Poolakad, joodikud jms (ja muud segast)
Kõigepealt võeti tükk aega juurelda, et miks Kazimir ja Vladimir loeti range rõhuga esimesel silbil. Vist poola moodi oleks see. Ei saadudki sotti ja segaseks jäi.
Segast pannakse siin hoogsalt. Kuigi justnagu lihtsustamiseks esitatakse algul tegelaste nimekiri ja lühitutvustus. Nagu mingi valimisplatvorm või nii. Või näidend. -46 prillidega Koola sõdade veteran Vladimir, lennuki leiutaja Kazimir, joomarid Dimitri ja Pedersen... ja teised. No selge, et sihukesest seltskonnast selget sotti kätte ei saa. Mõni tegelane on lihtsalt luuletaja, mõni endine prost ja mõni nii ilus, et mehed pikali kukuvad. Las siis kukuvad, meesterahva enesestmõistetav käitumine.
Lugemisega läheb asi ainult hämaramaks. Toimetavad justkui udused kohalikud Valdeku poe ümber oma tegemisi, aga õige asi see ei ole. Kõik langevad kogu aeg mingitesse targutustesse. Kazimir on enamvähem mõistliku mehe moodi, sest viitsib tõepoolest lennuki leiutada. Vaadates tuimalt mööda, et seda on juba tehtud. Mis siis, see-eest on see Kazimiri enda lennuk. Kes pole mis, vaid kes ja oskab iseseisvalt lennata. Ehkki vajab väikesi järeleaitamistunde ja muidu väljaõpet. Ega selili lendamine lennukilegi lihtne ole.
Nagu leiutajatega juhtub, armuvad neisse tõlkijanned. Keegi Maarja Jakovlevna saab puuga pähe, muudkui unistab umbes pool raamatut, kui kihvt on ikka üks lennukileiutaja, mis siis küll saaks, kui ta Maarjale külla tuleks. Kui tuleb, on muidugi pettumus.
Umbes teise poole raamatut võtab enda alla joodikute orgunnitud valimiskoosolek lihtsa sõnumiga: VALI MEID JA PROBLEEMID KAOVAD. Mis oodatud naljaviskamise asemel upub jälle mingitesse targutustesse, kus üksteist lüüakse Descartes'i ja Wittgensteiniga. No tore on, et jotadest ja rahvaharidusest nii hästi mõeldakse, aga ikka segasemaks läheb.
Segase panemisel on ju pikk traditsioon taga. Nii et tuleb autorit kahtlustada kahes võimalikus kirjanduslikus süüteos. Esiteks on võimalik, et tegu puhtalt insaid džõukide ehk sisenaljadega, millest vaid valitud sõpruskond aru saab.
Teine võimalus, et kuna autor on filmikriitik kah veel, siis tuleb lugu, nii palju kui seda on, endale pildiks mõelda. Ümberkukkuvad mehed on juba kujund missugune, eks.
Aga, mis parata, muud oletada ei oska. Justnagu lõbus ka vahepeal, arujuppi kipub ära keerama. Rahustuseks tuleb pikalt uurida "Elu allikaid" või "Maksim ja Fjodorit".
Jüri Pino, kultuur.err.ee 27.10.2015
Loe edasi
Uljas ekskursioon koos giidiga
„Veelkord Kazimirist, Vladimirist ja teistest” on Donald Tombergi teine raamat, nagu pealkirigi ütleb, järg raamatule „Kazimir, Vladimir ja teised” (Kirjastuskeskus, 2010).
Enne lugema asumist tegin teadliku valiku lugeda esimest osa pärast teist. Mulle kergenduseks oli niisuguse variandi peale mõeldud: viiulimängija, kes kogu jutustust sonaadina ette kandis (seda justkui raamides), esitas juba üpris alguses väikese passaaži, selgitades, et kui kuulajad tegelaste taustast veelgi rohkem tahavad teada saada, siis lugegu üht ennekuulmatut teost, mis on ühtlasi nii ilus armastuse kui ka põnev seiklusejutt (II, lk 16)[1].
Nüüd tagantjärele targana, st esimest osa lugenuna ja arvustusi vaadanuna, võin öelda, et teose armastusloona tõlgendamine pole olnud just eriti esil. See on arusaadav, sest esimene osa näis tõesti teosena, mis haarab lugeja oma tervikuga – maailmaga, kus inimesed lihtsalt sündisid ja surid, kannatasid ja rõõmustasid. Olid uljad ja olid tagasihoidlikud. Nõnda möödus aeg, ja palju sellest jääb rääkimata. (I, lk 49). Lisaks näib, et autor polegi väga selgelt esitanud üht motiivi või tegevusliini teistest olulisemana. Välja arvatud ehk pealkiri, mis toob nimeliselt esile just Kazimiri ja Vladimiri, kelle vahel leiab aset üha uuesti ja uuesti ülimalt tähelepanuväärseid kohtumisi. Niimoodi kirjeldab neid kohtumisi jutustaja ja eks tal ole õigus. Need kohtumised on tähelepanuväärsed: tegelased ilmuvad õhtuti parki, et kokku saada, kuid omavahel justkui ei suhtlegi. Sealjuures kohtuvad nad teose jooksul pidevalt ja see näib neile olevat vägagi oluline.
Kui esimese osa puhul tundus, et kõik tegelased on ühtviisi tähtsad, siis teises osas jälgib jutustaja mõnda tegevusliini juba suurema hoolega. Eelkõige pean siin silmas armastusloo kulgemist. Rohkem tähelepanu saab tegelane nimega Maarja Jakovlevna, kelle südames see armastus peamiselt tuksubki. Tema väljavalituks on Kazimir, kes lendab omatehtud lennukiga äärelinna kohal ning paistab äraütlemata põnev ja uljas. Kuid tõlkija ametit pidav ja kirjandust armastav Maarja Jakolevna on armunud klišeelikult. Osalt seetõttu kujunes mul teist romaani lugema asudes esimeseks hüpoteesiks, et kui tegelased paistavadki teoses üheplaanilised, siis eelkõige eraldi vaadates. Neid kõiki koos võttes saab ehk täiesti arvestatava omadustekomplekti, mis kannab mingit maailmapilti või –tunnetust. Tegelaste šabloonlikkust rõhutab veel kaanekujundus, mistõttu mu sedastus viitab pigem multifilmilikult tinglikule lamedusele ega ole paikapanevalt hinnanguline. Näiteks loob multifilmilikku veidrust jutustaja kaasaelamine mulla all nohiseva kastanimuna teadvusele või entusiastlik kirjeldus hiirte tegemistest Maarja Jakovlevna põranda või lae all. Tunnetuslikult ebareaalset lisab isemoodi gravitatsioon: kui Maarja Jakovlevna näeb hiiri, ronib ta kahel jalal kiikuva tooli seljatoele ja teeb seal pääsukest – graatsiliselt, vähimagi pingutuseta. Mõnikord võib ka juhtuda, et „toimub see, mis ikka”: Neliteist vanamutti kukkusid neljandalt korruselt alla, aga kõik jäid terveks (II, lk 137). Kusjuures lause jätkub samalaadse ootamatu juhuslikkusega, kuid seekord on selle sisu tähenduslikum: filosoof, kes oli kaotanud usu elu olulisusesse, mõistis, et ta mõjub iseendale kui lapsikuse kehastus. Tundub, et just niisuguse lapsiku filosoofi ümberveenmiseks ongi see raamat kirjutatud. See viib järgmise teema ehk raamatu ülesehituse ja idee juurde.
Tegemist on absurdimaigulise teosega, mille esimene pool kujutab üht vahvat fiktsionaalset maailma ning teine pool püüab sedasama maailma filosoofiliselt või humanitaarteaduslikult lahti seletada. Hakatuseks tegutseb teoses hulk naivistlikke tegelasi, kes on küll stereotüüpsed, ent sellegipoolest sedavõrd võluvad, et see üldiselt ei häiri. Võiks isegi öelda, et nad said mulle päris armsaks. Peale Kazimiri, Vladimiri ja Maarja Jakovlevna tegutsevad teoses ka luuletaja ja temaga koos elav endine prostituut Anna; nimeta noormees, kes on armunud tudengineidu; noormees, kes alustab iga päev oma elu uuesti; kastanimuna, kelle Vladimir mulla alla vajutas; ning joodikud Dimitri ja Pedersen.
Siis aga kaugel Brasiilias, kirjanduslikul kolmapäeval, tõusis püsti üks koduperenaine (II, lk 40), tsiteeris Karl Ristikivi ja hakkas filosofeerima. Ja ta tegi seda umbes seitse lehekülge järjest – akadeemilises kõnepruugis. See mõjus ehmatavana, ent säilis lootus, et ehk on sellel teoses oma koht. Umbes 20 lehekülje pärast algas aga uus filosoofialaine, mille korraldasid joodikud oma valimistega ja mis ei lõppenudki enne, kui teose lõpuni jäid veel ainult viimased paarkümmend lehekülge! Niisugune teose äkiline teisenemine tekitas tõsiseid kohanemisraskusi.
Raske on mõista, mis põhjusel see väitluselaadne arutlus raamatus on ja kes on see, kes neid mõtteid avaldab. Kas seda tuleks lugeda fiktsioonimaailma osana või aktsepteerida neid kui autori mõtteavaldusi? Ajakirjades-ajalehtedes avaldatud esseedel või arvamusartiklitel on üldjuhul autor teada, kavatsuski aimatav. Siin aga edastas teksti mõni juhuslik tarmukam tegelane, kes lihtsalt tuli ja võttis jutustuse üle! Samal ajal, kui mina tahtsin teada, kuidas kastanimuna nohiseb ja end mullas ülespoole sirutab ning mis saab edasi Maarja Jakovlevna armastusest. Paar lehekülge enne oli ju olnud võrratu lause: Maarja Jakovlevna, unustatud, tabamatu ja ikka veel mitte leitud, läks jooksma. (II, lk 67). Aga ei. Esiteks kõneles koduperenaine (ilmselt oli see iroonia filosoofiliste ideede kodukootud vormi üle) ning teisena joodikute valimistel sõna võtnud noormees Nikolai Sai. Niisiis, mida nende „väitlustega” peale hakata? Kuna need moodustasid raamatust poole, ei saa neid eirata.
Proovin raamatu ideestikku lähemalt vaadata. Üks osa kriitilisest vestlusest sisaldas veidi konkreetsemat poliitilist pila, näiteks maaelu edendamise kohta. Teine osa aga laiahaardelisemat kriitikat materiaalse ilmavaate ja progressi pihta. Kuid lisaks kriitikale oli olemas ka positiivne programm. Lühidalt võiks välja tuua niisugused punktid: 1. Olla tähendab olla vastastikuses suhtes. Olemine jätab alati jälje, isegi siis, kui seda pole näha. Suhe on alati. 2. Austus kõige elava vastu, elusa hoidmine (loodus pole bioloogiline masin). Mõtlen, järelikult Jumal on. 3. On sisemine ja väline vabadus. Turumajandus ja progress muudavad sisemise vabaduse väliseks. Kuid sisemise vabaduse hulka kuulub püsimine (või kestmine või jätkuvus), mis hoolitseb vabaduse enda püsimise eest. 4. Ja viimaks küsimus: kas on mõtet tunda sügavaid tundeid, kui kõik nagunii lõpeb ja on seega illusioon? Kas kontakt ja mõistmine inimeste (ja teiste elusolendite) vahel on võimalik?
Püüan neid punkte teose kontekstis avada. Vastastikuse suhte olemasolust ja nähtamatu jälje jätmisest (1. punkt) on kantud enamik teose motiive, eelkõige aga Kazimiri ja Vladimiri kohtumised. Need on tõepoolest üks teose alustalasid: on püsiv suhtlus, mis toimub, kuigi midagi (st suhtlust) justkui ei toimu. Sarnast seaduspära järgivad Maarja Jakovlevna ja Kazimiri riivamisi kokkupuuted. Kuna sel viisil kulgeb armastus tavapärasest aeglasemalt, kirjeldab jutustaja õhinaga ka kohtumisi, kus tegelased teineteist veel päriselt ei näegi (I, lk 68), mistõttu esimeses raamatus ei ole nendevaheline lugu eriti esil, rääkimata selle kulminatsioonist: Maarja Jakovlevna kutsub Kazimiri endale külla teed jooma. Ainult esimest osa vaadates ei paistakski niisugused viivitamistehnika seaduspärad veel välja, kuid samalaadne venitamine jätkub veel teiseski raamatus: Maarja Jakovlevna unistab Kazimiriga romantilisest kooselust ja ootab kahtlustes piineldes lakkamatult Kazimiri küllatulekut, mida aga ei paista ega paista. Sealjuures jätkub viivitamine hoolimata vahepealsetest väikestest kulminatsioonidest ja uutest kogemustest isegi siis, kui teos on läbi – nii et seda armastuslugu saaks vabalt edasi kirjutada ja teha juurde veel kolmanda ja neljandagi osa.
Tähelepanelikkus ja austus kõige elava vastu peegeldub näiteks kaasaelamises kastanimunale, hiirtele. Kuna tähtsaks saab mõte „Me oleme elus”, tuleb meelde muidugi Jan Kausi romaan „Ma olen elus” (Tuum, 2014), kus samuti vastandatakse inimest ja masinat. On aimata ka dialoogi Michel Houellebecqi teostega, kus kibestunud tegelastest puudust ei tule ning seega leidub neid, keda Kazimiri ja Vladimiri abil „ümber veenda”.
Sisemise ja välimise vabaduse küsimusega tegeleb Kazimir lennates ja lennukit ehitades. Kazimiri lennuki leiutamine ja soov viia inimesi punktist A punkti B ei erine ju iseenesest palju progressiivsest mõtteviisist. Samuti see, et teises raamatus suutis Kazimir lennuki iseseisvalt sõitma õpetada, nii nagu seda tehniline progress on tänapäevalgi võimaldanud. Siiski on siin väike erinevus. Tuletagem meelde: esimeses osas oli see Kazimir ise, kes lennates lennukit endaga õhus kaasas vedas. Niisiis polnud ta päris tavapärane leiutaja. Samuti ei hoolinud ta sellest, et lennuk on juba leiutatud. Nii et temas on sisemist lennukust, aga ka püsivust. Ta on tegelane, kes hea meelega arendab tehnikat, kuid kasutab sealjuures oma sisemist vabadust, et teha seda veidi omamoodi. Niisiis ei tähenda selle teose progressikriitika, et Kazimir kuulutaks uut primitiivsust.
Lõpuks – kas tasub tunda? Tombergi loo tegelased paistavad teadvat, mis teeb neile rõõmu. See on tunne, millesse nad kindlasti panustavad, olgugi et nad on olnud ka kibestunud – nagu Kazimir enne leiutama hakkamist; kaduvust kuulutav luuletaja, kes ei loo eitamisega endale mingeid illusioone; prostituut, kes nagunii teab elu kibedamast poolest; ja Maarja Jakovlevna pärast oma suurt pettumust ja lootuste purunemist. Kuid kõige selle juures jätavad nad ruumi veel teistele tunnetele. Näiteks õrnusele – elu vastu.
Mida veel kokkuvõtteks öelda? „Veelkord Kazimirist, Vladimirist ja teistest” näib sobivat eelkõige neile, kes eelistavad tervikpakette – lugu koos maailmavaadet selgitava aruteluga, ekskursiooni koos giidiga. Kui esimene raamat on stiililt ühtlasem, siis teises on rohkem literatuurset ilukõnet, vallatut kõnekeelsust ja akadeemilisust. Enamasti ongi Tombergi literatuursus vallatu ja kooskõlas teose atmosfääriga. Filosoofiliste vallatustega on siiski keerulisem. Mõnikord teevad need nalja. Aga kui järg on tõepoolest akadeemilisuse või ühiskonnakriitika käes, muutub asi tõsiseks. Tuleb kaasa mõelda. Enam-vähem kaasas tuleb püsida ka siis, kui pikalt-pikalt ja kuivalt on arutluse all mõni täiesti triviaalne ja ilma funktsioonita küsimus. Näiteks: miks on Muki koera nimi. Samal ajal on aga ülejäänud tekst väga eesmärgipärane ja edastab tõepoolest vaatepunkti. Kuna seos kõne ja seda esitava tegelase vahel pole ammu usutav ega naljakas, tulebki keskenduda ideedele ja ühiskonnakriitikale – ja sellele, mida öelda tahetakse. Kukkumine toolileenil baleriinina hõljuva Maarja Jakovlevna juurest kuiva filosoofiasse võib olla väga ränk. Kuigi ma ei tea, kas see peab ikka nii olema. Siis kui ma kodus graatsilisi painutusi tehes ja kastanimune silitades kirjandusteooriat loen, tundub kõik nii ühildatav. Nojah, sujuvuse mõttes teen ma seda ikkagi põrandal.
[1] Tombergi esimene raamat on viidetes I ja teine II.
Sirel Heinloo, Värske Rõhk nr 45 / kevad 2016
Loe edasi