Triin Soometsa rahu
Küllap on igaüks meist viidud kesk kõige rahulikumat unenägu mingile lapsepõlve rajale, mis eksisteeris kunagi paljude aastate eest ja mille rohelust ja lopsakust me ehk isegi enam ei usu.
Lapsepõlve ere ja varjundiline valgus on tänapäeva asjalikule ja ruttavale inimesele võõraks jäänud, värvid ja lõhnad, mis aastakümnete eest erutasid, on ammu surnud ja kuhugi maha maetud.
Allegooria meistritöö
Kuulakem Triin Soometsa: «Rohelist valgust täis ruumid ujuvad läbi aju. Jooksen neist läbi, / hyydes: «Ema! Isa! Ma sain viie!» / Keegi ei kuule. Päike loojub rohelise toa nurgas ja paneb / selle lainetama. Tunnen teravat kadedust, / sest päike suudab vähemalt loojuda, / aga mina olen löödud naeltega laudade kylge / ja taipan, et see tähendabki täielikku objektistamist.»
Triin Soomets mõtestab siin igiammust olukorda, samas aga lõikab sisse nüüdisaegne reaalsus: toimus objektistamine, kriisisituatsioonid, tüdrukust sai naine, kaasaja kiirustamine haaras ta endaga kaasa.
Hiljem, olles varustatud kõikide teadmistega, pöördub subjekt tagasi selle puhta poole, mis lapsepõlves oli, vaatab seda täiskasvanulike silmadega ja teeb siis eriti «targa» otsuse, näiteks midagi ülikeerulist: toimus ee «subjekti deterritorialisatsioon».
Loomulikult on see repliik mõeldud ainult kiituseks, sest me otsimegi targast luulesõnast võimalust millegagi samastuda ja mõelda probleemidest, mille üle juureldud ajast aega. Triin Soometsa kontseptsioon näib olevat lihtne: väike tüdruk seisis siis kordumatu ilu serval, aga haarata ta seda ei suutnud.
Triin Soometsa luule sisu on sageli kaheteraline, «Öö tunneb mind, tõstab meres vett» on selle üks näide. Pole siin aru saada, kas poetess on lihtsalt näinud lummavat vaadet või on tegemist vihjetega mingile seksuaalsele elamusele. Minu arvates on tegemist allegooria meistritööga, ilus on seegi, et aru saada pole, kas seda kõike tundev keha on Oma või Teine.
Mis oli, mis on, mis tuleb
«Toormaterjal» kummutab ühe müüdi. Arvatakse, et luulet vormib luuleks valu, surm ja ahastus, et luuletajad loovad mingis ekstaatilises uimas, millest välja viib neid vaid luuletuse sünd. Aga «Toormaterjali» Triin Soometsa puhul näeme hoopis üht teistsugust tegevust. Lausa mõõdetud rahu ja asjalikkusega räägib ta meile, mustlase kombel väljendudes, «mis oli, mis on, mis tuleb».
Triin Soomets on kindel ja stabiilne. Minu elukogemus aga näitab, et hingekindlad ja stabiilsed loojad saavad tulevikus veel selliseid väljakutseid, mida nad ise oodatagi ei oska.
Arne Ruben, Postimees 15.01.2005
Loe edasi
Eesti Raudtee ja Sirbi kirjandusauhind
/…/
/---/ reedel tuleb ema see ongi kõige põhjus ja mõte vanaema on öelnud: kui te pole head lapsed mis siis ema ikka tuleb nyyd tean et emad armastavad ka halbu lapsi et emad ei armasta ka häid lapsi kaheksakymnendate alguses ma seda ei tea ma raiun leppa esimese menstruatsioonini on kolm aastat kuvvass logiseb kirvesilm näeb kahtlane välja esimese suudluseni kuus aastat riidas on igal halul oma koht, ytleb vanaema armastuseni igavik ja riit püsib /---/
See on katke Triin Soometsa „Toormaterjali“ (Verb, 2004) nimiluuletusest, mis rabab oma lihtsuse, teravuse ja siirusega (pole tähtis, kas see kõik on autoriga toimunud, lugeja kistakse sesse pilti kaasa). See uus raamat on parim ja hoogsaim, mis Soomets seni kirjutanud, täis elu ja tuld. Siin on päris palju sürrealistlikke katkeid, ekspressiivseid pilte ja karjatusi, vormistatud vaid mõnerealiseks luuletuseks, n-ö inimmõtlemise ja taju toormaterjali, neid kilde, millest elu koos seisab. Aga ka täiesti selgeid realistlikke ja lihtsaid mälupilte. Sekka musta huumorit, mis iseenesest on elutõde: nektariin mädaneb laual/ isa mädaneb metsakalmistul / vistrik mädaneb põsel / tädi mädaneb hooldekodus / kõik läheb nii kergesti mädanema (lk 48). Igatahes on see väga emotsionaalne raamat, arvatavasti nii autorile kui lugejale, selline valus asi. Ja, nagu Soomets on oma loomingus ka varem viidanud ? valu on elus olemise tajumiseks sageli nii põrguvajalik.
Jürgen Rooste, Sirp 07.01.2005
Loe edasi