Kolmkümmend üks aastat tagasi ilmus Loomingu Raamatukogus Priidu Beieri pildi all tema kõnekas „Kosjakuulutus”:
Ta aukus silmades on ikka olnud rõõm,
need mõned kivid pole teda ära rikkunud.
Ta elab ikka, kuigi peas on kõõm,
kuigi keegi talle oma sõbrakätt ei ole pakkunud.

Ta südames on sadu lilli salalikult tärganud,
kuigi ükski neid ei ole kastnud neid,
kuigi ükski süda pole talle ärganud –
ta on kannatlik ja lontis kõrvadega Peig!

Samal ajal lükkas kirjastus Eesti Raamat tagasi tema esikkogu pealkirjaga „Õrnuse jõud”. Kahju küll, sest tegu oli äärmiselt omanäolise ja küpse käsikirjaga, mille mitmed meelde jäänud read lõikavad mingi erilise puhtusega sisse tänini – rääkimata pealkirjast, mis lummama jäigi. Kinni peeti ka Beieri viis järgmist luulekogu. Pole siis imestada, et esikkoguna kümme aastat hiljem ilmavalgust näinud „Vastus” kõlas juba hoopis teravamal ja kibedamal toonil.
Huvitav, mis oleks Priidust saanud, kui teda algusest peale oleks saatnud üksmeelne kiidukoor ja loendamatud neiud, kellele ta hingehakkavaid pühendusluuletusi kirjutanud, tema tähelepanu pärast tõugelnud oleksid? Kui kirjastajad oleksid üksteisest üle pakkudes korraldanud võimsaid reklaamikampaaniaid? Oleks see suretanud ühe harukordse luuletaja ande – või vastupidi, võimaldanud tal oma maise tervise eest paremini hoolitseda? Iial ei tea.
Igatahes on praegune Priidu Beier vaoshoitud ja väljapeetud, oma vanamoelisel viisil päris ehtne, igimuigel suuga kurva kuju rüütel, kel ei tule puudu ei tuuleveskitest ega tundeist kauge printsessi vastu. Paraku kipub ta ühtlasi olema ka olematu rüütel – tema suhteliselt väikestes tiraaþides ilmunud, raamatukogudest kahetsusväärselt kaotsis raamatuid tuleb tikutulega taga otsida – ja ka tema peatselt ilmuv koondkogu „Saatmata kirjad” hõlmab vaid noorpõlvetekste esimesest kolmest kogust.
Priidu Beier on aga kannatlik ja kangekaelne. Kübetki ei tunne ta kaasa lugejale, kes mõne mällusööbinud rea asemel tervet luuletust üle tahaks lugeda, keeldudes napilt ja kiretult oma kogutud luuletuste väljaandmisest. Ülepea on ta kentsakas vastuolude sulam – ühtaegu pöörane ja pedantne, laserina läbinägelik ja kinniskujutluste küüsis aateline irvhammas. Tema võpatama panev vahetu siirus vaheldub kõige uljamate veiderdustega; ta luiskab võrratul viisil, mis tuletab meelde Fernando Pessoad Ain Kaalepi tõlkes:

Poeedil on petlik keel.
Ta petab nii hästi, et ta
ka tõelise valu veel
võib valuna ette petta.

Pessoad meenutab veel ka tema ümberkehastumisoskus; kogumikus „Femme fatale” esineb ta näiteks kahe naise, Kersti Maarleri ja Ada Prillupi nime all, kelle isiksused ereda, dramaatilise koomilisusega välja joonistuvad. Mõni ime, kui:

Hullud mind veetlevad naised
hullud ja uhked nad
hullupööra mind veetleb
naerma kui puhkevad

üleolekut põlgust
kõike on naerus ses
ometi armastan neid ma
nende just hulluses
Varjunimesid ja varikujusid on Priidul võimsasti veelgi, erakordne empaatia võimaldab tal kergesti sisse elada erinevatesse elutundeisse. Mitmedki luuletused kõnelevad Priidu Beierist kõrvaltvaates – kaastunde ja hukkamõistu kurbhumoorika seguna.
Omaette hoiduv, resoluutne ja uhke askeet, pole ta kunagi kaasa läinud kambavaimu või kerglase pealiskaudsusega; tema kõlbelisus on alati olnud tõeliselt kõrgelennuline.

Sa mine esteet kõrk vaimne pursui,
mu vastus on üks mu vastus on: ei,

kirjutas ta kaheksakümnendatel, pimedaima surutise ajal, kus vaikus võbeles pingest, kui kõigi sees hõõgus tunne: midagi peab ometi juhtuma, keegi peab ometi ütlema.

keegi peab ometi ütlema
lihtsalt otsa saab jaks
kuuled kuidas nüüd vaikuses
murdub midagi praks

keegi peab ometi ütlema
esimene kes on
siis ka teised ja kolmandad
teavad mis kohus on

Nii sündiski Matti Moguèi, mässu ja lootuse laps, maa-alustest tungidest pulbitsev, metsik ja ettearvamatu – otsekui Peer Gynti trollist poeg. Aga see on juba hoopis omaette lugu.

Samal ajal kui kooliõpetaja Priidu Beier kandis ja kehastas kirjandusringes harva esinevat kasinust, karskust ja korrektsust, innustasid tema pooleldi põrandaalused tekstid punkareid ja anarhiste, tema raiuvad, omajagu nihestatud rütmid inspireerisid mitmeid väljakutsuvalt vabameelseid noori luuletajaid. Selles pole aga olnud kübetki silmakirjalikkust; see kontrastne vastuolulisus ongi Beieri eripära, tänapäeval öeldaks ehk kaubamärk. Tema omalaadne, Andres Aule sõnul „taaselustatud rõhutute luule” on mõjutanud mitut põlve lõunaeesti lõuapoolikuid ja pealinna vurlesidki, ometi pole keegi suutnud korrata selle iseäralikku kidalist groteski, mis jahmatava täpsusega tabab naeru ja nutu vahelist närvi.


Veidi laps ja veidi narr
veidi-veidi pühak
jah ka kuradeid on mus
kolm või neli tuhat

mõnikord ka olles õrn
rõvedusi räägin
vahel on mul mõistusest
justkui puudujäägid

(---)
sest et olen tehtud nii
veidrat narri moodu
pühadusi öeldes neid
pean naerma ühtesoodu

Juhan Liivi luuleauhinda vastu võttes 2002. aastal kõneles Priidu Beier väärikusest ja väärikuse hoidmise vajadusest olude ja iseenese meeleseisundi kiuste. Mari Vallisoo sõnul ongi Beieri luule väärtuseks algusest peale olnud väärikus, selline väärikus, mida varjab ja kaitseb väline klounaad ning mida pole suutnud rikkuda elu ega aeg. Liivilikkust õhkub mitmeist Priidu kodukandiluuletustest, selle elutunde üheks eredaimaks ja kaasajal tavatumaks väljenduseks võiks ehk pidada 1991. aastal ilmunud luuletust „Lootusetu”:


Ma armastan ma armastan
ja siiski tunnen valu
sest armastan ma maad mis mind
ei salli ega talu

kuid pole minna kuhugi
kui süda kuulub talle
ta võib mind tappa ometi
kui kaitsetumat talle

(---)
ma armastan ma armastan
ja siiski tunnen valu
kuid ometi muud armastust
ma endale ei palu


Priidu Beier on oma luules eluaeg olnud ühtaegu peiar ja Peig; tema kaks poolust tasakaalustavad teineteist ja võimendavad vastastikku. Nagu järgides Emily Dickinsoni soovitust: „Kõik ütle, kõik, kuid kõverdi”, on ta meediaajastulgi suutnud vältida ikooniks muutumist, mõjutades ometi oluliselt eesti luule suundumusi. Varjuline ja võimas, kestab ta kurb klounaad, heroiline heitlus mateeriaga. Üksnes õnnelikku saatust jääb lugejal üle siinkohal soovida, üllatavat ja vabastavat, mis võimaldaks valla pääseda ikka veel avaldamata õrnuse jõul, kõigil neil luuletusil, mis ootavad nähtamatu tammi taga oma aega.



Doris Kareva, Sirp 12.10.2007

Kuidas üldse jõuda Priidu Beieri juurde, kui see pole (ka) tagasijõudmine? Miks ma nii küsin? Nii „Saatmata kirjadest” kui ka kahest viimasest Moguèi raamatust õhkub soovi naasta ühte praegusest paremasse aega. Julgen öelda, et nostalgia kannab seda suuremal määral kui suuremat osa teisi valitud teoseid, eriti kui tegemist on elusa autoriga. Ühelt poolt avaldub see luulekogude kujunduses. Ohtralt on kasutatud autori isiklikku arhiivi, need on pikitud täis vanu fotosid (Moguèi kogude puhul 80ndatest, „Saatmata kirjades” valdavalt vanemat perealbumi materjali). Nüüd on köite lõppu lisatud isegi Tõrva ajalehe separaat usutlusest autoriga. Muidugi, juubeli puhul on väike nostalgitsemine lubatud. Teiselt poolt viitavad kadunud ajale kõik need nüüdseks läinud igapäevareaalid: Tsirkuse ðokolaad, Pälsoni ühikas, „Kapten Tenkeð” jms. Nii tekibki kohati kahtlus, kas mul on üldse lootust midagi nii oma ajas ja kohas elavat ning sinna tagasi kibelevat vastu võtta. Kas mina võiksin olla nende saatmata kirjade adressaat? Piinlik tunnistada, et esialgu ei saanud aru sellestki, kas on tegemist valikkogu või seni ilmumata tekstide kogumikuga. Tekstivalik tundus esmapilgul olevat lihtsalt valikkogu kohta kuidagi liiga suvaline, pretensioonitu.
Kuid millised siis on Beieri mitte-suvalised, see tähendab olulised tekstid? „Saatmata kirjadest” on Matti Moguèi nime all avaldatu kõige täiega välja jäetud. Selle kohta on ka juba nurinat kosta olnud. Oleks kui otsustatud vältida „rõvedaid” tekste ja eelistada neile õrnemaid, mille üldise meeleolu võti antakse kohe raamatu alguses: „meil aga valu ja ahastust / täis südamed vaid on triiki” („Häbitu”, lk 6). Või tulekski Moguèit käsitleda sellisena, et see jääb Beieri kaanonist välja? Sellele võimalusele näib olevat viidatud. Kui valik antoloogias „Varjatud ilus haigus” (2000) aitas Beieri tähtsuse reljeefsemalt esile tuua ning Moguèi kogude (taas)ilmumine kustutas ühe kultuuriloolise võla, siis „Saatmata kirjade” eesmärgina võiks näha ülevaatliku pildi loomist „õrnast” Beierist. Tõepoolest, „Haiguse” valik ja „Kirjad” kattuvad kõigest paari üksiku teksti võrra. Ja küllap jõuline Moguèi ka lämmataks selle õrna Beieri, kes jookseb kilgates „vainu peal lusti / käes liblikavõrk / ja sulepea püsti” („Lollike-luuletaja”, lk 16).
Beieri „õrnad” tekstid on segu pateetikast, omapärase maiguga huumorist ning rohmakusest. Temaatiline taotlus näib olevat püsida ühes teatud emotsionaalses võtmes, mis oma eheduses (taas)elustaks noore inimese poolt maailma avastamist ning paratamatut pettumist selles. „Ja keegi mind ei armastagi / ei keegi mitte iialgi / see teadmine mind maha rusub / võib hullumajja viiagi” („Kas tõesti”, lk 69) Siin peitub pretensioon jääda igavesti puberteetikuks, kuigi palju leidub ka kibedat tõdemust, et ilmselt pole see siiski võimalik: „millestki pole kinni hoida / ainult lumest ja jääst / kunagi kah käega vaid ehk / halliks läind pääst („talv ilma armastuseta”, lk 37). „Õrn” lembelüürik Beier on tema enda sõnutsi, veidi laps ja veidi narr. Just see viimane päästabki tema tekstid üheülbalisusest ning ülevoolavast pateetilisusest. Isegi muidu väga sentimentaalselt välja peetud luuletuses „Ma hoian” (lk 91), mida pean üheks oma lemmikutest, on siiski oma kiiks: „su jalge ette loobin ainult mõna / ja lõõpimist ja kommipabereid”. Siin on samaaegselt kohal nii laps kui narr.
Sellest hoolimata on Beieri luules kohal ka tõeliselt traagiline, romantistlik luuletaja kuju, kes maksab oma luule eest eluga: „su rinnas vaid / kus tiksub miski kella moodi asi / kui plahvatab kord ta / kui plahvatab too põrgumasin / siis sünnibki su luule / nii lihtsalt käib see asi” („Sa seisad sääl”, lk 98). Seesugune mäng surmaga mõjub oma teadlikus maneerlikkuses siiski märksa usutavamalt kui verinoorte poeetide heietused samal teemal: „ega mind ei ravi muu / peale külma haua / ainult ajutiselt ehk / kätel vangirauad” („Veidi laps ja veidi narr”, lk 75). Kuid õnnetu armastuse ja surmaga näib Beieril siiski olevat väga küps ja humoorikas suhe. Kui ka luuletuses „Noor armastus” (lk 60) algul teatatakse, et „ajan sinu jälgi / kaunis armastus / kuni väsind jalgu / tabab halvatus”, tuleb viimaks mängu ka võllahuumor: „lõpuks viib armee mu / tänu taevale / Novaja Zemljale / allveelaevale”.
Õnnetuid tegelasi on kõik Beieri luuletused täis ja nad pole seal mitte selleks, et nende üle saaks nalja visata, vaid neist räägitakse meile ilmse sümpaatiaga. Nii nagu näiteks Tom Waitsi või Randy Newmani paremad laulusõnad jutustavad heidikutest nii, et ei teki tunnet, nagu mõnitataks nende piiratud maailma ja mõtlemisviisi kuidagiviisi, suudab nii Beiergi neisse rollidesse sujuvalt sisse elada. Samuti on need tegelased (erinevalt näiteks Moguèist) kõike muud kui pahatahtlikud: kui ka midagi on halvasti, suundub teravik tavaliselt enda poole. Üks põhilisi võtteid ongi enesehaletsus: „kui linna vahel mõrvauudis / ja jõgi jälle laipu tõi / ta karjatab: jah Priidu Beier / see ainult tema olla võis!” („Kas tõesti”, lk 69).
Muidugi on selliste „lihtsate inimeste” kujutamiseks koomiliselt nihestatud kujundite kõrvale vaja ka sobivat vormi ning seda Beieri kohati jalga lonkav vemmalvärss endast ka kujutab. Kuigi autor väidab, et töötab oma tekste enne avaldamist mitu korda ümber, jääb mulje, nagu oleks nende kallal vaja veel palju tööd teha. Kuid kuidas lihvida luuletust rohmakaks? See on omaette kunst. Tihti on ju nii, et värsijalg hakkab omatahtsi tatsuma ja kohe lähebki igavaks. Kuid Beieri lugemine pole kindlasti mitte igav tegevus: ta paneb proovile juba seetõttu, et kõigepealt tuleb endale leida lugemisviis ja -rütm. See kohmakus püüaks nagu tabada keelt oma kõige argisemas (kuid ka tõelisemas) kasutuses, kus pole aega lihvida. Võiks öelda, et too meeldivalt konarlik keele- ning kujundirütm päästab enamasti ka seda luuletajate põlvkonda kummitanud laitmatute värsijalgadega Üdi epigoonlusest. Just sellise lõpetamatuse tõttu jääbki Beier alati mõjuma värskena.
Olgem niisiis õnnelikud, et need kirjad said Beieril (jälle) ära saadetud: kunagi ei tea, millal ja kelle kõigeni need jõuda võivad, sest juba Konfutsius ütles: „You peng zi yuanfang lai, bu yi le hu” („Kas pole see rõõm, kui kaugelt tuleb sõpru?”) või nagu ütleb Beier: „su kirjalt jumalale vool viib margi / ta jõe peal läbi loevad rõõmsad pardid” („Kevad”, lk 24).


Lauri Kitsnik, Sirp 28.03.2008