Inglise keele õppimist alustas ta alles pärast ülikooli lõpetamist – hädavajadusest, elatise hankimise eesmärgil, sest ladina ja prantsuse keele õpetuse järele nõudlus Ungaris tollal puudus.

Ungari keeletarga tekst on lahe ja tunnetuslikult ärgitav lugemine, millele aitab loomulikult kaasa suurepärane tõlge eesti keelde. Paar näidet. Keeli tasub õppida sellepärast, et keel on ainus asi, mida tasub osata isegi halvasti. (Tõepoolest, kui kirurg lõikab kehvasti, siis parem ärgu üldse lõigaku, nagu sedastab teravmeelselt tõlgi teksti tõlkija eesti keelde.) Kõige kindlam ja valutum viis näiteks saksa keele „täiuslikuks” omandamiseks on sündida sakslasena. Hääldus on keeleõppimise raskemaid ülesandeid, keeleoskuse üks tähtsamaid proovikive. Kuigi sõnavara ja grammatikat korralikult tundmata pole see palju väärt, hinnatakse meie oskust esimesel pilgul ikkagi selle järgi. See mängib meie võimete hindamisel umbes seda rolli, mis välimus naiste elus. Nägusal naisel on välja ilmudes alati õigus.

Kató Lomb kirjutas oma raamatu töötavale täiskasvanud pühendunud iseseisvale keeleõppijaile. Tema sõnul on õpetaja ja õpilase sobivus samasugune õnne ja enesedistsipliini asi nagu abielu või mis tahes muu kahe täiskasvanu suhe. Autor tõdeb, et kui keelega tegelemine tähendab „mõttesporti, ristsõnade lahendamise moodi meelelahutust, oma võimete proovilepanekut ja tõestamist”, ei ole õppimine hambad ristis jahipidamine, vaid täiskasvanu mõistust rahuldav ajugümnastika. Mida rohkem nõudlikku vaimset tööd me teeme, seda hiljem vananeb meie aju. Kes uitab meelsasti sõnade ja mõtete metsas, jõuab kindlasti sihile.

Inglise keel kahe nädalaga?

Oma võõrkeeleõppimismeetodi olemust väljendab ta ühe sõnaga: lugeda – ja lugeda sellist teksti, mis huvitab. Lisades suhteliselt kiretult, et huvi on tugevam kui armastus. Alustamaks inglise keelega, võttis lihtsalt ette ühe Galsworthy romaani – ja nädala pärast aimas, millest jutt käib, kuu aja pärast sai sellest aru, kahe kuu pärast nautis teksti.

Sagedasti esitatud küsimusele „Inglise keel on kerge, on ju?” vastas Kató Lomb oma sõnul iga kord: „Jah, esimesed kümme aastat on kerged, alles siis hakkab raskeks minema”; ja küsimusele „Mis keel on maailmas kõige levinum?” tavatses ta vastata: „Vigane inglise keel.” Tema ennustus, et lapselaste põlvkond oskab lisaks emakeelele inglise ja vene keelt, ongi poolenisti täide läinud …

Selle asja kohta, et mõnele inimesele hakkavat keel justkui iseenesest külge, on autoril öelda, et kellelegi ei jää miski „niisama” külge, äärmisel juhul takjanupp kraavikaldalt, kui temast liiga lähedalt mööda minna. On kibe tõde, kinnitab ta, et keele õppimiseks kulutatud aeg läheb raisku, kui ei saavutata teatavat kontsentratsiooni päevas või nädalas – miinimum 10–12 tundi nädalas.

Praegusajal reklaamitakse mitut laadi imekeeleõppemeetodeid enneolematu, šokeeriva avastusena, näiteks inglise keel kahe nädalaga, prantsuse keel kahesaja tunniga. Ääremärkuse korras võib siinkohal lisada, et Birute Klaas-Langi järgi on eesti keele kui teise keele õppe üks sõlmküsimusi: miks suures mahus (umbes tuhat tundi) eesti keele õpet ei anna põhikoolilõpetajale valmisolekut jätkata edukalt eestikeelset aineõpet gümnaasiumis? Kas põhjus on ainekavas, õpetajas, õpetamises või hoopis õpilaste hoiakutes riigikeele õppe vajalikkuse osas? (ERR Novaator, 08.04)

Ühest äärmusest teise

Kató Lomb sedastab, et kui 19. sajandi koolides oli grammatikareeglite tundmine eesmärk omaette ning nende tuupimisel põhinev vaimuilm sobis hästi kokku Saksa internaatkoolide kasarmukeskkonna ja Inglise public school’ide tihtipeale sadismini ulatuva õhkkonnaga (küsides retooriliselt: kas on tõesti juhus, et sõnal distsipliin on kaks tähendust: õppeaine ja kord?), siis nüüd (NB! neli-viiskümmend aastat tagasi) oleme küll natuke teise äärmusse kaldunud: „Meie aja mugavaks muutunud lapsele meeldiks väga, kui võimalikult paljude meelte kaasamine vabastaks tema aju teadlikust keskendumisest.” Praegu hakkame rõhutama seda, „et keele seaduspärasuste teadlik tundmine ei ole ei väärtuslik ega huvitav. On kahju mobiliseerida aju neid omandama. Sellel printsiibil põhineb nn keelekümblusmeetod. Pole juhus, et see on tekkinud Ameerikas, mis on hull mugavuse järele.” Võõrkeelseid vorme õpetatakse ilma igasuguse teoreetiliste seoste avamiseta, lõputu kordamise vormis. Mõtlemine on patt, mis ainult takistab tulemuse saavutamist. Mugav aju avaldab leige vihmana tibutavale kordamisele palju vähem vastupanu kui teadliku keskendumise nõudele. Pilti on kergem jälgida kui tähti, liikuvale pildile reageerib laisk kujutlusvõime kiiremini kui liikumatule. Elamusteni jõuame minimaalse füüsilise ja veelgi väiksema vaimse vaevaga.

Autor rõhutab korduvalt: väikese jõupingutusega omandatud teadmine on kindlam kui valmiskujul saadu. Ilma kerge peamurdmiseta ei ole õppimist.

Kuidas tekitada diplomaatilisi skandaale

Diplomaatilise skandaali tekitamisega saavad sünkroontõlgid hakkama mängleva kergusega ja meeldivalt naeratades. Ühele Kató Lombi tõlgist kolleegile hakanud kord meeldima raamatust leitud kaunikõlaline venekeelne väljend skatertju vam doroga. Sõna-sõnalise tõlke põhjal eeldas ta, et see tähendab „soovin teile teed, mis puhas ja sile kui laudlina”: „Kahjuks katsetas ta seda esimest korda ühe kõrge Nõukogude külalise lahkumistseremoonial ja oleks ­äärepealt tekitanud diplomaatilise skandaali, sest see väljend tähendab hoopis: „Hakka juba astuma.”

Karl Kello, Õpetajate Leht 13.05.2016

Kató Lomb oli sotsialistliku Ungari Rahvavabariigi üks ustavaid teenreid ja staare, esimesi sünkroontõlke, kes võis tõlkida 16 keelest. Ta elas pika elu: sündis 1909. aastal Lõuna-Ungaris Pécsis ning suri 2003. aastal. Tema isikut müstifitseeriti juba ta eluajal: polüglott Lomb oskab hulgaliselt keeli, tõlgib, õpetab, publitseerib … Hoian käes tema 1983. aasta omakirjastusel ilmunud teost „… nyelvekről jut eszembe …“ ehk „… keelte puhul meenub mulle …“. Tollal oli paljudel väärikatel kultuuritegelastel avaldamiskeeld, mitmed ungari kirjanduse suurkujud olid maha vaikitud, aga Lomb elas hästi, sõitis ringi välismaal, kirjastas oma raamatuid. Ka nüüd eesti keeles ilmavalgust näinud keelte õppimist populariseerivas raamatus „Kuidas ma keeli õpin ehk Kuutteist keelt oskava tõlgi märkmed“ ilmneb autori sügavalt konformistlik maailmapilt: juudi soost kummunist Lomb mainib 1945. aastat kui „vabanemist“, pidades silmas muidugi vabanemist sakslaste alt ja ühtlasi nõukogude võimu tulekut. Lomb on õppinud vene keelt hea meelega (vene keel oli tollal ühiskonna silmis vihatud süsteemi sümbol) ning väidab järgmist: „Ükski teine maailmakeel pole rahulikul teel vallutanud nii suurt maa-ala“ (lk 141). See on olnud juba raamatu tõlkijale liig mis liig ning ta on lisanud märkuse: „Tänapäeval võib siiski öelda, et vallutamine pole enamasti olnud rahumeelne“.

Kató Lombi tuntuse ja tunnustatuse taga ei olnud sotsialismiajal aga üksnes tema kommunistlik meelsus – keeleoskuse müstifitseerimine on palju üldisem nähtus. Lubatagu siinkohal omast elust näiteid tuua. Mina ei pea end üldse keeletargaks (nii nimetab ennast Lomb) ega polüglotiks, siiski on tuttavad, pooltuttavad ja võõradki hakanud mu keelteoskuse tõttu siiralt imetlust avaldama. Ikka on küsitud, et mitut keelt ma täpselt oskan. Sellele on raske vastata, pealegi tabab mind sellise küsimuse puhul pigem häbi kui uhkus. Kui väga peale käiakse, siis loen oma oskused üles: kõrgtasemel valdan ungari, eesti, vene ja saksa keelt, veidi halvemini soome ja inglise keelt ning veelgi halvemini udmurdi, läti ja poola keelt, slovakkia ning permikomi keele oskus jääb ikkagi algtasemele. Selle keelte jada peale kuulen kiidusõnu „tubli!“, „polüglott“ ning ülestunnistust „minul küll keelte peale sellist annet ei ole“ jne. Eriti imetlusväärseks on mind peetud Udmurtias, kui saadi aru, et oskan udmurdi keeles arvsõnu kasutada ja neid isegi käänata. Arvsõnu on aga ju teadagi kindel hulk ja neid pähe õppida pole üldsegi raske.

Inimesed imetlevad alati neid, kes neist rohkem keeli oskavad või on mõne haruldase keele mitteemakeelena ära õppinud, eriti aga neid, kelle pagasis on mitu keelt või palju keeli. Keeleteadlased väidavad siiski, et see, kes oskab oma emakeelt, ehk inimene, kes ei põe afaasiat, võib täiesti piiramatu hulga keeli ära õppida. Miks siiski tavaliselt palju keeli ei osata? Vastus on ülilihtne: selleks pole vajadust või pole aru saadud, et mitme keelega on elus lihtsam hakkama saada. Teinekord puudub võõrkeelte omandamise strateegia ja taktika. Laps õpib oma esimese keele ära ellujäämisinstinktist, üht keelt juba valdav inimene aga ei tunne, et teiste keelte oskus oleks hädavajalik, ja nii jäävadki need õppimata.

Baltimaade põliselanikest noored on võib-olla sellest kuulnud, et vene keele oskus on töölesaamisel suur eelis, kuid ei teadvusta seda siiski piisavalt – võidavad eelarvamused, rahvuslik uhkus, mugavus ja laiskus. Nõnda kipub välja tulema, et hea haridusega Eesti venelased võivad tööturul eestlastest edukamaks osutuda, sest valdavad riigikeele ja inglise keele kõrval ka suurepäraselt vene keelt, mida noored eestlased kas ei oska üldse või valdavad vaid üsna kasinalt. Olukord Lätis on samasugune. Ja hakataksegi vene keelt müstifitseerima: vene keel olevat raske, tähestik teistsugune, lisandub ka politiseerimine (kunagiste okupantide keelt ei ole vaja õppida jne).

Sedasama võib täheldada Ida-Virumaal, ainult et vastupidises keelesuunas. Ma ei unusta kunagi hetke, kui üks venekeelne noormees lahkus Narva kutseõppekeskuse keeletunnist sõnadega: „Mul pole seda teie Eesti poliitikat vaja“. Huvitav, mismoodi mina, sünni­pärane ungarlane ja Ungari kodanik, Eesti poliitikaga seotud olen … Narvas olen kogenud seda, et eesti keelt õpivad hea meelega narvakad, kes juba eesti keelt üsna hästi oskavad, ja need, kellel on soliidne ühiskondlik positsioon. Olukord tundub üsnagi absurdne: need, kes eesti keelt ei oska või oskavad halvasti ning kellele oleks riigikeele omandamine hädavajalik, eesti keelt ei õpi, õpivad aga need, kes ei peakski seda justkui enam õppima. Mõlemat rühma iseloomustab aga üks ja sama aspekt – ja see on eesti keele müstifitseerimine. Meemist, et eesti keel on üliraske, ei tahaks siin rääkida, kuigi lõpuks ometi peaks ka need uskumused ümber lükkama. Eesti keel ei ole ühestki maailma keelest raskem, vaid sama raske nagu iga teinegi keel. Kolme välte ja sellesarnaste asjade ületähtsustamine kuulub jällegi müstifikatsiooni valda. Lausa lugulauluna levib uskumus, et eesti keelt on Ida-Virumaal sellepärast võimatu ära õppida, et puudub keelekeskkond.

See mõttekäik võib isegi tõepärane tunduda, sest kui vaadata Narva või Kohtla-Järve rahvuslikku koosseisu või Ida-Virumaa tänavatel ringi kõndida, veendub igaüks, et eesti keeles ei ole seal võimalik suhelda. Ja siin tulen ma Lombi raamatu juurde tagasi. Nimelt on selle kuulsa sünkroontõlgi raamat hea vastuargument neile, kes usuvad, tahavad uskuda või lihtsalt kuulutavad, et keelekeskkond on keeleõppes esmatähtis. Lomb soovitab keeli nõnda õppida, et võtad sõnaraamatu, õpiku või ilukirjandusteose, loed iseendale ette, kirjutad sõnad välja, koostad sõnaperede ja fraaside loetelu, lased oma vigu parandada, kuulad raadiot, käid kinos, koostad tekste, vestled kas või iseendaga – ei, mingit keelekeskkonda ei ole ilmtingimata keeleõppimiseks vaja.

Mulle meenub Tartu ülikooli rootsi keele professor Stig Örjan Ohlsson, kes aastaid ülikoolis töötades ja Tartu kesklinnas elades eesti keelt ei osanud ega kasutanud. Ju ei läinud eesti keelt vanal heal Stigol vaja. Mina suhtlesin sõber Stigoga saksa keeles, mida ta valdas suure­päraselt. Ta oli väga huvitav ning haritud inimene, külalislahke, hea suhtleja, oskas palju keeli, kuid eesti keelekeskkond ei pannud teda eesti keelt kasutama. Germaani keelte asjatundjana ei näinud ta vist põhjust täiesti teist laadi keelde süvenemise nimel pingutada.

Ma ei vaidle vastu: keelekeskkond võib keeleõppimisel olla oluline soodustav tegur. Nagu kirjutab Lombki: „Ideaalne lahendus on muidugi intensiivne suhtlemine“ (lk 104). See aga, kes viitab oma keeleoskuse puudulikkuse põhjusena keelekeskkonna puudumisele, otsib ainult oma laiskusele vabandust – e-õpikud, interaktiivsed õppevahendid, sõnaraamatud, ajalehed, saated jms on igaühel käepärast. Pealegi võib õppida keelt ka traditsiooniliselt, isegi üksinda. Hea teejuht on selleks Kató Lombi pehmete kaantega ladus raamat.

Szilárd Tibor Tóth, Sirp: Keele infoleht 3.06.2016

Vist ikka ollakse filoloog, vaatamata vanale ütlemisele, et naisfiloloogid pole filoloogid, meesfiloloogid pole mehed. Kunagi dinosauruste aegu ju vastavasse teaduskonda astuti, mis aegade käigus ennast filosoofiateaduskonnaks ümber nimetas. Nii et öelge mulle «vaese mehe Sokrates».

Ainult keeleõppe viirusega kodanik võib sinase teose ühe jutiga läbi lugeda. Enamik vist hakkaks haigutama, noh, tädi, oskad 16 keelt, oskad, kirjeldad, kuis neid õppisid, ole edasi. Meil hea meel, et kool läbi, keegi ei tule ebareeglipäraste tegusõnadega piinama. Ehkki oli väga lõbus inglise keeli tõlkida sõna «paneb».

Keeleõppimine on siin seikluseks kirjutatud. Mida see kahtlemata ongi. Ilmselt tuli vaimustushoog peale ka sellest, et proua Lombi soovitusi on ise kunagi järgitud. Loetud pooltundmatut keelt, sõnaraamat kõrval, tundes, kuis aina ladusamalt läheb, aga päris selgeks ei saa niikuinii kunagi. Püüda ometi tuleb. Iialgi ep juhtu ju, et kõik hea kraam maakeelde tõlgitaks. Kuigi sel teemal on omal aal ikka väga kõva tööd tehtud. Meenutades Aksel Tamme raamatut «Ütle, tsensor, milleks sulle käärid?» oli ju läinud napilt, et eesti keel lastuks välja kärvata jutuga: maailmakirjandust lugege edaspidi suures ja võimsas. Hirm mõeldagi.

Kohe hoiatuseks, et raamat on kirjutatud 1970, mis seletab ehk mitut kummardust vene keele suunas. On see Venemaa, mis ta on, täpsemalt, Vene riik, mis ta on, aga keel pole milleski süüdi. Selles on tehtud igavesti head kirjandust ja teadust, selle kõla on imelik, tähestik võimatu, ometi ei pea keegi, kes oskab, seda kahetsema. Tõenäoliselt oli proua siiras, mitte ei püüdnud «sotsialismileeri kõige rahulolevama baraki» vanemate ja järelvaatajate heakskiitu ära teenida.

Selleks oli ta liiga natsionalist niikuinii. Kogu aeg toob ette ungari keele rikkusi ja vihjab, et pole itaalia keel midagi kõige kaunima kõlaga. Muidugi pole. Eesti keel on.

Õpetuste kõrval, mis pea kõik kuuluvad jaotusse kuidasmaküllisesellepealepoletulnud, teeb proua teravmeelseid tähelepanekuid keeltest. Ah, kõikse toredam soovitus, peaaegu oleks unustanud, on – keele õppimine peab olema võimalikult lihtne ja lõbus. Mitte totakas grammatika tagaajamine, ammugi jõledus, mis ei luba sul kirjutada sõna õigesti sellepärast, et sõna kirjutatakse nii, vaid pead põhjendama tont teab mis vahelduste ja väldetega.

Ma sain kunagi oma esimese kahe selle eest. Ei mahtunud pähe, miks. «Lõpeb» ei kirjutata ühe põhhiga mitte seepärast, et see on teises vältes, vaid sellepärast, et «lõppeb» tähendab looma koolemist, mis siis, et tuhmim seltskond niimoodi kirjutab. Kahele ja eesti keele tundide jälestamisele vaatamata on mõnest ikka purist kasvanud.

Kuidasmaisesellepealeeitulnut tähelepanek on arutlus, miks inglise keeles kõndiv loom on ühe, söödavaks tehtuna teise sõnaga. Swine-pork, ox-beef. Selline filoloogiline arutlus on juba «Ivanhoe» esimestel lehekülgedel. Lihtne – 1066, Hastings, normanni vallutus. Sakside osaks jäi sigade-härgade kasvatamine, sestap need germaani sõnad, õgisid prantsusekeelsed normannid, nii on road romaani sõnad. Vahva.

Muid anekdoote ka, millisteta hea õpik läbi ei saagi. Kuis üks vene keelest vaimustunud ungarlane õppis ära väljendi: olgu tee nagu laudlina; arvas, et see tähendab head ja kasutas N. Liidu suursaadiku lahkumispeol.

Tühja ta arvas. Ju vedas teiste ungarlastega kihla bolševikunäru pikalt saata, vabandas end teadmatusega välja. Sa ei tunne madjareid...

Olgu loetud, filoloogid. Vähem pühendunu hirmutab ära, mis ongi õige.

Jüri Pino, Postimees 20.07.2016