Mehis Heinsaare luuledebüüt „Sügaval elu hämaras” meenutab oma vormilt (ja mõneti ka sisult) juba eaka, mitu luuleraamatut avaldanud poeedi valikkogu. Hinnaline kõvaköide, kokkuvolditud kriitpaberist vahelehed, millele trükitud Arne Maasiku fotosid saab avada just nagu altaritiibu, 111 lehekülge, üle 70 luuletuse … Lisaks veel eeltiitlile diskreetselt trükitud arvud 1992–2008.
Eks ta ole, ühes þanris tuntuna ja „juba” 37aastasena debüteerida teises – ega see pole naljaasi. Ja eks Heinsaare juttude armastajad, keda pole vähe, oota tema luulekogultki – nojah, Jumal ise teab, mida nad ootavad … Ja milline noor luuletaja ei unistaks salamahti, et tema esiklapsuke ilmuks ilmarahva ette sama kaunilt rüütatuna. Ja üldse, milline autor ei tahaks seda alati riskantset sammu, milleks on raamatu avaldamine (ükskõik kui „klassik” sa juba ka pole!) igatepidi turvata, küll sisemiselt, küll välimiselt.
Kuigi – poleks vaja. Või õieti, ega neist turvameetmetest õieti mingit kasu pole. Lapsuke jääb lapsukeseks. Ja Heinsaar võib ju alustada valikkoguga, see jääb ikkagi debüüdiks. Ja sellest pole ka midagi. See oleks tähelepanu vääriv debüüt ka siis, kui selle kaaned ja neile trükitud nimi oleksid vähem kõvad. Mis üldse iseloomustab debüüti ja mis head debüüti? Tegelikult alustavad kõik natuke epigoonidena. Keegi ei leiuta luulet algusest peale. Just naiivses usus, et pannakse kirja midagi enneolematut, torkab õpilaslikkus kõige rohkem silma. Sest sõnad on ju vanad, tunded on vanad, olukorrad on vanad. Ainult inimene, kes neid kasutab, tunneb ja läbi elab, on uus. Talle on see uus. Ja tema uuestiavastamise värskuses võime meiegi neid kõiki uuesti avastada. Selleks ongi vaja debütante, uut luulet kogu tema naiivsuses – muidu piisaks klassikastki. Sest klassika häda on nimelt see, et me teda juba teame. Uutes autorites me avastame ta uuesti.
Ja tugev debüüt, mille kohta öeldakse „omanäoline” või midagi muud selletaolist, on alati hästi klassikaline. Omanäolisus pole mingi eriline kvaliteet. Iga inimene on paratamatult omanäoline. Et see omanäolisus jõuaks aga loomingusse, peab traditsioon, ükskõik siis milline, hästi käpas olema, omastatud, endaks tehtud. Omanäolisust on kui tahes geniaalses loomingus vaid näputäis. Aga see peab olema nagu sool supis. Ja seda peabki olema just näputäis. Ülesoolamine ei aita. Sest ega me siis soola süüa taha!
Ja Heinsaar debüteerib tõesti väga klassikaliselt. „Sügaval elu hämaras” on ajatu raamat. See on tema tugevus ja see on tema nõrkus ka. See ajatus on praeguse enamasti väga ajalise luule taustal mõneti Heinsaare isikupära. Ta torkab sellega silma. Ja paremates palades, mida leidub raamatus oma kümmekond (üldse mitte vähe ühe debüüdi kohta!), viib see ajatus meid tõesti ajatusse, välja sellest, mis on ja mis pole üldse oluline – ehk võib-olla siis sellesse, mis ka on, aga on oluline? Teistpidi on see ajatus, mis avaldub esmalt juba vormi tasandil (haruldaselt regulaarne värss, kuigi harva päris riimis), teiseks kujundite ja motiivide valikus (kõik need ürgluulelised ööd, mered, linnud, Ilud, surmad jne), kolmandaks tähendamissõnalistes mõttekonstruktsioonides – see ajatus on paiguti juba selline, et need luuletused võiksid olla kirjutatud ka kolmekümne aasta eest, ka seitsmekümne aasta eest, ja mine tea, võib-olla ka seitsmekümne aasta pärast.
Kuigi – mitte ükskõik kus. Sest seda raamatut lugedes oli mul ajuti tunne, nagu oleks selle kirjutanud mitte keegi inimene, vaid üks koht. Tartu linn. Sest nagu me teame, on Tartu linn vana, mitusada aastat vana luuletaja. Ja ta kirjutab ikka veel. Ta kirjutas mõistagi Alveri ja Talvikuna ja kõigi nende teistena, ta kirjutab endiselt Indrek Hirvena, ja nüüd siis on ta võtnud kirjutada Mehis Heinsaarena. Vägev vanamees! See tunne on seda huvitavam (kuigi võimalik, et sündinud vaid Heinsaare isikulegendi seotusest Tartu ja Supilinnaga), et need luuletused ei torka silma mitte ainult oma ajalise, vaid ka kohalise määramatuse poolest. Samavõrd kui ükskõik millal, toimuvad need ükskõik kus.
Tõsi, kohamääratlusi on, aga vahel on need lihtsalt abstraktsed luulekujundid (Doonau), teinekord on neid sama abstraktselt kokku kuhjatud, nagu „Paha haiguse väljaajamise laulus” kõik need Eesti ja Läti kohanimed. Heal juhul võib sealt ju tuvastada paiga: Liivimaa, ühesõnaga, ikka Tartu … Aga jah, nimelt selles ajalises ja kohalises ebakonkreetsuses, isikupäratuses mõneti, avaldubki Heinsaare isikupära. Ta on muinasjutuvestja, ka luules. Sest muinasjutudki leiavad aset seitsme maa ja mere taga, paksus metsas ja kuningalinnas.
Heinsaare luule-muinasjutud vestavad (nagu „päris” muinasjutudki muide) meile mõistagi ühest: inimhingest, tema raskustest ja kannatustest, armastuse kangelaslikust otsingust. Luuletajamina, keda me moodsas luules oleme harjunud tajuma pigem oma kaasaegsena, konkreetsetes oludes elava inimesena, astub Heinsaare luules meie ette taas muistse ja ajatu kangelasena. Ta kannatab tohutult. Aga õieti mitte isiklikult, vaid kuidagi kollektiivselt, veidi eemalt, nii nagu muinasjutukangelased ikka. Tema elupaikadeks on Üksindus, Hirm ja Valu, tema tõotatud ja kättesaamatuks saareks mõistagi Armastus (võimalik, et sinna jõutakse kuskil järgmistes köidetes ka nii, et reetlikud tuuled kangelast sealt rannast kohe jälle eemale ei kanna!).
Ta paneb kaasa elama. Kas ka läbi? Aga kas me selliseid valusid ja hirme üldse tahaksime või suudaksime läbi elada? Ja kas luuletaja on suutnud, või kas ta on julgenud? Ehk on see kaunite ja klassikaliste sõnadega muinasjutuvestmine talle omamoodi voodoo, nõidus nende eest pääsemiseks, või nõidusekatse … Muinasjuttudes on nii, et kangelane pääseb tegelikult väljapääsmatule olukorrale vastuastumise kaudu. Siis oht lihtsalt hajub, hirm osutub tondihirmuks. Kuid, jah, eks paista. Debüütkogus luuleminakangelast igatahes veel ei päästeta.
Ta jääbki meist sinna – kannatama. („Meri on haige / meri on haige mu peas / kes temas küll elab – ei tea // valu on kummuli / valu on kummuli köögis / kahe käega ta hoiab enese peast …” jne.) Nagu öeldud, meenutab see kannatava inimhinge luule oma suurte sümbolitega mõneti Tartus 70 aastat tagasi kirjutatut, AlveritTalvikut ja teisi, kes omakorda muidugi meenutasid Pariisis 70 aastat enne neid kirjutatut, Baudelaire’i eelkõige, kuigi mitte muidugi päriselt … Ja väga baudelaire’lik luuletaja on ka Heinsaar. Kuni vaklade ja hauast tõusvate surnuteni välja. Kuid mõneti ta läheb sealt veel edasi, kuigi väga kitsast rada mööda, kust iga kõrvalekaldumine toob kaasa tõesti epigoonlikku igavust, mida kogus ka paraku leidub (aga millises debüütkogus ei leiduks!). Ja see ongi huvitav – see, et sealt veel kuhugi edasi minna annab, et see luuletee polegi päriselt ammendatud ja veel vaid päris epigoonide pärusmaaks jäetud. Sest üks meeldejäävamaid pikki luuletusi kogus on nimelt too hauast välja roniva ja valguse käes kohkunult silmi pilgutava Laatsaruse lugu (välja kaevas ta sealt Armastus, sest on nii, et Armastusest unustatuna oleme me tuhmid ja tasased haua-Laatsarused).
See luuletus on pühendet Mariale. Tähendamissõnalikku-muinasjutulikku jutustamisskeemi kohtab muidu päris mitmes pikemas palas. Heinsaare meelisvõtteks neis on varieeriv kordus (nii paraboolidele kui muinasjuttudele omane) laadis, „MA TUNNEN ÜHT NAI ST […] // Ma tunnen üht meest[…] // Ma tunnen üht last…” või siis näiteks mõistuloos, kus „kolm tungi” tahavad teeharust minna kes hüvale, kes kurale, kes tagasi („Ühel õhtusel teelahkmel”). See kordusevõte, seekord nelikkordusena, saavutab mingi uue ja võib-olla eht-heinsaarliku kvaliteedi seal, kus muinasjutt muutub korraga ulmeks. See ootamatu ja värskendav ulmelisus ilmub ühes teises Mariale pühendatud palas, kus iga salm algab sõnadega „Lähevad aastad” ja lõpeb „Mõtlen ikka su peale, / jõua tagasi rutem…– Tõesti, vägev muusa, see Maria!
Jah, sellisest eepilis-ulmelisest laadist näeksin meelsasti üht Heinsaare teed edasi. Sest debüütkogudele on tahes-tahtmata omane ka eri teeotste proovimine, katsetamine. Mõned neist osutuvad autori jaoks umbteedeks, teised viivad hiljem ehk kuhugi välja. Eks iga uue raamatu (ja just raamatu, mitte lihtsalt ajakirjas mõne luuletuse) avaldamine ole muuseas ka nende uute või vanade teede katsetamine, proovilepanek, kõrvaleheitmine. Ja kuigi avaldamine, väljatulek, võib olla riskantne ja ebamugav, pole miski muu nii õpetlik.
Ja seda isegi mitte niivõrd teiste (lugejate, kriitikute) kuivõrd iseenda reaktsiooni pärast. Raamatuna muutub su kirjutatu teoks, omamoodi materialiseerub. Sa ühtaegu saad alles nüüd oma tehtuga silmitsi seista ja samas ta maha jätta, sealt edasi minna. Aga see valik, kas avaldada ja millal, on muidugi väga isiklik. Mehis Heinsaar tegi nii, et tuli oma luuletustega välja kolmekümneseitsmeselt, avaldades üheskoos ja muide ilma et lugeja saaks teada, mis on mis, nii 19aastase kui 36aastase enda värsid. Nojah, siinkirjutajale hästi tuttav Fernando Pessoa näiteks ei jõudnudki elu jooksul õieti luuleraamatu avaldamiseni. Seegi on üks võimalus. Küpseda ja lasta „sellel” küpseda ainult või peaaegu ainult iseendas … Mitte just hõlbus võimalus kahtlemata. Vähem karastatutele soovitaksin siiski noorusluuletuste varasemat raamatuks koondamist, sest ega nad seistes paremaks lähe. Ja kuidas sa kolmekümnekuueselt üldse mäletadki, mida sa üheksateistaastaselt nendega öelda tahtsid?
Selline pedagoogiline remark. Tähelepanuks, mitte tingimata järgimiseks. Sest, jah, eks see „areng” ühe autori luules ole üks väga küsitav asi. Mõni algmistest värssidest ei pruugi sugugi kehvem olla vahepealsetest, saati veel viimastest. Ometi, mingi selginemine iseendas loominguteel aset võib leida. Ja see on muuseas üks loomingu välistest, mitte ainult sisemistest (autori enda jaoks) väärtustest: lugejatena me saame sellele kaasa elada, kaasa tunda ja mõelda. Oma debüüt-valikkogus on Heinsaar meid sellest võimalusest kahetsusväärselt ilma jätnud.
Nojah, võib ju aimata, ja mõnede palade puhul on üsna selge, millised on noorusaegsed, millised praegusaegsed värsid, aga lugejalt ei saa oodata seesugust äramõistatamist. Ilmselt autor siis ei ootagi ja on dateerimatusega tahtnud just rõhutada enda üksolekut, samatarkolekut 19aastase endaga. Võib-olla ... Aga muuseas pole 37 debüteerimiseks miski kõrge iga. Kohe tuleb muidugi meelde Aleksander Suuman, kes esimese raamatu ilmudes oli umbes täpselt sama vana. Ja eks ole, jõudis veel oi kui palju! Aga päris oma tee leidmine võttis ikka aega. Mõnes mõttes on debüüdi edasilükkamine (Suumani puhul oli see küll pigem hilja alustamine) ju ka päris kaval võte. Sest esimese (luule)raamatu avaldamine on ikkagi, ükskõik kui „küpseks” sa seda ka ise ei pea, vaid teeleasumine. Ja kui astud selle esimese sammu nii-öelda keskea künnisel, siis on sul ju see tee, mis mõnel selleks ajaks juba käidud saab, kõik veel ees …... Tõesti, milline tore perspektiiv. Ilma mingi irooniata.
Nii et sellel autoril küll ei maksaks leinata kadund noorust ega tunda õudust keskea tumeduse ees, millele muuseas viitab, nagu selgub samanimelisest luuletusest, Heinsaare esikkogu pealkiri „Sügaval elu hämaras”. Pole see veel miski teab mis sügavus ega hämarus! Sealt on veel edasi minna küll. Ja see esikkogu on igatahes päris lootusrikas. Sest lisaks neile mõnevõrra liiga klassikalistele (see algajate kartlikkus!) teeotstele, kogu sellele baudelaire’likkusele (mis on ju täitsa huvitav, aga …) leidub „Sügaval …” ka hoopis värskemaid ja võib-olla tõesti päris-heinsaarelikke teeotsi. Üht sellist arvan nägevat raamatu ainsas dateeritud (4. september 2004) luuletuses, mis, ime küll, on ka vist ainus, mis leiab aset väga konkreetses, lausa aistitavas paigas.
Sügis sõidab
punase rattaga
Karistest Halliste poole,
viltkaabu peas
ja paigatud kummikud jalas.
Tuul kannab sõõrmeisse
mõrkjate põldude hõngu,
väsinud valgus
nokitseb kuuskede man.
Ratturgi peatub,
süütab odava suitsu
ja kuulatab.
Aega veel on.


Tõnu Õnnepalu, Sirp 12.02.2010

Terve eelmise kümnendi kestel kogus Heinsaar tuntust isikupärase prosaistina, kujunedes nii mõnelegi lugejale «nullindate» hingelähedasimaks autoriks. Mõne noorema ja vanemagi kadetsev kius tema vastu ju vaid kinnitas ta erilaadset staatust.

Olgu heas või halvas usus ta proosasse, ikka kippus ununema, et Heinsaar alustas oma kirjanikuteed hoopiski luuletajana – ka Erakkonna koguteostes «Üheksavägine» (1997) ja «Harakkiri» (1999) esines ta peamiselt luulega ja mitmed neist tekstidest on jõudnud ka kogumikku «Sügaval elu hämaras». Kuna õigupoolest ongi see esimene Heinsaare luulekogu, on selle sisu kujunemisdaatumeiks märgitud lausa 1992–2008.

Oma sümbolismis ja alateadvusjanus võiks «Sügaval elu hämaras» pigem siiski pärineda eelmisest sajandivahetusest, internetiajastule ja üleminekufaasis väikeriigi reaaliatele ei viita siin peaaegu miski. Õnneks.

On ju eelmise kümnendi kirjandust aina kammitsenud «sotsiaalsuse» imperatiiv, ühiskondlike teemade käsitlemine justkui tõstaks ka kirjanduse kvaliteeti – nii ei anta endale pahatihti aru, et ajaleheteemade luulendamisel ei pruugi olla ühiskonnakriitilist mõju. Kuis suudab poeesia inimeste teadvust muuta, kui allutab end nendelesamadele teemadele, mida võimu- ja raharingkonnad olulisteks kuulutavad?

Selline näiliselt eskapistlik luule võib osutuda märksa mässulisemaks. Heinsaare luuletajamina suudab hoida oma teadvuse puhtana meedias ja argielus laiutavast väiklusest ja tühisusest ning leida metsikuid maastikke ja unustatud tubasid – nende läbi puhastub ka lugeja.


Berk Vaher, Postimees 27.02.2010

Kunagi „Vanameeste näp­pajat” lugedes olin vaimustatud, et on ilmunud midagi nii poeetilist. See emotsioon köidab mind nonde teks­ti­de külge siiamaani, pean neid üle lu­ge­ma ja vahel analüüsi­kat­setele allu­tama, miski minus ihkab säält, mah­la­ka viljaliha alt, ikka koo­ri­da allegoo­ria­puu kivikest. Aga nii võib muidugi end­ale vaid näppu lõi­gata... Olen sel­lele rängale teele kaasa tõmmanud ise­gi oma õpilasi, ja see on mus süven­da­nud tunnet, et analüüs on ikkagi hul­kumine muutuvas la­bürindis; küsida: „Mida see tekst tä­hendab, mida sellega tahetakse öel­da?”, on tegelikult ikkagi ainult ul­gu­merekapteni kompassitu ja komp­romissitu julgus, mida vaid kir­jan­duses eluleja saab enesele lubada.

„Rändaja õnnes” proovis Heinsaar õn­ne peaaegu sama asjaga ja tõtt-öelda on ta sääl isegi parem, s. t. lood leba­vad nagu väikesed aarded oma kirstus ra­hutu veepinna all.

„Artur Sandmani lugu”, mäletan, sai krii­tikuilt rohkem sakkida, sest Hein­saar ei andnud sääl terviklikku, täius­likest helmestest koosnevat lugude­ketti, vaid laskis enesel vabalt uidata. Muide, see hakkab lõpuks tööle, sääl tuleb ise oma lugemismusklid veidi enam valla lasta, et lubada end tol tant­sul kaasa kiskuda, tuleb end sinna võõ­rasse vette korra ja korraga kasta, et uidata ja ujuda koos kummaliste ka­la­dega. Ma pole päriselt päri mõne krii­tikuga, kes on kuskil eravestluses poe­tanud, et seda saanuks palju tihe­da­maks toimetada, tõhusamaks töris­tada. Kui kultiveerida võsa, siis ei saa seda lõputult harvendada ja pügada, sest siis pole see enam täiuslik võsa, põ­runud puserik.

Ja muidugi on veel „Härra Pauli kroo­nikad”, seisunditest ja tungidest koos­nev miniatuurijada, iseenesest ju­ba veidi nagu luuletused. Jah, veidi roh­kem luuletused kui proosa, mõt­le­sin tollal. Ja lõpuks pidi Heinsaar ka oma esimese luulekoguni jõudma. Nüüdseks Liivi auhinnaga pärjatud luu­letaja Heinsaar, keda mina ju mäle­tangi esmalt poeedina „Erakkonna” raa­matuist, siis juba NAK-i kirjandus­õhtutel lugusid ette lugemas. Eestis ju proo­sa ettelugemise traditsiooni pole, to­da vajalikku kannatust pole vist pub­likusse programmeeritud, ent mäle­tan, kuidas Heinsaar ja Vadi said sel­lega juba tollal suurepäraselt hakkama. Nüüd pole ma neid enam ammu oma lugusid lugemas kuulnud, ja sellest on kuidagi tuksatavalt-tuliselt kahju, sest tollest ajast peab juba rohkem kui küm­nend möödas olema...



...muidugi, mis on kümnend Hein­saa­rele? Ei, ma ei küsi tögamisi. Need poee­sid siin kaante vahel on valminud pea kahe kümnendi jooksul. Kuskil ühes varakevadises intervjuus tunnistas autor, et tal oli päris palju poolikuid või lõpetamata tekste, mille jaoks vajalik vilumus ja poeetiline täpsus tek­kis tal alles paar aastat tagasi. Mõ­tel­da: jätkata näiteks oma kümnend va­na luu­letust, lõpetada ta ära, vii­mist­­­­le­da... Pean tunnistama, mina ei saaks seda teha. Ma ei tunneks seda inimest ära, kes teksti alustas, ma ei tihkaks võõra mehe luuletust niisama jätkata, teadmata, kas see talle üldse meeldiks. See tähendab, et Mehis Hein­saarel peab olema väga selge sisemine kons­titutsioon: identiteet, mis on kõva ja muu­tumatu aastaid nagu rändrahn, eitea­kust siia sattu­nud... ei, tema pu­hul pigem voolav, elavhõbejas ident­i­teet, mis on küll aiva sama, kuid võib võt­ta erinevaid vorme ja kujusid, kuu­lub ühte tolle iseendast ruumi maha jääva ainesabaga, tolle rajaga, kust ta siia, meie juurde tuli.

Just aja-kategooria ongi Heinsaare luu­les nii erandlik: neid tekste ei saa kii­resti lugeda. No saab, aga see pole see, siis pole võimalik nendega kaasa min­na, toda lainet tabada. Lugesin se­da raamatut ligi pool aastat. Lugesin min­gis mõttes isegi mitu korda, aga pidin endale ikka tunnistama, et minu aeg on vale, see mõõde, mida pakuvad töö­ajad, koosolekugraafikud ja Tal­lin­na tõhusalt tiksuv, eeskätt kellaline, osa­vaile osuteile alluv aegruum, ei või­malda läbitunnetatult, tekstist läbi im­budes lugeda Heinsaare poeese. Võib-olla kuluks selle raamatu tõeliseks lu­gemiseks ja adumiseks vähemasti sama aeg, mis Heinsaarel läks ta kokku­kir­jutamiseks. Aga mis lootust on meil sel­leks siin elus? On mulle üldse nii palju aega jäänud, selles on küsimus. Ning kibe-ja-käbe kriitikukäpp peab te­gutsema vähemasti nagu Vahva Rät­sep. Aeg armu ei anna ning targa kala­mehe või — veel täpsem — valvsa see­nelise kombel jälgida samblikust tõus­vaid nu­pukesi nõuab juba suurt ene­se­ületamist.

„Sügaval elu hämaras” esitab esi­mese väljakutse ajale, suurimale vaen­lasele. Kes võib olla ka sõber, kui sul on aega teda venitada ja mätsida nagu hääd tainast, tast miskit hääd küpse­tada. Olgu või elu, kas või sääl sügaval ahjuhämaras...



...teise väljakutse esitab „Sügaval elu hä­maras” muidugi ruumile. Kui Hein­saare lugemisest on midagi õppida, siis kindla pääle seda, et miski pole sääl päriselt see, mis ta näib. Iga olendki avaneb kuskile: kusjuures Heinsaar ei aja tavaliselt asju üüratuks, meta­füü­silis-maniakaalseks. Koht, paik, sünd­mus, tunne, millesse inimene võib avaneda, on Heinsaare kujundis sageli väga konkreetne, näiteks üksildane mees baaris keerutab viskiklaasis „sa­jan­ditagust alleed / kahe jalutajaga taa­mal, / vasemas silmas / rünkpilvedes kel­der / mõne käärinud veini / ja roos­tetand saega”. (Lk. 46, oi, see on tuttav tun­ne!) Nõnda ei ole me kunagi üksi, nõnda on üksilduses hääled ja olendid, tüh­jadel majadel mõtted nagu tuvid pöö­ningukambris, jah, ja isegi ilm­sel­ge, ainuvõimaliku, silmaga nähtava suudab Heinsaar luuletuseks öelda nii, et me avastame tolle ammu sõnasta­mist vajanud fakti enese eest laualt na­gu unustatud õuna, mida nüüdsama oleme hammustanud, mille maitse on küll veel suus, ent mille juba jõudsime unus­tada, ent nüüd, näe, on ta sääl, ja me imestame, et oleme kunagi võinud teisiti arvata: „Kui päev jõuab õhtusse /ning lõpeb / ühe kääbustähe türannia, / avab öö oma aknad — // ja miljardid päikesed / õrnades kaugustes / pääsevad paistma me üle!” („Kaks planeeti”, lk. 59.) Tavaliselt on sellise ootamatuse või sõnastustäpsuseni jõudnud näiteks fs. Või Vanapa...



...proosapoeemis „Jaht põua ajal” (lk. 84—85) kirjeldab Heinsaar laulu/luu­letuse tabamist kui jahti, kui ramme­tuks võtvat jälitamist kõrbekuivas, kus poeedi osaks jääb kas oma laul tappa/ta­bada või ise surra. Seda usku olen mi­nagi, seda usku peab vist olema, sest teistmoodi ei saa üldse olla... Teisal, raamatu nimiluuletuses (lk. 104—105) kirjeldab autor ennast või siis minategelast, väga enda-moodi-olendit „kummalise, saagiahne kala­na”, kes tungleb „piki hilise nooruse ahtaksjäänd jõge / keskea sügavasse järve”, kes on küll röövkala, kiskja, ent samas ka kalameeste ja suuremate kalade sihtmärk. Olla korraga kiskja ja püütav. Kirjanik ja identiteedikriisis mees. „...kui mu pungsilmses peas / vaid ei kummitaks umbjärvne küsi­mus — / kas leidub ses hämaras ilmas ka oja / mis voolab siit edasi?” Kalad, mui­de, ei sure ju vanadussurma, eksju? Nad kas süüakse, mürgitatakse või läm­matatakse kuidagi...

Kui ma peaksin selle raamatu põhi­tooni kirjeldama, siis ütleksin, et Hein­saar on kirjutanud romantilise luu­lekogu. Aga romantilise ainult sel­les mõttes, et ta näib mingitesse asja­desse uskuvat: need on peaaegu ða­manistlik — ümbritsevasse kui teksti, kui põimuvasse kujundijadasse suhtuv ilmavaade; poeedi ja kirjaniku töö (kui elu­laadi) mõttekus; ja — mis olulisim — vist ka miski, mida me võiksime kut­­suda „armastus”, kui me ei eelis­taks mõnd eufemismi. Vähemasti on see kummaline kala sinnapoole teel. Ja kui palju aega mul, kalakesel, on veel jäänud, et seda raamatut üle lu­geda ja ükskord ehk mõista; et veel küsida: „Mida see kõik tähendab?” Eks me seda näe, aga loobuda ma veel ei kavatse...



Jürgen Rooste, Looming nr 7/2010

Elektronkataloogid näitavad, et Heinsaare esimesed trükis esinemised olidki luulevormis: kogumikus «Ilmre: luulevõistluse «Kuldne kaseleht ‘93» paremik» (1994) ja Postimehes (28. jaanuaril 1995).

Üksikuid luuletusi on ilmunud hiljemgi.

Mõtte- ja tundeluule

Juhan Liivi («Elu sügavusest») või ka Marie Heibergi hämarluulet meenutava pealkirjaga kogumik «Sügaval elu hämaras» sisaldab värsse, mida võiks üsna võrdselt nimetada nii mõtteluuleks kui ka tundelüürikaks.

Lugedes meenusid kohati Ernst Enno rändajameditatsioonid või Karl Ristikivi luulekogu «Inimese teekond» – ohtrasti enesekaemuslikku filosoofilise varjundiga lüürikat sisaldab ka «Sügaval elu hämaras».

Varjundirohkelt annab autor edasi kõige erinevamaid tundetoone ja meeleseisundeid. Ta soovitab vahel lausa otsesõnu usaldada ikka ja alati oma sisetunnet: «Kiirustada ei maksa./ Kui oled tühi ja nukker,/ siis ole tühi ja nukker/ need mõned päevad» (lk 51).

Heal luuletajal peab peale suurte tunnete, mõtete ja muidugi sõnaseadmisoskuse olema ka valivat-korrastavat intuitsiooni, vormimeelt, millega oma nägemusi tihendada.

Sellest küljest vaadates näikse raamatus siin-seal ette tulevat ka katteta ja ebamäärast romantilist tundlemist. Pikad vabavärsid voolavad vahest liigagi vabalt. Ehk seletab seda asjaolu, et raamatu varaseimad värsid on kirjutatud veel teismelisena.

Kuid enamasti on ka Heinsaare kõige «malbematel» värssidel mingi laiem alltekst ja tagamaa.

Ajuti omandavad autori visioonid lausa kosmilised mõõtmed, näiteks luuletuses «Kaks planeeti»: «Kui päev jõuab õhtusse/ ning lõpeb/ ühe kääbustähe türannia,/ avab öö oma aknad –/ ja miljardid päikesed/ õrnades kaugustes/ pääsevad paistma me üle!» (lk 59).
Selline kõrgem vaatepunkt lisab Heinsaare kammerlikule-intiimsele luuleilmale sageli avarust ja üldistusjõudu.

Mängleva kergusega

Mõnigi kord suudab ta mängleva kergusega edasi anda keerukaid hingeseisundeid, millega tulevad toime ainult küpsed luuletajad.

Kummalised vaikelud, eksistentsiaalne ärevus, olemise «staatiline elekter», ambivalentsed tundevõnked on tal sageli edasi antud mällusööbiva sisendusjõuga.

«Sügaval elu hämaras» on mõttetihe, erksavaimuline, kujundiküllane ja sõnatäpne luuleraamat, mis kaugeltki ei meenuta sahtlipõhjadest kokku otsitud ja kaanetatud kõrvalharrastust, vaid lisab mitmeid olulisi jooni prosaist Heinsaare kirjanikuportreele.


Aivar Kull, Tartu Postimees 8.12.2009

Nii tema proosas kui luules võib märgata sõna ümber värelemas toone, ja kui oled kiirustades lugenud, tuleb uuesti alustada, sest tabada tuleb tabamatut, mida võib nimetada arusaadavama sõnaga alateadvuseks. Paljudel juhtudel sümboliteks, tõeliselt isikupärasteks ja jõulisteks. Ilusateks. „Sügaval elu hämaras” on mõjus tervikuna kui ka üksiktekste hinnates. Ei mingit ruttamist, hoolimatult valitud sõnu, või kui ongi, siis vaid paar sõnakest, mõni reakene. Vallisoole ei osutanud ma asjata, sest mu lugejamälu oli ammust ajast talletanud midagi püsivat ajas ja kirjandusruumis, mis nüüd Heinsaare kaudu endast uuesti märku andis. Näiteks salapärase tänutunde elu ja inimeste ning elava looduse ees. Põgenemise kujutlusmaailma, mis ei hävita, vaid kaitseb ja õilistab. Heinsaarele näivad olevat olulised aastaajad, üksildus ja hing nende märksõnade sees. Taaskohtumised hommikutega, ent ka ärevus, mis nendega võib kaasneda, pidev erutusseis, et miski võib kohe muutuda. Kuid samuti päev ja õhtu. Kõik, mis tundliku meelega inimesest mööda ei lähe. Märkasin, et sageli on kasutusel sõna üminal, meenub, et Debora Vaarandil on samanimeline luuletus. Näitena tsiteerin nimiluuletuse, kuigi minu luulemaitset puudutavad teravalt ka „Vaia lihast väljatõmbamise laul”, „KIIRUSTADA EI MAKSA”, „VAHEL OLEN MAHAJÄETUD MAJA” ja „Lähevad aastad” kui kaunis armastusavaldus.
„Olen tunglemas / kummalise, saagiahne kalana / piki hilise nooruse ahtaksjäänd jõge / keskea sügavasse järve. / Jõuan kohale enne lõunat / ja sukeldun välkkiirelt / osjade, tõlkjate vahele - / vesi võngub mu kohal / kui pelglikult kalda all varjun. / Läbi veepinna kumendab rohekas taevas, / puude õõtsuvad tüved ja kõrkjad / ning veel mingi peibutav sädelus - / läbi mille näen laskumas / rammusa vaglaga konksu. / Sukeldun põhja. / Olen nüüd suurem ja aeglasem, / valvsam ja targem / kui varem. Uimed liiguvad tasa, / kui mu pilk puurib siinsete / süvavee-aastate kollakat hämarust / pelglikult, vaagivalt - / selles sogases maailmas / on ohte ja endeid, pinnavee avarust, / mudaseid soppe ja õõnsusi - / mitmeid õdesid-vendi välgatab mööda / kes maitsevad mulle - / ja neidki, kellele mina... / Tundub sügav ja sume / see pikkade aastate asum / ning küllap siin hää juba on - / kui mu pungsilmses peas / vaid ei kummitaks umbjärvne küsimus - / kas leidub ses hämaras ilmas ka oja / mis voolab siit edasi?”
Meenutuseks. Kuigi enamik lugejatest tunneb Mehis Heinsaart prosaistina, on ta avaldanud oma esimesed luuletekstid juba koguteoses „Üheksavägine” (1997) ja „Harakkiri” (1999). Iga luulehuviline peaks Heinsaare viimasest raamatust leidma kas või mõned värsiread, mis sunniksid teda hiljem uuesti selle kogu lehti keerama. Ja kui ühel tavalisel lugejal oleks õigus otsustada, siis annaksin Kultuurkapitali 2009. aasta luulepreemia Mehis Heinsaarele.


Maire Liivamets, Kirjanduse ja keele ajaveeb 1.03.201