Ega luulekogu pealkirja nii lihtne polegi lahti harutada. Poetess keskendub pisikestele elupiltidele, mida märkab ja vaatab enda ümbruses.
Tunnetele, mis tekivad igapäevaelu tõelisuse kaudu. Natuke pessimistlik-kurvalt, natuke õpetlikult mõjub kogum „Linnujahireeglid”. Samanimeline luuletus osutab võimalusele, et kui sa tabad tulistades märki, siis see on õige valus mõlemale poolele. Nagu viimasel ajal tavaks, leidub Eeva tekstides rohkesti irooniat ja sotsiaalset valu, nt. „Globaalne netistumine”, „Ilm kätte läks kurjaks”, „Kitsast praost”, „Happy hour Saaremaal” jt.) Viimane kõlab nii: ”Kolm tühja õllepurki ehavalgel / aidaukse taga, / kus neiud magavad. / Pikk puuriit vangub kooreüraskite öös.” Ja muidugi elutarkust (nt. „Valuvillid”, „Pärandus”, „Kõike sa kaotad”, „Libalind”). Lugege ja mõelgem koos: „Leidsin seemneid kodukampsuni hõlmast, / tundmatuid, tumedaid. / Olid kahe kidaga kinni / hallis lõngas nii tugevalt, / et neid ära kiskudes hargnes / lahti altääre mustrilõim / ja lähemalt uurides selgus, / et neil puudub nii liik / kui hõim, / et neist mingit märget ei ole / suures taimederaamatus. / On vaid seemned kodukampsuni hõlmas, / kidad karvased, / koorik must.” Eeva Park sõidab koos Maria Leega Valgamaale ja Mulgimaale.
Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 62, nlib
Loe edasi