Vaatlusi värskele eesti luulele
“Kurat õrnal lumel” on pingestatud ja mitmekihilisi kujundeid sisaldav luulekogu.
Itaalia luule ja libretode eestindajana tuntud mitmekülgse Maarja Kangro debüütluulekogu “Kurat õrnal lumel” kaante vahel on peidus kummastav maailm. Lugedes meenub mõte, mida omistatakse David Lynchile: “Minu arvates ei suuda inimesed leppida tõsiasjaga, et elu pole loogiline. Ma arvan, et see tekitab neis kohutavat ebamugavustunnet.”
Ka Maarja tekstid on teatud nurga alt lynchilikud, kas või süntaksi tasandil, kus esineb mõttekatkestusi, nihkeid. Rahuliku ja kindla, mõõdukas tempos voolava teksti kihtides tiniseb tülpimus, frustratsioon, lootusetus, steriilsus ja iroonia. Seda kummastavam on efekt, kui vabavärss suubub kohati suupärasesse trohheusse: “tüdruk närib tsirgukest. / terav roheline selgroog, / lõika ikka võrgunööre, / lõika käsi, kui on vaja, / siis me mäletame sind!”
Ennekõike torkab “Kuradi” puhul silma selle struktuur. Tekstid on kogusse koondatud nõnda, et lugejal tekib lehekülgi pöörates tunne, nagu roniks ta üles mööda ilmapuud. Ilmapuu – paljudes kultuurides esinev mütoloogiline kujund – ühendab eri reaalsusi: tema juured ulatuvad allilma, surnute maailma, tüvi, mida mööda kulgeb inimese elutee, eksisteerib siinilmas, ning võra tõuseb taevasse, kus elavad jumalad. Ilmapuu näiteks on Eddadest tuntud Yggdrasil.
Kogu on jaotatud nelja ossa. Esimene osa sisaldab enamjaolt putukateemalisi tekste (“Ämblik”, “Rohutirtsud”, “Istuge, putukad” jne). Putukad elutsevad tavaliselt maapinnal või selle all, mistõttu mütoloogias on nende üks funktsioone vahendada sõnumeid, kuna nad pääsevad maailmade vahel kergemini liikuma. Ka “Kuradis” on putukad tihtipeale virgatsiteks, vahendajateks (“Sõnum”, “Võsanarkissos ootab puuke”, “Verimagus – ja maiad ussid”).
Sellest vaatepunktist kujuneb eriti huvitavaks “Rohutirtsud”, kus autor räägib itaalia luuletaja Andrea Zanzotto ühe kuulsama luuletuse tõlkimisest eesti keelde. Väikesed paberil ronivad tirtsud segavad kirjutamist: “aga neid tuli aina juurde / ja lõpuks liikus tintekas üle / neoonrohelise ägava puru. / kõik selle suve väikesed tirtsud / panin krabinal paberile.” Siin on putukas sõna otseses mõttes “vahel”: tõlge on kirjutatud rohutirtsudele, tirtsud on vahendajad.
Teise osa alguse esimeses tekstis “Naise lend” jõutakse ilmapuu teisele tasandile ehk siinilma. Mööda köit taevasse ronimine loob assotsiatsiooni ilmapuu tüvega ehk inimese elukäiguga. Seitsme meetri kõrgusel katkestab naine ronimise, jäädes kõlkuma ja kutsudes tuult, et see ta “kohe päris ära” viiks. See vastumeelsus ja isegi hirm valiku ees (üles või alla, edasi või tagasi) on sügavam, kui esmapilgul näib – see on soov pääseda ahistavatest soorollidest, jääda hermafrodiidiks. Lahendus pakutakse välja teise osa viimases tekstis – muutuda ise piiriks mehe ja naise vahel: “kohale hakkas jõudma, / jällegi kuldses hommikulauas, / et ei saa must asja ei naise ega mehena, / et ma taaselustun selles joonlauas siin. / joonlaud oli jäme ja kõlblik” (“Joonlaud”).
Kolmas osa peaks loogiliselt võttes juhtima meid ilmapuu latva. Sellesse ossa ongi koondatud lindudega seotud tekstid. Lind pääseb sinna, kuhu inimene ei pääse, ta on seotud kaalutuse ja kehatusega ning seeläbi surmaga. Luulekogu on kompositsioonilt üldse hiilgav ning ka kolmanda osa algusse on valitud hämmastavalt täpne tekst – “Valge harakas”, kus on juttu haraka negatiivist: “mis muidu on must, on valge, / mis muidu on valge, on must”. See mööda aidakatust alla tatsav haraka negatiiv on nagu kõige elava röntgenipilt, meeldetuletus asjade teisest poolest – teema, mis jätkub läbi kogu kolmanda osa.
Kaunis kujundus
Raamatu viimasesse, neljandasse ossa ilmapuu kujund ei ulatu. Selle osa tekstid kõnelevad ajast ning ajatusest, igavikulisest ja põgusast ning sellest, mis on kõikjal ja alati kohal – surmast. Surmateemat käsitleb autor lõikava irooniaga, ometi on surm neis tekstides reaalsem ja kuidagi valusam kui raamatu teistes osades.
Ilmapuu on võimas kujund ning selle struktuuril põhinevates tekstides avanevad uued sügavused, kust sõna ja mõte väge ammutavad. Ja maailm muutub loogilisemaks.
“Kurat õrnal lumel” on huvitava poeetikaga, pingestatud ja väga mitmekihilisi kujundeid sisaldav luulekogu. Teemasid on tihedalt, tekstid on tundlikud, näides kohati ammendamatuina. Eraldi tuleks esile tõsta Andro Küüni kaunist kujundust. Nii ilusaid ja kummastavaid mõtteraamatuid kohtab debüütide seas harva.
Mariliin Vassenin, Eesti Päevaleht 11.08.2006
Loe edasi