Kontrast ja kontra-ast
Kaur Riismaa värskeimal luulekogul „Soekülm“ on kaks korda nii palju ümbrispaberit ning neli korda nii palju võimalikke ümbrispaberikujundusi kui raamatutel harilikult. Vastavalt lugeja soovile volditav ümbris võimaldab valida küll samade motiividega, ent mitmesuguste värviskeemide ning kontrastsusega kujunduste vahel.
Ometigi – eks viita ju kogu pealkirigi teatavale kontrastiotsingule nagu seegi, et riismaalikult pikad ja jutustavad tekstid on seatud vaheldumisi ülimalt napisõnaliste kolmerealistega (mis ei järgi seejuures ühtegi konventsionaalset luulevormi, nagu silbiloendus näitab), millega autor jutustada ei ürita, küll aga öelda. Binaarvastandustele üles ehitatud raamat läheb oma kahesusega, mis lisaks tekstivalikule väljendub ka kogu jaotamises kaheks osaks – „Soe“ ja „Külm“ – lõpuni välja, kuivõrd isegi sisukord kajastab vaid noidsamu kaht osa, mitte üksikluuletusi, mõjudes sellisena küll pisut totraltki.
Karl Martin Sinijärve raamat „KMSX: kuidas öelda“ rabab välimuselt veelgi intensiivsema kontrastsusega. Must tekst kiiskavkollasel paberil püüab lugeja pilku, raamatukaaned aga mängivad rohelise eri toonidega. Teos ei ole fundamentaalselt binaarne nagu Riismaa oma, jagunedes neljaks võrdlemisi erineva iseloomuga osaks, kuid kätkeb endas sellegipoolest kontrastseid vastandusi nagu noorema kolleegi töögi. Sinijärve tekstid ulatuvad lakoonilistest mõnerealistest küsimustest (Täna on jahe ilm. Kõrvad ei püsi peas. / Millal Sa avaned, Päike? Kunas sa kahaned, Kuu?, lk 70) pika poeemilaadse tsüklini „Porral Oltõ“ (lk 75–93), nende vahele jäävad aga klassikaliselt sinijärvlikud mängulised riimluuletused. Kui Riismaa puhul on kontrastsus absoluutselt taotluslik ning rõhutatud – võimalik, et noore, kuigi end tõestanud autori katsetus oma kogule, millel kirjade järgi puudub ka toimetaja, mingit lisamõõdet anda –, siis Sinijärvel sünnib kontrast pigem loomulikult ning tuleneb raamatu kollaažlikkusest. Kogenud kirjanik ei otsi vormilist lisandväärtust, vaid laseb tekstidel enda eest kõnelda.
Ilmsesti ei ole mitte kellelegi, kes eesti luulega kursis, üllatus, et ka kõnealuste autorite vahel valitseb kontrast (on iseenesest äärmiselt ebaoriginaalne midagi sellist üldse välja öelda). Iseasi, milles seda väljenduvat tajutakse. Juba see, et tegemist on eri põlvkonnast kirjanikega – Riismaa on sündinud 1986., Sinijärv 1971. aastal –, tingib paratamatult kummagi elukogemuse ja taustsüsteemi tõttu võrdlemisi isesuguse lähenemise nii elule kui ka kirjandusele. Ehkki loomeinimese baasimpulsid on tõenäoliselt igal ajastul sarnased, vormivad ümbritsevad olud ning eelkäijate tegevus neid niivõrd tugevalt, et ajaliselt võib pelk inimpõlv anda tulemuseks kardinaalselt erinevaid teoseid ning loomelaade. Eks üldiselt püütaksegi end distantseerida vahetuist eelkäijaist, oma vanemate põlvkonnast.
Sinijärve ja Riismaad eristab ka põhimõtteliselt lahknev luulelaad. Sinijärv on mänguline ning seda ühtviisi sisus ja vormis. Kõnealuseski kogus lennutab ta heatahtlikku pila nii enda (Järele mõteldes on sõnu väga palju tehtud juba. / Aeg neid sööma asuda. / Sinep-ketšup-majonees?, lk 66) kui ka teiste pihta (Veeretame sushirulle / söe ja soolasilguga, / kokaraamat vaatab mulle / kriitilise pilguga. / Targas raamatus on kirjas, / kuidas võib ja kuidas peab. / Söel ja sushil siiski pohlad. / Küllap kriitik juba teab, lk 57). Samuti mängib ta sõnadega, neid ise luues (nt lillahallpeen, lk 10; metakalmistu, lk 14; punnpiduja, lk 22; pikamaanäitleja, lk 60), aga ka laenates. Muide, tema felisberto ja mergotroid (lk 10) on laenatud ameerika sürrealisti James Tate’i luuletusest „Mu felisberto“, kus nimetatud objekte defineeritakse vaid üksteise kaudu: mu felisberto on kenam kui su mergotroid / kuigi, tuleb tunnistada, su mergotroid võib neist kahest targem olla.
Riismaa on seevastu laadilt lüürilisem ja väljapeetum, otsib oma lühitekstides kas klassikalist haikulikku kvaliteeti (nt pärast tormi / läbi pajutibude / detsembripäikene, lk 73), püüab kirjeldada olustikku ja/või olukorda (nt kirja ootava mehe kärsitus / justkui pilkeks / külmakuu vihm, lk 30) või siis lakooniliselt edastada filosoofiliseks kiskuvaid uitmõtteid (nt tondihobu / osava luuletaja / pegasus, lk 44). Pikemates luuletustes kirjeldab Riismaa aga tugevalt jutustavas, peaaegu proosalaadis olustikku ja inimesi ning teeb seda seejuures imetlusväärselt hästi. Näiteks: Läksin täna mööda raudteeäärset rada / eelmise või järgmise jaamani, sõltub, / kuidas vaadata, linna või kõnnu poolt. / Pomisesin oma suuri ja tarku mõtteid, / mis õhtuks unustasin, aga mäletan, / et arutlesin rangelt ja tsiteerisin palju („Lötaka jopi ja kollase suusamütsiga“, lk 71) või püüdsin tabada paplite all / alleel Supilinna tõttajaid / kaht jõngermani ja üht -manni / aga enne kui aparaadist aru sain / kadund nad olidki („Seebikarpniku nurjumine“, lk 39).
Niisiis, ilmne on nii autorite kontrast kui ka mõlema vaadeldava luulekogu sisemine kontrastsus. Ometigi on vastandused lõpuks need, mis võimaldavad luua teoreetilise dialoogi erinevate autorite ja tööde vahel, isegi kui see eksplitsiitselt ei väljendu, ning rikastavad üldplaanis laiemat kirjanduspilti. Ühel häälel üürgavad Riismaa ja Sinijärv tähendaks, et üks on omaenda isikupärast ja stiilist loobunud. Riismaa tekstid „Soekülmas“ on tugevalt narratiivsed ja eranditult vabavärsilised. Suur hulk neist sobiks ka proosatekstideks ega minetaks seejuures kuigivõrd oma lüürilist kvaliteeti, mis on omaette saavutus – mitmed suisa sedavõrd, et mõjuvadki paraku ridadeks hakitud proosana. Autori andekus prosaistina, mida ei saa talle kuidagi ette heita, ei ole iseenesest saladus, nagu pole ka tema võime kirjutada häid luuletusi. Selle raamatu puhul tundub aga, et piirid on kohati hämardunud, mis rikub pisut luulekogu üldmuljet. Sellest ei maksa muidugi järeldada, et kusagil on mingi etalon, mille järgi piire tõmmata.
Sinijärv on seevastu oma liistudele truuks jäänud ega kirjuta kindlasti mitte klassikalisi luuletusi, ent siiski tekste, mis on palju lähemal levinud arusaamale luulest. Ta jagab harilikult luuletuse salmideks (seda teeb ka Riismaa, kuid hoopis harvem), ta riimib (ehkki kaugeltki mitte alati). Riimluule ja vabavärsi üle võib arutleda lõputult ning kõik katsed tõsikindlalt öelda, kumb on õigem, on hukule määratud. Tõsiasi on aga, et keskmisele lugejale (NB! n-ö inimesele põllult, mitte kirjandushuvilisele) on Sinijärve tekstid ilmselt märgatavalt rohkem luule, kui seda on Riismaa omad. Luuletajad on nad siiski muidugi mõlemad.
Riimita ja värsijalata värss on eesti luules juba ammu kanda kinnitanud. Riismaa radikaalse vabavärsi kontrast Sinijärve ja teiste klassikalisemate vormidega on koguni teatav kontra-ast – vastusamm. See on vastusamm, ehkki võib-olla ebateadlik, varasemale kirjanduspildile, aga mitte ainult Sinijärvele ja tema üheksakümnendatele-nullindatele, vaid kõigile, kes püüavad luulet mingil kindlal viisil määratleda. Ent ometi! Pandagu tähele, vanem põlvkond ei jää vastust võlgu! Sinijärve kogus on ka otseselt Kaur Riismaad kõnetatud. Sinijärv kirjutab: tahtsin kirjutada / kaur riismaa pikkuse luuletuse / aga ei tulnud välja / kohe kui kaela kandma hakkas / kasvasid luuletusele kaur riismaa vurrud / mis ei lisanud pikkust vaid pentsikust / and size does matter you know / and style / kui oled kord / säherduse sihi seadnud / try walking in my shoes / muigas kaur koos dave gahaniga (lk 36), vihjates ilmselgelt nii Riismaa tekstide pikkusele kui ka kalduvusele ingliskeelseid fraase pillata.
Dialoog on igal juhul sündinud. Pessimistlikult vaadates võib siin näha luulelaadide konflikti, optimistlikult eesti luule kasvamist ja mitmekesistumist. Hinnang jäägu igaühe enda südametunnistusele.
Rauno Alliksaar Sirp, 18.11.2016
Loe edasi
Kaur Riismaa teatraalne teoloogia
Esimest korda kuulsin Kaur Riismaad esinemas 2011. aasta suvel Vilde muuseumis ja juba siis adusin, et ta on võrdselt karismaatiline nii kirjutaja kui esinejana — selline kooslus pole meie kirjanduspildis just ülemäära sagedane. Tal on spetsiifiline oskus luua fluidumit nii kirjasõnas kui esinedes, tunnetada sõna maagilist jõudu ja sellega mängida.
„Soekülm” on väga selgepiirilise kompositsiooniga teos, mis on üles ehitatud kontrastidele ja vaheldusele. Pikemad narratiivsed tekstid vahelduvad haikulaadsete lühiluuletustega. Riismaa trikitab lugejaga, nii et esmapilgul tekib mulje lihvitud haikudest, ent kui asuda silpide arvu kokku lööma, leiame sealt kõikvõimalikke muid kombinatsioone peale klassikalise 5—7—5 skeemi. Parim haikulaadne luuletus on leheküljel 28: „veini endale / koort kassile elame üle / sellegi sügise”. Siin on kõik kuidagi täiuslikult tasakaalus, aforistlik, lakooniline ja samas nii terviklik ja kandev. Ülejäänud pseudohaikud kujutavad endast varieerimist loodusmotiividega, milles näeme ehk veidi vähem värskust ja isikupära. Pisut raske on Viivi Luige ja Aleksander Suumani läbiküntud põllule uue suunaga vagu ajada…
„Soekülm” on selgelt vertikaalse, sakraalse mõõtmega teos. Riismaa poetiseeritud teoloogia on ehk pisut mänglev, teatraalne võrreldes näiteks Doris Kareva kontsentreeritud kõiksusteemaliste luuletustega.
Riismaa pühadusetunnetus on sügavalt isikupärane, vahetu ja spontaanne, kohati põimitud argisega: „Sõrmed jäävad iseenesest vaheliti, kui on mure. / Nende järgi saan aru sees- ja välispidisusest, / valgusest ja Jumalast, / nii nukker on auto, mis möödub peatumata.” (Lk 13.) „Jumal armastab inimest, / nii väga meenutab inimene talle aega enne ränkrasket / loomist: tühisust ja tühjust.” (Lk 37.) Tähtsa tõdemusega esineb Riismaa pealkirjastamata luuletuses leheküljel 66: „Millegi päriselt mõistmiseks / tuleb õppida selle üle naerma [—] Istud selgel suveööl sauna ees / ja puksud Jumalagi üle. // Kui Jumal naerab sinuga kaasa, / oled temast aru saanud, / oled maailmast aru saanud.” Siin on võti Riismaa vaatepunkti mõistmiseks: naerev vaatleja, mõtestaja, kes ei raiu dogmasid ega tõdesid, vaid esitab leebelt oma poeetilised mõtisklused. Kas ei leidu selles ehk teatavaid paralleele Kaplinskiga? Luulekogu finaalis esitab Riismaa intrigeeriva loomisloo versiooni: „jumal tammus loomiseporiste [—] jalgadega maa peal, ja sellest porist / sündisid inimesed.” (Lk 84.) Kohtame ka kogujalikku elutunnet ja valusaid tõdemusi kaduvusest: „Aga siis oledki sa kahe meetri sügavusel / ja tühja hoolid enam arvudest, silmapiirist, / või sellest päikesestki, mis vajub linnamajade taha, / mis veel viivuks valgustab raamatukogu lugemissaali, / nagu pilkaks inimlaste püüdlikku ja tolmust tarkust.” (Lk 22.)
Tajutav on, et Riismaa varieerib stiiliga, on ses vallas pisut otsiv ja kõikuv. Läbi seitsme luulekogu on proovitud monumentaalset eepikat, lakoonilisi lühivorme, muudki… Enim sobib talle siiski loomupärane kõnerütm, proosalik rahulik narratiivne vabavärss, korrektne interpunktsioon. Suurimaid kõrvalekaldumisi sellest leiame leheküljel 24, kus Riismaa võtab ühtäkki alverlikult pateetilise tooni, mis tema puhul mõjub võltsi ja pisut läägena: „Iial siirus õitega ei kattu, / ei ausust võõras ilu pärga”. Ehkki Riismaa stiil on üldjoontes elegantne ja väljapeetud, libastub temagi teinekord üleekspluateeritud, isegi imalavõitu metafooridele: „Ja kusagil seal on ka Eldoraado, / Laulude ja Lõkete kullast linn” (lk 61). Päris kindlasti ei ole siin tegu Kaur Riismaa tegeliku, „orgaanilise häälega”. Kuid vahel leiame temalt ka õnnepalulikku tonaalsust, eriti luuletuses „Mõni hetk enne raju Nissi kirikuaias” (lk 45). Ühtlasi on see luuletus põgus tagasipöördumine esikkogu stiili ja temaatika juurde. Kohati kaldub ta tahtmatult klišeedesse (näiteks „teades, et elu on võimalik, on kõigest hoolimata”, lk 9). Kui Riismaa toob sisse tsitaadi Elton Johni „Lõvikuninga” laulust või võtab luuletuse motoks Janar Ala lihtsakoelised read „Ei ole r2igelt lahe vihm see / mis su l2binisti m2rjaks teeb” (lk 37), mõjub see ehk pisut banaalselt. Kuid õnneks ei vähenda need pisilibastumised teose terviktugevust.
Kui luulekogu esimene tsükkel „Külm” käsitleb peamiselt igavikulisi teemasid, siis teise tsükli „Soe” läbivaks teemaks on koduloomine, esile tuleb ürgmehelik loov natuur: „Me teeme suure ilma sisse / oma väikese” (lk 58). Siin ehitab Riismaa sajandipikkuse mentaalse silla Tammsaareni: „me ei tulnud oma Vargamäele vankri / vaid Hondaga, / ja et armastus oli juba olemas.” (Lk 68.)
Riismaale on tunnuslik inimelu tsüklilisuse ja kaduvuse vaatlemine, eriomane kosmiline, ajaväline, igavikulinegi vaatepunkt või rakurss — sageli koondab ta ühte luuletusse hüpped lapseeast raugapõlve, mängleva linnulennulise kõrvalpilguga. See mõjub sügavalt ja lummavalt, lisab ta tekstidele teoloogilise dimensiooni. Üks selle luulekogu mõjuvamaid ja kaunimaid luuletusi on ehk leebelt nukker tõdemus nooruse mööduvusest: „Sellises õhtus mõistad, / et kõik elu esimesed korrad / on nüüd möödas, / ja edasi on ainult argiste / päevade kombinatoorika.” (Lk 33.) Kultuurkapitali aastapreemia ja muu tunnustus pole õnneks Riismaad rikkunud ega suureliseks teinud, kuid ometi nendib ta juba praegu: „Ma igatsen toda poissi, / kes tudengilinnas esines / kolmele inimesele / külmades keldrites / ja tuvisitastel pööningutel. // Tal oli midagi öelda.” (Lk 43.)
Riismaalik elutunnetus manifesteerub eriti selgesti lihtsuse, siiruse ja ka olmelisuse apoloogias leheküljel 20: „Päriselt on ainult need hetked, kui sa oled kuivatanud / viimase kahvli, ja taipad: // „Paganas, ma ju armastan teda.”” Korduvalt kohtame ka lapsepõlvevabaduse idealiseerimist: „Iga aed vajab nurgataguseid, / mis unustatakse niita, / iga laps peab saama peitu minna. / Mõtlema, unistama, / oma elu mustritest aru saama.” (Lk 64.) Ja leheküljel 77: „lastele tuleb jutustada / et ühtegi propositsiooni pole võimalik mõista / kui nad unustavad puude otsas turnimise”. Võrreldes Riismaa esikkogu vaatepunktide paljususega on „Soekülmas” täheldatav mina-vaatepunkti domineerimine.
Kokkuvõtteks võib tõdeda, et Kaur Riismaa „Soekülm” on sisuliselt, aga ka kujunduslikult õnnestunud teos, mis avab tundlikus lugejas uusi vaatenurki nii kosmilisele kui argisele.
Rolf Liiv, Looming, aprill 2017
Loe edasi
Luule on jaotatud kahte ossa, „Külm“ ja „Soe“, aga sisukord puudub ning see häirib mind.
Et luuleraamatu pealkiri oleks kõigile mõistetav, et sõnamäng oleks klaar, tsiteerin alustuseks nimiluuletuse: „Kuula hästi, sorusaba, sinu ööd on otsas, / enam ei peatu me kõheõhedalt / lumises pimeduses täherataste all, / ei ehmu kätest ja südamest lahti, / vaid võtame vastu valguse vaheda vapruse. / Näe, me oleme jälle õppinud kõndima, / naerma, ja isegi tii-tii tihased pilavad / miilates meid piiravaid pisaraid. / Kuula hästi, soekülm on möödas, / sinu riik lõppeb siin, mine tagasi! / Pajuvasikas, käi kus tühi, / võtan särgi seljast, huusad jalast, / ajan su sita alastigi oma naise unedest / tagasi laande. Sest öö on hele, põgus on uni, / põgus on lõkkeveerel tantsijate elugi.“
Kaur Riismaa on viljakas kirjanik, esimene hinnatud luuleraamat „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“ ilmus 2011, järgmisel aastal „Rebase matmine“, 2013 „Majus ja majutatult. Naeru ja yksilduse raamat“, 2014 „Teekond päeva lõppu“ ja „Merimetsa“. 2015 koguni kaks romaani „Pimeda mehe aiad“ ja „Pühamägi“, lisaks näidendid ja hulk artikleid. Andekas, selge, aga näib ka töökas olevat!
Kui esimene luulekogu mõjub uskumatult jõulise sõnumina, siis hilisemad enam sama ei pakkunud. Küll aga naudin „Soekülma“, kuigi ei mõista päris hästi, miks 1986 sündinud autor nõnda melanhoolsena, „Ta lõhnas paljude minugi nukruste järgi“, kohati koguni resigneerununa end näitab. Teadagi, paljudel ennast hindavatel poeetidel on oma poos, stiil, väljendusvahendid ning isegi esitamis- ja esinemisatribuutika.
„Soekülm“ on lüüriline mõtteluulekogumik, kus pikad proosaluulesse kalduvad tekstid vahelduvad haikulaadsete kolmerealiste tekstidega. Autorile meeldib uidata. Riismaa inspiratsiooniallikas näib olevat inimene ja olustik, aga kindlasti ka ta ise oma kerge epateerimissooviga. Seejuures on ta hea jutustaja ning küllap kuulajagi. Riismaal tundub olevat kirjutamist sundivaks jõuks ka küllaltki kõrge enesehinnang ja soov, et tema sõnumit märgataks ja hinnataks juba tema enda pärast. On eemalt vaadates viks ja viisakas, kaabu peas ja puha! Igati disainitud! Näitab oma teadmisvarusid ega suuda loobuda ingliskeelsetest värssidest, ikkagi intellektuaal! Eks seda, eneseeksponeerimist siis, on teistelgi, aga mõnel juhul paistab see kuidagi eriliselt välja. Ega selles midagi taunitavat pole: „Pomisesin omi suuri ja tarku mõtteid, / mis õhtuks unustasin, aga mäletan, et arutlesin rangelt ja tsiteerisin palju.“ („Lötaka jopi ja kollase suusamütsiga“). Riismaa kohta saab öelda küll, et ta on eesti kirjanik, selle mõiste õiglases tähenduses.
„Soekülma“ üldistamisväärseid märksõnu pole kerge loetleda, natuke on kasutatud sügist, novembrit, mis on ka poeedi sünnikuu. Raamat algab nii: „ära loe silpe / niigi on lühike / viinakuupäev“. Siis veel „Oktoober“, „Minu nimepäevaõhtul“, „Valesti kuuldud tõed“. Vahepeal tsiteerin ühe lühiteksti: „Veini endale / koort kassile elame üle / sellegi sügise“, ja mõne sügavusmõõdet näitava värsirea: „Jumal armastab inimest, / nii väga meenutab inimene talle aega enne ränkrasket / loomist: tühisust ja tühjust.“ Autori melanhoolia on aidanud tekstidesse mõiste surm, nt. „Seebikarpniku nurjumine“, „Mõni hetk enne raju Nissi kirikuaias“, „Kleini pudelike“, ja mälestused, nt. „See ei olnud mina“, „Kell lööb üle linna“, ehk ka „Võililleseemnel on päikesepuri“. Soovitan „Soekülma“ lugeda, nii noorel kui ka vanemal, küllap igaüks leiab siit midagi. Tühjade kätega ei saa seda raamatut sulgeda, sest „Ilmaehitamine“, „Hommik on me laagripaik“ ja „Pikk jalutuskäik“ aitavad ehk mõtestada ealt veel noore autori vaateid, mis on kirjutatud vilunud käega. Pöörake tähelepanu ka Piia Ruberi kujundusele!
Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 98, nlib
Loe edasi
Tagasi teose juurde