Vibulaskja magab sookiili seljal
Seitse aastat tagasi avaldas luuletaja Leo de Sixtus oma esikkogu „Skarabeuse tsivilisatsioon”. Nüüd on Sixtusest saanud Siret ja vibulaskja vibu on täitunud väega.
Seitse aastat otsinguid näib mahtuvat kahe kogu vahele nii vormi kui ka meeleolu mõttes. (Jah, eks need olegi ju eri autorite kirjutet.) Uus kogu on eelmisega võrreldes kirjaridadelt saledam, olles seega kontrastne „Skarabeuse tsivilisatsiooni” paljusõnalisuse ja proosaluulega, kõrvale on jäet ka kõik (ülearused) kirjavahemärgid. Oma visuaalse lihtsusega pakub luuleraamat lugejale Siret Remmelga tekstisse minekuks vajaliku rahusa hingamise. Müstiliseks debüüdiks nimetatu on unenäomaastikel kulgeva järje saanud, eriväärtuse annab „Vibulaskjale” võimalus lugeda seda kui jutustust, nõnda läbimõeldult üles ehitet ja terviklik on see.
„Vibulaskja” moodustub kolmest osast: „Tumeda jõe saladused”, „Vibulaskja” ning „Taassünd”. Lugejale ei väljenda need peatükid pelgalt osadeks jaotamise tarvet, vaid need kolm gruppi luuletusi tõepoolest peegeldavad ise teemat, ise maailma. „Tumeda jõe saladusi” kujundavad uni, unenäod, unustus, puude murdumine, äraõitsemine, siidiussi viimased eluminutid, linnade langemine, (tules) hävimine ja rööbastelt mahasõit kõrvu viimast istujat ootava lagunenud pingiga. Luulekogu esimest osa sütitab pinge luulemina ja sinategelase vahel. Viimane on külm, tühi ja ohtlik: „sa oled külm nagu pilvelõhkuja teras / sa oled klaasikilde täis rand / sa oled mustad küünealused” (lk 14). Ja siiski „olen joobunud su ilust / sinus on rohkem müra / kui mööduvas rongis või maanduvas lennukis / see summutab kõik teised helid” (lk 12). Sinategelane on saatanlik, kui mitte saatan ise. Peegeldub luulemina sisemine võitlus, püüd sest hukutavast lahti öelda: „oled kartlik nagu lendama õppiv lind / kujumuutja tsirkuseartist / alati valmis läbi hüppama / põlema süüdatud rõngastest / kuni ma õpin minema ära / alguses mõneks päevaks / ja siis juba jäädavalt” (lk 13).
Hävingust pajatamisele vaatamata ei saa öelda, et luulemina oleks depressiivne. Remmelga luule ei ole kuidagi rõhuv, vastupidi, sest õhkub rahu ja leppimist. Oma kohatises ükskõiksuses ja stoilisuseski mõjub ta omamoodi maandavalt. „See oli vaid aja küsimus / kuni ühel päeval mu jõud sai otsa / läksin istuma suurlinna kohvikusse / kõige esimesse mida märkasin / ja mis tundus natukenegi viisakas / lülitasin telefoni välja / jõin tassi cappuccino’t / lugesin ajalehti / nautisin tuimust / aju ja keha allaandmist / jõuetuid minuteid / akna taga oli igapäevane voog / autode süsteemne liikumine / lõhkirebitud pilved / inimesed keda ma ei tunne / nagu hingaks omaette / kogu tänav ja elu / mis teineteisega ei kohtu” (lk 19). Suurlinna õhustik kordub Remmelga luules üksioleku sümbolina, sellele vastandub loodus, kuhu minna pakku: „anna mulle andeks / luku sisse kinni roostetanud võti / ja valge kriit millest jätkus / ainult poolikult joonistatud eluks / otsin pelgupaika puulehtede varjust / hundikoopast / salamandri silmast” (lk 15).
„Tumeda jõe saladused” lõpeb palvega taassünniks. Teine osa annab oma sooja varakevadega selleks lootust, sirguvad võrsed, istutatakse puid. Esimeses osas tutvustet saatanlikku tegelast kirjeldatakse siin tagasivaates ja hinnatakse meenutustes, mistõttu teda illustreerivad sootuks kaunistavad kujundid: „sa oled nagu iidne puu mäenõlvakul / sa oled ajatu tarkus” (lk 26). Kuigi kogu teises osas aimub juba kevadet, ütleb luulemina lahti kõigest olnust ja olevast, mis tähendaks kui lõplikku surmaotsust – küllap ajendatud mõistmisest, et suremata ei saa uuesti sündida.
Kolmas osa jutustab unesolekule järgnevast (ellu)ärkamisest, koorumisest, sündimisest, kasvamisest. „Taassünnis” loodud universum oma ürgsuses on udune ja viirastuslik. Siia on koondunud Remmelga luulest kõige nõiduslikum osa, nagu sünd kõige hävingu kõrval ongi müstilisim. Noil puutumata maastikel tegutsevad kõiksugu looduselukad: vesikirp, millimallikas, lendkala, kuldne sookiil, kiljuv linnuparv, kollane madu … Avaldub luulemina üksolemine loodusega, algosakeste ja mätastega: „siledasse järve libistan oma keha / keha võtab vee vormi luba küsimata / evolutsiooni jõud mis muud / vesikirp millimallikas või lendkala / vahet pole” (lk 42) või siis „Magan kuldse sookiili seljal [---] olen lapik kivi / mida on voolinud tuhandeaastane tuul / olen poolik linnupesa pärast tormi” (lk 43). Ja niisugune ongi uuestisündinu: poolik, uhut, laialivalguv.
Nõiduslikust ürgmetsast ja fantaasiailmast jõutakse lõpuks tegelikku ruumi, Ida-Virumaa mahajäet majja, mis kiirgab lagunemist ja langemist ning kätkeb endas seega meeldetuletust tollest suretajast-hävitajast, kellest lugu alguse sai. Ida-Virumaa on ka ainus paik, mida on luulekogus nimeliselt mainitud, õigupoolest mõjub see muu kosmilise ja iidse foonil üsna ootamatult. Võib-olla oli see tarvilik, selleks et luulemina kohale jõuaks, tervikuks (või terviklikumaks) ja kergeks (või vähemalt kergemaks) saaks?
Luulest ja luuletamisest mõtiskledes on Mehis Heinsaar kogumikus „Kius olla julge” kirjutanud, et luuletaja suudab (õnnestumise korral) oma tekstide ja nägemuste kaudu ilmsiks teha keelat, salajase või jumalate kaitse all unenäomaastike geograafia ja et seesugune luule võib luua lõpmatuse tunde illusiooni, mis viib välja maa pealt ja kannab hinge kuhugi Linnutee keskme suunas. Mulle tundub, et „Vibulaskja” avab ühe säärase salajase ilma. Autori kaalutlet kompositsioon aitab lugejal loodud unenäomaastikel uidata ja neist mitte liig vara ärgata.
Berit Vari, Sirp 20.12.2012
Loe edasi
Siret Remmelg esitles vastset luulekogu
2012. aasta lõppes Jõgeva linnaraamatukogus toreda kirjandussündmusega — raamatukogu endine töötaja Siret Remmelg esitles oma vastilmunud luulekogu “Vibulaskja”. Raamat ilmus kirjastuses Verb, kujundajaks Mathura.
Siret on sündinud ja kasvanud Jõgeval, kuid praegu elab ja töötab Tallinnas. Vaatamata sellele on tema luule väga looduslähedane ja ürgne. Luulekogu esitlusõhtu, millele oli kogunenud seltskond luulesõpru, sujus hubases meeleolus Sireti enda loetud luule ja Aivar Mihkelsoni kitarrihelide saatel. Õhtu juhatasid sisse Ene Sööt ja Toomas Muru.
Jõgeva linnaraamatukogu töötaja ja “Vibulaskja” toimetaja Ene Sööt meenutas, et Sireti esimene luulekogu “Skarabeuse tsivilisatsioon” ilmus Leo de Sixtuse nime all 2005. aastal. Seda arvustati positiivselt. Eesti Ekspressi ajakirjanik, kadunud Kalev Kesküla arvas Sireti Ekspressi tulevikutähtede hulka.
“Siret on enda suhtes väga nõudlik, uus luulekogu valmis tal mitme aasta töö järel,” ütles Ene Sööt. ““Vibulaskja” on eelmisest kogust vaoshoitum, kuid samas kujundiküllane. Sageli on luuletustes karmi reaalsust, valusat armastust ja naiselikkust, pole aga sellist romantilist tundlemist nagu paljudel noortel naisluuletajatel.”
Teksti toimetamine tähendab Ene Söödi sõnul alati koostööd autoriga, vaidlemist, kompromisside leidmist. Lõplik sõna jääb aga ikkagi autorile, eriti luule puhul, sest luuletajate omapära avaldub sageli sõnavaras.
“Sireti puhul teevad teksti huvitavaks omapärased liitsõnad ja võrdlused. Toimetamisel otsustasime loobuda ka kirjavahemärkidest. Iga lugeja peaks luuletusi lugedes leidma oma rütmi, luuletaja ei suru oma pause peale,” ütles Ene Sööt.
Tume jõgi
Ka Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru juhtis tähelepanu sellele, et vabavärsilised kirjavahemärkideta luuletused annavad lugejale võimaluse erinevateks tõlgendusteks ja pauside pidamiseks endale meelepärastes kohtades.
“Vabavärss on vaid näiliselt lihtne vorm, tegelikult nõuab see väga head sõnade ja fraaside vahelise kooskõla tunnetamist, keele korrastamist nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Eriti oluline on värsside pingestamine tähendustega, see eeldab omapärast keele foneetilist ehk kõlalist voolamist ja sõnade tähendusväljade sügavuse täpset tajumist. Ebakõlad ja tühjade sõnade tegemine ehk “valetamine” on kohe tuntav. Sireti keel on meisterlik ja ta on aus. Tema enda kujundit kasutades voolab värss nagu tähendustelt tume suur jõgi,” ütles Toomas Muru.
Siretil on tema sõnul anne luua suurejoonelisi mütoloogilisi maailmu, kusjuures müüdid ei tähenda antud juhul ekslikke kujutelmi ja arusaamu, vaid algupäraseid alateadvusest esile kerkivaid fragmente ehedast ja terviklikust maailmast, mida iseloomustab tsükliline ringlev ajataju ja meeleliselt tajutav nägemuslikkus.
“Selles maailmas on inimtsivilisatsioon ja kultuur küllaltki habras ja looduse mõjul taanduv, isegi häviv. Kogu olev on siiski ringlev, kõik, mis kaob, tuleb tagasi. Loodus pole mitte marginaalne ilutsev taust, vaid algupärane ja ohtlik stiihia. Heiti Talvik on täpselt sõnastanud luuletaja ülesande – sundida saledasse stroofi elementide tume raev. Müüdilise maailma juurde käib olemuslikult teine Siretil esinev salapärane märksõna – tume. Tume ei tähenda negatiivset, vaid salapärast varju jäävat ja varju hoiduvat. Ka sõnade loomus on paljus tume ning tähendused tihti mitmeti mõistetavad ja salapärased,” ütles Toomas Muru.
Ürgmets suurlinnas
Mõeldes sellele, et Sireti praeguseks elukeskkonnaks on linn, kuid tema luule sünnib loodusest, tekkis “Vibulaskjat” lugedes tunne, nagu laiuks suurlinna tänavate kõrval ürgmets, mis annab jõudu ja inspiratsiooni. Ka Siret ise ütleb, et loodust ja linna ei saa vastandada, sest üks ei välista teist. Ta usub, et loodust on võimalik tunnetada rakutasandil. Linn ei ole lõplikult linn, see ei ole ainult betoon ja klaas. Linnas võib mõni detail, näiteks lõhenenud majaseinast välja kasvav kidur puu, mida saab koduaknast vaadata, olla palju olulisem kui kõik need metsad, milles vaataja veel jalutanud ei ole.
Tallinnasse kolis Siret eelkõige mere pärast. Ta on alati tahtnud elada mere lähedal. Ja teine põhjus oli kino, sest Siret armastab kinos käia. Ta ütleb, et on suures linnas saanud väga palju erinevaid kogemusi. Ta on enda sõnul nagu vaal, kes toitub planktonist. Samas ei välista ta võimalust, et kolib ühel heal päeval Jõgevale tagasi. Suures linnas on küll anonüümsuse haare võimsam, kuid lõpuks on ikkagi igaühel oma lähedane seltskond, kellega ta suhtleb. Ja nii ei ole vahet, kas elad suures või väikses linnas.
Luules peab Siret oma lemmikuteks Artur Alliksaart, William Stanley Merwinit ja Emily Dickinsoni. Sireti enda luule sünnib mõnikord ühe hingetõmbega, teinekord aga keerleb mõni mõte peas aastaid, enne kui paberile jõuab. Ja muide, Siret armastab luuletusi kirjutada käsitsi, ja kui võimalik, siis hariliku pliiatsiga. Ka arvuti taga sündinud luule, mille ta masinasse lööb, kirjutab ta hiljem paberile ümber, sest kirjutamine on tema jaoks teraapiline toiming. See on justkui meditatsioon. Ka Sireti luule lugemine on kui meditatsioon: ühest küljest see rahustab, teisalt hoiab meeled erksad.
Tea Lall, Vooremaa, 24.01.2013
Loe edasi
Ametikaaslaste loomingul tuleb alati silma peal hoida. Leo de Sixtuse nime all debüteerinud Sireti teine luulekogu on kujundirohke. Neid metafoore on ehk liigagi palju, nii et kõike ei jõua haaratagi.
Tekstid on jagatud kolme tsüklisse: „Tumeda jõe saladused”, „Vibulaskja” ja „Taassünd”. Tsiteerides teise osa avateksti „Sündisin ürgmetsas”, püüan ulatada lugejale võtme põhiteema avamiseks, millele on raamat üles ehitatud: „Sündisin ürgmetsas / soojal varakevadel vibulaskja tütrena / üles äratatud sügava une lihvitud koopast / kus tuul oli soe / see teise planeedi tuul / mu vibu sai väge täis / kartmata putukate puremist / kartmata maohambaid / kartmata kõdu / kas ma saan kunagi voolata nagu jõgi / praegu on aega ainult puude istutamiseks / võrsete sirgumiseks viljade korjamiseks / kas ma saan kunagi olla nagu õhk / õhk mis elab igas su rakus / halastamatult ja igavesti”. Hoomasin, et luuletajat praegune, n-ö. ülearendatud ja -klantsitud maailm väga ei võlu, sest maailmade vahel peitub lõhe: „Maailm on kaotanud kuju / suurlinn on pime ja higine/ sul on klaasist nägu / sul on klaasist hing”.”Vibulaskja” pole melanhoolne ega blaseerunud või pettunud mõtete raamat, siin lihtsalt heidetakse pilk kaugemale ja teatatakse: „Mahajäetud maja kusagil Ida-Virumaal / uksed lahti aknad katki / ahjuplaadid minema viidud / keset tuba kulunud puupink...” Taolisi tähelepanekuid pole sõnastatud küll palju, enamasti ollakse ooteseisundis, ehk juhtub siin maailmas veel midagi... Hoolikal lugemisel leian siit ka hoiatusmeeleolu. Kahtlemata leiab iga lugeja „Vibulaskjast” teda puudutava mõtte või sõnumi. Sireti 2005. a. ilmunud luulekogu kandis pealkirja „Skarabeuse tsivilisatsioon”.
Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 64, nlib
Loe edasi
Tagasi teose juurde