Tants tikitud sõdurivaibaga
Kui soovite selgelt näha, kuidas olevik kasvab välja minevikust, võtke lahti Doris Kareva ja Jürgen Rooste luulekogu “Elutants”.
Kohe esimestel lehekülgedel pöörate ajalukku ehk Bernt Notke “Surmatantsu” juurde Tallinna Niguliste kirikus. On võimatu, et te seda maali näinud pole, olgu siis kirikus või mõnel pildil. Ja kui polegi näinud, siis vähemalt katkust, sellest hirmsast keskaegsest surmatantsule kutsujast räägivad legendid tänapäevani.
On tõsi, et me teame maailmast rohkem – luuletajad on seda väljendanud sõnadega mitokonder, DNA, ioon –, aga mäng surmaga (või siis tema teise poole, eluga) käib ikkagi.
“See tants las kisub metsikuks
ja meeletumaks kätte;
see tants las kisub imikuid
ja tõmbab vanu ätte!”
Kareva ja Rooste elutantsu teine liin jookseb mööda “Tallinna missat”, mis “Surmatantsust” tõugatuna valmis meie luuletajate ning Inglismaalt pärit helilooja Roxanna Panufniki ühistööna.
Nüüd on seegi omalaadseks ja iseseisvaks ajalooks saamas: kaks aastat tagasi esimest korda Tallinnas Jaani kirikus ette kantud teose salvestab plaadifirma Warner Classics.
On selline edu juhus või seaduspärasus? Ehk on osa vastusest neis luuleridades:
“Kuis valida, kui valida
on kõik:
ja kõik see nõuab ainult
ühte puudutust!”
Siit võiks alustada “Elutantsu” ajaloo kolmanda liiniga ehk Anne-Reet Põld-Veemehe tikitud sõduritekiga, mida on kasutatud raamatu kujunduses. See praegu ERMi kogusse kuuluv tekk on võib-olla võimsamgi elu ja surma, vastandite ühtsuse kinnitaja.
Kui palju ilu ja hinge on tekis, mille omanik võis surra juba homme! Ei, mis homme. Ta võis igavikku tõusta juba järgmisel sekundil.
“Ennäe, sa oled tulnud andma,
mitte saama –
mis sunnib selleks sind?
Mis vastutus?”
Kõige selle ajaloo ja ilu kokkutoomine maksab muidugi oma hinna: luuletused on mõjutatud nende sünni ajendeist. Jah, on ka eriti just Jürgen Roostele omast vabameelset ridadel kihutamist, aga ajalugu, rütm ja riim tõmbavad pisut pidurit, suruvad sõnad raami ja riimi.
Aga ka neis raamides saab Kareva ja Roostega piisavalt kaasa liikuda:
“Ei taha olla viimne jumalik
instants –
ent siiski, palun teeme veel
üks tants!”
Veel ühe tantsu nii “Surmatantsuga” kui ka “Elutantsuga” saab teha 6. juunil (kus siis veel kui mitte) Niguliste kirikus, mil värvikas luuleraamat esitlemisele tuleb.
Sulev Oll, Maaleht 8.06.2013
Loe edasi
Doris Kareva ja Jürgen Rooste tantsivad
Doris Kareva ja Jürgen Rooste esitlesid ühist luulekogumikku “Elutants”. Raamatus astuvad Eluga dialoogi 24 inimtüüpi, kelles kõigis on midagi meist.
Helifaili saab kuulata siit:
http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1623793
Luuletajad Doris Kareva ja Jürgen Rooste ühendasid loomingu ja mõttelennu ning andsid koos välja luuleraamatu "Elutants".
Värskest luulekogumikust võib leida mõningaid sarnaseid jooni ka "Surmatantsule", kuid autorite sõnul on elutants siiski midagi maisemat ja tänapäeva paremini sobivat. "Elutants tundub lihtsalt sisaldavat kogu seda kokteili, kogu seda mõtlemist. Võib-olla surmatants sellise ähvardava laenguna meie peade kohal on liiga keskaegne kontseptsioon tänapäeva ülekasvanud baroksele, modernistlikule inimesele, kes millegagi ei lepi ja kes tahab totaalset vabadust," rääkis kogumiku üks autor Jürgen Rooste Klassikaraadio saates "Delta".
Raamatu struktuur sarnaneb siiski "Surmatantsule" ning see on motiiv, mida võib kohata teisteski kirjandusteostes. See on tuttav ka kirikukelladest, mis ilmutavad igal täistunnil üht kuju. "See skeem on sealt üle võetud, aga ta on kaasaegse tunnetusega lahti kirjutatud," selgitas kogumiku autor Doris Kareva.
Teoses esineb 24 tegelast ning nad annavad aimu tänapäeva kiirest elutempost.
Teose loomisele pani sümboolse alguse Heli Vaus-Tamm, kes palus kahel autoril kirjutada Tallinnale pühendatud missa. Mõte luua sellest "Elutants" pärineb Doris Karevalt. "Selle protsessi mõistmiseks on raamatus võti - sõduritekk. Umbes samamoodi võtsime meie halli tühjuse ette ja hakkasime käesolevatest mõttelõngadest sinna omasoodu tikkima neid ja teisi kujundeid," selgitas Kareva kogumiku sünnilugu.
Autorite sõnul kasvas aga kogumik tellimustöö piiridest välja ning hakkas lõpuks oma elu elama või õigupoolest lausa elutantsu tantsima. "Oleks me selle läbi mõelnud rohkem ja korraldanud rohkem, siis oleks seal olnud teised tegelased, ta oleks olnud palju sirgem ja õigem, aga ta ei oleks olnud nii ehe nagu ta praegu on," rääkis Kareva.
Ühine töö pakkus kahele luuletajale ka vastastikust avastamisrõõmu. Doris Kareva märkas Jürgen Rooste luuletusi juba siis, kui viimane oli alles koolipoiss. Jürgenilegi olid Dorise luuletused juba ammu tuttavad, kuid siiski usub ta, et tunnustatud luuletaja käekiri on ka ajaga muutunud. "Dorise raamatud on läinud kuidagi ajaga metsikumaks või hullemaks need olematuse aiad. Arvatavasti minu side nende 70. ja 80. aastate Dorise luuletustega on hapram," selgitas Rooste. "Ma ei näinud seda aega ja kohta seal. Need on väga head tekstid, aga nad on minu jaoks nagu hääled teisest maailmast. See, mis Doris viimase 10 aasta jooksul on kirjutanud, see on üha sellisem kummalisem ja metsikum. Selline aed, kuhu satud seiklema. Mõned tekstid on täiesti nagu vanasõnade ümberlausumised, mõned tekstid on väiksed okkalised taimed."
Ennast on autorid püüdnud teose tegevusest eemal hoida. Nad on loojad, kes jäävad tagaplaanile ning lasevad tegelastel elutantsu tantsida. Põhjus on selleks lihtne. "On raamatuid ja tekste, mis elavad oma elu ilma, et autor peaks ise selle heaks tegema, et need tuntud oleksid. Minule on sümpaatsed just sellised tekstid, mis elavad ilma autorita," ütles Kareva.
Autorite sõnul sai teos nii iseseisev, et võiks luulekogu asemel esindada vabalt ka draamat.
Klassikaraadio: Delta, 12.06.2013
Loe edasi
Kui elupeol tantsule hiljaks jääda
ürgen Rooste ja Doris Kareva on kirjutanud salapärase luulevormis sententsikogu, milles elu annab õpetust erinevatele ametimeestele, kuidas oma elu paremini kulutada, et pärast kahju ei hakkaks. Elu vaatab inimloomusele vaatepunktist, et kõik on juba nähtud ja pole midagi uut siin päikese all.
Eeskujuks on siinkohal Bernt Notke «Surmatantsu» motiivid, milles surm viib eri seisused kaasa ja tabab neid elu tipphetkedel. Illustratsioonideks on mustrid sõduritekilt, mille Anne-Reet Veemees sai 1944. aasta põgenikelaagris Ameerika sõjaväelastelt ja mille ta tikkis aja jooksul rahvuslikuks.
Elutantsus osalevad kõik erinevad ametimehed teadlasest kuni pankurini. Vahel soovib Elu nendega tantsida või viib oma ballile kaasa, nagu kõrgete isikute käsundusohvitserid mõnikord paluvad valsile peol üksikuks jäänud naisi. Lugedes tunneme, et meiegi oleme elupeol üksikuks jäänud. Kõik need rütmilises vabavärsis kirjutatud moraliseerivad eluõpetused on kirjutatud sootult ja eatult, kõrvaltvaataja ei oska ütelda, mille on kirjutanud Rooste ja mille Kareva.
Raske on siin tuua kirjanduslikke paralleele üldse millegagi ja selle võrra on teos ka originaalne. Kuid ei saa salata, et paljud kohad mõjuvad kodukootult ja targutavalt. Inimlaps tahab elus seigelda ja eksperimenteerida, aga Elu näikse paika panevat, kuidas peab käituma. Meenub üks essee 16. sajandi lõpust, «Ancient critical essays upon English poets and poesy», milles kuningas James I võttis kokku pundi õpetajakalduvustega luuleteoreetikuid, et lasta teisi õpetades ja läbi teooria-meeste ka oma teadmisi paista, kuid Jamesi luuleteadmised osutusid tähenärijalikeks. Monarh andis siiski vabadusi, Elu aga palju vabadust ei kipu andma.
Teose kohal hõljub mõnusalt vanaaegne hõng, kuid mitte ka ülemäära vana. See tuleb välja lk 47, milles kerjust manitsetakse, et tants nõuab kirge ja pühendumist. Asi on selles, et Notke ajastu kerjusel oli küllalt kirge ja pühendumist. Hilisema, pärisorjuse aja kerjused korraldasid kirikupühade ajal isegi pisikesi laulupidusid. Seltskonnast puuduvad mõned traditsionaalsed tegijad, nagu tantsijanna, kass või kuningas, see-eest on aga paigas sõltlane, linnapea ja õhumüüja.
Raamatu üks suurimaid voorusi on raamatu lõppu paigutatud kängurulik tasku, milles sama lapiteki mustriga paberilipakad, mille taha saab lugeja ise kirjutada, kas või oma kogemusi Surmaga jätkata. Kahtlemata on käesolev luuleraamat omapäraseks vahevinjetiks nii Jürgen Rooste kui Doris Kareva loomingus. Teost sulgedes tekib otsekohe küsimus, kas ma olen ise ehk kuhugi hiljaks jäänud ja kas minu kell tiksus juba.
Aarne Ruben, Postimees AK, 24.06.2013
Loe edasi
Suvist sirvimist
Doris Kareva ja Jürgen Rooste ühine luulekogu on äratanud palju tähelepanu. Kuluaarides kaigub küsimus: milline osa ikkagi on kelle kirjutatud? Aga just seda autorid ei avalda. Sest oluline on muu. Oluline on sisu, oluline on sõna, oluline on samm.
Elutants keerleb otse olevikus, pidades dialoogi nii aedniku kui õpetaja, nii pankuri kui kerjuse, nii luuletaja kui ka ärimehega. Kõnetatavaid on kokku 25, nii et enese (küsimusele vastuse) peaks leidma igaüks. Elu vastused on oodatult õpetlikud ja üllatavalt leebed. Kes veel pole lugenud, sel tasub järgida kronoloogiat ehk alustada algusest ja häälestada end jäägitult luulelainele. See ei ole kogu, mis kõneleks vastu vaid põgusal sirvimisel, tema tahab meid üdini endale – tema viib meid endaga kaasa vaid siis, kui end temale pühendame, elutants ikkagi, seda ei saa tantsida ummisjalu. Tantsulisi ühendab tekk, mille fragmendid illustreerivad teost läbivalt. Eesti rahva muuseumist pärit hall kulunud sõduritekk, mille omanik me keskel justkui kirjapandut tõestas ja kinnitas: kui ise tahta, saab elult kõigest hoolimata aega ja võimaluse tikkida see imekaunilt rõõmsavärviliseks. Raamatu tagakaane siseküljel on väike sahtel, milles peotäis järjehoidjaid – ühel pool fragment juba tuttavaks saanud sõduritekist, teisel lühike väljavõte mõnest luulekogu tekstist. See on kokkuvõte – omamoodi puänt, mis korjab kokku suures pildis ehk muidu maha kukkuda võivad terad. Vähemalt nii näis mulle, kui leidsin pabereilt peaaegu eranditult just need mõtted, mis mind neis tekstides enim puudutasid.
Mari Klein, Õpetajate Leht, 21.06.2013
Loe edasi
Loetud raamatud
Üllatus, üllatus, ootus eristada, millise teksti üks või teine sõnastaja on kirjutanud, jääb pelgalt lootuseks, ometi tunduvad kaks autorit nii erinevad väljendusviisi mõttes.
Oletustega pole aga suuremat peale hakata. Fakt lisab sisule siiski vaid väärtust juurde. Alustan teatega, et raamatu illustratsiooniks on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi vaibakogus leiduvat sõduritekki. Teki loomeloo leiate raamatu lõpust ja seda tasuks kõigepealt lugeda. Me tunneme enamasti keskaegse kunstniku Bernt Notke maali „Surmatants” Niguliste kirikus, millest on nt. Gert Helbemäe novelli „Õigus eluks” kirjutanud. (Lisan, et tänavu novembris möödub Helbemäe sünnist 100 aastat.) „Elutants” aga peatab meid tänapäeval. Elu kutsub tantsule erinevas eas ja paljude erialade inimesi alates Lapsest ja lõpetades Ämmaemandaga. Oma elujõudlust ja positsioone tutvustavad Linnapea ja Õhumüüja, Poliitik ja Kerjus, Aednik ja Surnumatja. Elu vastab kõigile, sest igal inimesel on ju suhe temaga, olgu siis hea või kuri, aus või väär. Kaks suurepärast eesti luuletajat on osanud ääretult lihtsas, lausa argises keeles, suuri sõnu lausumata, anda vastuseid, miks üks või teine tantsule kutsutakse, lisades juurde mõne õpetussõna, tähelepaneku, arvamuse jms. On pikemaid etteasteid, Elu ise püüab aga lühemate vastustega toime tulla. Elu teade poliitikule on üks karmimaid, ärimehele ja ajakirjanikule hoiatavamaid. Tutvustuseks valisin Rauga, sest sellesse seisusesse jõuame kord kõik: „Käsi väriseb, pea ei pea kinni / suurt midagi. Surnud on need, / kelle kõrval ma kõndinud ikka / pikka, keerulist, käänulist teed. Mida hoidsin, see pudenes tolmuks. / Millest hoidusin, tabas kui kuul. / Kõik olev on taandunud olnuks, vastu tuhiseb tühjuse tuul. / Kahetsenud ja andestanud, / olen leppinud, et kõik on nii. / Ainus, mida veel õhtu eel palun: kaasa, tühjuse tuul, mind vii!”, ja Elu vastab: „Sa oled tantsind, nagu oled osand / ja kurja pole teinud meelega. Nüüd õige pea sind ootab teine isand. / Ma puhkust sulle ei saa keelata.”
Võtke kätte „Elutants” ja mõelge koos Eluga edasi!
Maire Liivamägi, Rahvusraamatukogu
Loe edasi
Elu tantsib vaibamustreil
See on autorite ühistööna sündinud multikultuuriline teos, mille algversioon kirjutati maineka briti nüüdishelilooja Roxanna Panufniku liturgilisele muusikale, tähistades nõnda Tallinna Euroopa kultuuripealinnaks olekut kaks aastat tagasi. Tallinna missana, kus jutustaja osas oli Jaak Johanson ja elurolle esitas sopran Patricia Rozario, tuli toona loodu pealinna Jaani kirikus korraks ka avalikult kuuldele ning rändas siis laia ilma. Missast ilmajäänud saavad tänavuste jõulude aegu sama esitust nautida ilmakuulsa plaadifirma Warner Classics salvestisena.
Raamatust leitavad tekstid ei korda sõna-sõnalt missal kuuldut ega peagi seda tegema. „Elutantsu” lõpust on eemaldatud „Jumala poole hüüdvad kellad” ning otsest liturgiat asendab nüüdisaja tuntavalt asine hääl. Ometi esitleti teost täie õigusega just Niguliste kirikus, hiliskeskaegse Lübecki meistri Bernt Notke maalitud „Surmatantsust” säilinud fragmendi vahetus naabruses. Maalil tantsib Surm range hierarhia korras 13 elushingega. Kareva ja Rooste välistavad igatsugu hierarhia ning lasevad oma luule-Elul 24 pea varjusurmas inimolendit pärisellu tagasi tantsida. Surmaga Elu muidugi ei tantsi, küll aga surnumatja ja õhumüüjast ärimehega. Viimaks jõuavad mõlemad tantsud inimese sünnilätetele. Surm tantsitab hällilast, Elu ämmaemandat.
Liturgilise mõõtme annab „Elutantsule” Piia Ruberi ilmekalt kujundatud raamatukaas. Must värv on surma ja allilma sümbol, sellesse lõikuv valge aga märgistab Kristuse tegevust ning punane elu ja surma opositsiooni Püha Vaimu tuleku läbi. Samad värvid annavad tooni ka neil kireva mustriga tantsukaartidel, mida vahetevahel üksipäinigi tantsiv Elu kõigile partnereile jagab. Igaühele oma. Samasugused kaks tosinat kaarti leiame samuti teose tagakaane siseküljele loodud „kängurutaskust”. Tolle pakiga võib mängurikirega luulehuviline laduda pasjanssi või harrastada koos partneriga just 24 kaardiga mängitavat juukrit, prantslaste trikimängu ekartee ameerika erivormi. Kaartide tagaküljele trükitud värssides tähendamissõnad ent võimaldavad igaühel juhutõmbega leida sest pakist iseloomuliku elujuhise. Minule said osaks värsiread: „Jah, valgus muutub, varjud liiguvad / ja palju paistab sellena, mis pole”. Mõninga üllatusega täheldasin, et nõnda kommenteerib Elu raamatus (lk 43) Poliitiku teksti.
Trükist illustreerivad tantsukaardid ise on aga väljavõtted nüüd Eesti Rahva Muuseumis säilitatavalt kunagiselt hallilt sõduritekilt, mille Anne-Reet Põld-Veemees (1918–1994) esimesel paarikümnel pagulasaastal (1945–1964) rahvuslike värvimustritega vaibaks tikkis. Tikkija enda sünnijuured ent juhivad meid kaude XX sajandi alguse „Tartu renessansi” kõlbluse ja rahvusluseni. Anne-Reeda isa Peeter Põld (1878–1930) kuulus Villem Reimani ja Jaan Tõnissoni sõpruskonda ning oli Eesti Vabariigi esimene haridusminister, ema Helmi Põld (1882–1969) asutas aga muuhulgas ajakirja „Eesti Naine” (1924–1940) ning oli kõik need 16 aastat selle peatoimetaja. Nüüdse „Elutantsu” kontekstis mainigem siiski, et raamatu autorid vaevalt pretendeerisid „Tartu renessansi” uusäratusele. Ka ei sobi nad tantsima neile „vaiba pärandanud” daami ema ja isa rolle. Doris Kareva süvahingestatud poetessinatuur ehk võinuks toonase vaimsusega mõneti haakudagi, Jürgen Rooste vahel uljas bravuurikus ent on üdini meieaegne. Siit ei maksa järeldada, otsekui püüaksin ma üht „Elutantsu” autorit teisele vastandada või nende tekste rangelt eristada. Tegemist on poeetilise ühisloominguga, kus isegi kirjutaja feminiinne või maskuliinne hoiak ei mängi erilist rolli. Ja tulem mõjub südantsoojendavalt.
Neis tantsutuurides, mida Elu oma partneritega Põld-Veemehe vaibamustreil keerutab, on nii soome-ugri rahvatantsude põntsakat maalähedust kui ka kiire fokstroti lendukiskuvat hoogu. Raamatunagi pole „Elutants” pelgalt luulekogu, vaid pikk mitmekesine värssteos, kus rütmiline riimis lüürika põimub tihedalt eepilise jutustusega. Seega on tegu lüroeepikaga, mis žanriliselt kuulub poeemi valdkonda.
Maailmakirjanduse pikim ja kuulsaim poeem on ilmselt Dante Alighieri „Jumalik komöödia”, mille esimene osa „Põrgu” nüüd tervikuna ka eesti keeles olemas. Eestlaste endi loomingus õilmitses poeem eriti nõukogude ajal. Siis korraldati koguni omaette poeemivõistlusi ning kõik trükkijõudnu polnud kaugeltki lausideoloogiline. Näiteks 1970. aastate alguses kirjutas Rudolf Rimmel poeemi „Maardla” ja Jaan Kaplinski „Hinge tagasituleku”, mis mõlemad jäid tollastele punavõimudele jalgu ning said ilmuda alles aastail 1989-1990. Praegu tunnukse, et XXI sajandi eesti luuletajad lüroeepikat eriti ei soosi. Ometi pole vähemalt Jürgen Roostele nüüdne kogemus esmakordne: 2007. aastal lõi ta kahasse Karl Martin Sinijärvega Tallinna vapipäeva poeemi.
Kareva ja Rooste poeemi tantsuringis Elu pidurdab enesetapjaid, austab rauku ning tunneb nuhis eksimatult ära reeturi higi. Sõdur on justkui tavaline töömees ja ämmaemand Elu parem käsi, ent kasuahne ärimehe teod ei küsi südamelt nõu. Meremehe või teadlasega Elul päriselt tantsida ei õnnestugi, kuid ajapikku tants „kisub metsikuks ja meeletumaks kätte” (lk 7). Linnapea ülbe kuulutus „Minu linn on minu teater” (lk 22) üksnes tõstab Elu tuju, trotsi ja tantsulusti. Omaette päriseluline näikse õpetaja tähelepanek, mille kohaselt „Sandidraama on tihti / tahtmatus kõndida” (lk 38). Sama kehtib ka kerjuse puhul, kellele sageli kõik tundub savi (lk.46). Ent sisimast sunnist sündinud Luuletaja looming valgustab Elu tantsuplatsi (lk 91), kuigi „igaviku ees on iga kirjanik / vaid ajakirjanik” (lk 51) ja neis tantsuplatsi valdaja kahtleb.
Kuid Surmast ei saa tantsupöörises Elugi üle ega ümber. Ehkki õhumüüja arvab, et tema mäng kaduvikuga „on seni viigis” (lk 101), peab muidu enesekindel pankur surma juba aegsasti oma ankruks. Surnumatja on aga kui Elu uksehoidja, „keda kohtab igal tantsukeerul taas” (lk 95). Ometi tasub „Elutantsu” lugejailgi meeles pidada poeemi lõpukuulutust:
Siin tahan elada, siin,
kus valitseb tõemeel, õiguse riik,
kus vabadusel on koda
ja kodanikel on süda,
mis tunneb, mis tunnistab!
Ja kuigi poeem poetiseerib, ärgem unustagem elada!
Arno Oja, Sirp 24.10.2013
Loe edasi
Üllatus, üllatus, ootus eristada, millise teksti üks või teine sõnastaja on kirjutanud, jääb pelgalt lootuseks, ometi tunduvad kaks autorit nii erinevad väljendusviisi mõttes.
Oletustega pole aga suuremat peale hakata. Fakt lisab sisule siiski vaid väärtust juurde. Alustan teatega, et raamatu illustratsiooniks on kasutatud Eesti Rahva Muuseumi vaibakogus leiduvat sõduritekki. Teki loomeloo leiate raamatu lõpust ja seda tasuks kõigepealt lugeda. Me tunneme enamasti keskaegse kunstniku Bernt Notke maali „Surmatants” Niguliste kirikus, millest on nt. Gert Helbemäe novelli „Õigus eluks” kirjutanud. (Lisan, et tänavu novembris möödub Helbemäe sünnist 100 aastat.) „Elutants” aga peatab meid tänapäeval. Elu kutsub tantsule erinevas eas ja paljude erialade inimesi alates Lapsest ja lõpetades Ämmaemandaga. Oma elujõudlust ja positsioone tutvustavad Linnapea ja Õhumüüja, Poliitik ja Kerjus, Aednik ja Surnumatja. Elu vastab kõigile, sest igal inimesel on ju suhe temaga, olgu siis hea või kuri, aus või väär. Kaks suurepärast eesti luuletajat on osanud ääretult lihtsas, lausa argises keeles, suuri sõnu lausumata, anda vastuseid, miks üks või teine tantsule kutsutakse, lisades juurde mõne õpetussõna, tähelepaneku, arvamuse jms. On pikemaid etteasteid, Elu ise püüab aga lühemate vastustega toime tulla. Elu teade poliitikule on üks karmimaid, ärimehele ja ajakirjanikule hoiatavamaid. Tutvustuseks valisin Rauga, sest sellesse seisusesse jõuame kord kõik: „Käsi väriseb, pea ei pea kinni / suurt midagi. Surnud on need, / kelle kõrval ma kõndinud ikka / pikka, keerulist, käänulist teed. Mida hoidsin, see pudenes tolmuks. / Millest hoidusin, tabas kui kuul. / Kõik olev on taandunud olnuks, vastu tuhiseb tühjuse tuul. / Kahetsenud ja andestanud, / olen leppinud, et kõik on nii. / Ainus, mida veel õhtu eel palun: kaasa, tühjuse tuul, mind vii!”, ja Elu vastab: „Sa oled tantsind, nagu oled osand / ja kurja pole teinud meelega. Nüüd õige pea sind ootab teine isand. / Ma puhkust sulle ei saa keelata.”
Võtke kätte „Elutants” ja mõelge koos Eluga edasi!
Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 70, nlib
Loe edasi
Tagasi teose juurde