Raamatu tagakaanel on luuletus, mis juhatab teose sisse: Kui kohtusid Sõna ja Suhe, / sündis selline Lugu. // Ehk aitab veeta Aega / Sinul, kes Luulet ei loe. Üllataval kombel annab see tekst samaaegselt vastandlikke signaale. Mulle kui entusiastlikule luulesõbrale mõjus see sõnum esiotsa veidi välistavalt: kui see „luule“ pole mõeldud luulelugeja jaoks, on järelikult tegu millegi muuga, mis luulet vaid meenutab? Siis jällegi tuli kohe taipamine, et kuna see sõnum on antud edasi poeetilisel viisil, peab siin ikkagi peituma mõni muu trikk – ja ilmselt nii ongi. Üsna pea tuleb tõdeda, et siin teoses mängib Kareva Ideedega.

Ideede personifitseerimine ja tegelastena kujutamine on ehk eelkõige tuttav barokiaegsest teatrist, mille üheks kuulsamaks esindajaks on hispaania näitekirjanik Pedro Calderón de la Barca ja tema kirjutatud autosakramentaal „Suur maailmateater“. Oma allegoorilise stiiliga jätkab Kareva „Perekonnaalbumis“ seega sama liini mis „Elutantsuski“ (koos Jürgen Roostega, 2013). Olid ju keskaegsele või varauusaegsele kultuuriloole viitavad motiivid, suurema üldistuse taotlus ja vähem isiklik stiil olemas ka juba seal. Kareva perekonnapiltidel võib õrn seos barokiga olla ka sel moel, et just siis, XVII sajandil, oli maalikunstis olulisel kohal portree. Lisaks kuningale võis maalidelt leida ka pereliikmed ja õukondlasi (nt Diego Velázqueze „Õuedaamid“), rääkimata teenijatest ja narridest. Mõni luuletus justkui viitakski niisugustele vastandlikele kategooriatele ja seisustele: Õiglus ja Halastus panid / lapsele nimeks Au. // Naabriperes ent teda / hüütakse Narruseks (lk 23).

Siiski ei mõju see luulekogu barokilikult õukondlikuna ega jää tänapäevast kaugele. Ühtlasi poeb see raamat emotsionaalselt lähemale kui näiteks „Elutants“. Minu arvates on oluline, et pealkirjaks on just „Perekonnaalbum“, mitte näiteks „-galerii“. Need väikesed neljarealised lookesed või pildikesed kirjeldavad perekonnaliikmete omavahelisi suhteid ja räägivad lühidalt ära „mis neist sai“. „Perekonnaalbum“ on seega väga hästi valitud pealkiri, kuna tabab situatsiooni. Millest me räägime, kui me lehitseme oma vanu perekonnaalbumeid või vaatame klassipilte? Ikka sellest, kes kellega käib ning kes on kelle onu- või täditütre poeg või tütar ja millised suhted neil omavahel on.

Kohatist külma aforistlikkust ja moralismi tasakaalustab niisiis hea annus perekonnaklatði. Sümpaatne on ka see, et nii mõnedki lood mõjuvad pigem iroonilise nendinguna „oli nii“, mitte alati moraalitsevana. Samamoodi tasakaalustavad on ka pildid, mis asetsevad luuletuste kõrvallehel. Need nõelaga paberisse torgitud inimkujutised, mida kaunistavad ja seovad punased niidid, on sama vaimukad nagu luuletused, ning oma üldistusastmes ja eemalolekus kuidagi müstilised. Kuna pilt ja sõna ei kopeeri teineteist, jätkub avastamisrõõmu kauaks. Tulemus on ühtlasi nii elegantne kui ka meelelahutuslik. Jällegi lähevad mõtted XVII sajandile – seekord embleemikunstile.

„Barokk“ (portugali keeles barocco) tähendab teatavasti ebakorrapärast pärli. Just nii võikski nimetada neid luuletusi nende vormi poolest: väikesed säravad perekonnapärlid, mis on küll ümmargused, aga siiski mitte täiesti ühesugused. Kõigis luuletustes esitatakse esimeses kaksikvärsis tegelased, et järgmises kaksikvärsis iga kord veidi erineva mõttearendusega see „lugu“ kokku siduda. Luuletuste ridade ja silpide arv ei ole sama, kuid üldjuhul on igas reas siiski kolm rõhulist silpi ja viimases reas vastavalt kaks või kolm. See rõhuline veidi daktüliga mängiv skeem muudab lugemise mõnusaks, sest rütm on küll olemas, aga muutub luuletusest luuletusse siiski veidi. Sisult on need kui väikesed tarkuseterad, mida suguvõsas põlvkonniti edasi pärandatakse.

Kokkuvõttes on tore, et kõik need perekonnapärlid on ühtviisi säravad. Oma parimatel hetkedel teeb Kareva silmad ette ka meie tuntumatele teravmeelitsejatele. Võtkem või see: Kordamine on kõigest / Tarkuse kasuema. // Mõistmine, pärisema, / sünnist saati on pime (lk 21).

Sirel Heinloo, Sirp 8.01.2016

Tekstide dünaamilisust ja kõrget visuaalsuse astet arvestades võiks „Perekonnaalbumit” vabalt käsitada ka kui moderntantsuetenduse libretot. Raamatu tagakaanel vihjatakse aga hoopis Sõna ja Suhte kohtumisest sündinud Loole. Niisiis: Lugu. Üks suur lugu, mille sees palju teisi. Suur mõistujutt. Müüdilugu. Sest müüdi loomine selles raamatus toimubki, kui võtta müüti selle sõna algses tähenduses: jutulugu, samuti üleslugemine, arveteõiendamine, õigustamine, millele hiljem lisandusid suhe, proportsioon, seletamine, tõestamine, mõistus, aruanne, esitlemine, (tõsi)lugu, lausung, sõna, väljend, õpetus.[1]
Kirjandusteadlane ja müüdiuurija Jaan Puhvel on väitnud, et müüt on oma tekkekeskkonna surmtõsine koostisosa ja et müüdiline sündmustik on tänapäeval saanud ajalikuks toiminguks.
Kareva raamat on ühtaegu ajalik ja ajatu. Siin esitatud lood on justkui ühe perekonna, laiemalt võttes ühe suure suguseltsi projektsioon. Kõik on kõigiga seotud otse või kaude. Ühel hetkel muutub aga perekonnaelu projektsioon ühiskonnaelu projektsiooniks.
Tegelaskond on suur. Püüdsin välja selgitada peategelast/peategelasi, kuid tuleb tunnistada, et lihtne see polnud. Sest tegelaste ühendamised ja vastandamised loovad üha uusi kombinatsioone. „Perekonnaalbumi” tegelastest ja nende suhetest koorub aga välja üks oluline seik: moraali- ja eetikakategooriate meenutamine, läbivalgustamine ning läbimängimine. Samal ajal ka müüdilise maailmakorra meeldetuletamine. Ühtpidi minnakse teoses justkui ajas väga kaugele tagasi, tehakse „nähtavaks” tekkelood: kes kellest sünnib jne, teisalt mõjuvad Kareva personifitseeringud ülimalt tänapäevastena. Kui nad nii poeetilised poleks, võiks öelda, et nad on raamatu kaante vahele jõudnud mingist salapärasest ajamasinast.
„Perekonnaalbum” pole pelgalt pildiloome ega vaatleja (loe: kõikenägeva autori) sedastuste esitlemine. Kareva poleks Kareva, kui ta ei pakuks enamat. Tema lugude/piltide minimalistlik vorm kätkeb sügavmõttelisi filosoofilisi arutlusi, fookusse tõuseb elu ise ning personifitseeritud eetika- ja moraalikategooriad. Paeluvaks teeb need tekstid nende sisemine muusika, rütm, riim ja harmoonia, tajutav on ka kirjutamise rõõm. Kalambuuride rohkuse kõrval on tähelepandav eesriimi kasutamine, kõlalistel nüanssidel on täita eriline roll suure koondkõla saavutamisel.
Nii Saxo Grammaticuse kui ka Islandi saagade allikad koosnevad keerulistest sugulussegadikest. Niisamuti india „Mahābhārata”. Tähelepanuväärsed on nii kõmulised abielud, kihlused kui ka nendega seotud skandaalid. Ka Kareva raamatus harutatakse lahti keerulisi sugulussidemeid ja tegelaste omavahelisi positsioneeringuid ning antakse teada poegadest, tütardest, kasulastest ja pärijatest. Siingi on kõmulisis abielusid, kihlusi, nendega seotud skandaale jpm. Seda, kas ollakse üksi või paaris, kes kellega suhtleb jne. On negatiivseid ja positiivseid tegelasi. On väga nutikaid leide: õdedele, kelle nimed on Nutt ja Hala, laenab vahetevahel leiba naaber Naer. Õeksed on ka Õndsus ja Sündsus, kuid omavahel nad ei räägi. Neil on halvatud täditütar Tänutunne. Hea tunne oli teada saada, et Armastuse ema on Ohvrimeel. Või et kordamine polegi Tarkuse ema, vaid selleks on sünnist saati pime Mõistmine. Lugeja kujutlusele antakse tiivad.
„Perekonnaalbumi” napis sõnastuses tekstid osutuvad intriigiderohkeks. Intriig käivitub elulistest situatsioonidest. Juhtumustest. Elu lavastab, autor vaatleb. Suhete kombinatsioonid teisenevad pidevalt. Sarnased tõukuvad, vastandid tõmbuvad, vastandamise kaudu osundatakse ka näivusele ning antakse teada, kuidas asjad päriselt on. Vastandite vahel valitseb seejuures kummaline ühtsus ja tasakaal. Tekstid paistavad olevat järjestatud gradatsiooniliselt. Sõlmitus saabub 23. loos, kus Uhkuse maja põleb maha ning Julgus ja Juhus päästavad vastsündinu tulest. Päästetud lapsuke saab nimeks Ime. Seejärel antakse teada, et Võrdsus ja Vendlus istuvad kaelakuti kõrtsis, ent Vabadus on suundunud Ranguse radadele. Raamatu kulminatsioon jõuab kätte aga selle koha peal, kus Kunst tahab näha Vabadust tantsimas. See on väga võimas koht, kuigi lugeja mõte läheb paratamatult sellele, kui palju Kunst Vabaduse tantsimist — suures plaanis — üldse näinud on.
Tõde on tegelaseks tervelt kahes pildis (lk 69 ja 71). Armastus on jäetud lõppu. Ja päris lõpus on Mälu.
Piia Ruber on loonud pildid, mis jutustavad Doris Kareva tekste edasi, laiendavad lugeja kujutlusvõimet ning annavad uusi vihjeid, jäädes samas väga diskreetseteks. Punktiirjoonega tehtud silmitud pildid mõjuvad nagu kujutluslik „tõlge” ühest kunstiliigist teise, tabades just nimelt oma hapruses ja visandlikkuses neid momente, mis moodustavad teose tuuma. Tundub väga sümboolne, et teose kaanele on paigutatud Tarkuse pime ema — Mõistmine koos juhtkoeraga. See on võib-olla selle raamatu kõige alateadvuslikum pilt.
Luuletaja alateadvusega on usutavasti nagu maa-aluse sepikojaga, kus kogu aeg on tuli ääsil, metall hõõgvel ja käsi liigutab vasarat. Sest see, mis toimub, on lakkamatu maailmale kujuandmise protsess.
Üks asi on selle raamatu läbilugemise järel päris kindel: see, mis oli adutav Doris Kareva 1992. aastal avaldatud ja 2014. aastal kordustrükina ilmunud kogu „Maailma asemel” luuletustes, on jõudnud „Perekonnaalbumis” uuele „tasandile”. Võib öelda, et Eesti luules on märgi maha pannud nais-filosoof.
Kunstil on läinud hästi: ta on näinud Vabadust tantsimas.
[1]  E. Kasak, Müüdist. „Akadeemia” 1999, nr 1, lk 32—47.


Livia Viitol, Looming nr 6, 2016