NÄDALA RAAMAT: Doris Kareva. “Aja kuju”
See ilus raamat, nurk pehme paelaga kokku seotud, on Doris Kareva luulekunsti austajaile tõeline maiuspala. Õnneks mitte ainult, isegi mina, kes ma kõrget ja pidulikku luulet nii väga kardan ja vihkan, leidsin siit väga häid ja mulle tõsiselt korda minevaid luuletusi. Mitmenäoline “Aja kuju” meeldib mulle palju enam kui eelmine kogu, unenäoline “Mandragora”.
Meeldib see, et poetessi kujund on täpsustunud, “ihalduse uduse objekti” kõrval on teravaid, lausa lõikavaid pilte: “Skalpell ja metronoom / mu isa klaveril / enda vahel hoidsid vaikust, /kui ma olin laps. // Nüüd alles, aegamööda, / olen hakand kuulma, / mõistma/ nende kummalisi lugusid. // Imeõhukeseks ihuvad need aja.” (lk 9). Lausa vaimustasid mind mõned armurõõmukirjeldused: “Võta mind vahel kui võileiba, / siis kui on kiire, / naudi kui austrivaagnat, / kunstiteost kui on aega. // Jumala külalisraamatusse /jäägu meist tänutäht.” (lk 55). Selles tekstis avaldub ka Dorise Jumal – õnneks üsna helge tegelane, selles raamatus rohkem kohal kui varasemais kogudes.
Ja lõpuks leidsin Dorise filosoofiliste luuletuste, eluüldistuste sõnastuste seast ridu, mis tähenduslikud tundusid: “Üks mees võtab kätte ja valab / end välja; seejärel sulgub / tühjakssaanud veinivaati.” (lk 97) Tõesti, saatuse häälega kõmiseb see vaat!
Ja veel teab Doris, et kassi karvadest tõusnud sädemete valgel paistab see, mis on ning “jõgede kohtumisrõõmu pisaraist /meri on soolane”.
Lisaks vaimustavalt ehedaile “linnusitastele” luuletustele on kogus ka abstraktsemaid, keelemängust ja manamaagiast ennast kanda lasknuid, mis mulle nii korda ei lähe. Aga kokkuvõttes peab tunnistama, et tegu on ligi sada luuletust mahutava ja hästi laia sisulise haardega luulekoguga, kus sõna saavad ihulik, ajalik ja igavik. Võib pidulikult öelda, et inimolu põhitahkude sügav pildistus, võib öelda argisemalt, et igaühele midagi.
Poetessi sõnad on väiksemaks jäänud ja teravamaks ihutud ning tema (kuri)kuulus metafüüsika on pildilisema kuju võtnud. Mul on tõesti hea meel selle raamatu pärast.
Kalev Kesküla, Eesti Ekspress 6.10.2005
Loe edasi
Doris Kareva sügavust rüütab kelmikas sõnamäng
Armastatud poetess Doris Kareva otsib oma uues luulekogus aja ja elu tõdesid.
Doris Kareva nimel hõljub müüdi ja teatava puhtuse ning emalikkuse loor. Ta on elav klassik ja luuleilu ikoon.
Marieunderlikku laadi, puhtust, siirust ja ilu sõna otseses mõttes viljelev kirjandusklassik jätkab oma laadis ka seni viimases luulekogus, kus lehelt lehele süveneb sõnade sügavus ja mõtte ning elu olemuse võimalik tõde.
„Aja kuju“ on ilus raamat. Seda nii sisemuselt kui ka väliselt. Raamaturiiulist otsitud teoseni jõudsin tänu lõngajupile, mis raamatulehtede ülapoolde tehtud august välja vaatab ja raamatu sõlmega kokku seob. Seob, aga viivuks ja märkamatult, sest libistanud sõrmedega läbi sõlme ja avanud esimesed lehed, hakkab südames kuidagi kõhe. Ent see on hea kõhedus, mis värsiridade lugemisel mingi värina ja sooja tunde esile manab.
Kareva sõnadel lasub teatav maagia ja kõla. Värsid on küll enamjaolt vabad ja juhuslikud, kuid samas rütmis ja kõlavad. Neis peitub siirus ja intiimsus, mis lugeja endasse haarab. Väikesed read põimuvad ühtseks suureks mõtiskluseks, üleskutseks ja tõdemuseks, milleni jõutakse läbi aja kulu ja kuju. Autori sõnakasutus on mänglev ja voolav, riimuv ja ühtne.
Kogu annab edasi armastuse, religiooni ja olemise eksistentsi, jumalakartlikkust ja abstraktsete ilmingute seletamise võimalust. „Vastu õhtut veel võtame valgust ja valame vaikimist. Mõtted paistavad läbi - nende taga on taevas, mis on taeva taga? Vist mõte.“ Nii kirjutab ja küsib kirjanik, ja pakub oma vastustki. Kuid mitte alati. Läbi teose küsib autor elu ja eksistentsi olemuse kohta. Kuid jätab palju ka lugejale mõistatada.
Kareva mängib sõnadega, luues ühendeid ja vokaalseid sõnamustreid. Sarnandkõlalised sõnad moodustavad kauni rütmi. „Kahevahele vaatamata ei tea, mitu vaatust on ja mitmes vaatus on saatus. Seal vahel on vaba tahe.“
Iseäralik on sisukord, kus loetelu on esitatud n-ö tagurpidi, üles, mis ajab veidi segadusse.
Helen Ulrich, Eesti Päevaleht 4.11.2005
Loe edasi
Doris Kareva omapärane luule,
Doris Kareva kuulekogu „Aja kuju“ käis ringi ümber maakera, kuni see Ameerika Ühendriikidest Austraaliasse jõudis. Tõesti on meie ajal uus kuju tänu ülemaailmsele kontaktile; sellele vaatamata, et aeg on abstraktne, vormitu mõiste, annab Kareva sellele uue kuju.
Ma olin Kareva nime varem kuulnud, aga mitte ta luulet lugenud. Kui ma lootsin selles Marie Underi sarnast tundeluulet leida, siis eksisin. Kareva luule on karm, mõistatuslik ja väga moodne, kus lugeja peab pead murdma isegi väga lühikest luuletust lugedes. Selle kogu lugemisel jäi minule mulje kavalast targutamisest:
Kolm sekundit suudab seostada koer
põhjust ja tagajärge.
Koera ajus on koera aeg.
Ja meie Einsteini ajas?
Mis on koeral, eestlastel on Einsteinil ühist? Veel mõistmatum on:
Kolme silmaga koer näeb aja kuju
ja kohkub.
On see hindu-usuline koer, kellele on kolmas sümboolne silm otsaette maalitud?
Alles teisel ja kolmandal lugemisel hakkasin ma harjuma Kareva keeleväänamisega, sõnademänguga ja väikeste naljatustega, sest tema luule tuletas mulle äkki meelde inglise metafüüsilise luule. Teatavasti on John Donne 20. sajandi luulet mõjustanud eriti oma peenutseva ning võrdlusrikaste väljendustega. Tema luulet peeti liiga teoreetiliseks oma counterpoint'i tarvitamise tõttu, ning teisest küljest jälle liiga ilmalikuks, sest ta sidus füüsilise armastuse kokku Jumala armastusega. Siin on näide Kareva käsitlusest:
Mu truudus on ruudus,
kvadraalis,
on orgia okastraadis,
on paratamatuse oks
ja silmuse paradoks
ja ilmselge silmapete
ja sild üle vaevavete
ja vägi ja sõna ja vanne
ja tasuta kaasaanne —
kõik sõnad on suits,
tuld teeb süsi.
Ära kunagi rohkem küsi.
Siin on „orgia okastraadis“ kaks vastukäivat mõistet osavalt kokku seotud ja nende põrkamine on rabavalt haarav, otse unustamatu. „Kõik sõnad on suits“ kõlab külmalt, aga kui neid rohkem kaaluda, siis taipad nende sügavat mõtet. Kareva kriipsutab alla aja igaviku suurulatuslikkust ja tänase olemust:
Karm, napp on põhjamaa valgus.
Regi veavad siin rasked varjud,
valvavad öökullid, hundid.
Sõna krigiseb hammaste all.
Ma ei tea. Ma ei oska siin olla.
Ma külmetan ajaloo käes.
Kõik piirid on puurid,
iga lugu on lukus.
Millest mina räägin on
tolmukübeme tants
põhjatus päikeses.
Tänase suruv olemus sunnib Karevat kordama vana-kreeka filosoofia inimelu sihitust — „kõik on vaid tolmukübeme tants“. Aga samas leiab luuletaja elus ka ülevust:
Motorolleril täiskuu ja tähtede all
oli mõte küll, tähendus, tähtis roll —
ta kihutas, kihutas nagu hull
pöörases hoos ta nihutas pihud,
lahutas laused ja liitis ihud,
valgusevihus rüütas, rüütliks lõi
kujutlusjulguse.
Ja tõesti lööb Kareva oma kujutlusjulguse rüütliks. Ta omapärane stiil kõlab kui mõõgaga raiumine, ta metafoorid on tabavad ja laused lühikesed. Kareva omapära ongi see, mis tõstab tema valitsevast moest kõrgemale, sest kirjanduses, kunstis ja muusikas on omapära see kõige tähtsam eritleja, see ülim väärtus. „Aja kuju“ on mõtlemapanev teos, tumehalli kaanega, mis on kirju paelaga kokku seotud, sest tervest köitest on auk läbi puuritud. Vist mingi uus mood.
I.R. Liscinski, Estonian World Review, 15.09.2006
Loe edasi
Tagasi teose juurde