Milan Kundera on kirjutanud: „See, mis Euroopast kunagi järele jääb, pole mitte tema korduv ajalugu, mis ei kujuta iseenesest mitte mingit väärtust. See ainus asi, millel on väike võimalus vastu pidada, on nimelt tema kunstide ajalugu.“*Seda mõtet laiendades jõuame taas sinna, kuhu on jõutud varemgi: see, mis meist säilib, mille kaudu me end saja aasta pärast identifitseerime, on suuresti praegu loodav esteetiline väärtus. Kultuurilise julgeoleku all ei peeta silmas ainult seda, et oleks, kellele luua, ja oleks maad, millele luua, vaid ka seda, et märkaksime enda ümber sündivat kunsti ning oskaksime seda omaks võtta.
Julgelt võib Eda Ahit nimetada viimase aja üheks produktiivsemaks naisluuletajaks. Umbes aastase intervalliga ilmunud luulekogusid on praeguseks kaante vahel juba kolm ning annaks ilm, et voog ei lõppeks. Oleks ilma tulemaks sõna- ja keeletundlikke riime, millest on saanud Ahi üks tunnuslik võte, ning oleks tulemas sama kuraasikaid ja vimkadega värsse kui seni. Möödunud aasta minekul pressi alt väljunud „Julgeolekki“ on selgelt selles vaos, kuhu autor seda ajab – ikka sirges ja sügavas.
Kaks eelmist kogu on tõestanud, et Ahi valdab riimikunsti ja kolmaski ei pane ses kahtlema. Riimikunsti kvintessents on leida riime sealt, kus neid esialgu olema ei paista – realiseerida igas sõnas selle potentsiaal saada poeesiaks. Põnev on jälgida, kui kauaks jätkub kõlaseoseid ja kaua saab neid põimida adekvaatseks tekstiks ning sealjuures säilitada stiil. Proovikivi ei ole see mitte ainult autorile, vaid ka eesti keelele. Ositi näitab riimirohkus keele tugevust, aga ka selle paindlikkust ja värvitahke: „nüüd, härrased, aeg näidata on keelt – elavat ja teravat ja toorest“ (lk 20). Justament, on aeg näidata keelt. „Julgeolekut“ võibki pidada moodsaks oodiks eestlaste keelele. Rohkem deklareerivaks oodiks kui sõjahüüuks, kuid austusavalduseks igal juhul.
Kaunil keelel laseb Ahi oma loomingus särada ja lõppriimide kõrval küündivad esile vahest paremini hoopis alliteratsioon ja värsisisene harmoonia: „sest vaevalt et neist selgadest saab selgust“ (lk 20), „minu kurvad kurvid kaovad“ (lk 22), „tuul on jälle valimatult vali – puha puhub. ja ta propaganda“ (lk 24), „vaimukas, see meie aja vaim – / elatab meid valesti ja valjult“ (lk 12). Kohati algriimi varju jäävatel nais- ja daktül¬riimidel on poeetiline jõud ning ehkki need tunduvad esmapilgul kulunud, on Ahi sõnadele andnud uudse konteksti ja seepärast kõlavad riimidki värskena „tõeni pole teed sirgemat. / guugelda. see, usu, pole patt“ (lk 10), „mis teha, ahv on ikka ahv – / ükskõik, kas kuningas või krahv. / ja mitte ükski paragrahv“ (lk 14), „tallinlanna, anna minna – / viska Dorpatile kinnas!“ (lk 18). Põnevaid ja julgeid vormikatsetusi on näha siingi, kus kahas kõlama on pandud ootamatud tuletused „ilmale – küll kehvale – mind toodi [—] veel on minu hääles nipernoodid“ (lk 8), „millel pole olemas veel maitset [—] puude najal aias paduvaikses“ (lk 30), „üle kevadärevuseuima / vabalt, demokraatlikult ja tuimalt“ (lk 34). Nagu eelmistes kogudes, on „Julgeolekuski“ opereeritud võõrkeelse riimiga, näiteks „eks igaüks võib leida oma niði, / kuid see siin tundub pehmelt öeldes fishy“ (lk 13). Tõeline riimikunstniku käsi ilmutab end aga ainult seal, kust muidu mööda mindaks: „lõppematut Anton Hansenit [—] ei sa ole muud kui kärbsesitt“ (lk 19), „kella-viie-tee su poole [—] lisab täpid minu oo-le“ (lk 22).
Kes on harjunud Ahi puhul ainult korrapäraste süli- ja ristriimidega, saab „Julgeolekus“ väikese ninanipsu: selgete riimide kõrval õilmitsevad segariimid („südame põhjast“, „vastutulelik“, „Tatjana kiri Oneginile“, „võtmelaul“, „ajalik“, „Tallinn pisaraid ei usu“, „need ei vaata tagasi“, „lepitus“, „klassika“), mis on ahilikult teravad ja vajavad sisu mõistmiseks tähelepanelikku lugemist. Ebakorrapärane riimipilt ehmatab, kuid peagi ilmuvad sealtki omad kokkukõlad: „ehk võiks veel siiski läbi minna / see teie plaan. kuid mis sest ikka / – ma olen ju vaid külaplika. / kas pole nii, mu lahke isand?“ (lk 14), „elupuu on lahingutest lookas. / kuid ja aastaid – ikka sama talv. / Emajõgi jäätub. voolab veri.“ (lk 19). Varasemast rohkem julgeid eksperimente on autor vormi osas rakendanud ka värsireale, mis koosnedes lihtlausetest või osalausetest annab luuletusele juurde ahipärast konkreetsust: „sa ju tead. ei, ära võta pähe“ (lk 11), „kahevahel vaid. ja igasugu / asju sünnib. tõesti. põrgu päralt“ (lk 28), „hoides mind. need roostetavad ajas. / raudselt. / raud on külm. / on sooja vaja“ (lk 28), „lähme. veel üks miiniväli nõuab / ületamist. hoidkem püsti lõuad“ (lk 26).
Krutskeid täis luule, mis on Ahile väga omane, lausa nii omane, et selle ümber võiks luua omaette kaanoni, mitte paigutada autorit Underi-Alveri-Kareva sekka, üllatab taas. Piltlikud väljendid on seotud vaimukalt reaalsusega, luues ühtäkki absurdse kujutelma: „tean aga hästi, et hoian end vaos, / kuni veel mulle on armas see vagu“ (lk 16), „kurameeri, tuli taga / suitsuseks ta kõik lokaalid“ (lk 18), „lähme üle küngaste – ja -käte. / üle võlli läheme ja mere“ (lk 37). Taipliku insenerioskusega tarindab Ahi sõna- ja tähenduskonstruktsioonid, mis võluvad oma uudsusega vilunumaidki kunstisõpru: „luban siis, et seljatan kõik muu, / selleks, et siinsamas kõhutada“ (lk 31), „sul on Saab ja minul on ei saa / (jääda kauaks passima garaaþi)“ (lk 9).
Ahi luules on peaasjalikult tegemist noore naise eksistentsiga. Autori noorusest hoolimata ei ole seal kohta naiivsusel. Olemise kunstile pole lähenetud torisev-jorisevalt, vaid jõu ja tarmuga, mida kihutab tagant paras annus nipsakust. Viis, millega elu kätte võetakse, on puhtesteetiline – kordagi ei leia „Julgeolekust“ vulgaarsusi – ja domineerib pildiline keel, seda nii piltlike väljendite kui ka ilmekate kirjeldustena. „Julgeoleku“ ridades kõneleb iseseisev intelligentne naisolevus, kel lisaks muule maailmale tuleb eeskätt hakkama saada iseenda ja oma tunnetega, aga tema jalad on kindlalt maas ja „sellel maal on jalutada julge“ (lk 30).
Maa ja riik on teine teema, mis kumab tasahilju „Julgeolekust“ läbi. Maa, kus „ei põrku mingid laamad“ (lk 36). Varemalt keelest juttu tehtule lisandub küllaltki selge isamaa dimensioon, võiks öelda, et moodne uusisamaalisus. Ometi ei ole see ilmne ärkamisajaluule restauratsioon, vaid read täis põgusaid vihjed, mis siiski on piisavalt tugevad, et mõjuda. Ahi luule on paigakeskne ning seda taoti rahvusest sõltumata: „need, kes tuultele on valla, / piiriäärsed / – need on omamoodi. / neil on peale teiste ilmakaarte / kaardil veel ka oma – laulukaar“ (lk 37). Ahi rindel loevad kohad: „olgu nad kui tahes üllad / Tallinn pisaraid ei usu“ (lk 17), „Emajõgi jäätub. voolab veri“ (lk 19), „kaudu Karlova vaikust ja lompe“ (lk 21), „kella-viie-tee su poole / keset Taanilinna öisust“ (lk 22), „anna minna, tallinlanna. / Taanilinna ristimärki“ (lk 18). Seesugune luulegeograafia on tuttav juba Ahi eelmistestki kogudest, kus on figureerinud vahemerelik keskpäevaleitsak („Maskiball“, 2012), aga ka Venemaa külmkarge hingus („Gravitatsioon“, 2013). Seepärast ongi keeruline määrata kindlat areaali, kuhu luulejuured tegelikult ulatuvad, siiski on selge, et nad on paigas. Ahi luule on paigas. On ajas ja kohas.
joondu.
valvel.
vabalt.
võib nii minna (lk 25).

* Milan Kundera, Eesriie. Essee seitsmes osas. Tänapäev, 2008, lk 33.


Laura Porovart, Sirp 13.03.2015

Selle sündmuse rõhutamiseks olengi võtnud riskantse ülesande rääkida kahest tähelepanuväärsest raamatust koos – juba kummagi raamatu süvenev käsitlemine autori loomingulise terviku taustal oleks arvustuse mahtu ületav ülesanne.
Kuigi kahe poeedi vahel on rohkesti erinevusi, ühendab neid peale kõrge kvaliteedi ka just klassikale omane väljapeetus. Mõlema luule on tõsine, ülimalt keeletundlik, kirjutatud n-ö kõrgstiilis; kumbki ei luba endale meie moodsas luules üldlevinud räuskavat-epateerivat hoiakut. Kui Riismaa teksti libisebki tsitaadina mahlane ütlus, siis vabanduse saatel: „„Mees ilma naiseta / on nagu junn ilma persseta, / üheta ei ole teist.“ / Ma oleks ju võinud siia leida ilusama kujundi, / aga mis sa ära teed, / jään allikale truuks“ (lk 58).
Samas ei kaldu autorite keeletundlikkus formalismi ega viisakus snobismi: igas luuletuses on tähtsal kohal sõnum, kas siis narratiivina või tundepildi ja manifestina. Sündmused ei taandu ei keelekujundite ega üldistuste teenriteks, aga ei voha ka noist lahus, mis võiks tekitada kriitikutes nõudliku küsimuse luuletunnuste olemasolu kohta. Keel, meeleolu, sündmustik, rütm: kõik see on mõlemal autoril täpselt tasakaalus – kui lisame siia läbivate teemadena armastuse (mõlemal) ja surma (Riismaal), siis saamegi luule, mis on küps klassikaks muutuma. Noil teedel, mida poeedid käivad, on väga lihtne vääratada – eriti kehtib see puhast riimluulet loova Ahi puhul. Keskmisest andest võib vormida vormieksperimentide ja/või räuskava sotsiaalkriitika abil enam-vähem head luulet; aga Riismaa-Ahi moodi saab kirjutada vaid väga head luulet või siis täielikku jampsi. Ahi trotsib iga oma tekstiga edukalt ohtu, et luule võib manduda nüriks riimikangutamiseks; Riismaa argieludetailidest toituv vabavärss kõrgub suveräänina n-ö luuletunnusteta noorluule kohal. Sugugi ei kehti tema eneseirooniline märkus kogust „Metamorfoosid“ (2013): „mis siis et mu luulegi muud pole / kui lyyriline proosa read vaid“ (lk 53).
Mis puutub luule vormi, siis Eda Ahil on see kõigis kolmes kogus samasugune: tegu on lühikeste riimluuletustega, iga luuletus mahub ühele leheküljele. Lugemisel tekkis tunne, et „Julgeolekus“ on riimimistehnika varasemast mitmekesisem ja vabam, aga see tunne vajaks tõestuseks värsitehnilist analüüsi, mida ma ei oska ega viitsi teha. Kandvaimaks kujundiks Ahi luules on tähendusmuutusi tekitav semantiline siire.1 Ühes reas tekkinud tähendus ning sellega kaasnev ootushorisont muutub siirde varal teiseks, nõudes nii lugejalt pidevat tagasipöördumist ja ümbermõtestamist. Mõned näited „Julgeolekust“: „olen see, mis olen. / võta, jäta – / aga ainult endale, ma palun“ (lk 31); „ja mis loeb me tahe?/ kõigest lappab / lõppematut Anton Hansenit“ (lk 19).
Kirjeldatud võte leiab küllastumispunkti Ahi luuletuses „ajalik“ (lk 12): „aeg vast näitab. pahatihti keelt /.../ veel ma veel sind tahan. seda veelt / nõuab minu tulipäine haljus /…/ jää veel siia, järjekordne mees. / võta minu ümbert külm ja tekk. / jää. / ja sellel seisan paljajalu.“
Lisaks otsesele siirdele tekitab Ahi ka sarnaseid põrkuvaid-seostuvaid tähenduserinevusi teiste vahenditega, näiteks: „keeruta mind nii, et keeran ära“ (lk 11); „jah, / ma olen omadega sees. / vii mind täna õhtul välja. / palun.“
Kaur Riismaa vabavärssi on raskem vormiliselt iseloomustada. Tema luule vorm on varieeruvam, ülekaalus on pikad luuletused. Näpuotsaga leiab siit kõlakujundeid ja alliksaarelikke sõnamänge: „Keda naeravad koolipoisid Toomel? Ega ometi sind, / armsat sindrit, kui sa, silinder näpus, nööbid kedagi lahti / möödunud aegade kiivakiskunud siivsusest?“ (lk 33); „sina siga, sina vigane, ihatult igane, / lapsepõlvest lonkav, / mine nüüd, stantsid on tantsitud, / kihvtistest liftidest igritseb ininal liikvat“ (lk 61).
Kõik see on pelgalt garneering; põhiline on Riismaa luule lugemisel tekkiv mulje keele voolavast plastilisusest – ka teravaima sisu puhul ei ole seal katkestusi: kujundid, kirjeldused ja hinnangud-üldistused põimuvad loomulikuks tervikuks. Lugedes tekib mulje luules peituvast meloodiast, aga analüüsima hakates tuleb mulje petlikuks tunnistada: pole ju riimi ega ka mitte silbilis-rõhulist korrapära. Aga ometi keel heliseb, seda kulgemist peab täpsemalt vaatlema juba sisu tasandil ja vaevalt sealgi kriitika vahenditest piisab.
Mõne sõnaga luulekogude ülesehitusest. Ahi kõik kogud on liigendamata, ühes jaos. Kuigi kõigis raamatutes kordub sama temaatiline maatriks, ei ole rõhuasetusi fokuseeritud, vaid kogusid mööda laiali pihustatud. Riismaal on kompositsiooni poolest kahesuguseid kogusid. Kolm raamatut on samuti hajusa struktuuriga, kuid ülejäänud moodustavad igaüks väga selge sisulise terviku. Lisaks „Teekonnale päeva lõppu“ on sedasorti raamatud veel „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“ (2011) ning „Rebase matmine“ (2012). Siin vaadeldavas raamatus on 23 luuletust, mis on jagatud kolme ossa: „Unepäev“, „Õhtuoode“, „Ööelu“. Jaotus ei ole tinglik; tekstid erinevadki oma meeleolu ja suundumuse poolest märgatavalt. Mõistagi ei räägi me siin ühe suvalise päeva kulust (kuigi esimese osa põhjal võib ka selline mulje jääda); teekond on ülimalt sümboolne, viib välja elu lõppu. Vaatleme nüüd selle matka raamistikku ja tegelasi.
Kui lasta ennast luule sõnumist vahetult kaasa kanda, siis tuleks järeldada, et Riismaa ja Ahi luuleilmad, nende aegruumilised koordinaadid, erinevad diametraalselt. Riismaa universum on ajaliselt lõpmatusse venitatud; igas argihetkeski kangastub iidse mineviku kogemus („Ahsoo“) või kaugtuleviku ähvardus („Aega saab mõõta sentimeetrites“); vaikusehetkedes luurab surm: „Poiss jääb vakka, ja tüdruk aimab. Surm on akna taga. / Läheb oma teed, saba püsti, täna ei näkanud, küll homme“ (lk 36).
Kogu võimalik aeg koos lõpu ähvardusega laotub siin luules laiali, muutes ka ruumi lunaatiliseks (vt „Unepäev“, „Noorkuu“, „Hämaras“). Päeva lõppu kulgeva aja rütm on paratamatu, isegi loomulik; Riismaa luule ümiseb seda rütmi kaasa, siin ei teki traagilist võitlust elu pühitsuse nimel: „vana mees, hirmus mees / kilekotis kivid ja pudel, / tuled hullumaja poolt, / tuled end merele andma, / vana mees, hirmus mees, / ära karda, ma ei helista, / ära karda, ma ei põlista, / ära karda, ma ei võdista õlgugi“ (lk 59).
Traagika puudumine tähendab ka seda, et Riismaa ei luuleta kontsentreeritult lõpust, katastroofist, nagu seda teeb viimasel kümnendil (:)kivisildnik. Tema salmides jääb millelegi muule mõteldes alati ka elu jaoks koht: luuletades näiteks neli last mõrvanud emast, ei täida mõrv kogu tähendusruumi, vaid üksnes varjutab naisega seotud mälestusi („Portree“). Riismaa aegruum on päeva-ööd, elu-surma ühendav vaheala, milles viibimise hoiakuks on leplik amor fati. Täpseimalt on seda ruumi kaardistatud kogus „Metamorfoosid“ (lk 72): „ma ei ytle et see ongi elusolemine / aga nii ligidal surmale / saabki ainult elada“; „lippan sinu juurde naine / näitama uut luuletust täpselt / nagu kunagi lippasin ema juurde“.
Ahi luulet läbib teatavasti manifestatiivne immanentsus: elu pühitsemine siin ja praegu ekstaatilises hetkes, maised rõõmud teispoolsuse asemel, tulevikumuredest keeldumine. Varasemates kogudes on sääraseid manifeste rohkem, kuid ka „Julgeolekus“ pole kurssi muudetud: „uinu rahus, öö on pikk. / minu kurvad kurvid kaovad. / nad ei tunne tulevikku“; „aga üllatus ei maga: / mõne süütu kurvi taga / võib end peita igavik“; „hiljem näis, mis on ta pikkus“ (lk 22); „ära kiida taevani mind. / maani“ (lk 30); „kuni meie üksus püsib veel, / sõitku kõik see kõiksus seenele“ (lk 36).
Ometi ei tohi end sellistest manifestidest petta lasta ning nimetada Ahi luule aegruumi maiseks sõna argises tähenduses. Esiteks ei ole siin luules ka sündmuste tasandil midagi tavalist, argist: iga episood ja tundevarjund on imeks kuulutatud, pühitsetud. Kõik saab luuletaja pilgus eriliseks, olgugi et ilma teispoolsuseta. Kuigi pangem tähele: teispoolsus on kogu aeg kohal: n-ö tiibadena, mida tõrjutakse (vt kogus „Gravitatsioon“, lk 53). Kui lisada siia Ahi luule eespool osutatud vormiparameetrid, siis juba need ei võimalda ühtegi teksti lugeda tavakõne reþiimis. Oma tundeid järgiv, igavikku ja ühiskondlikku halvakspanu trotsiv poetessihääl võis olla skandaaliaines ehk veel Underi nooruspõlves; tänaseks on see puhas klassika. Tõsi küll: tänapäeva luules on palju luule piire õõnestavat argisust-maisust; näiteid polegi vaja hakata kuhjama, aga Ahi on sellest galaktika kaugusel. Tänapäeva luules on ka endisaegse „hea maitse“ piire ületavat avameelsust, elu sügavusse uppuvat immanentsust – ehedaimaks ja tugevaimaks näiteks viimasest ajast Margo Vaino looming; ka sellest on Ahi galaktika kaugusel. Samuti on tänapäevalgi võimalik kirjanduse varal ühiskonda irriteerida, nagu näeme, isegi Eestis, aga seda tuleks teha hoopis teiste vahenditega. Kuigi vertikaalne mõõde Ahi luule sõnumist puudub, on ta kodeeritud kujul seal samamoodi olemas nagu Riismaal.
Me pole jõudnud puudutada klassikalise luule keskseimat teemat, milleks on teadagi armastus. See võngub lüürilise mina ja sina vahel ning siinkohal tundub mulle küll, et selles osas Riismaa ja Ahi luule teineteisest märgatavalt erinevad. Ahi luulehäälte üldine maatriks on väga lihtne. Selle keskpunktis asub tugev eneseküllane mina, kes ei kõhkle nautida, kuid ei kaota ekstaasis enesekontrolli: „vii mu mõistus jalutama. // siiski tea, et koduteed ta / tubli hundikutsikana / tunneb alati“ („jalutuskäik“, lk 15).
Sellise mina vastas seisab lüüriline sina, kes on küll omamoodi vajalik, aga peab alati n-ö oma kohta tundma. Kõiki kogusid läbivaks võtteks on trotslik-alandav pöördumine n-ö kuulsate meeste poole (vt „Tatjana kiri Oneginile“, lk 14). Suhe mina ja sina vahel on alati pingestatud, paratamatult ajutine. Sestap on Ahi kahe varasema kogu põhisündmuseks n-ö lahtiütlemine, armukahi.
Seda leidub pisut ka „Julgeolekus“ („fishy“, „roheline mõtteviis“), aga täpsemalt lugedes tuleb tunnistada, et hoiakud ja jõujooned on veidi muutunud. Mina metsikus on hakanud murenema: „veel on minu hääles nipernoodid, / nuga vööl ja seljas sirge trots. / aga tean, et peagi on sel ots“ („vastutulelik“, lk 8).
Samuti on mina-sina suhtes vähem bravuuri, seda on asendamas meieks-saamise kutse (vt „võtmelaul“, „ajalik“, „kõrbemisest“, „argine“). Aga eneseteadlik põhihoiak säilib ka selles meie-ootuses.
Julgen väita, et kõik Ahi luule tegelased taanduvad kirjeldatud mina-sina suhtele, mõnikord räägitakse neist lihtsalt teistes isikutes ja maskide all. Riismaa puhul on kõik segasem: laiali venitatud aegruum muudab voolavaks ka selle elanikud – luuletava mina sealhulgas („Ahsoo“, „Stiiliküsimus“). Ei saa siiski öelda, et kõik hääled sulaks Riismaa luules ühte: armastajate mina-sina suhe kerkib ka siin esile; problemaatiline distants leiab samuti sõnastamist, kuid sumedalt, ilma traagilise trummipõrinata. Riismaa mina on vaatleja, mitte tegutseja: üksiseiraja (lk 21), hulguhakk (lk 22), kellel on mitu kuju (lk 23): „Mina olen Kaur, ja olen Riismaa / nagu vikat on vars ja on tera, / aga kumb on kumb? / Või kumb on tera ja kumb on pide?“ („Unepäev“, lk 26).
Riismaa luules on mina ja sina vahelise suhte põhiolekuks ebamäärasus, kahepoolne ei tea: „Ega ju sind tea, / sind, hunnitut sunnikut, / võib-olla sind armastada / on nagu võtaks pärast tolmust, / pikka päeva läätsed silmist, / midagi eriti ei näe, aga näe, meil on jälle õhtuid, / lõputa lauseid, / ja tänavail on lumiseid hämarusi, / aga ega ei tea, / ei tea („Rongid ja bussid ja autod“, lk 14); „Ega sa mind ju tegelikult tea. / Armastusel on ilusad sõnad, / aga ta kõneleb murede keelen“ („Mirabilis“, lk 20).
See ebamäärasus erineb oluliselt konkreetsest ei-st, mis Ahi luules suhet lõhestab: „sul on Saab ja minul on ei saa“ (“vahtraleht”, lk 9; vrd “Maskiball”, lk 8; “Gravitatsioon”, lk 23). Teiseks oluliseks erinevuseks on see, et Riismaa luule ei taandu mina-sina armusuhtele, vaid on oluliselt polüfoonilisem. Esikkogust alates luuletab Riismaa ka temast, teistest häältest aegade hämarustest ja elu äärealadelt, vaatleb teisi sama tähelepanelikult ja aktsepteerivalt kui armsamat („Teekonnas“ vt eriti kolmandat osa „Ööelu“).
Kiusatus oleks nimetada vaadeldut erinevuseks naiseliku ja meheliku hääle vahel, kuid see üldistus võib olla ennatlik – mulle tundub näiteks, et Riismaa ja Ahi hoiakuerinevuste n-ö mõtteliseks vahelüliks on Andra Teede luule.
Argikeeles „saab sõna lihaks“, st keel vahendab meile sündmusi ja asju, jäädes ise varju, tagaplaanile. Selline vahetu ja kerge keelekogemus on omane isegi suurele osale jutustavast proosast. Luule üritab pesta keelt asjadest puhtaks, vabaneda nimetamise kohustusest. See on võimatu ülesanne, mis äärmusse arendatuna jõuab formalistlikesse keeleeksperimentidesse. Poeedi väljakutseks on hoida tasakaalu keele ja asjade vahel; panna nad vastastikuses ringmängus keerlema. Nii Ahi kui Riismaa suudavad hoida seda habrast balanssi.
„Ja taoline on ka luuletaja: / kärbes sõna ja liha vahel / alati üks / saamas teiseks“ (Riismaa kogus „Merimetsa“, lk 53).
-----
1  Semantilist siiret on hiljuti põhjalikult analüüsitud Jüri Üdi näitel, vt: A. Merilai, Vokimeister. Tartu, 2011, lk 341–348.

Leo Luks, Vikerkaar nr 4-5, 2015

Need salmid ei mõista nalja, kui, siis ainult kibedat ja iroonilist, ja kuigi nad oma sõnumit alati otse välja ei ütle, paistavad kõik endas karmi reaalsust peegeldavat. Luuletaja on kirjutanud endast sõjaka pildi, nagu oleks ta alatasa millestki solvatud ja peaks seetõttu oma väärikuse üle pidevalt valvel olema, üritades iga hinna eest teisi läbi näha ja nende käike ette ennustada. Luuletused paluvad end välja kutsuda (lk 12) ja keerutada nagu võtit (lk 11), aga kirjutaja peab neis ikkagi vajalikuks hoiatada, et ta on puine nagu kartul (lk 31) ja et nagu hundikutsikas leiab ta mõistus alati tee koju (lk 15). Tuleb seista kaitsepositsioonil, sest julgeolek on kerge käest kaduma: hoia löögivalmis ikka/ oma linnasüda, plika,// usalda vaid saapasäärt (lk 17). Tekkis mõte soovitada seda kogu mõnele madala enesehinnanguga sõbrannale – mõned neist luuletustest on just sellised julgustavad, mida armastavad lugeda alles tärkava uue minapildi ja eneseusuga noored, ammutavad neist jõudu juurde ja saavad oma kujunevat isiksust värssidega väetada. Olen see, mis olen./ võta, jäta –/ aga ainult endale, ma palun (lk 31).

Kogus on hulganisti kirjutatud valjult ja suursuguselt, kaunite sõnadega, sügavate mõtteteradega… argielust. Erinevaid Eesti linnade ja pidude meeleolusid ja isegi romantikat kirjeldades kumab luuletustest reaalsuse aktsepteerimist: too alles verisulis suli,/ üks armastus, me juurde tuli./ ja hommikul tõi pirukaid,/ veel ise eilsest õhtust purjus./( nüüd tean, et ta on/ igavene/ meelitaja, pätt ja lurjus. (lk 29) ja karmi saatuse trotsi: linnaplika, kui sind rusub/ mõni wertherlikum tusk,/ tea – see pole nuttu väärt (lk 17), siiski on need read maitsekad ja tunderikkad – luuletaja on inetuse ja igavuse, valu, elu kaduvuse ja mõttetuse seest leidnud ilu ja sügavust: kuidas küll ei siple sa, ei kisa,/ ei sa ole muud kui kärbsesitt.// klassika on armutu ja visa. (lk 19). See kontrast tuhmub juba paari korraga, sest tänapäeval ei ole jõletu elulisus luules enam kellelegi üllatuseks. Vahetame aastat nagu lina –/ see ei ole viimane või ainus./ valatagu veini nagu tina./ teada, miks – too puritaanlik kainus/ istub nagu lahja kleidilõige (lk 27). Tekib masendus: kas ei osatagi enam leida ilusat ilusates asjades, kas maailmas ei ole tõesti järel midagi siirast ega rõõmustavat, ainult asjad, mida peab kuidagiviisi alla neelama? Igaüks, kel õudne eluisu,/ saatusel sööb vagurasti peost (lk 35). Tõeline üllatus oleks olnud leida kogust kasvõi hetkeks, üheks leheküljeks midagi päriselt muretus ja õnnelikus stiilis kirjutatut, ettearvamatusi need luuletused aga ei pakkunud.

Ja ikkagi tuleb seda kogu soovitada isegi neile, kes pole saatuse peale vihased ega elus pettunud ja kes ei hoia kramplikult küüntega kinni oma julgeolekust. Need luuletused on nimelt kirja pandud hoole ja tundega, haarates imeliselt rütmi ja vormi peensusi. Riimiga on mängitud väga osavalt ja veel vilunumalt valdab poetess sõnakujundeid, painutades kõnekäände ja väljendeid kord üht-, kord teistpidi, iga järgnev rida ähvardab lause tähenduse ja sõna mõtte pea peale keerata ja kõikide haakide jälgimiseks tuleb ühele värsile pühenduda kohati mitu korda: kuni meie mõrvarlikus kliimas/ vahtraleht veel roheline püsib,/ võtan temast võimalusel viimast./ luba on. ja rohkem ära küsi.// mõlemal on sidur pidur gaas,/ aga lihtsalt erinevad margid:/ sul on Saab ja minul on ei saa/ (jääda kauaks passima garaaþi) (lk 9). Kui sisult ja toonilt oli see kõik sügavamõtteline, ent sellegipoolest mõnevõrra üksluine, siis pakub teostus igal uuel leheküljel jälle midagi uut ja lõbustavat. Raske on pidada viha luuletuse peale, mis jätab kuidagi lapsiku mulje (teemal õudselt rängad kasvamispühad, lk 21), kui kohe järgmisel leheküljel on nii armas jutt kellaviieteest: kella-viie-tee su poole/ keset Taanilinna öisust/ läbi tulede ja tuule/ lisab täpid minu oo-le,/ muudab ta empiiriliseks. /…/ mõne süütu kurvi taga/ võib end peita igavik.// hiljem näis, mis on ta pikkus (lk 22). Ja kui luuleraamat kogu tema kõhetuses kiiresti läbi lapata, kuid hiljem rahunenuna iga luuletuse juurde ükshaaval tagasi tulla, leiab sealt peitust mängivaid kahemõttelisusi aina rohkem: katsume, mis on me elumaht,/ tootkem teda juurde, toda mahti./ meil on terve mage lage laht./ lahendagem iseendki lahti/ tuimusest ja taagast tuhandest (lk 37). Stiililine nauding ja sõnamängurõõm teevad tasa masenduse, mida tekstide sisu lugejasse süstib – nendes peitubki Eda Ahi võlu.

Mariin Lõksuhiir, Müürileht 23.02.2015

Eda Ahi iseloomustab vaimne iseseisvus, mis peaks tegelikult kõigile taasiseseisvunud riigis koolis käinutele omane olema. Tema tekstides naljalt tühje sõnu ja kulunud või koltunud väljendeid ei leia. Öeldu on nii ilu kui ka tõe teenistuses. Sallivus seisab õiges paigas ja maitsekultuuri vastu ei eksita. Lisaks on poetessi püüd maailma mõista imestus- ja imetlusväärne. Teadagi pole nooruslik täiuseotsing temalegi võõras, ent humanistlik nõudlikkus ei luba otseselt midagi saastaga üle valada. Seejuures troonib elegantne iroonia paljudes värssides, nt. „see, kus sa naiivselt autot pargid, / pole parkla, vaid mu mängumaa.” („vahtraleht”), aga ka tekstides „ühe talve kroonika”, „Tallinn pisaraid ei usu”, „revolutsionäär” ja iseseisva naise kirjutatud pöördumises „Tatjana kiri Oneginile”. Väikest epateerimist leidub samuti: „võtmelaul”, „ajalik”, „lepitus”; eksistentsi mõistvad on „vastutulelik” ja „Alliksaarel”; „klassika” näitab autori oskust end vaimselt kaitsta. Luuletuses „olekutest” tuuakse sisse ka sõda, mis võib muutuda edaspidi eesti kirjanduses koguni uueks teemaks (vt. ka Kärt Hellerma). Vaatamata kurjakuulutavale olukorrale, avab toomingas oma õied „vabalt, demokraatlikult ja tuimalt”. Linnadest peatutakse lisaks Tallinnale ka Tartus. Näitena pakun avaluuletuse „südame põhjast”: „armastan sind oma südame põhjast - / kidurast, karmist ja alistamatust. / armastan sind tema ohtlikust idast, / jätmata rea peale ühtegi rida, / linna ja sinugi kohale katust. / armastan sind tema metsikust läänest, / lõunastki – janusest, kuldsest ja kuumast. / armastan sind emmast ja kummast, / päratult ekslevast, tuikavast tuumast. / ometi enam kui lõunast või läänest, / idast, mis lööb, aga märki ei taba, / armastan sind oma südame põhjast, /sitkest ja parkunust, õrnast ja tummast, / kuhu me keeltpidi alati jääme / ühtviisi määratult kinni / ja vabaks.” Eda Ahi on sõnaosav, selles pole kahtlust, ja riimidega tuleb samuti suurepäraselt toime.

Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 81, nlib