Siin on nii nooruslikku tundeerksust kui ka kobamist ja eba­küpsust. Lugeja leiab eest palju lüürilisi ja õrnu pilte: Tallinna poisile Kaevatsile on inspiratsiooniallikaks loodus, maaelu, väikelinnad. Ilusad hetked mingit pidi kõnekas keskkonnas on omandanud luuletaja jaoks suurema mõõtme. On huvitavaid detaile ja märkamisi. Need on kogu õnnestunumad tekstid, lihtsad ja siirad. Hea on, et loodust või maaelu ei vaadelda distantsilt, vaid ollakse seal nii sandaali- ja jalgratastpidi kui ka mõttega sees. Või isegi end loodusnähtusega samastades, ühte sulades („Me oleme nagu vihm” või „Nii tilkusingi ühtäkki vihmana”). Mida enam filosofeerimist ette võetakse, seda kahtlasemaks asjad lähevad („Ei ole kuigivõrd oluline”, „koidu helendav hahhetus”, „kustuv mõte ja mälu”). Raske on neist tekstidest mõtet tabada, sest need ei anna end ilusate ja siivsate sõnade hämu tagant kätte. Ka muus mõttes on Kaevats äärmiselt siivas, tüdrukud hõljuvad tekstidesse ja neist jälle välja kui haldjad, nagu Nõukogude armastusfilmis näidatakse natuke nahka või segipaisatud voodit. Luuletajat paistab huvitavat pigem armastuse metafüüsiline, mitte füüsiline pool. Mis kinnitab veelgi Kaevatsi n-ö hea poisi kuvandit. Neid luuletusi võib rahuliku südamega ka vanaemale ette lugeda.



Mari Peegel, Eesti Päevaleht 30.10.2009

Enamasti on vastilmunud luulekogu tekstidest väike osa lugejale varasematest ajakirjades avaldamistest juba tuttavad. Seni kaks kogu avaldanud Mihkel Kaevats on oma kolmanda koguga „Eile hommikul ja täna” talitanud teisiti. Ta on luulekogusse võtnud ainult osa ajakirjades avaldatust. Nimelt on ta varakult ja väikeste vahedega 2003. ja 2004. aastal ilmunud „Ederlezi” ja „Illusionisti” järel ajakirjades hoogsalt luuletusi edasi avaldanud, aga järgmise koguni viis aastat oodanud. Raamat sisaldab 25 luuletust aastatest 2004–2008. Ajakirjades on luuletusi vahepeal ilmunud ligi poole rohkem, seega mitte luulekogu üksikute parimate paladena, pigem on ajakirjandus loomingu avaldamise esimeseks astmeks, kust küpsemad (või kompalt haakuvamad) palad saavad edasi kogusse. (Nagu algupärastest luulekogudest pääseb osa luuletusi edasi valikkogusse ja isiklikust valikkogust midagi järgmises ringis mõnesse antoloogiasse, kuigi need edasised astmed on Mihkel Kaevatsi jaoks esialgu tulevikumuusika.) Luulekogu on seega koondava ja korrastava iseloomuga ühik. Pealegi võtab maha asjatud pained nii esmase ajakirjandusliku avaldamise juures (esmaavaldamine ei ole lõplik) kui ka luulekogu materjali varem avaldamatuse paine. Kaevats ei ole mitte ajakirju oma luuletustega üle ujutanud, vaid keskmisest õhema luulekogu avaldamisega keskmisest kauem oodanud. Samuti on ta kahe avaldamise vahepealsel ajal osa tekstidest märgatavalt muutnud ja paari neist nii ümber tõstnud, et rangelt võttes ei saakski neid päris samadeks tekstideks pidada. Aga sõnad ongi ju niikuinii vormistamise küsimus ja asi ise on alati muus: suhtumises, häälestuses, kogetuses, elamuses. (Tunnetuse käärid ei tohiks muidugi liiga suureks minna, meenutatagu vanemas eas nooruspõlve loomingut muutnud Marie Underi näidet.
Millised need Kaevatsi luuletused on? Esmamuljena on need filmilikud, meenutavad rahulike kaadrivahetustega ja laugelt edasi libiseva kaameratööga „ringvaateid”. Oluline on valguse tabamine: „äikesepilved annavad hilise / pärastlõuna üle päris õhtupimedusele” (2. luuletuses); „kõik on nagu kalbe kollase valgusega / mälestus, ühtaegu puudutav ja poov” (3.); „ja hämaralt säravad tänavalaternad mähkuvad ükshaaval / selgesse valgesse uttu” (6.); „katedraali kuldristide / silmipimestav sära / hiilgavalt kottpimedas öös” (9.); „valgust ei ole” (13.); „koidu helendav hahhetus […] aknaraamidel tasapisi kasvades” (14.); „su nahk hiilgab kesköisest meresoolast” (24.). Kasutab fotondusest tuttavat säritamise mõistetki: „sahisevate pärnalehtede varjud / tungivad sügavale su üle-säritatud ellu” (3.). Valgus on muutlik, väga sageli on tegu õhtusse veereva päevaga. Kui valgus tasahaaval kustuneb, siis viimasena jääb paistma kõige heledam üksikasi, üksi, kõigi kokkusulanud asjade pimeduses, valge laik. Kõige heledam tuleb sedasi pimedas kõige selgemalt esile. Isegi kui päeval „päike valgustab nende [=lahkuläinute] suvalist sihita teed” („Paplituttides võbeleb õhk”, 10.), siis „lõputus pimeduses […] kohtud iseendaga ja näed / kas sa siis soovid seda või ei” (13.). Ilmselt on eilse ja tänase vahele vaja ööd, et seejärel „ühe särava tarkuse lätteile” (15.) puha(stu)nuna vastu võtta hommikut.
Luuletused viivad lugeja mitmetesse paikadesse: linnatänavatele ja kruusateedele, kirikuterrassile ja taluõuele, mäe otsa ja mere äärde, geograafiliselt näiteks Haapsalusse, Võru- ja Setumaa piirile, Saaremaale (sõnaga nimetamata), Itaaliasse, Venemaale („provintsivene ühikasse”, tekstiväliselt oletan, et Voroneþisse). Reisikirjelduste või loodusluule asemel on aga sisuliselt tegu pigem tundeluulega, lüürikaga.
Luuletustes on inimest. Luulekogu algab luuletusega „Seal pean ma olema”, ja seal inimene lihtsalt on. Järgmistes luuletustes inimene lisaks näeb, läheb, mõistab, paneb sigareti ette, küsib, leebub, kirub ennast jne. Kohati inimene ei tee peaaegu midagi: vajub kokku (18.) või on pikali (19.). Inimene isegi tilgub vihmana (21.). Inimene ei ole Mihkel Kaevatsi luules kogu kaadrit üleni oma tegutsemisega täitev kangelane (mõnes tekstis ei iseloomustata teda sõnagagi). Aga ta alati on (või ainult aimub) selgesti sealse väga aistingulise, värve, maitseid ja lõhnu täis ruumi sees läbielajana. Kusjuures eripäraselt see läbielaja kogeb või tahab kogeda valgust, ilma, maastikke kahe läbielaja kaudu. Ta ei tahaks olla üksi. Üksi kogetavates olukordades aimdub igatsust kogetut näidata, kuulutada, tunda anda teiselegi. Asi ei olegi ümbruses ja tugevates aistingutes, vaid üheskoos kogemise võimaluses. Nii et Mihkel Kaevats ei püüa näiteks tabada käidud kohtade vaimu (päris lahus asju hoida muidugi ei saa, näiteks pälvivad Kaevatsi ilmset imetlust pühapaigad), vaid asetab need pigem õnneliku või vähem õnneliku koosolu tunnistajaks. Ta luule puhul on oluline inimese kahekesksus, kahekesisus. Sealjuures on ette tulev üksindus määratletud pooliku „kaksindusena”, puudusena.
Näiteks leidub raamatu lõpupoole kaks ilusat vihmaluuletust, mis moodustavad sisuliselt omavahel terviku. „Me oleme nagu vihm, / mis tärkab päikesest pettunud taevast / auto plekile, rohule ja kaselehtedele” (25.). „Päikest, nagu me keegi, kuigi üritasin, / ma kätte ei saanud – // nii tilkusingi, tilk-tilga haaval, / veidi sabisevas õhtus, rookatustelt, / puude okastelt ja lehtedelt / paele, mullale, murule ja umbrohule. / Ikka on maa see, kust tõusta, / ja päike jääb kõrgemale // mu pilvedest ja katustest” (21.). Neis luuletustes on leebet leppimist ja lohtu, on loodusega ja tegelikkusega kohandumist, sulandumist, ühekssaamist. Samas luuletust kirjutama on ajendanud lahutatus, päikese kättesaamatus, ühel sügisel murdunud süda. Vihmaluuletuste tunne ise aga rusutud ei ole, seda tänu toibumise ja kosumise võimalikkusele.
Kaevatsi luulele on varem pahaks pandud targutavat poolt. Võimalik, et autor on kriitikat kuulda võtnud, igatahes „Eilses hommikus ja tänases” on mõtteluule osakaal targu väga väike, olles põhimises koondatud kahesse-kolmesse luuletusse: „Kui kustutad tule” (13.), Iris Murdochile pühendatu („Kustuv mõte ja mälu …”, 15.) ja üks pealkirjatu („Tühine voolab mööda …”, 23.). Esimesed on korraga mõistelised ja ruumilisenagi ettekujutatavad, viimane on üleni mõtlik. Esimene on väga hea, teistes ei ole samuti midagi norida, need seletavad nii mõndagi, aga Kaevatsi filmilike tekstidega võrreldes ei ole need nii meeldejäävad. Hoopis eredamad filmilikud tekstid jagunevad laias laastus kaheks. Ühed on täiesti vahetud, „mõttetud” (muidugi mitte arusaamatuse ega ülearususe mõttes, pigem nii: „kui silmad on lahti / rohi on jahe ja märg // aga mõte veel sügavas
unes”, 19.), näiteks „Seal pean ma olema” (1.), „Me oleme tõusnud ülesse” (2.) või „Armastusluuletus” (3.). Teised on otsekui kohakuti samale filmile topeltsäritatud, näiteks mäluliselt, filmisse sekkutakse, seda lavastatakse, midagi ajastatakse, näiteks „Novembrilõpu Haapsalu” (6.), samuti D[eboora?] V[aarandi]le pühendatud „Tee allikani” (16.) ja oma vanaisa mäletav „Elamise rõõm” (17.). Neis viimastes võib Kaevatsi luule muutuda päris hapraks, kooshoidev kujund hiilib sisse peaaegu märkamatult: „Tees allikani” on seks sõna „janu” ja otsad saavad ilusti kokku; „Elamise rõõmus” on see ridades „sai sellest ilmast lihtsalt kaduda // aga ei kadunud ju”, see aga ei kipu vajaliku tugevusega välja kandma, kuna järgnevad „siinsed read” võivad põhirõhu vanaisalt hoopis lapselapsele tõmmata. (Mu meelest oleks vajalik näiteks mingi lisandus: „koguni/isegi/ lausa siinsetes ridades”.) Veenvust lisavad Kaevatsi luulele sagedasti ette tulevad ilmekad täpsustused: „su juuksed ja kulmud on otsaeest põlenud, / sul on tuhavuntsid ja käes miniatuurne õllekapp […] sa leebud ja kirud end mõttes, et oled / loll, laisk ja veidike ülekaalus; / sa vaatad oma kärtssiniseid velveteid ja / mõistad, et sa näed välja nagu lasteaialaps” (3.), „paplituttides võbeleb õhk” (10.), „vanas suitsusaunas on juba aegade algusest küdemas õhtu & / ma käin vahel vaatamas, et palgid kerisest tuld ei võtaks & […] sa võtad ära oma valge linase kleidi, mille sulle kunagi kinkisin & / mu kütmisest tahmased käed jätavad mustad jäljed su nahale &” (11.), „nad üle laua / tühjade taldrikute, pooltäis pudelite / ja üleajavate tuhatooside taga istuvad” (14.). Samas luuletuse „See on minu lemmiktrepp” (8.) lõpp ei ole aga piisav. Minnakse kahekesi trepist üles, „ees kõnnib / lühikese seelikuga sihvakas neiu / siis ma kõnnin ja vaatan / neid kauneid vaateid mis avanevad / kesk-itaalia mägedele ja orgudele / ja iidsetele kirikutele ja linnamüüridele / […] mõlemad peame peetud sammu / ja mina vaatan vaateid ja väljavaateid / ja tema vaatab justkui muuseas”, sedasi üha ülemale minnes krutitakse lugejagi ootused üles.
Sealt edasi jääb aga asi toppama ja, kuigi ootuste lahtumine, mingi interruptus-lahendus oleks autori taotlusena veenevgi, siis praeguses luuletuse päädimises jääb ikka midagi vajaka: kripeldav-kahetsetav poolikus on, aga mõjub veidi otsitult. Muide, kunagi nahutati Kaevatsit kriitikas „aluspükste” mainimise pärast, polevat erootiline. Erootikast aga niikuinii pääsu pole, „Lemmiktrepi” luuletuses kandub ja laieneb see lausa Itaalia mägedele ja orgudele välja (seda toetab kujunduski, mis on üldse väga asjakohane) ja tagatipuks on kujunduses õunapuuoksale arvustaja õrrituseks heidetud aluspüksid ise!
Oma kolmanda kogu ilmutanud autori senist loomingukulgu jälgides tundub varasem Kaevats mõjutusi saanuvat „närvitrüklaste” loomingust (rõhuga Toomas Liivil ja Jüri Üdil), ühelt poolt tähenduslikkuse pinnalt ja teiselt vormistuse küsimustes (liivlikud kastid ja rõhutatult meelevaldsed poolitused, üdilikud ütlemisviisid). (Praeguseski kogus laenab Kaevats näiteks Toomas Liivilt sõnastust: „ma ei tea, kas on üldse olemas õhtut sellist, kui jääd tulemata sina” (11., „tulemata jäämise/jäämatuse” küsimus oli üleval juba „Ederlezis”); sama lauseehitus kordub kogu avaluuletuses: „eilsetesse hajuvad videvikud säärased / mis saavad olla vaid vabal mehel”.) Ometi on kerge märgata, et Kaevats on loobunud mitmetest „närvitrüklaste” vahefiltritest. Liiv või Üdi mänglevad kunstiliste võtetega, moonutavad häält, segavad jälgi, kuna Kaevatsile aga ei valmista raskusi päris ühemõttelise otsekohesusega kirjutada isegi selliseid lausungeid: „ja tüdruk vastas / et ta on lihtsalt nii õnnelik” (9.), „[t]ema pöördumine Jumala poole on lihtne ja kaunis, / ta peaaegu sosistav hääl kõlab võimsalt üle toa” (10.), „sel sügisel murdus mu süda” (11.), „kui suur ja imeline / elu võib olla” (16.), tegelikult 16. ja 17. luuletus kogupikkuses („Tee allikani” ja „Elamise rõõm”) jne.
Mihkel Kaevatsi kõnetoon on puhas ja pühalikki (kusjuures lugeja tuvastab ta puhtuse õigena ja ehtsana, nii et hakkab lausa kartma end teksti ise määrivat ja rikkuvat). Luuletus on korda läinud juhul, kui see lugejale korda läheb. Erinevad luuletused võivad muidugi korda minna erinevatele lugejatele. Paljudele ühistest kordaminekutest kujuneb omakorda midagi ühiskondlikult korrastavat (kuigi see on juba järgmise ringi küsimus). Lõpetuseks loetlen mulle kordaläinumad luuletused: „Seal pean ma olema” (1.), „Armastusluuletus” (3.), „Iidses mägikirikus” (7.), „Paplituttides võbeleb õhk” (10.), „Ma ei taha mõelda sest suvest” (11.), „Kui kustutad tule” (13.), „Tee allikani” (16.), „Pimedus” (22.), „Päev langeb” (24.) ja mõned pealkirjatud („Ei ole kuigivõrd oluline …”, 14.; „Siin ei olegi sellist tunnet …”, 19.; „Nii tilkusingi ühtäkki vihmana …”, 21.; „Me oleme nagu vihm …”, 25.). Kusjuures mu poolest oleks mõnedki luulekogust välja jäänud luuletused vabalt võinud sisse pääseda, mis näitab, et valimist on tõsiselt võetud.


Kalju Kruusa, Sirp 27.11.2009

Samas aga andis see mulle ka mingis mõttes hea pinnase tema viimase luulekoguga “Eile hommikul ja täna” tutvumiseks – kogumikku käes hoides puudusid mul igasugused ootused ja eelarvamused, ma võisin lugema asuda n-ö puhtalt lehelt, täiesti mõjutustevabalt. Kui mitte arvestada vaevumärgatavat alateadlikku mõttevirvendust, et kuna tegemist on nii noore autoriga, siis on tõenäoline, et teos pakatab noorele inimesele omasest tunnetetulvast – keskendudes stereotüüpselt kas ülevoolavalt õnnelikule või hingematvalt valulikule armastustundmusele.

Juba lugema hakates oli aga selge, et midagi sellist loetavate ridade vahel seigeldes läbi elada ei tulegi. Kaevatsi mõtte- ja tundemaailma värsivormis kirjapanek on hoopis vastupidine, sealt hoovab eelkõige rahu ja tasakaalu, mõistlikkust ja headust. Mis ei tähenda, et armastuse teema siit üldse puuduks – kaugeltki mitte. See kumab värssidest läbi tugevamalt siin, hajusamalt seal, ning ilmutab end eri vormides: armastus kallima vastu, lapse kiindumus vanemasse, tarkuse-, looduse- ja eluarmastus.

jõe vägev voog viib suures suunata sundimatuses kaasa ka lääpas silla & / kaob sild piiride vahel, piir kahe hinge vahel kaob, kaob armastuse nimi & / sel sügisel murdus mu süda.

Samuti minu eelarvamusele vastukäivalt ei hõlju Mihkel Kaevats oma mõttekäikudega kuskil sürrealistlikus hämus, vaid paigutab luuletuste tegevustiku täpselt sinna, kust see on võetudki – lihtsatesse igapäevaelu sündmustesse ja toimingutesse. Need n-ö igapäevaelu-luuletused moodustavad väikseid areneva sündmustikuga lookesi, mida on võimalik lugeda miniatuursete novellidena.

Uks on lahti, / ülekoridori-Saða ja tema neiu toas algab tõsine tüli. / Minu mõtete ja Aiadi kirjutamise taustaks / kasvab aina kurjem riid, kuulen naise nuttu / ja mehe bljääde. Ja siis on kuulda rüselemist ja löömist.

“Eile hommikul ja täna” pakub ka ootamatuid lahendusi nii sõnavaliku kui teema arenemise osas. Nagu kuulaks harmoonilist muusikapala, kus järgnev muusikaline lausung paistab olevat selgelt ennustatav, kuid ootamatult kõlab selle asemel hoopis midagi muud.

MINU KANGELANE ON ÄNGELHEINAÖÖLANE / tema riik tulgu tema tahtmine sündigu / nagu Siberis nõnda ka Soomes.

Minu jaoks ei jutusta “Eile hommikul ja täna” tervikuna klassikalises mõttes lugu, millel on algus, areng ja lõpp. Pigem jääb kogumikku käest pannes järele tunne justkui pikast unenäost, kus sähvatustena vahelduvad olukorrad ja mälupildid. Märkimata ei saa jätta ka kogumiku lisand- ja omaette väärtust – Madis Katzi fotoillustratsioone, mis ümbritseva kirjasõnaga imehästi haakuvad.


Mann Jõgeda, Eesti Ekspress, 26.02.2010

Katzi mustvalgete fotode osa teoses on märkimisväärselt suur, ja mitte ainult kvantitatiivselt (kuigi ka mahult on fotodele rohkem ruumi jäetud kui luuletustele). Fotod haakuvad Kaevatsi lugudega mõnikord väga otseselt, teinekord jäävad üsna ise- ja eraldiseisvaks, mis ongi positiivne ning minu meelest teeb Katzi pelgast illustreerijast peaaegu kaasautoriks.

Kaevatsi luulegi on tihti visuaalne ja kirjeldav, mistõttu niisugune poolpildiraamatu-formaat tundub loogiline ja päris põhjendatud: “Tumedad pilved ujuvad rasked madalas taevas. / Kruusatee, marraskil rihmikuil pimestav päike, / silmad pole harjunud” (nr 18 – kogus ei ole nummerdatud mitte leheküljed, vaid luuletused ning neile siin viitangi).

Kaevats tuli Eesti luulemaastikule 2003. aastal luuletuskoguga “Ederlezi” (Olev Olematu pseudonüümi all). Enne nüüdset kogu jõudis 2004. aastal ilmuda veel “Illusionist”. Kuue aasta jooksul on Kaevatsi luule üsna põhjalikult muutunud, nagu ikka luuletajate luule – eriti noorte luuletajate oma – muutub.

Kõigepealt on see luule nüüd rahulikum. Armastus on muidugi olemas, nii esimeses kui viimases kogus (keskmisest rääkimata). Mari Peegel on osutanud “füüsilise armastuse“ vähesusele: “Luuletajat paistab huvitavat pigem armastuse metafüüsiline, mitte füüsiline pool. Mis kinnitab veelgi Kaevatsi n-ö hea poisi kuvandit. Neid luuletusi võib rahuliku südamega ka vanaemale ette lugeda.”<!--[if !supportFootnotes]-->[1]<!--[endif]--> Ei saa küll öelda, et kogus erootika puuduks, kuid seda on vähem ja see on varjatum kui Kaevatsi varasemais kogudes: “See on 21 grammi plahvatavat tahet, mis tahab, ihkab ja igatseb, / mis jookseb oma teise poolde nagu pimedasse vanni / ja olles üks, ta rinnal lebades (ta süda peksab), uinudes /… / haihtudes hetkede jooksul määramatusse, seks ja surm on sama” (nr 6).

“Eile hommikul ja täna” sisaldab ohtrasti loodusluuletusi. Muidugi mitte ainult. On selge, et siin pole paavopiiklikku otsest linnaluulet ega martinojalikku paneelmajaööluulet. Teisalt aga pole siin ka andruskasemaalikku murusvedelemise luulet. Kui peaks ta emba-kumba laadi paigutama (tegelikult ei pea muidugi), siis on Kaevats kindlasti lähemal Kasemaale kui Piigile või Ojale, juba valitud keskkondade tõttu: “Siin ei olegi sellist tunnet, et magaks. / Lihtsalt oled aida taga pikali, silmad on kinni / ja aeg läheb mööda” (nr 19). Aga äärmuslik pole ta ei ühes ega teises suunas. Ükski loodusluuletus pole ainult loodusluuletus: “päike paistab läbi kõrgete puude laiade lehtede & / siin on Võru, seal Setu & / suvi on täies jõus, mitte miski pole veel murdunud / … / ma ei taha mõelda sest suvest / sel sügisel murdus mu süda” (nr 11). Ka ei hülga Kaevatsi luule täielikult linna, mõnikord esineb teatavat vahepealsust, näiteks väikelinnana: “NOVEMBRILÕPU HAAPSALU, / senini tumeroheline muru / ja müstiliselt paks udu. / Vanalinnatänavate laternapostid / kaovad, kui teed sammu, / ettehoiatamata uttu” (nr 6), või äärealana: “Istun provintsivene ühikas ja kirjutan” (nr 10).

Kaevats kirjutab rahulikku vabavärssi, ta ei mängi riimide ja vormidega. Ka mäng keelega on rahulik, ta ei ole väga irooniline, ta ei ole märatsevalt metafoorne kalamburist. Leidub mõningast distantseerivat mängu tsitaatidega, näiteks ootamatu piibliassotsiatsioon: “MINU KANGELANE ON ÄNGELHEINAÖÖLANE / tema riik tulgu tema tahtmine sündigu / nagu Siberis nõnda ka Soomes” (nr 4). Ängelheinaöölane on ainus teadaolev liblikaliik, kes suudab imeda inimeste ja loomade verd. Iroonia on ilmsesti suunatud ajakirjanduses mõned aastad tagasi levinud uudisnuppudele, mis kajastasid ängelheinaöölase verejanulisust ja kus asetati märkimisväärne rõhk tema levialale. Tsiteeritakse (hinnanguliselt nihestatuna küll, nii et see mõjub peaaegu irooniliselt) ka näiteks sõnu ühest levinud, peaaegu liiga levinud laulust: “seal pean ma olema koerad haukumas / … / oi kui hülgehalli mere / ja pimedalt mühava metsa piiril” (nr 1). See tsitaatide/parafraaside nihestamine (hoiaku- või kontekstinihestuse kaudu) võib olla näiteks (aga mitte ainult) viidinglik, ehkki nihestuse määr pole Kaevatsil muidugi nii ulatuslik. Luuletuskogu kontekstis pisut erandlik, aga märkimist vääriv on näide siirdest ühes luuletuses, mis algab lustlikult, aga lõppeb nukrasti, toon siinkohal ära lustliku alguse: “SEE ON MINU LEMMIKTREPP / eriti meeldib mulle sedapidi alla minna / aga vahel meeldib ka üles minna / ja muidugi siis kui ees kõnnib / lühikese seelikuga sihvakas neiu / siis ma kõnnin ja vaatan / neid kauneid vaateid mis avanevad / kesk-itaalia mägedele ja orgudele” (nr 8).

Kui selles kogus üldse miski häiris, siis see, et leidus luuletusi, mille kohta tõesti tekkis küsimus, miks nad siin kogus on. Need on niisugused, mis võib-olla polegi päris luuletused, sest on liiga isiklikud selles mõttes, et ei paista kellelegi peale autori enda nii eriti midagi ütlevat, ja ei ole midagi väga erilist ka viisis, kuidas nad on sõnastatud. Näiteks lühike tsükkel vanaisa surmast, mis lõppeb niimoodi: “nüüd 15 aastat hiljem / imestavad tema lapsed ikka veel / kuidas nii palju headust / … / sai sellest ilmast lihtsalt kaduda // aga ei kadunud ju / on edasi tema kolmes lapses / seitsmes lapselapses / ja mulle tundub ka / et siinsetes ridades” (nr 17).

Üldiselt on “Eile hommikul ja täna” aga väga terviklik raamat. Kõige paremini mõjub ta siis, kui lugeda rahulikult ja järjest, mitte noppida välja üksikuid luuletusi. Luuletused haagivad end üksteise sisse nagu pusletükid ja kogu lõppedes jääb rahulik tunne. See on aeglane ja mõtlik raamat, siin on leppimist ja rahu rohkem kui küsimusi (erinevalt Kaevatsi varasemast luulest): “sa lähed, vaikselt selle tänava lõpu poole, / sa ei tea, mis sind ristmikul ootab, / aga sel ei ole teab kui palju vahet” (nr 3); “Tühine voolab mööda, halb või hea, / jääb oluline” (nr 23). Otsimine ei näi Kaevatsi jaoks olevat enam nii oluline kui juba leitu kirjeldamine.

Maia Tammjärv, Vikerkaar 1-2, 2010