Kuidas saada ilusaks inimeseks
CD Jürgen Rooste. “Ilusaks inimeseks” – saladokumente igavikuarhiivi peavalitsusest. © Jürgen Rooste ja kirjastus verb, 2005.
Pole saladus, et muusikas võib olla poeesiat ja luules muusikat, ent on kindlasti veel üks võimalus: ühendada plaat kui selline luuleraamatuga (või vastupidi) tervikusse. Ja tulemuseks ongi noorluuletajast-muusikust Jürgen Rooste album selle sõna otseses tähenduses, kus lisaks CD-le on samade paksude kaante vahel ka luulevalik (mida plaadil, tõsi, laulutekstidena enamuses ei kuule) ning hulk kunstipäraseid fotosid, mis lõpptulemusena moodustavad tänu Piia Ruberi kunstnikupilgule kokku ühe eriskummalise heli-sõna-pildi-albumi.
Et selle plaat-raamatuga (või vastupidi) vähegi adekvaatselt suhestuda, oleks vist targem kõrvale heita mõned eelarvamused. Näiteks et poeedihingega laulja (Võssotski, aga ka Alender ja Viiding) peaks tingimata olema mingi bard ehk rändlaulik. Nojah, miks ka mitte, aga tänapäeva kõrgeimalt koteeritud muusikud on ju samuti rändlaulikud – tõsi, nende lennureisid viivad neid esinemistel kärmelt ühelt kontinendilt teisele. Või et luuletajast vokalist pole laulja, kuna ta bel canto’st ei tea midagi. Jällegi tõsi, ent ka Tom Waitsi ja Bob Dylani puhul on see nii. Millest me siis räägime? Räägime parem muusika ja sõna seostest, sellest sidususest, mis nii mõnelgi profikomponistil võib käest libiseda, kui ta teksti kui heliloomingut käivitavasse aparaati piisava tähelepanu ja respektiga ei suhtu.
Jürgen Rooste plaadi puhul alustame sõnast, teisisõnu luulest. Erinevalt nii mõnestki eesti “aforistlikust” poeedist näib teda iseloomustavat eri maailmade vastandus (täpsema analüüsi jätan erialaspetside hooleks), ent albumi luuleridu sirvides jääb silma tekst: “kassa armastad mind igaviku ääreni / ja siis kui igaviku äär on möödas”. Armastus ja igavik, osalt kattuvad (ideaalis) ja on paraku ka kattumatud mõisted. Ja kui on aimatav tõenäosus, et kaugel teispool igaviku serva on asjalood siiski teistpidi, tuleb appi vastandmärk ulja spontaansuse näol, kus “korralikus kepis on kõvasti / neljajalgset trohheust”. Niisugused oleksid ehk paar suvalist poeetilist aktsenti, ent aeg on siirduda juba muusika manu.
Plaadi alguse “Laura” on nagu pihtimus laulu kangelannale, kus Jürgen Rooste laseb laulja-poeedina kuulda mitmeid kirglikke tõotusi, ent järgnev “Üks päkapikk”, kes end “kamorkas üles poos”, viib kuulaja kohe teise, groteskimaigulisse maailma. Nojah, miks see päkapikk end siis sahvris üles poos – eks ta ei osanud teha valikut, kus on see õige moos. Aga meie, kuidas meie moosimisega lood nüüd on? Ning järgnev “Laul tigudest” võiks ju idee poolest olla päris hea blues, kui vaimukat teksti “tigude tapamajast” oleks jätkunud rohkem kui minutiks ja 26 sekundiks. See ta on see vastuolu: epigrammiline tekst ei toida mitte-epigrammilist muusikavormi, nagu blues seda on.
Aga üks lugu, nimelt “Ingel”, on küll mitmekesisemalt arranþeeritud, ent siiski on siinkirjutajal mõte, et loo ekspressiivne sõnum jääb teostusele samavõrd kitsaks kui pisikesed kingad suurele mehele. Kahju, lugu vääriks kindlasti läbikomponeeritumat seadet.
Kokkuvõttes võib öelda, et laulev poeet on kindlasti tähelepanuväärne nähtus – kindlasti samavõrd, kui oleks seda laulev komponist. Ent Jürgen Rooste laulab ju sellest, millest meie igapäevaolus puudu jääb: kestmisest, armastusest, väärtustest… Ning siinkirjutajana jorutan vaikset viisikest, millest kõnealuse, igati toreda plaadi puhul puudu jääb, nimelt muusika ja sõna orgaanilisest seosest. Vaatamata kitarrist Marko Martinsoni empaatilisest Jürgen Rooste laulude saatest, tunduvad need kaks nähtust muusikaruumis olevat siiski mõnevõrra eraldi, siduvale poeetilisele sõnumile vaatamata. Üks ei läheks nagu teise emotsionaalsusega päriselt kaasa.
Nii et kuidas saada ilusaks? Kas piisab sellest, kui liita plaadil tihkemalt kokku doktor Jekyll (Rooste) ja varjatud mister Hyde (Martinson)?
Igor Garðnek, Sirp 02.12.2005
Loe edasi
Elusaks inimeseks! Roostega
Teisipäeval jagati Kirjanike Maja Musta laega saalis kultuurkapitali kirjandusauhindu.
Kahest välja antud luuleauhinnast ühe sai Jürgen Rooste luulekogu «Ilusaks inimeseks», Jürgen Roostet ennast võib iseloomustada lisaks ka «elusa inimesena».
Palu õnne, Jürgen Rooste!
Aitäh!
«Ilusaks inimeseks» algab luuletusega, kus küsite luule enda ja selle vajalikkuse järele. Milleks on luulet vaja?
Ütelge, kui palju neid asju on, mida meil tegelikult vaja on? Kas olümpiamänge on vaja? Kas on vaja näiteks praadi ja konservi, mis sa poest ostad, kui tegelikult saaks ju söödud palju lihtsamatest asjadest?
Luulega on pigem vastupidi – alguses, oma tekkimismomendil oli luule kohutavalt tähtis, ta oli elamiseks oluline, osa selle maailma ja enese mõistmisest ja tõlgendamisest.
Kirjutate, et sündisite ilusaks inimeseks, aga ühiskond – meie endi väljamõeldis – sandistab ja muudab inetuks. Kas on raske seletada maailmale, mida te teete ja miks?
Luuletaja on täiesti ühiskonnasisene, ainult ühiskonnas olemasolev nähtus, ühiskondlik loom. Kuidagi väljaspool ühiskonda või vastuolus ühiskonnaga ma kindlasti ei ole.
Pigem on niiviisi, et olen vastuolus mingi teise kogukonna eluväärtustega ja väärtusõpetustega. Kõige sellega, mida väga tugevalt kultiveeritakse meedias ja võimu ja rahavõimu tasandil.
Kommunikatsioonimetafüüsika ministeeriumi asekantsler...
(Naerab) Meil on ka keskkonnaministri ametikoht. Millega ta tegeleb? Eneseõigustamisega. Linnud on naftas, aga selle asemel et midagi ette võtta ja tunnistada oma kas või osalist süüd, kukkusid tüübid ennast õigustama. Selle kõrval on luuletajad ikka suhteliselt ausad poisid.
Kommunikatsioonimetafüüsika ministeerium, mille ma välja mõtlesin, on samasugune jabur ja mõttetu kui kõik need teised, mis meil on.
Kas rooste on konfliktis olevaga?
Pigem on rooste nagu igasugune lagunemine, määndumine, prügimägi, kõdunemine ja ussikesed kõik sama elu osa. Nimega ja rooste kujundiga on hea mängida. Mulle meeldib kõige enam aga Neil Youngi ja Crazy Horse´i kontsertalbum, mille pealkiri on «Rust never sleeps» – rooste ei maga kunagi. Ta alati vaikselt roomab ja nakitseb, rooste on elus ja liikuv asi.
Raamatuga on kaasas plaat, millel on märkimisväärselt elusad lood. «Elusaks inimeseks» oleks ka hea pealkiri olnud...
(Naerab.) Aga on «Ilusaks inimeseks». See, mida ma mõtlen ilusa all, ei ole sisemine ilu, vaid ma mõtlen tegelikult mingit rousseau’likku puhtust.
Igast lapsest saab ümbritseva toel ja inimeste najal kasvatada hea, arvestava ja toreda inimese. Ma räägingi konfliktsituatsioonist ja hõõrdumistest siis, kui kirjeldan olukordi, kus puhtust ja algset ilu püütakse inimese pealt maha hõõruda.
Aga «Ilusaks inimeseks» ei ole ainult võitlemisraamat, seal on helgeid hetki ka sees, ma loodan.
Musta laega saalis toimunud muusika-luulesündmus, kus lähetasite koos Künnapiga Laikat, oli üks kõige vahetumaid kogemusi luule esitusest. Te elate sedasama, mida kirjutate?
Jah, enamasti olen elanud. Ja väga palju olen rääkinud oma tekstides sellest, mida ma ise teinud olen.
Kui ma oma varasemaid raamatuid aeg-ajalt üle vaatan, siis ma ei tunne neid ära, nagu mingi teine inimene oleks need kirjutanud.
Ja siis mul tuleb meelde, et see, kes seal kirjutas, oligi hoopis teistsugune, kogu tema elu oli teistsugune.
Kas teie luuletused ongi sellised, mida saate ise lugeda (jöriseda, rögiseda, jaurata) ja mis võõras esituses ei ole needsamad?
Näitlejad on lugenud mu tekste ette ja on ka mõned sõbrad. Mõnikord on päris hea tunne olnud, mõnikord kahtlasem.
Eesti näitlejad loevad pisut kummaliselt – nad rõhuvad ilmekusele, aga minu tekstid ei ole ilmekad luuletused. Minu tekstid on pigem rollimängud, kus on palju erinevaid hääli, erinevaid jutustajaid. Näitlejad võiks pigem rolli sisse minna ja võtta endale selles kõneleja positsioon.
Aga näiteks Jan Kaus on väga hästi mu tekste ette lugenud. Mõnikord sõber õllelaua taga loeb mõne teksti väga mõnusasti ette, võib-olla mõnikord paremini kui ma ise.
Kuidas te plaati teete? Kuidas koostöö kitarrist Marko Martinsoniga sujub?
Me teeme lihtsalt nii, et meil endal oleks hea. Marko hakkab lihtsalt mängima, mina hakkan rääkima või laulma – välja, tuleb kuidas tuleb.
Me oleme pigem rahvakunsti või isetegevuse poole kalduvad, meie tegevuses on folkloorsuse ürgset mekki. Me oleme metsikud, ilma muusikalise harduseta mehed. Folk-punk-jazz-rokkarid. Hirmsad inimesed.
Urve Eslas, Postimees 17.03.2006
Loe edasi
Ilus Jürgen
Ainult endale elamine on nagu teeks bändi tühja kitarrikastiga, kinnitab Kalev Keskülale tänavuse luuleauhinna laureaat Jürgen Rooste.
"Ainus olemisviis on identiteedikriis," ütleb mulle reede õhtul Gloria veinikeldri kaugeimas sopis, kuhu oleme degustatsioonilaua juurest pagenud, värske laureaatpoeet Jürgen Rooste. "Kogu aeg peab endas kahtlema," seletab ta oma luulegeneraatori tööpõhimõtet.
Jürgen Rooste on tuntud mehena, kes võib kirjutada õhtu jooksul luulekogu. Läinud aastal piirdus ta siiski ühega, "Ilusaks inimeseks. Saladokumente igavikuarhiivi peavalitsusest" ( kirjastus Verb). See on kogu, mille oleks võinud kirjutada noor Gustav Suits, arvab Jürgeni "avastaja" ja "luule-ema" Doris Kareva ning selle eest sai Jürgen tänavu Kulka luulepreemia. Et eelmise aasta luule oli nii hea, ja proosa nii keskmine, anti välja kaks luuleauhinda (teine läks Kristiina Ehinile).
Jürgeni raamat kõneleb luulest, armastusest ja Tallinnast, Taanilinnast: "milleks on vaja luulet // kas ta maksab mu üüri / ja käib minu eest tööl / ja mõtleb välja / kuidas ma saaks / oma naisesse taas armuda / kas ta peletab nälja / ja hoiab mind purjus ööl / linna pääl". Jürgeni erikujuline raamat on ühtlasi plaadiümbris, milles helikandja, kus autor oma tekste jõriseb, rögiseb ja ümiseb. Jürgen püüab tabada Taanilinna ("su hoorastunud süda valla kõigile") "sisimat seksuaalset biiti", linna ja aja lõikumispunkte. Ja kas te teate, mis on ühist armastusel ja rütmilis-riimilisel luulel? "Korralikus kepis on kõvasti neljajalgset trohheust," vastab poeet, kel vahekord oma ainega on sageli eufooriline. "Jürgen on inimlikus plaanis üks eredamaid loojaisiksusi, tema luule pole kristalliseerunud, aga kogu aeg justkui küdev ja voolav," usub Doris Kareva. Kui peaks olema noori, kes otsivad luulest ajastu sisu, siis peaksid nad küll seda raamatut lugema.
Väga tihedalt Jürgeni identiteediga seotud Tallinn muutub tema arvates järjest enam "võõraks idiootide linnaks, kus mere ääres kõrguvad klaasist m…d, monumendid rikastele".
26 aastat vana ja 5 luulekogu avaldanud Jürgen Roostel on nüüd justkui teeristis: debüüdipreemia ta omal ajal sai, nüüd on ka aastapreemia käes ja oodata vaid elutööauhinda. Nii palju on juba läbi mõeldud ja kirjutatud ning Jürgen usub, et praeguses luulelaadis on ta põhilise öelnud. Tahaks proovida kirjutada proosat, olla väljendusrikas nagu teda kunagi kirjanduse juurde võlunud autorid Hemingway ja Salinger.
Jürgen on Tallinna reaalkooli poiss nagu ka Ilmar Laaban, Toomas Liiv ja Karl Martin Sinijärv. Vanaisa, õpetajast ema isa, ostis omal ajal kokku seinatäied raamatuid ja luges kõik läbi, sealt riiulitelt on Jürgengi palju lugenud. Juristist isa töötas korteriosakonna juhatajana, ning temaga käisid meelsasti läbi huvitavad inimesed nõelravijatest kirjanikeni, kelle seast jäi väikesele Jürgenile kõige paremini meelde onu Ott Arder.
Entusiastlik ja suhtlemisaldis, jõudis noor luuletaja Jürgen sõber olla Andres Vanapaga. Vastavalt kokkuleppele, avaldas Sirbis ka Vanapa lahkumisluuletuse, milles kirjas umbes nii: teatan kahetsusega, et ei saa surma tõttu kulka stipendiumi sihipäraselt kasutada.
Sageli tegutsemislustist põlevate silmadega ja ülevoolava jutuga, veinilauda ja tütarlaste seltskonda armastav poeet rabab tööd mitme mehe eest: on ühtaegu Sirbi tegevtoimetaja (sõimab endast kaks korda vanemaid kolleege, kui neil vahel mõõnapäevad) ja kirjandustoimetaja, käib palju esinemas ning on töötanud kirjandusõpetajana Rocca al Mare koolis ja Tallinna muusikakeskkoolis. "Temas on palju eneseohverdust ja alalhoidlikkust pole," ütleb Doris Kareva veidi murelikult.
Jürgen unistab, et võiks olla reaalkooli emakeele õpetaja ning juhendada idealistlikke noori. Usub ilusasse inimesse ja "ainukese igavese armastuse võimalusse".
"Ma ei usu üldse saatust, iga viie minuti tagant on inimene ristteel ja ta võib kõike oma elus muuta. Ma tahaksin olla hea isa oma lapsele. Ma tahaksin, et kõikidele lastel oleksid isad, kes ei kaoks kuhugi mõttetult ära. Praegu on tavaline, et inimesed on kohutavad egoistid ja hedonistid. Aga ainult endale elamises puudub lust. See on nagu teeks bändi tühja kitarrikastiga." Oma piire kompav märatsev maniakk-kirjanik on Jürgeni meelest mõttetus, need ajad, kui ta parimal sõbral vaidluses silma siniseks lõi ja seda mitu nädalat põdes, on tänaseks möödas.
Jürgen on tundlik kirjutaja, aja hingusi tabav ja tajuv ning neile vastu hõikav, ühes luulevoos sõimlev, sõitlev ja sosistav. Ehk on hedonismitrend tõepoolest asendumas ilusate inimeste ajaga?
Kalev Kesküla, Eesti Ekspress 13.03.2006
Loe edasi
Tagasi teose juurde