata ootamatult ja iial ei tea, kumb kumba varitseb.21 Või kas ta üldse tuleb ja kui tuleb, ehk liiga hilja? Näiteks alles siis, kui oled kahetsusväärsel kombel jõudnud tooliks muutuda ega suuda sulle ilmutuslikult saabunud värsse enam artikuleerida. Milline on aga selle kogu Suur Luuletus, mida poeet varitses või lausa kõrbes jahtimas käis?22 See võiks olla suurejooneline "Apoloogia nurjumisele", mis tegeleb taas allasurumatu allilmaga. Siin saavad sõna inetud mittekangelased, need, kellest tavaliselt ei räägita, need, kes ei saada korda midagi märkimisväärset ega isegi lihtsalt mainimisväärset. Nad vingerdavad niisama suurmeeste varjus, lasevad end määratleda väikestel asjadel, tühistel tungidel. "Mu nimi pole sattunud / ühtegi ürikusse, / kuid mu tumedaid tegusid / on täis kogu / ööpoolne ajalugu" (lk 52). Milline terav ja veider lugulaul! Kirsi sätib tordile kergelt maniakaalne puänt, mis laseb lugemise lõpetada naeruturtsatusega.

Liigun siit kohe teise äärmusesse ja juhtumisi järgmisele leheküljele, millel asub kogu kõige mõistatuslikum, hõrgum luuletus, mis lõppeb järgmiselt:

"tumedais vetes

hull uppuja

olen" (lk 54)

Vapustavalt napp ja pentsik. Nii krüptiline. Miks hull uppuja? Miks olen uppuja? See viitaks justkui tegevuse korduvusele, aga kuidas uppuda mitu korda? Või siis kestusele? Või ikkagi uppumise momendile? Ka luuletuse algus on meeldejäävalt loitsiv-nägemuslik: "Kailud ja laukad / kailud ja laukad" (samas). Nagu meister ise on lausunud: "Julgus ja oskus mõtelda mõistu, lausuda hämaralt, allegooriliselt – see inimtajus ajaloo jooksul välja arendatud metafoorne topeltnägemise võime on midagi fenomenaalset, imelist ja habrast, ning see on väärt mitte ainult säilitamist, vaid ka edasiarenemist."23 Sellised hääbumiskujutelmad luules ongi nautimiseks, see allakäigu ilu ja poeesia, see elu ja maastike murenemine.24

Ka igasugu häid pealkirju leidub siin kogus. Mõnikord tundub, et tõeliselt hea pealkiri heastab selle, kui luuletus ei ole nõnda tugev. See võib kõlada meelevaldselt, aga pealkirju saab täiesti vabalt ka iseseisvalt nautida. Ja kui luuletus ise üldse ei sobi, saab hea pealkirja juurde mõelda midagi muud, jäädes siiski autori üldistele maastikele truuks. Iseseisvaks nautimiseks pakun (samas ütlemata midagi luuletuste sisu kohta!): "Mu vahepealsed aastad", "Kusagil keset elu", "Mäletaja mulla all", "Jõu tagasitulek".

"Su liigendjais silmades / terendab tuhatkond võimalust" (lk 73)

Heitkem korraks pilk Heinsaare eelmisele luulekogule. "Sügaval elu hämaras", koondkogu maiguga teos, on mitmekesisem, kuid samas valgub rohkem laiali. Seal on selgelt rohkem armastusluulet, mille häbenemata, kohati pateetiline romantilisus võib tegelikult väga värskendav olla (vt nt lk 34–35, 38–39, 49). "Pingeväljade aednikus" ei anta armastusele enam sõnaõigust. Argipäev kimbutab endiselt, aga armastus ei ole tema vastand, vaid osa tema luhtunud olemusest. Päästa saab üksnes sisemine jõud ja ehk ka minemised. Ühes luuletuses (lk 82) siiski on laua ääres istumas kaks armastavat, õnnelikku inimest – ent need ei ole minake ja tema keegi, need on keegid teised, keegid kaugel olevad. Kui "Pingeväljade aednik" on raamat loodusest ja jõust, siis "Sügaval elu hämaras" kehast, keha õitsengust ja hävingust, palavatest suvedest; valitsev on surma ja une teema ning muidugi kõige üle laiuv nukrus. "Sügavalt elu hämarast" jäävad pähe read "Kiirustada ei maksa. / Kui oled tühi ja nukker, / siis ole tühi ja nukker / need mõned päevad."25 Käeshoitavast luuleteosest jäävad kõlama read "Ei tea millal irdusin jõest, / millal sai minust / eemaletõmbunud abajas" (lk 25). Need sõnad võtavad päris palju kokku.

Millest veel õppida? Mida veel kaasa võtta? Vahest idee vaiksest mässust, mida Heinsaar peab üksluise, turvalise, keskpärase elu vastu. Tema seisab poeedi elu eest, poeedi õndsuste ja vigade eest, tema üles-alla kõikuva elu eest. Tema ja ta tegelased annavad jõudu olla veidrad, armastada hämarelusid. Pista rinda sihtide kadumise, tühjuse, üksindusega; mitte kuhugi kinnituda, aga jätkata, olla julge oma äraspidisuses. Tema seisab, kui kõik teised on ammu langenud.26 Ühendades maagilise realismi, Borgese ja Heinsaare, on Jaak Tomberg kirjutanud tegelikkuse sisemisest paljususest, mida igapäevareaalsus maha surub: "Kuid on samavõrra selge, et ainulises tegelikkuses seisja hoiab endas alati alal suhet võimalikuga: igapäevase reaalsuse kulgu toestab varjatud sõrestikuna lakkamatu nägemus või kujutelm sellest, kuidas oleks võinud olla, sellest, mis võib tulla, või sellest, mis on võimatu."27 Heinsaar näeb neid võimalikkusi ja see on lugejale väga suur kingitus. Ta ei ole uue, tänapäeva maailma kirjanik, vaid uitab mineviku luhtadel, aegruumi aegamisi hargnevate rööpjoonte vahel. Kõik need sentimendid võtab kokku lause, mida arvestades tahaks ka ise omi toimetusi seada: "Olime tusased ja vaiksed, sest polnud üksluisemat tegevust, kui tajuda maailma sellisena, nagu ta paistab."28

Võib-olla peabki jõud vaheldumisi ära käima ja tagasi tulema. Mitte naasma viimast korda, vaid alati jälle viimast korda. Inimese igapäevane töö võiks aga olla töötamine uskumise kallal, et mingil hetkel tuleb jõud taas. "Ja mida kauem ma elan, seda enam hakkan mõistma, et tegelikult ongi see vist mu elu pärisosa, kõndida kord luha teise otsa nõnda, et olen see-aeg ka valgus selle luha kohal, jõgi, mis voolab läbi välu [---]. Et olen osa sellest suure luha olemisest endast, selle silmad ja kuulmine, selle minemine ja tulemine enda ühest otsast teise."29 See on üks ilusamaid mõtteid, mis kunagi kirja pandud, ja üks ilusamaid asju, mida olla tahta.
------------------------------------

1 Mehis Heinsaar. "Luhtatulek" – "Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes" – Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 110–111.

2 Novellis "Teekond maailma lõppu" pärib Naatan Vaeras nimelt salapärase paadi, aga ei suuda kuidagi otsustada, kas jätta selle nimel pere ja asudagi ulguretkele. Ta vaeb küsimust nii kaua, et lõpuks pärandatakse paat kellelegi teisele.

3 "Pingeväljade aednikus" leidub Heinsaare paljudest novellidest tuttavaid tegelasi, eriti viimasest kogust "Unistuste tappev kasvamine". Korraks näib, et Heinsaar tegi tainast, rullis selle siis laiali ja suuremast osast vormis novellid ning tainaülejääkidest tegi luuletused – aga pole selgi viga. Nad on kaasteelised ühes kokkukuuluvas loominguuniversumis. Ühisest tainast on muu hulgas sündinud nõiamoorid, tegelane nimega Arupap, haihtuvad subjektid, jõu tagasituleku probleemistik, puuõõnsuses elav tumemeelne olend, ehtheinsaarelik toolifetiš jm.

4 Andrus Org. "Looduskirjanik Heinsaar" – "Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes" – Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 157–158.

5 Mehis Heinsaar. "Internet ja luuletaja" – Looming 10/2017, lk 1517–1518.

6 Samas, lk 1518.

7 Samas.

8 Mehis Heinsaar. "Unistuste tappev kasvamine" – Menu, 2016, lk 161.

9 Statistilise täpsuse huvides olgu öeldud, et suleliste eri liike mainitakse siin umbes kahtkümmend viit ja muid lendudega seotud tegusid toimub ligi kolmveerandis luuletustest. Peale selle võib detailimaias lugeja uurida paljusid huvitavaid muudatusi, mis on luuletustega toimunud pärast esmailmumist perioodikas.

10 Andrus Org. "Looduskirjanik Heinsaar" – "Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes" – Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 158.

11 Samas, lk 156–157.

12 Mehis Heinsaar. "Teadmised, hirm ja loovus" – Sirp, 17.10.2008.

13 Samas.

14 Samas.

15 Samas.

16 Tegelikult meeldis jutustajale kaasaelavalt ja kommenteerides, mõnikord ettekuulutavalt hüüatada juba "Unistuste tapvas kasvamises" ja mõnel pool varemgi.

17 Samas leidub väga õnnestunult, rütmiliselt ja omanäoliselt ritta asetatud sõnu: "Või olin ma, / olin ma koguni joodik, / lämisev aguliaedade najal" (lk 64).

18 Tõnu Õnnepalu. "Aega veel on" – Sirp, 12.02.2010.

19 Mehis Heinsaar. "Ebatavaline ja ähvardav loodus" – Menu, 2010, lk 107.

20 Mehis Heinsaar. "Unistuste tappev kasvamine" – Menu, 2016, lk 149.

21 Mehis Heinsaar. "Rändaja õnn" – Verb, 2017, lk 33.

22 Vt ka Mehis Heinsaar. "Jaht põua ajal" – "Sügaval elu hämaras", lk 84–85.

23 Mehis Heinsaar. "Internet ja luuletaja".

24 Väikese kõrvalepõikena võiks mainida, et kuskil ei demonstreeru elu ürghämarus, iha selle ja kannatuste järele paremini kui eepilises ja võimsas loos "Siin Põhjatähe all" kogust "Ülikond". See võiks lausa romaan olla! "Pea kohale jääb kõik, mida tahtsime olla, kõik, millel polnud võimu tõsta meid kõrgemale. Ent milline õnn on siis liikuda valguse vastaspoolel!" (lk 128)

25 Mehis Heinsaar. "Sügaval elu hämaras" – Verb, 2009, lk 50.

26 Seda, kuidas Heinsaar seisab näiteks unelevate vendade eest, loe "Ülikonnast" lk 142–157.

27 Jaak Tomberg. "Tegelikkuse tontlik vari" – Sirp, 31.10.2008.

28 Mehis Heinsaar. "Ülikond" – Menu, 2013, lk 143.

29 Mehis Heinsaar. "Luhtatulek"– "Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes" – Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 111.

Ann Viisileht, Värske Rõhk nr 59

As if in a hangover from a phase of exceptional vibrancy or within a state of gradual degeneration. It is not a deep, blissful peace, but rather an incapacitating numbness. This world is populated by choked ponds, faded walls, tepid tea, moss-covered fences, and stale coffee.

Still, Heinsaar doesn’t appear to be practicing post-apocalyptic philosophy in his poems: man’s own deeper existence has been covered in the bramble of oblivion instead. The way from this forgotten state to the soul’s primeval homeland is a “barely perceptible path” to “where there is / no way back” (p. 22). Flanking this journey are bizarre beings who constantly spy upon the journeyer: “I AM A DWARF / on this narrow and overgrown path / in your own spiritual land / a path you don’t dare / to tread” (p. 44); “An ancient woman / sits upon a branch / watching you / with a frozen gaze / as you pass / beneath” (p. 36).
Heinsaar is a masterful storyteller, which is also reflected in his poetry. Captivating and with wonderful conclusions, the poems can be enjoyed at face value and do not require colossal poetic interpretation to bear their charm. It does, however, seem that the fairy-tale layer is no longer so all-encompassing. Magic blends with the poet’s frank confessions and unconcealed inner searching. Heinsaar’s own fragility and confessionary tone are increasingly discernible, especially in his mammoth poem “A Defense of Failure” (pp 50–53) and in the questions he sets forth in “THE SECRET is near” (p. 60). Readers find themselves in a delicate position: a gripping fairy tale and a subtle confession scroll by simultaneously. Additionally, Heinsaar writes something in The Gardener of Tension Fields that might be taken as his creative credo: “You are a mystery to yourself, / you are something in-between: / not bird, nor beast, nor person. / Nearly a thousand possibilities / crystallize in your jointish eyes; / nearly a hundred strange and dangerous paths / in the shadow or light of which you may resume / your clawish life’s path.” (p. 73) These deviations onto a dimension outside of fantasy underpin his fairy-tale world by showing the importance of adventuring in non-rational spheres in order to resolve one’s own mysteries – every person’s most critical of tasks.

Maarja Helena Meriste is a literary critic, editor, and is pursuing a master’s in literature at the University of Tartu. In 2017, Meriste received the youth literary magazine Värske Rõhk’s annual award for literary review.

Maarja Helena Meriste, Estonian Literary Magazine 1/2019