Esimestest lõhnaõli- või sibulalõhnaliste tädide-onude musidest lapsepõlve salaarmastuste juurde, nooruse egoistlikest armumistest täisea rahulolevasse õndsasse ema- ja isarõõmu, põiked eneseohverduslike suudluste juurest juhuslikeni, lõpetades raugaea viimase huulepuudutusega kortsunud laubale. Või on peategelaseks suudlus ise, liikudes ühe isiku juurest teise juurde ning tabades õiget hetke? (“suudlus juba oli / oli olemas / ja / ootas”)
Erinevad armastused ja armastamata jätmised, erinevad huuled, tunded, soovid, ihad, vajadused, pettumused, lootused, lubadused. Elu, millesse kuulub täitunud unistusi, kättesaamatuid soove, sooje suudlusi ja mitte-nii-südamlikke vahekordi, palju hingelist ja mõningat inetult hingetut. (“Suudlus saigi suudeldud / kuumalt palavalt kõrvetavalt” “Suudlus / jäigi / suudlemata / poiss oli purjus / suu haises”, “suudlus see õieti polnudki / pigem / pilguga / paitus” jne). Lihtsalt suudlused, hetked, mis ometi kannavad eneses tervet elu, mis oma miljoni eri küljega on samasugune – kord pettumusi valmistav, siis uskumatusi täis, taevane ja teinekord maiselt räpane.
Raamatut illustreerivad Liibanonist pärit kunstniku Hanna Geara pastellid, mis oma minimaalsuses ja abstraktsuses sobivad sisuga väga hästi kokku. Sest just samasugune napp ning lihtne on ka Koffi luuletekst, andes väheste sõnadega edasi kõik vajaliku tähenduse mõistmiseks ja tunde tekitamiseks. Kokku sai armas lugu.


Piret Põldver, Eesti Ekspress 15.03.2007

Olen suhtunud juttudesse vaimu peale tulekust alati suure irooniaga, aga seekord ta tõesti tuli ja võttis mu enam kui nädalaks täiesti rajalt maha. Tõusin hommikul üles ja vähemasti üks luuletus oli öö jooksul valmis saanud, mille ma pidin kiiresti kirja panama. Päeva jooksul tulid veel mõned luuletused. See oli väga raske kogemus, paha tunne oli, mingi seletamatu äng, mis justkui minust olenemata paisu tagant välja pressis. Luuletused ei lasknud mul olla ega millegi muu peale mõelda. Totakas on seda öelda, aga olin tõesti nagu meedium. Kergemaks läks alles siis, kui ma olin luuletusi sõpradele näidanud ja need neile midagi ütlesid."
Nii räägib Indrek Koff, varases keskeas (31) mees, tuntud prantsuse kirjanduse tõlkija, oma esikraamatu "Vana laul" sünnist. Poole tunniga läbi loetav luulevoog, milles korduvad mantrad "suudlus jäigi suudlemata" ja "suudlus saigi suudeldud", mahutab endas inimese elu esimesest suudlusest lasteaias paviljoni taga kuni viimaseni - külmale laubale. Suudlus tõi suure armastuse ja paha haiguse, suudlus sigitas, vaimustas ja solvas, liitis ja lahutas, lõpuks jäi suudlus ootama uut poissi ja uut tüdrukut.
Muide, lastest võib kasugi olla. Indreku oma käib Jürgen Rooste järeltulijaga ühes lasteaias, sealt sugenes tutvus ja Indreku hämaratel ja kõrgematel asjaoludel ("ma polnud viisteist aastat tulnud selle peale, et midagi kirjutada") sündinud käsikiri sai saadetud Jürgenilt saadud aadressile - Doris Kareva kätte. Dorisele meeldis ja ta küsis Indrekult otse: "Kas Verb läheks loosi?" Verb on Dorise osalusega kirjastus, kus algajad luuletajad trükipresside vahelt lugejate kätte saadetakse. Indrek oli väga vaimustatud. Niisama vaimustatud polnud aga kulka kirjanduse sihtkapital.
"Sirvisin käsikirja ja ei teadnud, kas nutta või naerda," ütleb Märt Väljataga. Märdi jaoks oli tegemist pigem kitðiga: liiga lihtne, sentimentaalne, kliðeelik. "Ilmselt ei ole selle autorit mõjutanud niivõrd prantsuse kirjandus, kuivõrd prantsuse massikultuur, mis, nagu Milan Kunderagi on märkinud, oskab alati meelelahutusest teha kitði. Pisarakiskumist on nii nende ðansoonides kui filmikunstis, näiteks või Ettore Scola "Ballis", kus ajastute möödumist on näidatud ballisaalis toimuva kaudu."
Indrek on nõus, et prantsuse luule on hoopis intellektuaalsem nähtus. "Mul pole metafoore ega metatasandeid. See on raamat, mitte kogu, lugege seda algusest lõpuni nagu jutukat. Mõni luuletus ei ütle üksi midagi, aga kompotis on tal kindel koht."
Indrek selgitab, et prantsuse keeles on suudlus baiser, aga verbina tähendab see sõna tavakõnes hoopis keppimist. "Aga seda ei pidanud ma oma tekstis silmas, nii romantiline olen ma küll."
Kuigi kulkast raha ei tulnud, olid kirjastajad teose väärtuses nii kindlad, et andsid selle pikema jututa välja. "See ei sarnanenud millegagi, mida olin enne lugenud," kinnitab Doris, "väga värske ja inimhäälne. Kindlasti avardab see luule piire ja sobib ka neile, kes suured luulesõbrad pole."
Õigus on nii Märdil (kes seostab Indreku käsitlusviisi Kristiina Ehini ja Jaan Tätte omaga) kui Dorisel. Marek Tamm tunnistab, et Kirjanike Liidu (tungil) saalis kogu dramatiseeritud esitus jättis talle lugemisest parema mulje. (Indrek kinnitab, et nii temal kui abikaasa Eval on väga loomulik suhe teatriga.)
Minu jaoks eristab Indreku "elulähedast" raamatut diletantidest selle kavakindlus, pateetika on enesestmõistetav ja suure sisseelamisvõimega kirja pandud. Kui kliðeid ongi, siis õilistuvad nad esituse vahetuse tõttu nagu piibli korduvad kõnekujundidki.
Vahest on "Vana laulu" ("Hasso Krull on nimetanud regilaulu vanaks lauluks ning oma kordustes on rahvalaululik ka minu raamat, pealegi kõneleb vanadest asjadest väga vanaaegsel moel") tõsiseltvõetavus just tema siiras vahetus kommunikatiivsuses. Ikka veel on raamatusõpru, kes igatsevad seletusi "põhiküsimustest" ilusal ja arusaadaval moel. See trend tõuseb. Too, kes Indrekut meediumina pruukis, paistab olevat andekas tegelane.


Kalev Kesküla, Eesti Ekspress 04.01.2007

Niisiis, kaks sõpra, AE ja PP, käisid külas oma kahel ühisel sõbral: luulel ja teatril. Külla kutsus neid järgnev seltskond: Indrek Koff, Kutt Kommel ja Lee Kriis.
Indrek on prillidega, Kutt on habemega ja Lee on ilus.
Kuid see ei ole tähtis. Aga võib-olla on ka. Sest kogu see tants käis suudlemise ümber (tegemist polnud küll tantsuetendusega). Eks väljanägeminegi loe valiku juures, keda ja kuhu suudelda.
Kolmveerandikku tundi suudlesid näitlejad-luulelugejad üksteist ja oma publikut. Ihulist kontakti kasutamata.
Kõige kergem on seda õhulist õhtut kirjeldada dialoogivormis.
Andry: “Kes see Indrek Koff selline on? Vastame nii. Ühel õhtul läks magama geniaalne tõlkija. Järgmisel hommikul ärkas üles geniaalne luuletaja.”
Priit: “Keegi klassik on ütelnud, et iga inimene suudab kirjutada ühe raamatu - oma elust. Mulle tundub, et seda tegigi Koff.”
Andry: “Midagi on siin veel. Koffi raamat ja luulekava käsitlevad suudlemist. Esimesest suudlusest, mida õieti ei julge andagi, pehmele, värskele, verisele vastsündinule.
Viimase suudluseni, mida ei julge õieti andagi. Kangele, külmale, lagunevale laibale.
Vaata, Koff ei ole veel surnud, seega - ta pole suremist proovinud. Järelikult ei saanud ta kirjutada oma elust. Lisaks, raamatus ja laval oli naistegelasi. Nii et?”
Priit: “Väitele, et Koff pole veel surnud, vastaksin: ka elavad inimesed kirjutavad memuaare. Vaatavad oma elule tagasi. Ja sedakaudu edasi.”
Andry: “Äkki kirjutas ta oma lugemis- ja ... ja ... tõlkimiskogemuse põhjal?”
Priit: “Ma arvan, et see on tegelikult Koffil pigem ühe fiktiivse inimkehandi elulugu. Milles ta on kasutanud enese ja oma tuttavate elulugusid.
Kuid Koffi luuletused olid väga soojad ja kohati isegi valusad. Ütleksin magusvalusad, aga see sõna ei meeldi mulle.
Mis sa arvad, kuidas inimesed selliseid luuletusi kirjutavad?”
Andry: “Laksu all, hehee, selge see. Või purjus peaga.”
Priit: “Mina kahtlustan, et seal on mingi valem. Kuidas luua selliseid lihtsaid ja keerulisi ja kergeid ja õhulisi tekste?”
Andry: “Jätame selle teema, räägime teatriküljest. Napp lavakujundus (vaid põrandale pillatud valged paberilehed), mõned slaidid, oivaline häälevalitsus (oli tunda Theatrumi koolitust nii Kutt Kommeli kui Lee Kriisi hääles, Koff ise on asjalik asjaarmastaja, kes võlub just oma siira kogenematuse ja pretensioonitusega).
Arusaamine viimasest kui silbist. Stanislavskilik teine plaan. Mis veel?”
Priit: “Sinu märksõnu natuke edasi arendades. Mis puudutab slaide, tundusid need absoluutselt ebavajalikud.”
Andry: “Mis asja?”
Priit: “Ebavajalikud.”
Andry: “Tohib, et jääme eriarvamusele?”
Priit: “Seleta siis, miks neid kasutati? Koffi esituse kohapealt ütleksin, võlus see, et autor ise oma luulet esitas. Ja loomulikult hetk, mil näitlejad keeldusid luulet esitamast ja Koff seda ise veeris. Valged paberilehed põrandal olid minu arvates väga ilusad, samal ajal väga trafaretsed. Küll aga nõustun kiitusega häälevalitsemise kohta.
Mõistan, et seesuguse lavastuse puhul ei ole eriti kohane rääkida rollijoonistest, kuid ometi need tekkisid.”
Andry: “Jee. Mida arvas publikum, lugupeetud, nii 30pealine? Mulle üks tuttav daam tunnistas, temale meenunud Jää-ääre kontsert Käsmu meremuuseumis. Kus ta pidevalt õhku ahmis, et kuidas nii lihtsate vahenditega lauldakse tema enese elust. Mis pole teab mis ime, InBoil on ju teada naistemees. Elumees. Vagabond. Maailmarändur. Nii palju kui ma teatrikohvikus Koffi jälgisin, tema seda pole.”
Priit: “Mina tahaks jätkata rollijooniste teemal. Leian, et kui Kommel mängis Meest, Kriis Naist, siis Koff jäi nende kahe vahel sootumalt sootuks Loojaks.”
Andry: “No sind ja sinu rollijoonist. Mingi Jaan Tooming oled vä?”
Priit: “Olgu, olgu, sõber, jätan su oma rollijoonistega rahule.
Publiku kohapealt.
Üks luuleõhtul viibinud leedi märkis mulle, et tema jaoks oli seal palju tuttavat ja valusat, mistap soovib sellistest asjadest eemale hoida.

Lisaks, ta ütles, et on õnnelik, et ei pea olema Eva Koffi, Indreku naise olukorras. Aiman, et talle ei meeldi kuulata oma isikliku elu päevavalgele tirimist.”
Andry: “See leedi arvab, et “Vana laul” on Eva ja Indreku intiimne päevaraamat?! Bu-ha-ha-ha-ha-haaaa!”
Priit: “Kellele bu-ha-ha, kellele oi-oi-oi.”
Andry: “Ongi aeg pihtida midagi isiklikku. Me mõlemad hiivasime ära tüki lavakujundusest. Ühe paberilehe. Minu omal olid read need:
naine läks
pani käed ümber kaela
silitas
paitas
kallistas
ei öelnud midagi
mees läks
pani käed ümber piha
vaatas sügavale silma
ei öelnud midagi
polnud vajagi öelda
kõik oli aru saada
kõik oli selge
tänutunne
suur tänutunne
aitäh
kallis
aitäh
suudlesid
Mida tegid sina oma tükikesega lavakujundusest, mu noor sõber?”
Priit: “Jah. Mina panin selle kappi ja loen igal võimalikul juhul. Aga sellest hoolimata, mul pole read meelde jäänud.”
Andry: “See on hea, kui häid asju alles hoitakse. Nagu moosipurke. Kunagi saavad need read sinugi elus tähenduse. Ja teevad elu maitsvamaks.”
Priit: “Eks jah, Koffi luuleõhtu tähendustele saame mõlemad veel mõnda aega mõelda. Igasugu asju võib välja tulla. Üldiselt, kõik see oli väga isiklik. Meile mõlemale ja kõigile kolmandatele.”



Andry Ervald, Priit Põldma, Virumaa Teataja 15.09.2007