Ei juhtu eriti midagi peale mõne baariskäigu, telefonivestluse ja raamatukogukülastuse – ehkki juba need väikesed kõrvalekalded rutiinist tekitavad minategelase elus turbulentsi. (Mõtte)tegevus keerleb ümber minategelase ja tema sõbra Leo suhte, selle kõrval on markeeritud naissuhted. Pingsa vaatluse objektiks on noorte tarkade meeste sõprus ja mõttevahetus, kus Leo on n-ö aktiivsem pool, kes genereerib uusi mõttekäike ja ideid. Leo maailma markeerivad detailid on Leni Riefenstahli pilt seinal, homoklubi, roosikrants ja kultuurikriitika. Minategelase rolliks on kõik see oma paksude kardinatega töötoavaikuses läbi seedida. Konservatiivselt positsioonilt mõtiskletakse maailma käigu ja allakäigu üle (mis on tuttav ka Peeter Helme esseedest).

Peeter Helme kirjutab kultuurselt ja ladusalt, probleem on ehk selles, et tal pole õieti millestki kirjutada, mis võiks huvi pakkuda kellelegi peale kitsa tutvusringkonna. See on aga debüteerivate intellektuaalkirjanike tavaline puudus – lahenduseks oleks siis leida “lugusid” teiste elust või laenata ajaloost.


Barbi Pilvre, Eesti Ekspress 16.05.2008

Kui proovida tutvustada “Puudutust” intellektuaalist minategelast kirjeldades, sobiks too oma seisuse esindajana hästi küberkommenteerijate märklauaks. Ta on ebasportlik ja kahvatu noormees, kes eelistab ausa protestantliku töörügamise asemel poole päevani voodis põõnutada, raamatuid lugeda ning teinekord alkoholi tarbida.
Kui kirjeldus valmis, olgu öeldud, et Helme raamatust jätab see täiesti vale mulje. Romaanis aset leidvad sündmused on harva dünaamilisemad kui jalutuskäik või klaviatuuriklõbin. Kuigi minategelane tegeleb romantilise jutu kirjutamisega, jäävad tema enda naissuhted täiesti platooniliseks.
Niisiis on “Puudutuse” sisu mujal kui tegevuses, koorudes välja peategelase ning tema veidrikust sõbra, mõnevõrra salapärase Leo dialoogidest. Selgesõnaliselt konservatiivse võrguajakirja Kriteerium toimetajast autori ühiskonnakriitilisus on tunda. Helme väärtustab maailma, milles on ruumi kõrgetel ideaalidel, kus austatakse sümboleid ja palavikuline tulevikuehitamine ei takista minevikku mäletamast.
Hillitsetud revolutsioon
Maailm, “kus ei tunta hirmu mitte väidetavalt ebaratsionaalse Jumala, vaid väidetavalt ratsionaalse inimese ees”, on varasemast palju hullem koht, väidab autor Leo suu läbi.
Võttes arvesse, et Helme ei kuulu põlvkonda, millele peaks nooruse hukkamineku siunamine justkui omane olema, kõlab selline seisukoht üsna radikaalselt – eks kasutab ta ka publitsistina sageli konservatiivse revolutsiooni mõistet. Turuplatsil rusikat keerutades räuskamine pole sellele autorile küll omane. Helme ei pressi kellelegi enda maailmavaadet peale, kuulaku see, kes kuulab.
Kahe peategelase kahekõne võib peegeldada autori enda sisedialoogi ja kõhklusi, võib aga olla ka lihtsalt kirjanduslik võte. Minategelase tekstist kõlavad sageli ka eneseiroonilised noodid, mis on tervitatav, sest fundamentalistlik tõekuulutus passib paremini kokku lühemate vormidega.
Võimalik, et eelnenud teksti põhjal jääb teosest ikkagi vale mulje. Seetõttu rõhutan, et “Puudutus” ei ole igav ega ideologiseeritud raamat. See on kirjeldus ühe võõras linnas elava noormehe uitamisest.


Kaarel Kressa, Eesti Päevaleht 12.01.2008

Mõte kirjutada oli mul juba palju varem ning erinevaid katsetusi olengi varem valmis kirjutanud. Aga ma ei jäänud nendega ise rahule ning ka kirjanikest sõbrad soovitasid mul mitte rahulduda esimeste suleproovidega, vaid üritada paremini enne avaldama hakkamist. Nii siis saigi, et pärast kõikvõimalikke proove ja erinevaid ideid istusin ühel õhtul arvuti ette ning märkasin, et tekst voolab ise minu seest välja, ma ei peagi eriti mõtlema.

Mis teeb Sinu meelest romaanist romaani? Ja mis liiki romaan on „Puudutus”?
Romaani defineerimise osas olen ise väga klassikalisel positsioonil: romaan on ajaliselt ja ruumiliselt mastaapne teos, kus toimub tegelaskujude areng ja lugu esitatakse eri perspektiividest. „Puudutus” seda muidugi kuigivõrd ei ole. Tegevus on lineaarne ajaliselt ja lokaalne kohaliselt, samas meeldiks mulle endale mõelda, et peategelane areneb selle vältel ning vestlustest eri inimestega esitatakse lugu ka eri perspektiividest. Igal juhul on „Puudutus” väga arhailine romaan, meenutades pigem romaani vormi rüütatud dialoogi kui laiahaardelist XIX sajandi — romaanikunsti tippajastu — romaani.

Kuidas seletada seda, et kui soovisin paar päeva tagasi Tallinna Keskraamatukogust Sinu raamatut laenutada, siis selgus, et kõik viis eksemplari olid välja laenatud? Kas romaani „Puudutus” populaarsus lugejate hulgas tuli Sulle üllatusena?
Ei oska seletada. Minu teada ei ole „Puudutus” pealegi populaarne, mistõttu mulle tuleb hoopis antud küsimus üllatusena.

Barbi Pilvre nimetas seda raamatut „intellektuaalseks poistekaks”. Kuivõrd Sa ise oled nõus sellise määratlusega?
Iga raamat on suuresti see, millena lugejad teda tajuvad. Kui Pilvre jaoks on tegu „intellektuaalse poistekaga”, siis olgu pealegi. Ma ei pane pahaks ega hüppa ka vaimustusest lakke.

Kaarel Kressa ütleb, et „Puudutuse” autor ei pressi kellelegi enda maailmavaadet peale, kuulaku see, kes kuulab. Mulle meeldis ka see, et raamat polnud dogmaatiline ega moraliseeriv. Kas konservatiivsetel väärtustel on üldse kohta kaasajal või on nende üle arutlemine puhas naivism?
Ma ei ole selles üleüldse kindel, kas „Puudutust” maksab pidada konservatiivsete väärtuste raamatuks. Jah, ma katsusin seal edasi anda teatud mõtteid ja arutelusid, mida iseenda või teiste inimestega pidanud olen, kuid tõesti — kas nende arutelude järeldused on õiged, millised neist väärivad järgimist või edasimõtlemist, millised mitte, see jäägu kõik lugeja otsustada.

Maire Liivamets ütleb Sinu romaani kohta, et see on „hästi ilusasti kirjutatud” ja on „vastukaaluks postmodernistlikule lobedale kõnekeelele ja vängetele väljendustele”. Samas ta ütleb, et raamat teda eriti ei haaranud. Kuidas ise suhtud postmodernismi?
Kuidas suhtuda nähtusesse mida pole olemas? Postmodernism pole ju isegi mitte nimetus! See on ju lihtsalt ühe perioodi — modernismile järgneva ajastu kokkuleppeline kutsung, mis on leiutatud põhjusel, et ühtset nimetajat selle perioodi kultuurinähtustele ei ole.

Sinu raamatu alguses on tsitaadid Fontanet´ilt, Nietzchelt ja Jüngerilt. Kas nad on Sinu lemmikautorid?
Fontanet ma pole lugenud; Nietzschet vähe ja Jüngeriga on keerulisemad lood.

Romaani minategelase poole päevani põõnamine ja nuudlite nosimine, tuletas meelde mulle Max Weberi peateost. Kas minategelases pole kübetki protestantliku eetikat ja kapitalismi vaimu?
Ei.

Raamatu sündmused toimuvad ühes Euroopa anonüümses linnas. Ebabütsantslik rohelise vasest tornikiivriga kirik sobiks ju Tallinna. Tõsi – neoromaani stiilis kirikuid meil Tallinnas ju praktiliselt pole, kui Kaarli kirik välja arvata. Lisaks pole ka metrood. Kus tegelikult leiavad romaani sündmused aset? Ja võib-olla paljastad ka, mis rohelisest vasest tornikiivriga kirik see tegelikult siis on?
See linn on Berliin, selle kiriku kirjeldamisel lähtusin ühest sealsest kirikust, muutes pisiasju.

Kuidas Sa leidsid „miljoni dollari vaate” Berliinis?
Mõtlesin välja.

Lugejal tekib raamatuid lugedes alati mõtteid võimalikest prototüüpidest. Kas romaani „Puudutus” tegelased on reaalselt kusagil olemas?
Ei ole. Mulle üldse ei meeldi see pidev prototüübijaht, mis inimesi raamatuid lugedes tabab. Kas tõesti eeldatakse, et kirjanikel endal fantaasiat ei ole?

Üks kesksemaid tegelasi on romaanis Leo, kes räägib ladusalt prantsuse keeles. Ta ütleb vastuseks küsimusele, kus ta pärit on, vaid ühe sõna – Styx. Mis Sa selle kujundiga öelda tahtsid?
Styx on üks Vana-Kreeka mütoloogia allilmajõgedest. Selles mõttes on tegu kindlasti ülepakutud ja eksalteeritud kujundiga kellegi vanematekodu kohta, aga eks see on tihti nii, et vanematekodu tundub provintslik ja aegunud, eriti tagantjärele.

Miks on kunst-kunsti-pärast üks odav vabandus?
Sest kunsti ei ole mitte kunagi tehtud ainuüksi kunsti pärast. Vähemalt mitte selle kõrgaegadel. Alustades Vana-Egiptuse kunstist, liikudes üle Kreeka ja Rooma kunsti keskaja suurepäraste teoste või renessansiajajärgu meistrite loomingu juurde on tegu alati olnud kas propagandakunsti või siis lihtsalt tellimustööga, mille kaanonid ja parameetrid on ette kirjutatud. Mis kunstist kunsti pärast me saame siin rääkida? Kunst kunsti pärast tuli XIX sajandi keskel ja oli ka siis vabandus nendele meistritele, kes tahtsid õigustada tõsiasja, et nad läbi ei löönud. Miks nad läbi ei löönud, on hoopis teine jutt, aga tõsi on see, et kunsti vabaduse afiðeerimine tähendab tihtipeale seda, et järelikult see kunst siis ikka nii väga „vaba” ei olegi. Keegi ei küsi, kas ta peaks olema või saakski olla…

Loo minategelane kuulab klassikaraadiot. Millist muusikat Sa ise kuulad?
Vähe, tegelikult. Kuulan vahel klassikalist muusikat. Just hiljuti avastasin enda jaoks Ðostakovitði. Aga väga palju kuulan popi ja rokki.

Raamatust jääb mulje, et minategelasel pole kodus ei internetti ega televiisorit. Arvuti küll on. Kas tänapäeva inimene saab üldse ilma nendeta hakkama?
Hea küsimus. Mina küll ei saa.

Leo ja minategelase elu keerleb paljuski raamatute ümber. Miks nad loevad raamatuid? Uudishimust, kohusetundest?
Miks inimesed üleüldse loevad raamatuid? Saksa näitekirjanik Botho Strauß on öelnud, et intelligentne inimene suhtleb suure osa oma elust surnutega — eri raamatute vahendusel. Kuna suur osa inimesi on surnud, aga me tahame ikka nendega suhelda, siis peamegi ju lugema. Pealegi on see kõige targem ajaviide maailmas, targem kui raamatute kirjutamine näiteks.

Kas samasooliste-teema sissetoomine on lõivu maksmine kaasajale?
Loomulikult mitte! Miks ma peaksin tänapäevale lõivu maksma?

Leo korteri seinal on Leni Riefenstahli pilt. Kes on Leni Riefenstahl?
Ta on näitleja ja filmireþissöör. Tema kohta saab täpsemalt lugeda siit.

Leo riiulil on roosikrants. Kas see on talle lihtsalt vaid üks aksessuaar, mis teeb ta originaalseks ja põnevaks? Kas ta tegelikult ka Pater Nosterit ja Ave Mariat loeb?
Ei teagi tegelikult, kas loeb. Katsusin luua tegelaskuju, kes oleks üksjagu nihkes ja huvitav, kuid ei mõjuks lõpuni ebareaalselt. Arvan, et ta on tegelane, kes on oma eluga rohkem kimpus, kui ta välja tahab näidata ning otsib selleks pääsemist kõrgete mõtete ja ülevate tunnete kaudu. Üks katse pääsemiseks on religioon. Teine — rõhutatud vabameelsus. Ja eks ta siis ongi nende kahe äärmuse vahel kimpus. Mistõttu oleks loogiline oletada, et ta vahel palvetab küll. Siis aga unustab selle ja joob ennast näiteks täis…
Minategelane ütleb, et tema teadmised religiooni valdkonnast piirduvad vaid eeskätt teadmistega gooti katedraalidest. Hoolikal vaatlemisel ilmneb, et ta tegelikult teab rohkem, kui endale tunnistada julgeb. Võhikuna ta küll ei tundu. Kui võõras on üleloomulik maailm tegelikult tänapäeva inimesele?
Üldsegi ei ole võõras. Küsimus on pigem selles, kuidas me seda üleloomulikku defineerime või kuidas me sellele läheneme. Tänapäeval vohavad ju kõikvõimalikud uusreligioonid ning omaette usuks võib nimetada ka usku UFO-desse. Katsed läheneda (pseudo)teaduslikult üleloomulikule on viinud selleni, et võime rääkida omamoodi religioonist ka selles, maavälise elu otsingu vallas. Ehk siis kipub tänapäeval pigem olema nõnda, et paljud valdkonnad, mida varasematel aegadel oleks vaadeldud ilma vajaduseta haarata üleloomulike seletuste järele, on saanud endale just üleloomuliku sisu. Küsimus ei ole seega mitte selles, kas tänapäeva inimene võiks kuidagi ratsionaalsem olla mingi varasema ajajärgu inimesest, vaid pigem selles, kuidas ta üleloomulikuga ümber käib. Ja julgen väita, et tänapäeval on inimene küll üleloomulikust küllastunud, kuid ometi sellega kohtumiseks halvemini ette valmistatud kui varem, sest puudub sidus taustsüsteem, selle asemel on terve kari vasturääkivaid õpetusi ja seletusi.

Leo ütleb, et kes ei taha rääkida ristiusust, ei tohiks rääkida ka valgustusest. Miks mitte?
Tänapäeva Lääne-Euroopas on väga levinud valgustusajastu ülistamine. Samas unustatakse ära, et valgustus oli ju ikkagi ja ainumalt kristlik valgustus. Seega on kõikvõimalikud targutused selle üle, kui tore oli valgustus ja kui sünge oli kõik enne seda, pidetud, õhku ehitatud. Alati tuleb vaadata seda, mille peal miski seisab ja kui midagi tahetakse panna õhku seisma, siis ei saa sellist nähtust või konstruktsiooni lihtsalt tõsiselt võtta. Nii et selle koha pealt ma olen Leoga nõus.

Romaanis räägib Leo demokraatlikust ateismist. Kas Leo Jumal on Sinu meelest rohkem transtsendentne või immanentne?
Transtsendentne.

Raamatus on juttu kanepit suitsetavatest kõurikutest. Milline näeb maailm välja kahekümne aasta pärast, kui nad on juba täiskasvanud?
Jaa, hea küsimus. Eks ootame ära.

Kas Õhtumaa allakäik on paratamatu? Kas varsti karjume kõik: „Allah akbar”, nagu ütleb peategelane Leo?
Ei. Iga sündmus tekitab alati vastureaktsiooni. Praegune islami näiline pealetung on vähemalt osaliselt nii islami enda kui ka Läänest tuleva propaganda vili, mis — ma olen selles veendunud — sünnitab vastureaktsioone. Millised nad on, kui edukad ja mis on nende lõpptulemus, seda ma ei tea, aga kindlasti kujuneb varsti välja mingi uus tasakaal. Enne võib muidugi paljugi veel juhtuda, aga tulemata see ei jää.

Leo selgitab, kes on Aleksandria Katariina ja kuidas teda kunstis ära tunda. Aga milleks meile Aleksandria Katariina, võib-olla piisaks Gustav Klimti eluloo tundmisest?
Kui sa nii ütled.

Miks paljudele inimestele tundub vaimuteadus olevat atraktiivsem kui tõemonopoli kuulutav kirik? Kas vaimuteadlase Ano ürituse kirjeldamiseks külastasid mõnda vaimuteaduse instituuti?
Sest nii on lihtsam, inimesed otsivad alati lihtsat teed ning, mis siin salata, rooma-katoliku usk on üks keerukamaid, suurt pühendumist ning tegelikult ka õppimist nõudev religioon. Ei, ma ei käinud mingis sellises asutuses. Selles mõttes olen ma petis. Küll aga olen uusreligioonide kohta üht-teist lugenud, rääkinud inimestega, kellel on vastavaid kogemusi ning külastanud ka ülikoolis uususundite-teemalist kursust.

Miks Leo ütleb, et suurim kaasaegne eksimus ei seisne mitte väites, nagu oleks Jumal surnud, vaid hoopis kurat on seda?
Igatahes on kuradi eesmärgiks olnud alati muuta inimese vaade maailmale segaseks. Kõikvõimalikud jutud väärtuste ja tõdede võrdsusest ning sellest, et hea ja kuri on suhteline, ongi selle ilmingu — naiivse usu, et kurat on surnud — väljendus. Ja selliselt on usk kuradi surma ohtlik. Ning parafraseerides Mark Twaini, kes ütles iseenda kohta, et kuuldused tema surmast on liialdatud, on ka kuuldused kuradi surmast liialdatud. Jäävad alati olema.

Ja lõpetuseks ei saa jätta küsimata ühte proosalist küsimust. Kas Edami juust on alati Sinu võileiva peal?
Ei, paraku mitte. Täna oli Ðveitsi, eelmisel nädalal sõin hoopis Camembert’i.


Heiki Haljasorg, Terra Mariana 2008