Kõik päris-kunst on ülesaamise kunst
„Kallis kalender”, debüütteos, on kõvade sõnade raamat. Autor ei ole uje vaatleja, peosaalis pingil ootaja – kas tuleb keegi tantsule paluma? Kas märkab? Kingib tähelepanu? Ei. Selle elu peost ta end ilma ei ole jätnud ning kes kordki on kuulnud Veronikat tugeval madalal häälel laulmas, tõelise folklaulikuna peast värsse paiskamas ja meloodiasse mahtumas, teab, et rahuneb see pulbitsev hing nimelt esinemise ja loomise protsessis. Seal on ta päriselt.
Rahulik ja autoriteetne. Seal on ta allikas küllane ning igasugused vaatlejalikud mured – kuidas see kõik kõrvalt paistab, ega ma kellelegi liiga ei tee, kellegi isikut ei riiva, – on sel hetkel temast väga kaugel. Loomine kaitseb ise looja ära, nii nagu see loomulik ongi. Ja see on asi, mida laua taga oma paberilehega/arvutiga vastamisi istujal-luuletajal väga raske on endale sisendada. „Kalli kalendri” autoril ka. Lühikese ajalõigu, kõigest paari aasta luulekogum reflekteerib siin üht keerukaimat hetke luuletaja ja inimese elus. Ollakse oma noorte aastate ülemisel piiril. On sõlmitud omad pühad seosed. On harunema päästetud uued õrnad elud, on hakkama saadud juba nii mitmete nii vaidlusväliste asjadega, et lunastus on juba iseenesestki käeulatuses. Oled – tänapäevastesse kujunditesse pandult – iseenese dispetšer ja elulise vastutuse juhtpaneel. Kuid minatunnetuse ja minaevolutsiooni armuheitmatu sammutakt ei vaibu siia. Ja ärkad keset oma suveööunenägu külmas higis. Sest elu, mis võiks olla kaitstud ja lihtne, ei ole seda. Kell/kalender, mille oled enam-vähem seljatanud, mille kätte sa enam ei tarvitseks jääda, näitab hambaid, virutab vaata et vastugi ja sunnib võtma mõtlemisaja.
Mis sisepilgule avaneb, on kõike muud kui idülliline. Avastusi on ja nende tõotuslikkusel on nii saladuse valdaja kui ustavusvande andnu palgepool. Anne on antud ja sellest (ise) aimusaamine on tõsine ehmatus, peaaegu šokk, pole see mingi õnnesööst, pigem visklemine, peataolek, kartus, et järgneb teedelagunemine nagu märtsis, argipäevased kaaslased on ühtäkki kui vahatatud viljad, kelle sisemusest tahaks leida midagi ehtsat ja usutavat, – mullast, mõhnalist mugulat nagu see, millena iseend tuntakse. On ülesärkamise aeg, igapäeva tundetuimuse talvest välja kevadsulaga kaasa kandumine, mis on ähvardav ja kaost tõotav, kuid juba on see neoteenik, üllatav ja uudne, otsekui alligaatoripoeg munast poolenisti koorunud ja tagasi ta enam sinna ei saa. Väeti ja ebausutav, liigutavgi, enam ei ole lootust ära varjata oma olemust ning see lööb valmiku endagi rööpast välja. Sass Suuman kirjutas kunagi väga teravmeelse luuletuse kirjanikust, kes on kui reptiil, kes toitub inimestest ja kelle süütuid siniseid silmi maksab karta. Kardab silmade omanik isegi – tõepoolest, milline avastus!
Algab visklemine ja moondamine, otsitakse kattevarju, kus end koguda, kuni jõuab endaga, oma kirjanikuna konstitueerunud minaga, milleks juba esimene (tugev!) raamat on piisav süütõend, pisutki tuttavamaks saada. Variandid: kolmekümneselt on hilja punkariks või hipiks hakata (miks punkariks, miks hipiks?!), kõige suurem ja kurvem on muskusveiseüksindus (miks muskusveis?!), tuleb süüa musti marju, iga söödud sõna eest mari (miks söödud sõnad, miks „ausalt” ära rääkida ei saa?!) – jah, see kõik on see alligaatoripojaks ümbersünd, valus, võõrastav, ja urge, kuhu tagurdades peitu vingerdada, on napilt. Õieti polegi neid.
„Kallis kalender” on päris kattev pealkiri, samuti on õiged kunstnik Piia Ruberi kollakaspruunid agulimajatundelised kaaned, leporello stiilis välisvorm, mis külapillimehe lõõtsalehvikuna avanedes näitab lihtsüdamlikult oma avanenud voldipõhju, et järgmisel viivul kõik tummisui taas endasse sulgeda. Nii üks kui teine kui kolmas on osav kunstiline mimikri. Minu esimene kerglane kavatsus raamatut retsenseerida oli ehitada arvustus kalendrina, selle nelja vahelehena, kus esimene oleks looduspilt, kevad või talv Pääskülas, teine – avatud aken, kolmas – mõni moodne mänguasi, näiteks laste kiirteesõidusimulaator ja neljas – näod, näod, näod. Kalendri kaanel aga ilutseksid tanksaapad ja sammulugeja. Kui ma oma latreid täitma asusin, selgus üsna ruttu, kui allumatud on luuletused seekord mis tahes ühisnimetusele või sümbolile. Selgus, et sammulugeja on ületöötamisest hinge heitmas, sest luuletaja elu ja loomine käibki suuremalt jaolt sammudes läbi aprillituule ja kõntsa, mis lendab kahte lehte, üle märgade mätaste, kust tõmmatakse sinusoid mööda sinu maid ja soid. Pääskülast linnasüdameni välja. Aken võib küll avatud olla, kuid pigem lahti murtud, kui avatud tuulutuseks.
Keegi on oma kodust jõuga välja tunginud, nii et pilpad piitadest, välja seinte surutisest, et teisel pool tunda oma siruulatust. Samas aga ärgu arvatagu, et lahkuja ise tagasi ei tule, sest seinteta ta katus ei kanna.
Kodu ehk lõpunimääratus on siin see, millega end vabadusse välja raiuv hing oma sisimas peab lõppematut võitlust. Pea aurab, süda on rõske, see süda on kütmata. Veebruari viimaste kõvade kütmiste aeg, aimab süda. Kütteks läheb koguni allesjäänud terve talunaisetarkus ja see on juba nii kange kraam, et murenenud tellistega vana ahi saab köetud lõhki. Äng kasvab, valu jälitab kui rahutu rinnalaps, kes ei lase lahkuda vaikselt voodiveerelt, väljapääsu ei ole. Tuleb siis ise minna tiigi taha metsa, tuua kase- või toomingaoksi, et vitsad vaasis sunniviisil vastutahtsi-vara lehtiks. Juba on oksakäärivedru pinevusest pingul. Latv aga jääb maha kaksamata. Jääb, sest lõikajale on liiga hästi teada, mis tähendab peale talvede talve ladvata kevadesse astuda. Vahemärkuse korras: see on ühtlasi raamatu üks kõige kõige ilusamaid, kujundimahukamaid luuletusi, milles kokkusurutud olekus on erakordne tundejõud, moraalsete valikute olematuse mõistmise lõikav lämmatavus, salauks luuletaja loomuse kõige väärtuslikumatesse geoloogilistesse kihistustesse.
Jah, aga nüüd laste kiirteesõidusimulaator, kellele seda pakkuda? Sõna-sõnalt võttes justkui tekstist ei leiagi adressaati. Kuid seda tungivam on tunne, et nad on kogu aeg siin, lapsed on siin, sest millel rajaneb (naise) süütunne oma (kunstniku)separatismi pärast kindlamini, kui mitte nendel. Olen kevadine kiresuretaja – sellised sõnad ei tõuse kunagi asjata suhu. Mis on kirg, elul pole kirega küll miskit pistmist! – teab tark kõrvaltõpetaja. Õigus, ei olegi! Kuid kui haaratakse labidas, et sukelduda tervistavasse kraavihalliväsimusse, on kõik kraaviperved täis kirglikke varsakapju. Ja nüüd viimane vaheleht, nägudegalerii. Inimmulje on ikka kõige vägevam, sinna ei ole midagi teha. Raamatus lõimuvad need mustrid teise autorile tähtsa valdkonnaga – taimedega. Räppluuletuse tsüklis kohtab lausa suure kolumbialase vaimus joobnustavaid põiminguid. On lämmatavaid taimi ja ogalisi taimi, pojenge ja punaseid mürkmarju, ning kui loovuslõõm tihtigi umbub vastukõla jahedasse kidurusse, taandutakse diskreetses jõukohasuse püüus värisevaks haavaks või pisikeseks tõmmuks hapukirsiks. Et hoidisena salamisi säilida ühe teatava sahvri kas või kõige tagumisel riiulil. Jäädes siiski eht-eestlaslikult aretusele allumatuks.
Siis on tingimata lootust. Kõik päris-kunst on ülesaamise kunst.
Asta Põldmäe, Sirp 22.07.2011
Loe edasi
Muskusveiseüksindus
Olgu kohe alustuseks öeldud, et Veronika Kivisilla esikkogu „Kallis kalender” on kahelt poolt loetav lõõtsraamat, mis sunnib lugeja erakordsele ettevaatusele, samas aga võimaldab näiteks pool raamatut korraga lahti laotada ja seda pooleaastase tervikuna lugeda. Uhke käsitöö. Tõrvatilk meetünnis on aga asjaolu, et raamatut hoiab koos üks maailma kõige koledamaid asju ehk sünteetilisest teabmillest valmistatud juuksekumm, mis juhuse tahtel võib olla mis tahes värvi — lilla, oranž, must ja nii edasi.
Veronika Kivisilla tundub olevat hetkepüüdja, omamoodivaataja, kes on väga kindlalt oma ajas kinni. Kuna tegemist on kalendriga, algab aastaring korralikult korraliku talvega, mis kestab ja kestab ja kestab ja alles märtsikuus natuke järele annab. See toob kaasa transformatsiooni ka luuletaja jaoks, kes nüüd äkki vallandub. Talveperioodist tahaks esile tuua luuletuse „Kõige suurem ja kurvem / on muskusveise üksindus / Taimõri tundras”, millest kerkib vaieldamatut sisse- ja kaasaelamist muskusveise igikeltsamaailma. Ja mälestus mittelumest. Suvi lühikene, tali pikk.
See lume-igikeltsa ja lumevabade aegade paratamatu vaheldumise taak langeb ka luulekogu läbivale sina-mina temaatikale. Kahe inimese suhe laieneb tervele ilmale, sellele alluvad — kaudselt ja otseselt — nii aastaajad kui argipäev, ja see sinategelane ei too minale kaasa kuigi palju head, ikka piina ja pingutust. Sellele anonüümsele armastajale on armastus kibe karikas: „kas ses tundras / mõni murakas / veel õitseb / ja mesiseks küpseb” (lk. 8). Armastusemängu vägikaikavedu kahe poole vahel ei lakka, „tahtsid näha kas / olen selle tööga / saanud tugevaks / sinu vastu” (lk. 55), sinategelase iroonia ja hoolimatus mõistavad minategelase lõppematusse ümbersünnitsüklisse, kus armastatu uidude ja ihade rahuldamiseks tuleb osata olla ühekorraga juuremügar ja hapukirss. See on nii laastav ja lammutav suhe, et loodaks näha sellest pääsemist.
Ruumilises plaanis asub Kivisilla luulemina enamasti kuskil Pääsküla kandis, Põdra põigul, Pärnade puiesteel, Pärnu maanteel. Sealt käiakse ära, aga jõutakse alati tagasi. Seal on kodu, kiresuretajast ämm ja koerad, kassid, puud. Ülejäänud maailm on külaskäimiseks, põgusaks väljapääsemiseks. Mitmed luuletused kirjeldavad teekondi sellest maailmast ära ja jälle sisse tagasi. Üks võrratumaid elust tabatud stseene — on „Kaheksateistkümnendas bussis / istus mustas sulejopes jorss” (lk. 39), mis algab kerges pohmeluses noormehe telefonikõnega eksnaisele, kes ikka veel ei luba tal lapsega kokku saada — „last näha ei lubatud / see paistis ta näost” —, liigub edasi noormehe ja kaheksakümne seitsme aastase vanamehe vestlusele „mehed rääkisid sõjaväejutte / Teise maailmasõja aegseid / ja uue aastatuhande algusest” (lk. 40), mis haarab terve bussitäie inimeste tähelepanu ja tähistab nende päeva — „bussitäis rahvast naeratas / ega püüdnudki seda varjata” (lk. 40). See on ühtlasi ka näide kaasaja täiesti tavalise inimese avalikust elust, kus iga liigutus, siinkohal kurb kõne lapse emale, jõuab kümnete inimesteni. Ei midagi isiklikku.
Suisa kivirähklikele radadele liigub luuletus „Täna märkasin / nagu ikka sel ajal märtsis / et inimesed on / hakanud idanema” (lk. 10). On ju ka Kivirähki viimases lasteraamatus „Kaka ja kevad” jutt, kus koeral langeb sügisel maha karvkate ja kevadel tärkab samal pinnal roheline rohi. Mõtlemise sarnasus. Lisaks teemadele on Kivisilla ajas kõvasti kinni ka otseste sõnaliste kütketega. Õigemini mitte ainult kaasajas, vaid kõikvõimalikus eesti kultuuris üldse. „Kallis kalender” kubiseb omapoolse lähenemisega veidi muudetud tsitaatidest: „vits on vilets lohutus — / kas toas ta võim ka kehtiks?” (lk. 5), „siiski keerasime kokku / paraja piruka / mida ei tohiks / liiga kuumalt süüa” (lk. 14), „põgenege vabad / lapsed / vabad mutid ja / metssead” (lk. 18), „kütsin ahju lõhki / ei saand vaevast lahti” (lk. 20), „et peaksin tööle / andma sõrme / või käe” (lk. 23), „märts et sinu auks / ma koorin oma ajult / apelsinikoore / ja muidu seitse nahka” (lk. 24), „meri linna ees on / ja jääb / ja kahjuks / olema peab” (lk. 42), „kõik viisteist meest / ta surnukirstu kaanel / on häguse silmaga” (lk. 42), „sest linnaõhk teeb ju / sõgedaks ja vabaks” (lk. 42), „su mereäärsed loodki / kuid üha pikenevad” (lk. 43). Kui raamatut järjest lugeda, on neid tsitaate liiga palju, ja ehkki neid kasutatakse tõenäoliselt tahtliku stiilivõttena, mõjuvad nad vangistavalt, s. t. kinnistavad teksti oma aegajalisest universaalsusest hoolimata selle väikese Maarjamaa külge, kandes tähendust vaid asjasse pühendatuile.
Tuleb tunnistada, et Kivisilla on väga osav kirjutaja. Seda nende sõnade kõige otsesemas mõttes. Tema luuletused koosnevad suhteliselt keerukatest lausekonstruktsioonidest, tundub, et mitmeosalisi põim- ja rindlauseid võib pudeneda une pealtki. Sageli võiks leheküljepikkuse luuletuse ära mahutada ühte lausesse, nõnda et see tegelikult moodustaks täiusliku miniatuuri. Sestap on pikemaid luuletusi päris raske lugeda, sest kui tähelepanu mõnest jupikesest üle libiseb, kaotab tekst äkki mõtte ja tuleb minna tagasi kadunud sõnu otsima. Ehk on see kaval vahend lugeja tähelepanu täielikuks saavutamiseks, tegelikult tahaks aga hoopis soovitada osa raamatu tekste kirja panna proosavormis. Võtame näiteks väga meeleoluka vabadusluuletuse „Pääskülas on / vabadus valla pääsenud” (lk. 11), kus minategelane ehmub tagasihoidliku koera vabadusehaugatuse peale ja saab vabaduse foori taga jälle kätte. Teksti sisuline liin on väga sidus ja võib vabaluule kirjavahemärkideta vormi tõttu lugeja käest plehku panna nagu kodutu koer, sest lugeja eksib selle vabaduse sisse lihtsalt ära. Kirjutasin selle katseks kirjavahemärkidega proosatekstina ja probleem kadus. Veel paljude selle lõõtsmooniku tekstidega on sama lugu. Näiteks luuletuses, mis algab ridadega: „Olen ikka mõelnud / kahju ja kahetsusega / vana õunapuu peale” (lk. 32—33), ja jõuab Pärnu maantee ääres kasvava õunapuu juurest mesimummumustrilise paksu prügikastini, jaotub lõpupuänt kaheksateistkümne (sic!) rea peale ning selle haaramiseks peab mitu korda tagasi minema, iga kord aina kaugemale, et aru saada, kust see lauseosa nüüd algabki. Laisemad lugejad ei pruugi seda teha ja sellest on kahju, sest Kivisilla tekstid on lugemist väärt. Niisuguse lähenemise kasuks kõneleb veel üks Kivisilla luule omapära — nagu mesimummumustrilise prügikasti puhul, nii ka paljudes teistes luuletustes ei ole puänt mitte idee ega sõna tasandil, vaid on võtnud kujundi vormi, mille väljajoonistamine nõuab palju sõnu, palju ridu. Kõik see kehtib ka eespool kirjeldatud kaheksateistkümnenda bussi loo kohta. Kui nõnda tohib, siis tõepoolest soovitan autoril proovida proosavormi. Miniatuur ei ole mingi pühadus, mida lihtsurelikud pruukida ei tohi. Vastupidi — seegi vajab rikastamist, tänapäevast keelt ja lähenemist. Tagatipuks ei keela keegi poeesiat ja proosat ühendamast, sellest võib sündida midagi uudset.
Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et Veronika Kivisilla on üks paras hunt lambanahas. Vabavärsilisest vormist hoolimata jutustab ta oma luuletustes lugusid.
Kätlin Kaldmaa, Looming nr 12/2011
Loe edasi
Esimene luulekogu ilmus 2011 ja teine tänavu. Mõlemad mõnusa sisu ja sõnaseadega, ent esimese kujundus on kasutamiseks ebamugav.
Nii ühes kui teises luuletatakse lihtsatest asjadest, aga elevust tekitaval toonil. Natuke humoorikalt-rõõmsalt (nt. „Sinu emotsionaalset pirukaõõnsust / seda põnevate käikudega koobast”), kohati ekslev-pilaval häälel (nt. „Pääskülas on / vabadus valla pääsenud”). Tögamine pole talle samuti võõras (nt. „2 jutlust” kogus Veronica officinalis) ja ka sotsiaalset münti võib kohata: „Nõmme polikliiniku / hambaravisse tuli / vanamehenäss / sepikoda peas”. Nõnda kui elu eksistentsialistlikumat poolt: nt. „Kolmekümneselt on hilja / hakata punkariks” või „Uni on mulle / kõvasti võlgu”. Luule jaotamine märksõnade kaupa pole üldse oluline, aga mõnikord see sobib, seekord tuleks lihtsalt lugemist nautida, sest üleüldisest kurvastamisest kõige pärast Veronika seni veel osa ei võta. Tema tekstid on üsna pikad ja puudutavad aastaaegu, esimese kogu pealkiri ju viitabki sellele, ning keskenduvad Pääskülale ja linnale laiemalt kui elukeskkonnale. Algavad talvest, aga vähemalt kevad on ikka ilus. Paistab, et mida silm näeb ja kõrv kuuleb, käsi puudutab või kuhu jalg komistab, sellest annab ka teksti luua. Mulle mõjuvad nad igatahes tervistavalt, sest olen aastate jooksul alla neelanud luulekraami, mis mõjub hullemini kui staarikeste püüdlused teles ja kohtumine kinnisvaramaakleriga. Näite valisin aastaajale sobivalt „Kalendrist”: See suvi sai sirtsti / läbi lastud / nagu varblasesitt / läksid üle / rammusad rünkpilved / haihtus õhku / rapsipõllu raipehais / pudisesid peost / loojanguroosad pojengid / aga alles augustis / hakkan suve jagama / tast aru saama nõnda / et võiksin olla / tema tasakaalukausil / samaväärne / samaküps/ ja ometi avastan / alati augustis / et ikka on mõni / hüljatud kirju muna / kes jääb välja haudumata / mõni ennatlik õunapunn / kes sajab maha / toore ja puisena / mõni jonnakas jõhvikas / kes varjab palet / päikse eest / alati on keegi / kes ei kooru ega / lehvita tiibu / ei küpse ega muutu mahlaseks / kes kuivetub / ja kahvatab / elu õieti elamata”.
Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 62, nlib
Loe edasi