Karmi reaalsusega silmitsi seistes ei jää nüüd üle muud kui vaadelda neid koos ja ühes loos. Üht tervikut „Pühamägi“ ning „Pimeda mehe aiad“ sealjuures ei moodusta. Arvestamata muidugi seda, et mõlemad on piisavalt isikupärased, väga professionaalselt kirjutatud ja luuletajast proosakirjanikuks hakanule omaselt poeetilise ja kujundliku keelega, mis tagab tänuliku vastuvõtu Riismaa senise loomingu austajate poolt.
(Uute lugejate leidmist võib raskendada konflikti puudumine. Mis konflikt see ikka on, et kirjanik kirjutas raamatu ja võitis romaanivõistluse, võrreldes sellega, et suurärimees kirjutas raamatu ja võitis teise romaanivõistluse või et järgmise romaanivõistluse võidab Lindi külas valenime all elav pagulane, kes on tegelikult delfiin, kes õppis eesti keele selgeks lugedes ajakirja Kultuur ja Elu, leidmata sealt ei kultuuri ega elu.)
Riismaa proosadebüüdiks oleks kõige õiglasem lugeda mõlemat raamatut, mis ühtekokku avavad lugejale suurepäraselt niihästi selle, mida Riismaa ja ta looming praegu endast kujutavad, kui sellegi, mida võiksime temalt edaspidi oodata ja loota.

*
„Pühamägi“ jutustab minategelase vaatenurgast loo Maurice’ist ja Niinast, kahest paari moodustavast üksikust inimesest, kellesarnaseid on läbi kõikunud kõigi nende elust, kes kunagi Tallinna või Tartu boheemlike ringkondadega kokku on puutunud. Minategelane meenutab kunagisi teekaaslasi Maurice’ist jäänud luuletusi ja mõtteterasid sirvides ning tema ja Niina lugu toataimedele vestes.
Taimedega, eriti just toataimedega, on Riismaal üldse väga usalduslik suhe ning just „Pühamäes“ kohtab selle näiteid kogu aeg ohtralt, enamasti läbi otseste pöördumiste, ja juba loo alguses: „Ja noh, nüüd te siis teate, mis juhtus mõne hetke eest, ja näe, kingad unustasin jalast võtta ja teid, mu lilli, olen jälle unustanud kasta. Aga ma luban, et jõuan selleni, sest naine on veel tööl, või kus, ja härra magab, ja õieti võib selle loo ka teile ära rääkida. Sulle, varvasjalg, sulle, nässak-ebahein, ja teie kõik, kes te oma pottide ja amplitega ei saa mu eest põgeneda, vaid peate kannatlikult kuulama, enne kastmist, enne õhtut, enne kõike, mida inimesed ainult hämarates korterites teevad“ (lk 7).
Niisiis pannakse lugeja pealtkuulaja rolli, jälgima seda, mida minategelane taimedele kõneleb. Lillejutu pealtkuulajana kaugeneme neist, kellest tegelikult jutt käib – Maurice’ist ja Niinast. Kas see, mis Maurice’iga juhtus, ka tegelikult juhtus? Kes ja millal ja miks valetab? Kas minategelase mälestused on korrektsed? Kas ta ehk lilledele kõneldes ilustab tegelikkust või, vastupidi, on ausam, kui kõneleb toataimedele ja mitte inimestele? Selliste kihtide alla peituvadki Maurice’i ja Niina eluhetked.
Lugu, mida taimed kuulda saavad, on katkendlik, koosneb enamasti lühikestest meenutustest, fragmentidest, mis on pikitud abstraktsemate ja üldisemate arutlustega. Kui otsida „Pühamäele“ mõnd muud þanrimääratlust peale jutustuse, võikski ehk sobida fragmentaarium. Me ei saa kuigi palju teada sellest, mida Maurice endast õigupoolest kujutab. Ta võib olla keeruline loojanatuur, kuid samavõrra ka hoopis keeruliseks mõeldud või selliseks temata möödunud aja jooksul mälestustes muutunud. Selliseid inimesi on ilmselt nii suvine Kalamaja kui sügisene Tartu täis – kõik ühtemoodi erilised.
Niinale on lihtsam jaole saada, temast nii-öelda läbi hammustada. On see nüüd Riismaa stiil või loomuomane härrasmehelikkus, aga kui kõne all on naine või kõnelejaks naine, siis muutub jutt konkreetsemaks ja isegi lihtsakoelisemaks, igal juhul selgemalt mõistetavaks. Nii on see „Pühamäes“ ja veelgi enam „Pimeda mehe aedades“. Maurice’ist on juttu rohkem, kuid temale pihta saamine keerulisem. Niinal peatub autor harvemini, kuid seda selgemalt.
Erinevaid fragmente, lookesi ja unenägusid, mis Maurice’ist kui „Pühamäe“ kesksest tegelasest, inimnäolisest mõistatusest, pildi visandavad, on raamatus palju. Neist kõige väljakirjutatum on ülimalt naturalistlik stseen joomatuurist, mis päädib orgiaga ühe vanaldase, puudega ja purjus naise kodus, kus toimuvat vaatavad fotolt tolle ammu surnud papa ja mamma. Jutustaja, kes Maurice’i täpset kirjeldust edastab, on seevastu veendunud, et midagi taolist pole juhtunud, vähemalt mitte Maurice’iga, too on võõra häbi endale kannatamiseks määranud. „Ta tahtis aeleda oma segi löödud asemel, milles Niina märkamatult oli keeldunud magamast, ta tahtis, et nutt oleks kurgus ja et oleks veel valusam“ (lk 91).
„Pühamäe“ kui fragmentaariumi nauditavaim osa on näputäis luuletusi, mis osalt Maurice’i, osalt jutustaja omad või ühekorraga mõlemat kokku. Just neis omandab õige tähenduse ja olemuse ja sisu Pühamägi, mida raamatus taas ja taas kohtame, mis tavalisele inimesele pole enamat kui rutiinne bussipeatus eikusagil, aga ebatavalise inimese jaoks ühtaegu nii lähte-, kulgemis- kui lõpp-punkt. „Sest sa oled seisnud Pühamäel, / ihuüksi, hüljatud, / ja surnud lähevad tagasi vette. // Seepärast ongi nii hirmus / tuua vihma käest toole tuppa. / Nemad istuvad seal. // Ja neil pole vastuseid“ (lk 74). See lakooniline luuletus, milles sisaldub üks raamatu meeldejäävamaid kujundeid surnuist, kes lähevad vette, mistõttu ei tohi kalmistu kaevust juua, leiab jätku paar lehekülge hiljem viieosalise võimsa, raamatuga sama nime kandva luuletsükliga.
Pühamäe-tsükli esimene luuletus algab küsimise ja palumisega: „Kas ma saaksin vaesemalt tulla sinu juurde, / ma pole unustanud puisse kasvand riste, / ja ma seisan Pühamäel“ (lk 77). Viiendas luuletuses on palumine asendunud Maurice’ile nii omase masohhistliku nõudmisega: „Võta mult minu jalad mu käed ja paiska mind mutta, / kas siis saaks keegi vaesemalt minna?“ (lk 83). Nende kahe hetke vahel, tsükli teises luuletuses, leidub kõige selgem seletus Pühamäele ja seal olevale inimesele: „Patuse tee on mind toonud Pühamäele, / kõik kaob, kõik hävib, kõik unustatakse, / ära siis sina unusta mind“ (lk 79).
Püüdes Maurice’i olemust enda jaoks selgeks mõelda ja lahti seletada, on jutustaja üks intrigeerivamaid mõttearendusi seotud Aabrahami ja Iisaki looga, mille puhul võtab ta lahata poja vaatenurga, ühendades Maurice’i ohverdatavaga. Iisak mõtleb autori tahtel: „Kas ma peaks oma isa aitama? Aga kas … kas ma ehitan endale ise oma tuleriita? Kas mu isa on hulluks läinud? Ta ju armastab mind. Või ei armasta? Kas see on Jumala soov? Mis Jumal see selline on?“ (lk 66).
Iisaki kahtlused ilmnevad veelgi enam siin: „On’s mu isa hull? Peaksin ma talle vastu astuma? Püüdma talle mõistust pähe panna, sellele seniilsele vanamehele? Ja kui kõik on tõsi, nii peab minema, usaldan ma teda ja meie Jumalat?“ (lk 98). Maurice’i vastuseks neile kahtlustele oli valida vabadus omal moel, „ta pidi kogema maailma, milles Jumalat ei ole“, või veelgi täpsemalt: „Maurice pidi kannatama meeleheidet, et saada vabaks Jumalas, et mitte enam mõtelda iga päev ja haiglaslikkuseni loodusest, loodust, Jumalast“ (lk 99).
„Pühamäel“ on potentsiaali muutuda omamoodi kultusraamatuks, kitsa ringkonna piibliks, mida ikka ja jälle üle loetakse, mille üle arutletakse ja aina tagasi pöördutakse. Selles on palju päriselu ja palju kujundit ja need on sageli üks ja seesama, seda enam et autor ütleb kujundi kui sellise kohta kahel korral sulakuldseid sõnu. Esiteks: „Rahuloleva inimese jaoks on maailm otsene, kõik on see, mis on, meeleheitel inimese jaoks omandab kõik aga uue tähenduse, muutub metafooriks, kujundiks“ (lk 47). Ja päris lõpus: „Ma pole enam Äärepealne, ei kuulu siia; anonüümsed sildid ja viidad puhkavad rahus, need ei löö näkku ega jalust. Kujund on surnud“ (lk 108).

*
„Pimeda mehe aiad“, ehkki tõepoolest romaan, on „Pühamäega“ võrreldes sisult märksa hõredam, kujundivaesem, kui soovite. See on ka mõistetav, sest narratiiv nõuab oma ning poeetika ja kujundlikkusega ülepingutamine võib halvemal juhul loo loetamatuks muuta või siis jälle – mis romaanivõistluse tähtaega või mõnd muud tärminit, näiteks üüriarve tasumisaega, silmas pidades oleks samuti halb – nõuda kirjutamiseks ja viimistlemiseks liiga palju aega, mida eesti kirjanikel kahjuks ei ole, sest kogu aeg on vaja bussi, rongi või laeva peale jõuda, joosta oma kodinatega, hing välja hingeldada, higist leemendada ning tallad villi tallata. Nii ununebki osa vajalikust pagasist maha ning läbi tuleb ajada sellega, mida parasviisi esimeses ettejuhtuvas bensiinijaamas müüakse.
„Pimeda mehe aiad“ algab surma ettekuulutusega. Õigemini, mitte ettekuulutuse, vaid etteütlemisega: „Kahtlemata oleks härra Koi surnud teisiti, kui ta poleks tollel hommikul septembris läbi hommikuse une ajanud kogemata voodilaualt põrandale pisikest klaaskuuli, mis ta viisteist aastat varem Lindaus eneselegi teadmata põhjusel näpanud oli“ (lk 11).
Tegevust käivitav klaaskuuli ja surma kooskõla toob tahtmatult ning painavalt silme ette stseenid filmidest „Kodanik Kane“ ja „Amélie“, aga õnneks ainult lauseni: „Koile meeldis mõtelda, et mõned jalutavad koeri, teised kasse, aga tema, härra Koi, jalutab valgust“ (lk 11). See on armsalt öeldud ja enamat polekski vaja, kuigi klaaskuul välgatab raamatus veelgi, leides triviaalsevõitu epiloogis uue omanikugi. Peategelase surm saab üle korratud. Lisaks avalausele teatatakse lugejale, et Koi ärkab klaaskuuli kukkumise peale, teadmata, et ta sureb sel päeval, ja siis veel „Varsti pärast oma naise lahkumist teisale, kuhu läheb täna ka härra Koi, võttis Koi pangast välja kogu oma raha“ (lk 19–20).
Raamatu algusosas leiduv kolmekordne surmakuulutus, valguse ja klaaskuuli teema kordumine ning fragmentaarsus, mis „Pühamäe“ puhul oli voorus, ei lase romaanil sujuvalt käivituda ega lugejal sisse elada, aru saada, mida ta on õigupoolest lugema hakanud. Lugeja saab õrna aimu, kes peatselt surev peategelane on, aga see aim on tõesti õrn. Viidatakse, et kuuekümnene härra Koi oli mõnekümne aastaga kiiresti vananenud, et ta oli end oma ametis tundnud hästi, aga ei midagi sellest, miks ta oli vananenud ja mis ametis ta oli end hästi tundnud.
Romaani edenedes muidugi vastused tulevad ja piisavalt põhjalikud, kuid nendeni jõudmiseks tuleb varuda kannatust, mida ei pruugi jaguda, seda enam et Riismaa väljendusrikkus ja kujundlikkus on seal veidi toppama jäänud. Pole ju midagi halba, kui kõike vajalikku ja põnevat kohe välja ei käida, saladustele ainult vihjatakse, aga kui selle asemele suurt midagi ei pakuta, on tulemus kohmakas, kordustesse mattuv ja kunstlik kuni selleni välja, et „Tookord kolmekümne aasta eest oli ta tajunud, et saab kolmkümmend“ (lk 23).
Kui peategelane arutleb isekeskis: „Oleks siis mõtteid, aga pea on tühi, tühi, mis tühi. Millele ma üldse mõtlesin? Millele ma mõtlen? Millele? Ma ei arutle millegi üle, miski ei paina, või ei, painab, aga mis see on? Mis minuga toimub?“ (lk 27), siis veidral moel annab see edasi ka tunnet, mis järjekindlalt peale kipub romaani algust lugedes.
Õnneks painab kramplikkus, ühte ja samasse klaaskuuli kinni jäämine, tõesti ainult esimest kümnendikku kogu teosest. See on nagu rattamatk, mis algab mäkketõusuga. Pressid, surud, raske on, tuul puhub pealegi näkku, mõlemal pool pakiraami on rasked rattakotid ja nende peal kokkupandud telk pluss magamiskott, mis teeb pedaalide sõtkumise veelgi vaevalisemaks, ja mitu korda jõuad mõelda, et mille kuradi pärast ma ennast piinan, läheks parem koju tagasi ja keeraks magama, aga siis vahetad käiku, lepid saatusega, jõuad künkatippu ja adud, et kõige hullem on seljataga. Isegi kui tee ei lähe otse allamäge, on see vähemalt tasane ja mõnusalt sõidetav.
Ega suurem osa ülejäänud raamatust ole samuti väga kergelt loetav, mõnigi kord on aja- ning kohavahetusi keeruline jälgida, aga see on juba osa struktuurist, mitte märk konarlikkusest või, kui rattamatka paralleeliga jätkata, aukudest asfaldis.
Hüplik struktuur, mille keskmes on härra Koi koos kõrvaltegelastega, nagu tüütu vanamees Georg, saksa proua Mölln või siis kaaslased minevikust – Naine, kinnisvaramaakler Henri ja luuletaja Kräun –, viib lugu kaootiliselt, aga ometi kindlakäeliselt edasi.
Härra Koi olemus ilmneb kõige paremini läbi teiste, tema mõtted ja tegevus iseeneses jäävad hoolimata esiplaanil olemisest kaugeks ja mõistatuslikuks, seda enam et ega ta isegi sellele, mis temast erilise inimese teeb, kindlat seletust ei oska anda. Kõik kõrvaltegelased, keda on iseenesest väga vähe, on selgepiiriliste iseloomuomadustega ja elulised, eriti Henri ja Kräun. Väheste, kuid täpsete detailidega lahti kirjutatuna pälvivad nad sama palju kaasaelamist kui peategelane, isegi rohkem.
Väga üldisel tasandil võib „Pimeda mehe aedu“ eneseotsingulooks nimetada, kuigi kohe kannul on kiusatus kõnelda sellest kui armastusromaanist. Amet, millega peategelane elatist ja kuulsust teenib, on autoril väga nutikalt välja mõeldud (ma ei hakka seda täpsemalt kirjeldama, et mitte lugemisüllatust rikkuda) ja selle praktiseerimine antud edasi tõepäraselt ja mõjuvalt.
Lugejale koormavaks muutuda võiva keeruka struktuuri lõhkumise võtab Riismaa ette peatükis „Luhatulekahjude lõhn“, milles toob minajutustajana sisse härra Koi naise ehk Naise ehk Emilia, ja see peatükk on sirgjooneline, lihtsalt jutustatav ja jälgitav, kuigi algab taas nii-öelda mäkketõusuga ja seekord on selleks mäeks jagelus „tegelane vs autor“.
„Te võite mind kutsuda Emiliaks, õieti, te võite mind kutsuda, kuidas aga ise soovite, sest ma saan aru, et autor pole minu isikule pööranud rohkem tähelepanu, kui see hädavajalik on“ (lk 101). Kui asi sellega piirdukski, poleks vaja teemale eraldi tähelepanu juhtidagi, kuid see jätkub: „...autori jutusse murran ma sisse...“ (lk 101); „Kas see pole autori mingi kurikaval plaan?“ (lk 106); „Ma ei hakka üle jutustama, mida te niikuinii juba teate. Autor on pikkinud oma jutusse pikantseid detaile Adama väiksest korterist, hammastepesust, madratsil lebamisest. Koguni vikerkaare on ta mu kuklasse tõmmanud ja kasutab seda ilmselt mingi kujundina, ma ei tea, olgu tal omad rajad, mul omad“ (lk 119) jne. Surnud Emilia teadvustab autorit, elav härra Koi ei teadvusta, võib selle põhjendus olla, aga ometi mõjuvad need lõigud tarbetuna, isegi häirivana.
Otsides romaanist ühte või kahte lauset või lõiku, milles avalduks terviku olemus, nii nagu autor seda esitab, võiks peatuma jääda sellel: „Minu unistus on inimene, kellel on ainult üks mälestus. Kelle elus on juhtunud üks nii põrutav asi, nii intensiivne sündmus, et kõik muu kahvatub selle kõrval. Kõik muu kaob jäljetumaks. Kui ma selle inimese leian, siis olen ma elus kõik saavutanud“ (lk 155). Jah, see passiks pointiks küll. Kuid leidub ka üks konkreetsemalt väljendatud point, mis on ilus ja lihtne, tobeda kujundliku poosetamiseta à la „mittemidagiütlev vihm“ (lk 109). Niisiis: „Poisile oli ainult natukene lähedust vaja. Ja natukene vabadust“ (lk 177). Just sellest „Pimeda mehe aiad“ kõnelebki.
Hoolimata mõnestki puudusest, mõnestki maitsevääratusest, mõnestki küsitavusest, on „Pimeda mehe aiad“ sujuv ja piisavalt põnev romaan oma väikese moraali ning paraja kujundlikkusega, millesse sisseelamine nõuab veidi vaeva ja aega, aga sees viibimine on nauditav.
Kui „Pühamägi“ esitab meile seda, kes Kaur Riismaa kirjanikuna praegu on, siis „Pimeda mehe aiad“ seda, kelleks ta saab. Mõlemal juhul lugeja võidab, kuigi võidab veidi enam siis, kui Riismaa kirjutab rohkem endale nagu „Pühamäes“ ja vähem teistele kui „Pimeda mehe aedades“.


Kaupo Meiel, Vikerkaar nr 9, 2015

Teatrilavaga sobitas ta lähitutvust juba Tartu koolipoisina, hiljem on esinenud avalikel luulelugemistel. Tema vaimu teritas semiootika- ja teoloogiastuudium sünnilinna suurkoolis, mille käigus ta Martin Heideggeri kaudsel kaasabil veendus, et „keel on rahvuse olemise koda ja keele olemus avaldub luules“. Selle loomuliku jätkuna tuli 2011. aastal ilmale Riismaa veel nüüdki silma paistev „jumalik ilmutus“ „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“, mis sisuldasa on luuleks vormitud dramaatiliste monoloogide kogu. Ajapikku viis seesugune luuletamine (mitte samastada luiskamisega!) keeletundliku autori dramaturgiõpinguteni EMTAs.

Riismaa on avaldanud kuus luulekogu ja kirjutanud mitu näitemängu, kus avastab keele olemuse uusi lätteid. Nüüd on siis järjekord proosa käes.

Kui ma paar aastat tagasi Eesti Päevalehe vahendusel majutu kontvõõrana Kaur Riismaa kannul mööda luulemaju tema ðaakaliks osutunud rebase jälgi ajasin, siis avastasingi, et Riismaa on teadlikult artistlik. Ta on reþissöör, kes lavastab verbaalseid etendusi ja võib sõnu ritta seada endale parasjagu sobivas vormis. Viimasel ajal käib too rittaseadmine paarikutena. Nii nagu 2014 ilmunud luulekogud „Teekond päeva lõppu“ ning „Merimetsa“ moodustavad teineteist vastastikku täiendava paari, moodustavad paariku ka siin vaadeldavad proosateosed. Nõustun Riismaa luulet analüüsinud Hasso Krulliga, kelle sõnul autor on väga ajakohane ja „väljendab väga selgesti mingit tänapäeva põhiprobleemi“. „Tunnusteta luule,“ resümeerib Krull tema loomelaadi.1 Tõepoolest – me elame aega, kus luulena vormistatud tekst on tihti eepiline ning lühem romaan sama, mis proosapoeem. Klassikalised þanritunnused haihtuvad ja Riismaa ei liigitagi oma eri vaatepunkte kasutavaid kolmevaatuselisi (kolm eraldi pealkirjastatud alaosa) teoseid ise ühessegi kasti. „Tuleb anda etendus,“ on kirjas kohe „Pimeda mehe aedade“ (edaspidi PMA) avaleheküljel, kordusena lk 77. Ja etendust lakkamatult ajas edasi-tagasi liikuv kirjanik-lavastaja lugejale pakubki! Et sama teos võitis kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse, siis ju seesugune ongi tänapäeva romaan … Olgu!
Kuid mis puutuvad siia Byroni püksid? Ja millise Byroni omad? Ega mina ka tea, aga staarkriitik Mihkel Kunnus arvab teadvat, sest oma bumerangiefektina aju- ja empaatiavabas arvustuses Riismaa proosateostele ta (Eugen Põld) kirjutab: need on „sädelevad romantilised klaaspärlid, empaatiast ja kriitilisest mõistusest vabad (minu kursiiv – A. O.) nagu Byroni püksid teadagi millest“.2 Eeldatavasti peab arvustaja silmas poeedina ajalukku läinud lord Byronit, kelle pükstesse ta miskipärast pakib ise mingi imeliku mõisteplöga ning üritab seda siis romantismi nime all kirjanik Riismaale pähe määrida. Lord Byroni ajaloolistest romantikupükstest ei maksa eestieurooplast Kaur Riismaad siiski otsida. Nagu hiljem näeme, pakub talle huvi hoopis viktoriaanliku ajastu Britannia lord Alfred Tennyson, kelle värsse ta maakeelde ümber paneb.

Euroopa keskel Bodeni järvel

Just sealt, Austria-Saksamaa-Ðveitsi ühispiirilt, algab etendus. Kunagi Lindau sadamast leitud (õigemini näpatud) klaaskuuli abil siseneb aimatavalt Eesti sünnipära härra Koi pimeda mehe aeda, mis asub ülal taevas ja kus kunagi ei hinnata inimesi välimuse järgi. Seal on IGAVUST (igaviku mõttes) ja ajatust. Aeg seisab, ette tulevad pildid möödanikust või tulevikust. Kuulike loob tunde, „nagu näppaks nooruse tagasi“ (PMA, lk 31), aga pilt ei ole mälestus. „Mälestus on midagi, mis sinuga päriselt juhtub“ (PMA, lk 154). Ning seda tunnet oskab Riismaa lugejalegi edasi anda. Seejuures ei ole tema verbaalsetes lavastustes ega nende aja- või teoloogilise tausta avamises midagi juhuslikku, isegi tegelastele nimede panemises mitte!

Tegelikult mina olengi „Pimeda mehe aedade“ härra Koi, too nooruse kaotanud ja oma elu tuhaks põletanud üle 60 vaimureisija. Või peaaegu olen, umbes sama palju kui Kaur Riismaa ise on kolmekümnene menukas joodikluuletaja Kräun. Vanused igatahes klapivad! Samal ajal ei ole mina Adam, nagu härra Koi end arvab olevat, ega pretendeeri esimese inimese aule ja Kaur pole elukutseline joodik! Säherdune ei oskaks vahel nii ilusas keeles poeetiliselt kräunuda nagu kusagil „Rebase matmise“ aegu oma sõnutsi kassikeeltki mõistnud Riismaa seda teeb.

Just Adam Koi ja tema sõpruskonnaga (kust seast markantseim on geeniuseks mitte osutunud ärigeenius Henri) seoses astub mängu meie vahetu kaasaeg. Algul on plaan ja plaanikomitee, siis tulevad äri ja loomemajandus. Lõpuks asuvad platsi selgeltnägijalik energiate liigutamine ja professionaalne luulemassaaþ, kaasas kuulsus, naised ja raha. Ent kogu heaolu ja maailmavallutus päädivad ikka Bodeni järve voogudes! Kas skeem ei tule tuttav ette?

Härra Koi koju jäänud kaasa Emilia (nime algkuju Aemilius tähistab ladina keeles rivaali või konkurenti), kes meelsamini olnuks vist Rapuntsel, haistab mehe ettevõtmistes küll luhatulekahjude lõhna, kuid rivaalist ei saa ju maha jääda. Nagunii oleme üksnes kurniklotsid elu mänguväljakul, kus löögikurikas on Looja või saatuse käes … Pööret ei tule, „väljas sajab. Ja meie oleme katastroof“ (PMA, lk 126), tõdeb Emilia. Kuhu ka ei läheks, kõikjal saadab meid Alfred Hitchcocki „Lindude“ metsik aura, mis ometi on vaevu tajutav. Otse pessimistlikku hoiakut väldivad nii autor kui ka tema tegelased. Ja siin astubki lavale lord Tennyson, õigemini tema poeem „Ulysses“. „To strive, to seek,to find, and not to yield,“ kõlab mõtteline tsitaat Emilia etteastes (lk 123). Selle tagant kumab selgesti John Miltoni „Kaotatud paradiisi“ Saatana vari, mis pole kaugeltki romantiline.

Oma lavastajaedevuses esitab autor veel mitmeid võõrkeelseid mõttearendusi (ollakse ju Euroopas ikkagi!), teeb teiste eestindatud tekstidest tagasitõlkeid originaalkeelde ning üritab raamatu lõppu lisatud leheküljel oma teguviisi seletada. Paraku on kirjastuse „lavatehniline brigaad“ osanud niihästi võiduromaani autori kui ka oma kunstniku Angelika Schneideri ilusa töö tuksi keerata ning lugejat lollitada. Turule on paisatud trükitoode, kus mitte ükski tolsamal selgitustelehel viidatud leheküljenumber ei vasta tegelikkusele ning autori osundused jäävadki õhku rippuma. Kahjuks tuleb lohakat viimistlust ja poolikut toimetamist Eesti kirjastustes liig sageli ette, eriti tõlkekirjanduse puhul!

Bodensee meenutab

Legende ja meenutusi on sel järvel palju pajatada ning mõni neist saab tajutavaks ka PMA tegevusfoonil. Saksakeelses Kesk-Euroopa kultuuriruumis on Bodensee (otsetõlkes „põhja- või alusjärv“) tõeline alusjärv. Küllap viis ka vaese Austria kunstmaalija Schiklgruberi tee Suur-Saksamaale Hitleriks just üle selle järve! Siiamaani räägib üks müüt neisse voogudesse peidetud natside kullast. Kuid olgu, kuis on! Riismaa lähtub teaduslikust vaatevinklist ning nimetab Lindauga seoses kahe selle linnaga seotud psühhoterapeudi nime – hüpnoosi „isa“ Franz Mesmer ja Lindausse rahvusvahelise psühhoteraapiakeskuse rajanud Ernst Speer, kes oli kurikuulsa natsiarhitekti Albert Speeri onupoeg. Nüüd korraldavad Lindaus oma iga-aastasi kokkutulekuid peale vaimuarstide veel Nobeli auhinna teadlaslaureaadidki.

Ent Bodeni-äärne kuulsaim linn on muidugi Konstanz (Constance), mille järgi prantsuse ja inglise keeles nimetatakse ka järve ennast. Sinna soovib oma klaaskuuli abil jõuda ka härra Koi. Võib-olla ihkab ta nüüd, äripattudest priina, tagasi XV sajandisse, et osaleda Konstanzi kirikukogul? 600 aastat tagasi pettusega tuleriidale saadetud usureformaatorit Jan Husi tal enam päästa ei õnnestu, aga uusi kergeusklikke valskuse eest hoida ehk küll!

Minu nooruses kappasid kirjanikud üle järve suisa ratsa. Piirid olid siis küll kinni, aga hobused ei olnud veel pensionisamba otsa tõmmatud. Algust tegi ilmakuulus austerlane Peter Handke, kes 1971. aastal kirjutas näidendi „Der Ritt über den Bodensee“. Viis aastat hiljem sekundeeris talle eesti kirjanik ja lavastaja Mati Unt novelliga „Ratsa üle Bodeni järve“. Peale ratsu ja järve neil kahel teosel suurt ühisosa ei ole ega saanukski olla. Isegi kirjanikule varjutas raudne eesriie nii Bodeni järve kui ka sealse näitelava.

Olgem eurooplased, aga saagem ka eestlasteks!

Andku õnnis Gustav Suits mulle andeks, aga just niipidine peaks olema XXI sajandi nooreestlaste lipukiri. Vahel tundub, et mõne meelest on eestlasena ilma sündida häbiväärne ning kiiruga tuleb endale üll tõmmata Ameerika Ühendriikidega miksitud euroliidu körtpärtlisärk. Seejuures on poliitiliselt korrektne rääkida kõikjal ennastsalgavast sallivusest. Ehkki (rahvus)sall läks liigsest sakutamisest vussi ja meil on salli matus.

Kuid jätkem poliitkorrektsus sedapuhku sinnapaika. Kui miski on liiga korrektne, siis vajab see korrektorit. Pea ühekorraga trükivalgust näinud „Pühamäe“ (edaspidi PM) ja PMA sümbioosiga tõestab Kaur Riismaa veenvalt, et tema on just ülal esitatud motole vastav nooreestlane. Tema härra Koi jalutab oma vahel kaotsi kippuva klaaskuuliga mööda Euroopat, „jalutab valgust“ (nagu kirjas kohe PMA alguses) justkui mõni teine oma koera. Ja lavastus kestab. Bodeni järve äärest tulevad härra Koiga kaasa seal sündinud Rainer Maria Rilke sõnad „von immer Größerem zu sein“, mis meenutavad tallegi oma sünnimaad. Kuid tunnukse, et kas või neist sõnadest ajendatuna teeb Koi klaaskuuli vahendusel tutvust ka Konstanzist pärit krahv von Zeppeliniga, õhulaevanduse isaga. Avanenud õhuaken võimaldab tal rännata ka Prantsusmaal, Venemaal, ehk mujalgi Euroopas. Mehe identiteet muutub ja PM alguses kohtume me juba pagulaseestlase Maurice’iga, kellel on naine Niina.

Maurice ja Niina elavad vanas toakeses Tallinna Kalamaja puitmajas. Kuna uks kinni ei lähe, siis sisse ja välja käiakse toast akna kaudu. Aeg-ajalt vormib Maurice oma mõtted luuletusteks, mida hoiab voodi all kingakarbis. Muidu aga on nad igati nüüdisaegsed inimesed – joovad viina, otsivad sallimist ja pilavad traditsioonilisi pereväärtusi. Lesbimeelne Niina on valmis igaveseks kappi minema (PM, lk 55). Vahel kaob mees pikemaks ajaks ära, kuid ilmub ikka endisena tagasi. Seni, kuni ta leiab oma Pühamäe ja jumala.

Pühamägi on tavaline Eesti kohanimi, sama nime kandis kunagi üks bussipeatus. Nüüd ei liigu seal ammu ükski buss, õieti ei vii sinna teedki. Ent peatuse vana silt on endiselt puu küljes ja peatus ise asub mahajäetud surnuaia juures, kust „inimeste lapsed ei tule tagasi“ (PM, lk 47). Just seal koges Maurice jumalikku ilmutust ja sai enda arvates otsekui teiseks inimeseks. Ta sõnastab: „Pühamäel näitas Jumal mulle ennast, / oma nägu ja nime, mida polnud, / ja maailma, milles teda pole“ (PM, lk 48). Ometi on kõiges selles otsimist, kogemist ja otse lapselikku osasaamiskirge. Täit inimlikku osadustunnet ja -tarvet hoovab pikemast värsstekstist lk 72–83, mis on ilmeksimatult Kaur Riismaa nägu. Ja kui osadustunne oma ligimeste suhtes ei ole empaatia, siis mis see on?

Eestis on vähemalt kaks Püha küla, üks Harju-, teine Saaremaal. Küllap on neiski omad mäed ja pühapaigad, küllap sealgi otsitakse jumalat. Kuid igaühes meist peitub üks ainuõige, vaid meile omane Püha mägi. See vaid tuleb eneses avastada. Riismaa tegelastel see veel täielikult ei õnnestunud ning enne eesriide sulgumist rändasid Maurice’i luuletused kingakarpi tagasi. Aga nooreestlased sestap olidki nooreestlased, et võidelda ja otsida, leida ja mitte alla anda. Ka elu näitelaval.

1 Hasso Krull, Tunnusteta luule. – Vikerkaar 2015, nr 6, lk 112.

2 Mihkel Kunnus, Kaks kerget suvelugemist romantikutele. – Eesti Päevaleht 10. VII 2015.

Arno Oja, Sirp 6.11.2015

Esimesena ilmunud "Pühamägi" jutustab loo Maurice’ist ja Niinast ja minust. Vähemalt nõnda ütleb esimese osa pealkiri: "Maurice, Niina ja mina". Tegemist on lühikese armastuslooga, kus "mina" on "Suure Gatsby" minategelase sarnane jälgija, kes püüab loole tähendust lisada, avada seda kõrvaltvaatajana. Nii-öelda kolmas ratas jalgratta all, kes oma lapseliku teadmishimuga soovib apelleerida mingile tõele. Mälestustes, mida ta korrastada üritab, pole aga (sarnaselt tema rolliga selles loos) miski kindel. Esmalt hakkab ta juurdlema, kas Maurice’i ja Niina nimed olidki nende nimed – kõlavad kahtlaselt küll – ja kas nende elukoht oligi nende tegelik elukoht. Selles mõttes on ta juba algusest peale läbi kukkunud ja mingit selget sõnumit ei ole mõtet oodata.

Minajutustaja on "Pühamäes" ratsionaliseeriv jõud, samas kui Maurice on naiiv-egoistlik kunstnikuhing ja Niina praktiline ja ebaratsionaalne, nagu naised meeste loomingus ikka. Minategelane on sealjuures võimetu lahutama ennast Maurice’i luulest, millest ta teatava hardusega jagab nii häid kui halbu fragmente. Selline kolmikjaotus paneb paratamatult mõtlema tõlgendusvõimalusele, et tegemist on ühe tervikliku isiku mitme tahuga, mis aga ei sega jutustuse nägemist hariliku loona noortest hingedest.

Teose läbivaks teemaks on piirid ja väljaspoolsus, mis lapseliku entusiasmiga või purjus inimese järjepidevusega arutluse alla võetakse. Need piirid, mis määravad inimese kuulumise kuhugi. Piiri peal asudes võib meie elu, mured ja üldse kõik olev vägagi teistsugune näida. Seepärast ei peaks me alahindama kohti nagu Pühamägi:

Sealt viivad teed läbi. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks elus sattunud neisse ladudesse, mis asuvad Tallinnast Tartu poole sõites mõlemal pool teed. Ääri justkui ei märgata, äärtest läbi sõites arutatakse pigem, kas passid said kaasa, kas uks sai lukku, kas pissil sai käidud, uuritakse kaarte, helistatakse: "Hakkasime tulema!". Siis, sealt edasi, on ainult maantee. (lk 28 – 29).

Pühamägi on bussipeatus Tallinna piiril, keset eimiskit. Pühamäel olemine ei panegi sind õieti kuhugi kuuluma. Kui, siis vaid nende inimeste hulka, kes hääletavad Tallinnast Tartusse. Üks meeldiv omadus Riismaa teose juures on, et seda läbivat kujundit ei püüta sümbolina suureks rääkida, nagu lugematu hulk teoseid enda lugematu hulga tähtsate pealkirjadega tunneb kohustust teha. Liigset tõsiseltvõtmist, isegi tõsiste teemade juures, Riismaa juures ei kohta. Tegemist on kergemat sorti lugemisega. Sellisega, mis kutsub üles enese üle naerma. Positsioon Pühamäe suhtes on kõhklev ja analüüsiv. Võiks isegi öelda, et raamat püstitab oma läbivaima sümboli kohta küsimuse, mis värk sellega on, et see siin läbivaim sümbol on?

Muidugi saab seda "värki" vaadata kui jumala poole pürgimist. Tegemist on siiski püha mäega. Maurice’i luule (mis ei sarnane Riismaa luulega), mida siin-seal jutustuse vahele põimitakse, kannab Pühamäge kui sümbolit. Ratsionaliseeriv mina saab selle kohta lõputult vastuseta küsimusi esitada, samamoodi nagu Maurice’i ja Niina kohta. Riismaa, kelle poolelijäänud teoloogiaõpingud siinkohal tunda annavad, tabab jumalat hästi muu hulgas põlvkondlikust perspektiivist. Lugu avab noorema põlvkonna suhet jumalasse, seda sama suhet, mida muidu ehk liialt kergekäeliste üldistustega kirjeldada püütakse.

Pühamäel näitas Jumal mulle ennast,
oma nägu ja nime, mida polnud,
ja maailma, milles teda pole.

"Kuidas Jumal ennast näitab, ja siis teda ei ole?” uuris Niina. (lk 48).

Sarnaselt Maurice’i luulega täidavad ka viited piiblilugudele narratiivis peamiselt kujundliku lisanduse rolli, tabamata otseselt ei karakterite ega lugeja uskumusi. Siiski on aimata, et autori hinnang meie põlvkonnale on, et me oleme võimetud uskuma. Meie Isa on jäädavalt kadunud ning me oleme nõus püherdama kas või omaenese roojas, et mitte näha. Aga jumal on sellegipoolest kusagil, kummitab meid nagu laohooned Tallinna äärealadel. "Pühamägi" oma inimlikus toonis pakub eelkõige kõrvaltvaataja pilku maailmale ja kellegi uskumusi ta vaevalt, et kuhugi poole pöörama hakkab.

Riismaa proosa põlvkondlikkus avaldub ka muude sümptomite kaudu, millest võib üles lugeda new age’i nonsenssi, homofoobiat ja sotsiaalmeedia liigset tähtsust. Kuigi side sääraste kontseptuaalsete küsitavustega pole domineeriv ja teos on kaugel sellest, et väljendada selget ideoloogilist positsiooni, on nad sarnaselt Pühamäega, mis asub kusagil Tallinna piiril ja teadvuse ääremail, olemas ning nende poole võib hädas alati pöörduda. Meditatiivne kogemus, mis lugejale osaks saab, meenutab, et see häiriv tähendusruum, milles me eksisteerime, on tegelik väljaspoolsus. Lootusetu lugeja tuuakse elu juurde tagasi, näidates talle kõike distantsilt, piiri pealt – Pühamäelt.

Romaan "Pimeda mehe aiad" ilmus "Pühamäega" peaaegu ühel ajal. Nimetan seda siinses kahe raamatu võrdluses rõhutatult romaaniks, sest "Pühamäge" ma romaanina ei näe. Minu jaoks on see luulega põimitud jutustus, mis ei anna romaani mõõtu välja. Või siis mõne graafilise disaini eriala lõputöö, sest raamat näeb hea välja, nagu see on lühiproosa juures standardiks kujunemas.

Romaanis "Pimeda mehe aiad" seiklev härra Koi on üks ütlemata igav (pea)tegelane:

Härra Koi armastas igavust. "Igavuses on ajatust!" võis ta teatada, enamasti ise taipamata, mida ta sellega täpselt mõtles. Oma kuidagi varakult halliks läinud peas seostas ta igavuse budismiga, miks, ta ei teadnud, härra Koi polnud kunagi budismi vastu huvi tundnud. (lk 12).

"Pimeda mehe aiad" on autori arengus mõneti loogiline järg, kuigi kirjutamise tegelikust järjekorrast pole mul õrna aimugi. Kõigele, mis tundub "Pühamäest" juba tuttavlik, lisandub Riismaa romaanis organiseeritust, korrastatust ja mastaapsust. Autori tähelepanu kese liigub sümbolimängudelt mängudele stiiliga. Kirjaniku töövõtete arsenal tungib palju selgemalt esile, aga täiesti positiivseks muutuseks seda pidada ei saa.

Autori püüd tabada romaani vormi selge ülesehituse, läbivate kujundite ja tervikliku süþeega, pärsib Riismaale omast mälestustes triivimise kulgu ja hajameelseid kõrvalepõikeid, mis kõik on "Pühamäes" selgelt kohal, hoides lugejat oma haardes. Liigne korrastatus, liigne süþee läbitöötatus võtab Riismaa stiililt ühe olulise trumbi käest. Riismaa stiili all ei pea ma silmas mingit poeetilist võtet, vaid jutustamislaadi, mille keskmes on inimene, tema arengulugu ja küsimus, kuidas asjad ikka nii läksid. Ehk ma eksin, kui pean "Pimeda mehe aedade" üritust traditsioonilist romaani vormi jälgida, vastutavaks selle eest, et peategelase eraldatusest kõrgemaid või laiahaardelisemaid motiive sealt palju ei leia. Rõhku on pandud belletristlikele peensustele, mis küll süstematiseerivad härra Koi elu ja teevad tema kohati igava elukäigu lugemise kahtlemata nauditavaks, kuid sellega asi ka piirdub.

"Pimeda mehe aiad" tervikuna on üpris väheütlev. Teos on kahtlemata tervikuks põimitud, ent üpris traditsioonilise alguse ja lõpu ühendamise võttega.

Tühjustunne tabab lugejat peaaegu kohe, kui too end ridade küljes rippudes juba koduselt tunneb. Tekib puudujäägitunne, mis aina süveneb, mida rohkem lugeja üksinda sihitult rändavale härra Koile kaasa elab. See muidugi ei välista, et nõudlik lugeja ei võiks kaasaminekust keelduda. Teoses on oleviku ja mineviku vahele löödud tugev kiil, mis teeb härra Koi hetkesituatsiooni raskesti hoomatavaks. Tegelase inimlikkus on tihedalt mälestustesse pakendatud ja muudab ta üksiolemise olevikus lausa masinlikuks. Tundub, et autoris on idanenud soov end temast distantseerida, kahandada inimlik tegelaskuju mitte millekski. See tähendab üpris härra Koi sarnaseks, kes on väidetavalt küll kuulus ja andekas, aga seda kõike kusagil mujal, mälestustes.

Kui "Pühamäes" räägitakse piiride peal olemisest, siis "Pimeda mehe aedades" on tegemist juba äraolekuga. Härra Koi teekond viib läbi mitme Saksamaa linna; mainitakse Lindaud, Meersburgi. Aga kes teab, mis kohad need sellised on või kas need on autorilegi üldse midagi enamat kui nimed. Mastaapsed olustikukirjeldused pole just Riismaa leivanumber. Pigem keskendub ta klaaskuulile või kampsunile ja sedagi vaid juhul, kui need suunavad lugeja tähelepanu inimese teadvuses avanevale.

Härra Koi äraolekut on mul seejuures raske edasi anda, kuna isegi härra Koi ei suuda seda täpselt hoomata. Peale geograafilise äraoleku on ta eemal tuntusest, oma pereelust. Kuid sellele lisandub teisigi eemaloleku vorme: melanhoolia kui eemalolek oma ihadest ja soovidest ning naermine elu üle kui eemalolek selle kontrollimisest. Kõiki neid mujal olemisi saab tõlgendada tühjusena, mida võib pidada isiksuse tuumaks.

Mõlemad Riismaa proosateosed annavad mingisuguse lõpplahenduse alguses kätte, et lugejal oleks vähem, mille pärast muretseda. Kuid vastupidiselt ootustele ei teki lõpus ringiga algusesse tagasi jõudmise elamust, otste kokkusidumise tunnet – sellist, mis paneks taasavastamise vaimustuses kiiruga esimesi lehti uuesti üle sirvima. Pigem annab lõpust alustamine mõista, kust alates on peategelane enesesse kinni jäänud või seal alati kinni olnud.

Kuidas üldse saab niimoodi romaani kirjutada? Kuigi elegantne stiil, lühikesed peatükid ja huvitavad tähelepanekud kannavad lugeja teosest kergusega läbi, võib mingi pöörde või pingehetke ootus siiski lugemiselamust rikkuda. "Pimeda mehe aedades" on autor lahendanud selle probleemi, tuues keset romaani minategelasena sisse härra Koi naise Emilia. Uudne vaatepunkt värskendab puudujäägi tunnet ja avab loo uuest vaatenurgast. Emilia on taas (sarnaselt Niinaga) äärmiselt praktiline naine. Jutustusse on sisse kirjutatud isegi vihjeid, et vaade naisele ei pruugi olla objektiivne. Seega tajub autorgi oma süviti mineva inimkäsitluse puudulikkust seal, kus on tarvis naistegelasi avada. Olgugi et Emilia isiklikke katsumusi nii iseenda kui mehega avab teos ausalt ja mõistvalt.

Oleks karm hinnata, kas Emilia sisse toomine minategelasena on piisav, romaani vääriline pööre. Eriti arvestades, et Riismaa pöörab igasugustele pööretele vähe tähelepanu. Olukorrad mängivad rolli vaid niipalju, kuipalju nad on tegelaste mälestusse kinnistunud. Sündmused, mis on inimestest lahutatud, on alati petlikud. Selline on Riismaa teoste kirjutamata reeglistik.

Heaks näiteks on olukord, kui härra Koi otsustab tema individuaalsesse elurütmi sekkunud võõraga kaasa minna. See tekitab lugejas tunde, et lõpuks vist hakkab midagi juhtuma, kuid järgneb kirjeldus sellest, mida härra Koi võõra koju sattudes ei näe ja mida seal ei juhtu: laes ei rippunud kroonlühtrit, livrees teener ei rutanud vastu, et täita käskija võimatu või võimatum soov, ei tervitanud viisaka kummardusega külalist, ei aidanud üleriideid maha võtta. (lk 193). Ja nii edasi. Nõnda on niigi minimeeritud igavleva elulaadi kirjeldust võimalik veelgi vähendada, andes lugejale õieti mitte kui midagi.

Kuigi "mitte midagi" on ilmselt ebasobiv hinnang härra Koi elule. Vähemalt on härra Koil klaaskuul ja mälestused, kõik muu on aga kusagil mujal. Tähenduslik element on esitatud läbi kaudsete kõnede, kaudsete mõtete, kõik asub kusagil aja ja ajatuse vahepeal. Ajas paiknevad sündmused on juba juhtunud või esitletud pisut kurnava ja mitte väga atraktiivse olevikuna. Jutumärgid, mida kasutatakse otsekõne edasiandmiseks, lähevad raisku ja jäävad tekstis tähelepanuta. Väljaütlemised ei alga uuelt realt, süvendades omakorda tajumust, et need koos sündmuste ja olevikus toimuvaga ei raamista kuidagi härra Koi elus toimuvat. Olevik on kõrvaline. Tundub, nagu väljaütlemised oleks vaid ajatu, selle kaudse lisaselgitused. Ja tihti nad ongi jutustused millestki, mis on juba olnud. Kõne on mälestuste kõrvalprodukt. Kõne ei muutu mitte kuidagi kõneteoks. Muidugi leidub dialooge, vaidlusi, kuid raamistama jääb neid siiski midagi muud: äraolek mälestustes või jutustaja mõtisklused. Selle äärmuslikum näide on kõne, mis leiab aset sulgudes, meenutamise vahel: leebed-hurjutavad hüüded maja kõrval aias ("Mine ometi õue, laps!") asenduvad kategoorilist laadi käskudega ("Ei lähe kuhugi! Sul ei ole õpitud!"). (lk 23).

Tundub, et Riismaa proosa on sissepoole pööratud ja impressionistlik. Seda etteheitena kasutada oleks sama, mis öelda Dostojevski kohta, et tema tegelased mõtlevad liiga palju ega lase sündmustel loomulikult kulgeda.

Introvertsuse tõsisem väljendus on asjaolu, et "Pühamäe" minategelane räägib oma lugu potililledele, varvasjalale ja nässak-ebaheinale – natuke skepsist tuleb selliste taimedega tutvumisel kasuks –, ning "Pimeda mehe aiad" algab peategelase ja klaaskuuli mõttevahetusega. Mõeldes sellele fantaasiarikkale maailmale, mida potililledele ja klaaskuulile avatakse, pani see mind mõtlema ühele teisele jutustamislaadile, mida võiks pidada Kaur Riismaa proosa lähtekohaks.

Ma ei tea, kas sellel on nime, aga see esineb seal, kus üleliia entusiastlik ema räägib lapsega, kes mossitab ega taha süüa: Lusikas lendab põrr-põrr, sest ta on alati tahtnud lennata ja väikestele lastele toitu tuua. Et nood ikka kõhu täis saaksid ja suureks kasvaksid. Lusikas on täis maitsvat putru ja peab selle suure pudrukoorma nüüd kuhugi maha kallama… See on soe ja entusiastlik jutustamislaad, mis räägib lihtsast huvitavalt. Samas ei pane aga kunagi midagi lõplikult paika, vaid mängleb romantiseeritult ühe asja ümber, esitledes seda tähenduslikult sügavamalt – andes talle ajaloo ja motiivid. Kui toodud näites mängeldakse pudrulusika ümber ja selgitatakse miskit inimesele, siis Riismaa teostes mängeldakse inimeste ümber ning selgitatakse midagi hoopis muud "pudrulusikale". Muidugi lisades märkimisväärset kirjanduslikku käsitööd, mille peale koduperenaised, kes oma lapsest teadlikult Nobeli kirjanduspreemia laureaati ei kasvata, tihti ei tule. See teeb Riismaa proosa piisavalt talutavaks, et erinevalt pudrulusikaga lapsi ähvardavast vanemast, ei sunni tema jutustused meid igavusest putru sööma, vaid panevad hoopis uusi lugusid ootama.

Joonas Ojap, Värske Rõhk nr 44 / talv 2015

Kõrvaltegelasteks on Tallinnas Kalamajas natuke veidralt, kuid kohati siiski usutavalt käituv Maurice, kes vajab enda ümber kindlasti meeleheidet, ja minevikuvarjudega tegelev Niina. Minu arusaamist pidi seisavad kõik kolm dilemma ees, kas valida täielik vabadus või tavaline elukulg. Nn. tüüpiline valik oleks siis perekond. Tavalisus neile aga hästi ei sobi.
Teadmiseks: Pühamägi on koht, on bussipeatus, kus hääletatakse Tartusse, ning seal elab Maurice üle hingelise kogemuse. Tema olemuse kohta leian tsitaadi: „Tühjus, jumalatus, universumi mõttetus ajas Maurice`i taga, ja nagu enesekaitseks riietas ta tühjuse mõnda kuuldud loosse, laenas kõigilt Karamazovitelt, või minult. See kõik paistis loomulikult läbi, temas polnud vaprust olla ja kannatada tõeliselt.” Kui loete, saada teda, missuguse võimaluse keegi leidis. Üks mõttearendus veel: „Minagi valisin vabaduse, aga teisiti. Ma valisin lihtsalt mittemõtlemise. Mul on kõrini pseudofilosoofilistest arutlusest ja harutlusest, mis on hea ja mis kuri, teodiikest, inimese mõttest ja elu eemärgist. Otsustasin, et inimene on universumis suhteliselt üksi ja pole vahet, kui me ühel hetkel lihtsalt kaoks, keegi ei paneks tähele. Samamoodi näib olevat Eestis ja eestlastega. Maailmas on ilmselt ainult poolteist miljonit inimest varsti kaheksast miljardist, kellele kuidagigi korda läheb, kas me siin elame või oleme või mitte. Milleks siis ennast haigeks muretseda...” Armin Kõomäe romaanis „Lui Vutoon” jääbki Eestisse, üldistatult ilmselt maailmagi, vaid üks inimene alles, sellest raamatust kirjutan aga järgmises „lugemistes”.

Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 85, nlib

Last year, two highly unlike but equally strong works appeared from his desk in short succession – The Holy Mountain, which is simultaneously melancholic and amusing; which brings one to thoughts and tears as well as feelings and laughter; and The Blind Man’s Gardens – a philosophic look at one man’s life in an entirely different style.

The Holy Mountain resembles Riismaa’s poetry debut in some respects – telling the stories of imaginary characters unhurried and at length, weaving into them both history and modern day. Even the manner of treatment is similar – Riismaa’s poetry has always verged upon prose with its storytelling quality, while The Holy Mountain resonates something poetic. Although Riismaa’s short novel blurs the line between prose and poetry, the work nevertheless does not come off as a poet making his first unsteady steps in the world of prose and trying to prove himself as a prosaist – on the contrary, the writing is completely natural. The reader finds a logically-assembled novel with intriguing plot developments about an odd friendship, which includes a love-triangle component and does not lack a few “coming-of-age” elements. There is likewise a philosophical sub-tone to The Holy Mountain, which emerges through its original spatial poetics. Mentioning furthermore that the first-person narrator writes the story while talking to his house plants, one can say that the author’s sense of (self-) irony has reached a certain peak.

And so, it does seem logical that The Blind Man’s Gardens (which was published at the same time, but according to the author was written later) is an entirely different kind of work. In the book, Riismaa shows he is not interested in mere sarcasm and that he truly has decided to come to the world of prose to stay. One fair sign of this is recognition the work received – winning first place in the Tänapäev Novel Competition.

The Blind Man’s Gardens is not revolutionary, nor is it a break-through in Riismaa’s own development or contemporary literature in general – just like in the author’s poetry and in The Holy Mountain, so do we encounter a life-story here. Even so, Riismaa is able to tell such tales in a number of varying ways. In The Blind Man’s Gardens, the author embodies different characters with playful ease, adopting various positions and roles, speaking in different voices. It doesn’t appear to pose him any difficulty to speak from the main character’s point of view when the man is 30, then load a little more life-experience on his shoulders by delivering a 45-year-old’s monologue, only to ultimately speak convincingly as a 60-year-old. And if that wasn’t enough, the author also brings in a female narration. The Blind Man’s Gardens is consummate writing and at the same time a light, reader-friendly work.

Peeter Helme (1978) is an Estonian writer and journalist, and anchors Estonian Public Broadcasting’s literary radio programs. Helme has published five novels. The latest, Deep in the West (Sügaval läänes, 2015), is a drama set in the industrial Ruhr Valley.

Peeter Helme, Estonian Literary Magazine 1/2016