See ruum ei jäänud mu silma kindlasti juhuslikult, ruum on tänane teema — naljaga pooleks võib öelda, et Eestiski on vähe mõne kaasaegse kunstivormiga tegelejaid, kes ei nimetaks üheks oma huviobjektiks ruumi, kes poleks ruumiuurijad, näpistades ja tõlgendades tükikesi Gaston Bachelard’ist ja tema järeltulijaist. Kareval pole ruum muidugi mingi trenditeema, trend oleks talle tühisuste tühisus ja tema „ruum” on suurem kui teoreetiline uurimus kunstivahendite toel. Vähemalt nii lubab mul uskuda poetessi autorimüüt. (Kuid mis puutub Bachelard’i, siis teda tunneb Kareva nagunii, sellest filosoofist vaimustuti ka Nõukogude Eestis juba vähemalt 1980-ndate algusest peale.)

Kui mul alguses oli probleem Kareva luulekogu pealkirjaga, siis selle vaatlemine ruumi võtmes andis mõneti lahenduse. Võiks ju „Olematuse aiad” olla ka mõne debütandi luulekogu pealkiri, see on niivõrd ebamäärane, et võib tunduda tehtult kenitlev. Viide Alliksaare krestomaatilisele tekstile on kuidagi liiga ilmne, vt. ka Helgi Sallo „Olematu laul”. Kareva kogus esineb sõnapaar „olematuse aed” ühes tekstis, „*Elu ja aeg temast läksid mööda” (lk. 38). Ruumitemaatika valguses muutub algselt tumm „olematuse aed” kõnekaks, võib-olla lausa lobisevaks kujundiks. Ühe mõttemänguna paljudest võimalikest saab „Olematuse aeda” vaadelda negatiivse ruumi väljendusena, miinusmärgiga ruumina. Iseenesest tuntakse negatiivset ruumi kui tähendusega ruumi, kus pole midagi silmanähtavat. See on kogemuslik ala, mis peaks sütitama kujutlusvõimet vastavalt lugeja/vaataja eelsoodumusele. Negatiivne ruum on hästi tuntud eriti jaapani kultuuris, ja selle kirjeldamiseks kasutatakse muuseas tihti näidet jaapani aiakunstist. Ma on ala aias, kus pilk saab teha pausi. Ma ei ole loodud ega tekitatud, see on struktuursete elementidega raamitud ala, kõnekas tühimik. Religioosse terminina tähistab kompleksne ma zen-budismi keskset kontseptsiooni mu-d, eimiskit, nothingness’i.

Olematuse aedu, tühje kohti märkan igas Kareva luuletuses. Julgemata nimetada noid tekste abstraktseteks, möönan, et seal on lugejale jäetud palju tõlgendamisruumi. Ja Kareva poleks Kareva, kui ta tekstide mõte oleks õhuke ja läbipaistev kui Rizla+ sigaretipaber. Või ühene ja kasutajasõbralik. Ta poleks ka Kareva — vähemalt mitte minu jaoks —, kui ta tekstide tähendus ei moodustuks tühjaks jäetud kohtadest sõnade vahel. See on ka selle luulekogu suur pluss, see nimetu avarus.

Graafiliselt võttes on luuletus alati ümbritsetud tühjusest, olematusest. Luuletused on harilikult leheküljele laotud niimoodi, et nende ümber on palju tühja valget ruumi. Kirjandusteaduses on luuletuse selline proosatekstist erinev graafiline esitus isegi osa tekstiliigi definitsioonist. Luulekogus ilmub tekst teksti järel kindla intervalli tagant, ja igale luuletusele eelneb ja järgneb vaikus, paus, lugeja omaruum. Erandiks pole ka „Olematuse aiad”.

Karevale kui kirjutajale tähistab avar ruum vabadust. Luuletuse „Kurbuse värv” stroofides otsesõnugi: „kui oled ikka ja jälle tõusnud ja tormanud, tulvil / lennukat lootust — ja löönud end ikka ja jälle / valusalt ära, siis seisata, kogu end, vaata ringi, / kui suur on üldse su vabadus, kui suur on ruum” (lk. 61).

Mäss. Ruum, mis on liiga kitsas, annab alust mässule, seal puudub rahu: „Ruum püüab ruumi teha ajale / lohutuseks ja puhastuseks, / lunastuseks, et lepitada / märatsevat maailma, inimest tema ihas.” (Lk. 51.) Ka mäss kui maailma muutmise püüd on üks luulekogu korduvaid, silmatorkavaid motiive. Aimub väsimus väikestest mässudest ning suure, maailma rabava raputuse ootus (või on see kartus?). Tekstis „*Jalgratas esikus” sedastab luuletaja elukogenud inimese leebusega: „Jalgratast julgesti / leiutatakse — ja üha uuesti, / päev-päevalt pöörasemalt. // Ega tea keegi, mis hetkel maailm muutubki — / plahvatuslikult, / pöördumatult ja päriselt.” (Lk. 50.)

Väikese kõrvalepõikena: luuletuse avasalmis „Jalgratas esikus / tähendab: tütrele uksele / mitte koputada”, on ilmselt tegemist sama tütrega, kes ühes intervjuus nägi oma kutsumusena ema loomingu eest hoolitsemist „nagu Tammsaare lapsed”. See vapustas meeldejäävalt, olles kas märk ülimast alandlikkusest või ilusast õpitud rollist, kuid igal juhul lisas see Karevale veel ühe tähenduskihi.

New Age. Jah, väikesed mässud ja rahutused on lahendustena ajutised, kuid mitte vähem kui hingepideme otsimine New Age’ist, mille sümbolid või teesid on „Olematuse aedade” mitmes luuletuses tähendusvälja orientiirideks. Näiteks: „Armastus pole miski, / mis tuleb ja läheb. / Armastus on, mis elab / sinus ja sinuna” („*Kõik on, nagu usud”, lk. 89) või „Mis on inimene? / Kas ingli vari?” („*Mis on inimene?”, lk. 72). Või igatsushüüd hingeühtsuse poole sealsamas. Niisugusele spirituaalsele common sense’ile toetumine viib kompassinõelana kõikuja illusioonide maailma ja lükkab edasi tõelist suurt mässu, revolutsiooni, millele võiks järgneda uus, õiglasem kord. Ja tühja tähendusruumi on sellistes tekstides liiga vähe. Õnneks on lugejal, samamoodi kui aias jalutajal, õigus fokuseerida pilku omatahtsi.

Fotograafia. Raamatus on Piia Ruberi fotod, mis esialgu ei avane. Fraas „fotod ei tule lahti” on tänapäeval teise tähendusega kui tollal, mil igal kirjutuslaual oli vaheda teraga raamatunuga. Kui nuga pole (ja mul ei olnud), saavad Kareva luulekogu fotod endale rebitud servadest raamid ja raamat karvased ääred. Ka nendel piltidel on olematuse aiad. Mitmel fotol on lapid kultuuritut loodust, mille on aiaks kultiveerinud fotograafi objektiiv. Need on looduse laigud, mis oma siiras, naturaalses olekus on igavad, tühjad ja tähenduseta — olgugi, et tänapäeva linnainimest õpetatakse loodust pidama kohaks, kus on säilinud veel elu essentsid ja mingi eriline, suurem teadmine, milleni urbanistlikus keskkonnas ei küündita. Kuid ilma inimese tähendustandva mõtteta pole loodus muud kui paljas floora või fauna. Ruber on fotodele joonistanud inimfiguure ja inimtekkelisi objekte (teetassi) ning nendest paikadest saavad aiad, mis on rajatud kellegi jaoks. Mõnel fotol on „maakoht” ja inimkäega ehitatud hoone, mida loodus on hakanud endale tagasi nõutama. Ja Ruber on needki oma fotokaamera ning digilaua ja -pliiatsiga inimesele tagasi võitnud, jätnud puutüvele märgi „mina olin siin” ja teinud nii olematusest olematuse aia.

Mari Peegel, Looming nr 11/2012

Kujundeiks tõlgitud maailm. Täpsemini: tõlkimatu maailm. “Sa kõneled peegelkeeles, / mu ainumas alasti mõte, / üks hiilgav sõnastamatus.” (Lk 28.)

Kas on asi minus kui lugejas, aga aasta-aastalt muutuvad Kareva sõnastused, ta justkui kerglaselt-kergelt välja öeldu veel täpsemaks, ka keelelt ja kujult, ei ole siin liigset vääriskivilihvimist ka, pigem mingi vabadus – “Sõnad on elus. / Nende sumin mu peas / ei lase keskenduda. /.../ Sõnade vastsed maitsevad / otsekui luuletused.”

Isegi oma realistlikumas keele- ja mõtteservas muudab ta nähtu kujundiks, leiab selle, mis elupildil öelda (kui eeldame, et on – ja Kareva maailmas on!) – “Jalgratas esikus / tähendab: tütre uksele / mitte koputada. // Küllap on jälle tal külas / mõni neist sumesilmseist / maailmamuutjatest. /---/Ega tea keegi, mis hetkel / maailm muutubki – / plahvatuslikult, / pöördumatult ja päriselt.” (Lk 50.)

Doris Kareva, mis on parim suvelugemine, mis teil endal lugemisjärjekorras või käsil?

Suvelugemine sõltub suuresti kohast, ilmast ja meeleolust. See on parim aeg (ka uuesti) avastada pööningule või aita tallele pandud vanu Loomingu Raamatukogusid või hiljuti taas­ilmunud Maurice Maeterlincki “Tarkust ja saatust” – aga miks ka mitte rännata näiteks Lauri Sommeri “Räestu raamatu” radadel. Lummavaid luulekogusidki on sel kevadel ilmunud riburada, kerged kaasas kanda, hoida peas või südame ligi.

Osa te uue raamatu lehekülgedest on lahti lõikamata. Mis saladusi tuleb sääl avada? Äkki jääb kirjandus tänapäeval suuremale osale inimkonnast kogunisti üheks hämaraks saladuseks?

“Olematuse aiad” on kahe autori raamat, kusjuures tekstid ja pildid on sündinud teineteisest sõltumatult. Ühel hetkel said nad lihtsalt teineteisest teadlikuks. Kujundaja Piia Ruberi soov oli, et lugejal oleks endal võimalik valida, kas paotada ust pildilisse maailma või mitte. Mis ühe jaoks teksti võimendab, võib teise jaoks osutuda pigem häirivaks. Nendes piltides peituvat saladuslikkust aga ei peagi lahti seletama; jäägu see igaühe enda teha.

Sama eelhäälestumine – ehk siis endalt küsimine, kas tahan ja olen valmis süvenema – on aga vajalik iga kirjandusteosegi puhul. Raamatute virvarris on kerge tekkima küllastus nagu rahvahulgas, tuttavatele aeg-ajalt noogutades. Sõbraks saamine, sõpradega koos olemine võtab aega; ometi on see väärt võimalus avastada maailma ja iseennast.

Jürgen Rooste, maaleht 1.07.2012

Kareva viimaste aastate loomingust paistab vastu arusaamine elust, st. elutarkus; aja ja paratamatuse tunnetamine, peensus. Elegantsus ja esteetilisuse väärtustamine. „Sõnad on elus. / Nende sumin mu peas / ei lase keskenduda. / Kuid kui neid peletada, / nad ründavad halastamatult.”, kirjutab sõnadevalitseja Doris Kareva. Teisal lisab: „Sa oled tundnud sellest mängust mõnu / ja siiski vaikinud.” Lugege ja mõelge, pealegi leiate „Olematuse aiast” ka märksõna kevad! Mulle on küll vihjatud, et võiksin vähem tsiteerida, aga Kareva tekstidele mõeldes pole see võimalik. „Elu ja aeg temast läksid mööda / käsikäes, /naerdes ja vaadates / teineteisele silma. / Ei olnud midagi öelda; / nii vaikis ta ilmast ilma. / Vahel kogunes talle seltsiks / surisõnade valge parv - / nende tiibade liikumisest / ta hinges lõi helendama / korraks välgatav salaarv./ Kuidagimoodi ses aimates koodi / arvu varju ta seinale kirjutas. / Tume tunnel seal avanes - / tunne, / mis maailma varjutas. / Ei antud aega talle, / et tundma õppida elu, / ei elu, et mõista aega. / Siiski sõnade tiivul / jõudis ta mõttekiirul / olematuse aeda.”
Luulekogu on kujundanud Piia Ruber, valitud illustratsioonid on omaette väärtus.

Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 66, nlib