Loomuliku keele otsingul
Eelmise aasta lõpus ilmus Jan Kaplinski venekeelne luulekogu „Улыбка Вегенера“ ning Igor Kotjuhi luulekogu „Естественно особенный случай“. Silmapaistvad raamatud pälvisid Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelsete autorite aastapreemia (nagu ka Jelena Skulskaja teos). Peagi nägid luulekogud ilmavalgust ka eesti keeles: Kaplinski teos ilmus osana raamatust „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus“, Kotjuhi teose tõlge kannab pealkirja „Loomulikult eriline lugu“.
Jan Kaplinski ja Igor Kotjuhi luuleraamatud ärgitavad täiesti loomulikult end võrdlema. Esiteks on üldteada, et Kaplinski nimetab Kotjuhit oma sõbraks ning Kotjuh peab Kaplinskit oma mentoriks. Teiseks tegutsevad mõlemad autorid vähemalt kahes keeleruumis, tõestades sellega, et kultuur on põhimõtteliselt rahvusülene nähtus. Kolmandaks, vanusevahest hoolimata on need autorid oma poeetilise visiooni ja tehnika poolest teineteisele tõesti väga lähedased. Neljandaks, Kotjuhi raamatu venekeelse väljaande järelsõna autor Jelena Dorogavtseva kõneleb esmaavastaja „lapsemeelsest „imestlusest“ ja seejuures isalikust tarkusest“, mis lähendab „Loomulikult erilise loo“ Kaplinski „Wegeneri naeratusele“.2 Viiendaks on mõlemal raamatul isegi sama tõlkija, kes on ise ka võrratu poeet.3
Keel ja meel
Selles arvustuses tuleb juttu ennekõike keelest, luuletaja peamisest tööriistast, mille refleksioonide päralt on Kaplinski ja Kotjuhi metapoeetilistes mõtisklustes märkimisväärne koht.
Esitan selle näitlikustamiseks mõlemalt autorilt ühe rea, ehkki tsiteeritavate luuletuse sisu ei piirdu nende autorite kakskeelsuse refleksiooniga. Mõnikord olen Jan mõnikord Jaan, väidab Kaplinski. Kotjuh justkui küsib vastu: kas suudan 73-aastaselt kirjutada luuletusi teises keeles?
Kotjuh ei ole jäänud 73 eluaasta täitumist ootama ja kirjutab juba praegu originaalluulet eesti keeles. Ehkki Kotjuh ei ole üleminekut eesti keelele raamatus selgelt tähistanud, on tähelepanelik lugeja niisuguseid tekste kindlasti märganud. Eriti iseloomulik on „Loomulikult erilise loo“ finaal: eestikeelne väljaanne lõpeb tekstiga, mis venekeelses raamatus puudub („öösel ekslesin alatskivi kandis …“), sest on kirjutatud otse eesti keeles. Ilmselt mitte ilmaaegu ei käi seal jutt Juhan Liivist.
Õigupoolest on asjaolu, et mõlema raamatu eestikeelne versioon erineb originaalist, veel üks võrdlemise ajend. Jan Kaplinski „Wegeneri naeratuse“ tõlke saatesõnas ütleb Aare Pilv, et venekeelne originaal sisaldab ka neli Kaplinski „kergelt töödeldud enesetõlget“ ning eesti rahvaluule, Sappho, Li Yu, Fernando Pessoa (Álvaro de Camposi), Harry Martinsoni, Gunnar Ekelöfi ja Karl Ristikivi luule tõlkeid. Neid tekste ei ole eestikeelsesse raamatusse võetud. See-eest on eesti tõlkesse lisatud kaheksa luuletust, mis olid „Wegeneri naeratuse“ esialgses käsikirjas, kuid jäid trükiversioonist välja.
Kaplinski kirjutab luuletusi vene keeles, mis ei ole tema emakeel, öeldes otse: Vene keel kui hea meel mul on et sa olemas oled / et mul on pelgupaik on koht kus hingata / täiel rinnal olla peaaegu ma ise. Kotjuh väljendab end mõnikord kirillitsas edasi antud eesti keeles (eestikeelses raamatus samamoodi nagu originaalis): вахел мытлен: микс вене турист, няхес лондони тянавал ребаст, хюйаб: ваата, брити ребане! кас поле нии, ет лондони ребане он лихтсальт ребане? нагу москва, таллинна йа берлийни ребане? йа инимесед: кас мейл он сарнасед картусед йа арусаамад ыннест?.4
Mõlemast tsitaadist kumab tahes-tahtmata läbi vene kirjanik Ivan Turgenev, kes avaldas eluõhtul kuulsa lüürilise tsükli „Luuletused proosas“ („Стихотворения в прозе“). Kaplinski tsitaat juhatab otseselt Turgenevi tsükli kõige kuulsama teksti juurde: ainult sina oled mulle toeks ja abiks, oo suur, võimas, aus ja vaba vene keel!. Kotjuhi puhul on asi natuke keerulisem. Maailmakirjanduses mitte ülearu rohkelt esindatud näited proosaluule žanrist, mis sündis XIX sajandi keskel prantsuse kirjanduses (ja on seotud prantslaste tavaga tõlkida muukeelne luule proosavormi), on hästi teada ja ära toodud ka Kotjuhi raamatu eestikeelse väljaande järelsõnas. Pole põhjust kahelda, et Turgenev – üks peamisi vene frankofiile – tundis seda traditsiooni hästi ning teadis Aloysius Bertrand’i, Charles Baudelaire’i ja Arthur Rimbaud’ sellealastest katsetustest rohkem kui kuulu järgi. Kotjuh tõdeb endamisi imestadeski, et eelkäijatest on talle aktuaalsem olnud Baudelaire’i „Pariisi spliin“ (selle on muide tõlkinud mitmed vene luuletajad, teiste seas Vladislav Hodassevitš).
Selliseid autori ülestunnistusi võiks ju võtta tõe pähe, kui poleks üht – jällegi keelelist – nüanssi. „Loomulikult erilise loo“ žanrimääratluslik alapealkiri ei ole mitte eestlase kõrvale harjumuspärane „proosaluuletused“, vaid just nimelt „luuletused proosas“ – grammatiliselt võimalik, kuid pole eesti keeles aktiivselt kasutusel. Tegemist on tänu Turgenevile kirjandusse tulnud venekeelse sõnaühendi стихотворения в прозе sõnasõnalise tõlkega. Kotjuh küsib ühes tekstis: kelle heaks töötavad verbid, kui magavad neid lausuvad suud? On ju teada, et kultuurimehhanism on tihtilugu ettearvamatute ja lõpuni reflekteerimata „sidestuste lõputu labürint“.
Võitlus loomuliku keele eest
Kahe poeedi sisuliselt sümmeetriline liikumine eesti ja vene keele ruumis tõestab praktikas, et luule on keel selle laias tähenduses: see imab endasse vaevata erinevaid rahvuskeeli. Mis keel see siis on, kust ta tuleb ja milleks teda tarvis on?
Kunst üldiselt ja kirjandus sealhulgas pole teadupärast selleks, et lugejale midagi õpetada, teda kasvatada või tuletada talle tuhandendat korda meelde, „mis on hea ja mis on halb“. Võib öelda, et keel ongi kunstiteose peategelane; egas ilmaaegu pole näiteks tavaks kõnelda autorist kui „end leidnust ja teostanust“, kui tal on õnnestunud luua oma kordumatu kirjutamisstiil või poeetiline intonatsioon. Kirjandus koosneb sõnadest ning seetõttu ei ole keel mitte ainult materjal ja vorm, vaid õigupoolest ka poeetilise teose sisu. Esiteks, kui palju keelt ka ümber ei vormita, ei saa temast muu kui keel. Teiseks on kõik, mis teoses väljendatud, väljendatud ka tema keeles – ja ainult selles.
Kaplinski ja Kotjuhi luuleraamatu õnnestumiseks võib pidada võitlust luules loomuliku keele kasutamise eest (jällegi mitte kitsalt lingvistilises, vaid, kui soovite, üldinimlikus käsitluses). Literaadid on selle probleemi kallal juurelnud aastasadu, kuid siinkohal tundub olevat paslik viidata Vladimir Majakovskile, programmilise essee „Kuidas teha värsse“ ja kuulsa aforismi „luule on sama, mis raadiumi tootmine“ autorile. Juba oma esimeses poeemis „Pilv pükstes“ (1914–1915) hüüatab Majakovski:
Kord arvasin: luua
on lihtsamast lihtsam:
tuli poeet, avas suu ja –
olge lahked!
Aga selgub, et enne
kui hakkab pihta,
terve igaviku haub, kahkvel,
varbad villis, piinab parketti,
nagu pime mõmiseb, kobab,
ja vaevu kõiges, mis hinge settind,
uimleb tobe kujutlusvobla.
Kuni kuupaistest, ohkeist ja ehmeist
nõnda vaaritab luulenööki ta,
tänav tummana lõbutseb, vehkleb:
pole tal, millega rääkida, röökida.5
Näeme siin vastastikust sõltuvust. Poeet sünnib maailma selleks, et koguda kokku tähtsaimad sõnad, näidata „tummale tänavale“, kuidas saab samaaegselt väljendada nii sügavaid mõtteid kui ka hetkelisi emotsioone. Seejuures ei ole poeedil ilma sellesama tänavata vajalikke sõnu kusagilt võtta. Nagu Kotjuh lühidalt formuleerib: õngitsed poeesiat inimeste kõnest.
Kaplinski keerulised suhted eesti keelega ja hiljutine loobumine selles keeles luuletamisest on pälvinud nii kirjanduskriitikute kui ka -teadlaste tähelepanu. Pilve saatesõnas on Kaplinski maksiim sõnastatud nii: „et keel oleks võimalikult loomulik ja kõnekeelelähedane, võimalikult vähe „kunstipärane“ (muide, siit tuleb ka Kaplinski armastus vene ja eesti rahvalaulu vastu). Tuleb rõhutada, et tegemist on just luulekeelega. Kuid – ja see on veel üks keeleline nüanss – Kaplinski justkui nimme ei tee poeetilisel ja üldisel kirjakeelel vahet.
Minu arusaamist mööda on selline lähenemine tingitud kirjanduse enese spetsiifikast ja mitte Kaplinski ühiskonda puudutavatest seisukohtadest: seega, lahkumine eesti luulekeelest oli poeetiline, mitte poliitiline žest. (Tasub meelde tuletada, et pärast luules vene keele juurde pöördumist on Kaplinski avaldanud eesti keeles hulgaliselt publitsistikat ja lühiproosakogumiku.6)
Kaplinski hoiakut („nüüdne eesti keel olevat liiga normeeritud, reglementeeritud, uuendatud, solgutatud“) lahkab oma arvustuses Märt Väljataga: „Imelikul kombel peab Kaplinski selles süüdlaseks keelekorraldajaid, isegi kirjastuste ja lehtede toimetajaid“. Õigluse mõttes toob arvustaja välja, et toimetajatel „tegelikult juba ammuilma erilist [—] mõjuvõimu pole. Ja kui ongi, siis nad püüavad ametnike, teadlaste, mänedžeride ja ajakirjanike pruuki pisutki inimlikkuse ja selguse poole painutada“.7 Ning tõesti, kirjakeel on ametliku olme keel, luulekeel on aga täiesti iseseisev ja sõltumatu moodustis.
Tasakaalu lõhkumine
Eri aegadel võivad luulekeeles domineerida erinevad tendentsid. Nagu juba öeldud, on nii Kaplinski kui ka Kotjuhi uue luuleraamatu puhul dominandiks maksimaalse loomulikkuse taotlemine ning selle tulemusel põhimõtteline heterogeensus. Kotjuhi raamatu saatesõnas nimetab Jan Kaus seesugust hoiakut täiesti õiglaselt „tasakaalu kaotamiseks“. Kotjuh ise ütleb otsesõnu, et hea luule on kõrgstiili ja prosaismide segamine, tavalise vestluse imeks muundamine. Samalaadset „süsteemi tasakaalu lõhkumist“ näeme põgusalgi tutvusel Kaplinski venekeelse raamatuga. Igasuguste kirjavahemärkideta kirjutatud originaaltekstid on läbisegi tõlgetega, kuhu on ilmunud nii punktid ja komad kui ka teksti jaotamine stroofideks.
Just see keeleline par excellence eeltingimus on motiveerinud mõlema autori poeetika eripära. Kaplinski vabavärss – küll ridadeks liigendatud, kuid ilma kirjavahemärkideta „katkematu voog“ on kergesti kõrvutatav Kotjuhi poeetiliste ülestähendustega, millele ei ole antud värsside kuju. Ka teemad kerkivad mõlemal luuletajal otsekui otsides niisugust keelt, milles oleks võimalik kirjeldada lõputut lüüriliste situatsioonide hulka.
Esitan siinkohal kaks arvustustest pärit iseloomulikku tsitaati, mis kinnitavad teoste sarnasust. Kaplinski raamatu kohta: „Teemadeks on uni ja ärkvelolek, elavad ja surnud, aeg ja ajatus, sõnad ja asjad, olemine ja saamine – ning nendevaheline piir. Sekka leheuudiseid ja geopoliitikat. Siin-seal leidub allusioone teiste luuletajate ja iseenda loomingule“.8 Kotjuhi raamatu iseloomustus: „igavesed vestlused kirjandusest ja poliitikast, keele- ja stiilianalüüsi katse, massimeedia klišee, poeetilise teksti lürism ja assotsiatiivne kujundlikkus, lõppude lõpuks toosama vastu võttev teadvus, mis otsib pingsalt toimuva ja lausutu tuuma“.9
Temaatiline kirjusus näib olevat heterogeense luulekeele otsene tagajärg.
Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg
1 Tõlkes: „End hukka saates, enda vastu minnes / kui öise leegi poole lendav koi, / ma meie keelest tahaks ära minna – / eks selle kõige pärast, mis ma talle võlgnen.“
2 Vt Елена Дорогавцева, Для 33-х неслучайных. Rmt: Игорь Котюх, Естественно особенный случай. Kite, 2017, lk 85.
3 Pean silmas just Kaplinski teost „Wegeneri naeratus“, mis on tervenisti Aare Pilve tõlgitud. „Valgeid ööliblikaid“, mis ilmus eesti keeles Pilve ja Katrin Väli tõlkes, olen juba ühes arvustuses käsitlenud, mistõttu tollest raamatust siin juttu ei tule. Vt „Mõned mõtted Jaan Kaplinski venekeelse luuleraamatu kohta“ (Sirp 11. VII 2014).
4 Olen juhtunud seda teksti kuulma autori esituses: Kotjuh loeb seda rõhutatud vene aktsendiga.
5 Vladimir Majakovski, Armastan. Kolm poeemi. Tlk Arvi Siig. Eesti Raamat, 1981, lk 14–15.
6 Vt Jaan Kaplinski, Jutte. Hea Lugu, 2014.
7 Märt Väljataga, Vikerkaar loeb. Kaks suurt. – Postimees 13. IV 2018.
8 Samas.
9 Юлия Подлубнова, Селфи на фоне спама. – Дружба народов 2018, nr 5. http://magazines.russ.ru/druzhba/2018/5/selfi-na-fone-spama.html
Mihhail Trunin, Sirp 6.07.2018
Loe edasi
Tõeluse servakesel
Ei olemisel ega olematusel ole pääsu —
meile ega lastele
ei jää mitte midagi — tõelus on nagu
mängijaga
mängiv pall — see mis on meie vahel on
meist tugevam
minu sõnad ja mõtted on vaid häiritus
tühjas ruumis
(Lk 63.)
Tõeluse piiride otsing on Jaan Kaplinskile igioma: kust leida ja kuidas avada neid nägematuid ja kuuldamatuid luuke, mille taga avastada ehe ja tõeline tunne või teadmine, alistamatu ja muutmatu, lähedaim oma särk. Avastus, et seda võib teha mis tahes keeles, on triviaalne. Luule eriline kultuurisõltlus peaks küll asetama rangemad piirid, kuid paradoksaalselt õnnestub just luulekeeles abstraktsuse ja igapäeva süntees lausa matemaatilise sujuvusega, keelte vahel osavalt triivides kuni makarooniliste luuletusteni välja. Tihti on arvatud, et etnose ja keele vahel on nii tugev sõltuvus, et see otse määratleb kogu kultuuriruumi, ja et mõne muu keele kasutamine viib autori mujale, teise kultuuri põllule, kus ta peab uuesti kohanema ja tunnustusniši leidma. Need olevat inimese olemise paratamatused. Kaplinski võimendab kogu oma luulega, et maailm (nii kosmilises kui inimlikus mõistes) on antus, mille kaja indiviidis on ainus tõelisus, mida mõista ja ehk korraldadagi. „Väga tähtis on aduda seda, et inimeste poolt antud tähendused ei saa mitte mingil juhul muutuda asjade eneste omaduseks. Vastupidi, tähenduslikkus toimib vaid inimese vahetul osavõtul ning kaob subjekti füüsilise eksistentsi lakkamisel.” Luule on vahendatud märksüsteem, kasutatud keeltest olenemata. Elus uni. Elu-uni.
Aare Pilv on Kaplinski tõlkekogule kirjutanud sedavõrd põhjaliku saatesõna, et selle saamislugu ning sisu puudutavat (kaasa arvatud senine retseptsioon venekeelses luulearvustuses) ümber jutustada puudub igasugune tarve. Senimaani selle kohta ilmunud arvustuste tuum on samuti positiivne ja kaplinskilikkust tõdev. Märt Väljataga leiab, et „luuletajana on Kaplinski jõudnud küpsesse hilisstiili ja suudab parimatel hetkedel luua kargelt ajatuid klassikalisi luuletusi, mis sobiksid mis tahes sajandisse”, „see, et tegu on tõlgetega, on raamatus vaevu tabatav” ja „teemadeks on uni ja ärkvelolek, elavad ja surnud, aeg ja ajatus, sõnad ja asjad, olemine ja saamine — ning nendevaheline piir”. Ainult Aarne Rubenit häirib Kaplinski keelevahetus otsekui poliitiline pomm: „Nad pinnivad: kellele kuulub Krimm? Luuletaja arvates peaks Krimm kuuluma venelastele, ja seda tuleb küsida mh Vene sõduritelt, ehkki juba ajaloolistelt. See on demagoogia.” Ometi on luuletuses selgelt kirjas: „küsige Tšehhovilt Vološinilt Šmeljovilt Grinilt” (lk 126). Me ei oska enam vene keelt ja metafoore lugeda.
Aeg-ajalt küsitakse, et milleks seda luulet, ei ta too tuld koldesse ega aja vaenlasi ärevusse. On kuidagi omaette nokitsemine ja endasuguste keskel kehkendamine. Mida vähem teda on, seda rohkem on asjalikku tegusat maailma ja tahedat internetti. Luulekogude kirjastamine on üha lihtsam, trükiarvud aina nadimad. Uued kogud mattuvad mälu sügavikesse ega too oodatud rõõmu või ängi. Seda näib kinnitavat ka siinses arvustuses nimetatud teoste staatus raamatukogukataloogi ESTER järgi. „Valged ööliblikad; Wegeneri naeratus” on saadaval 28 eksemplaris, millest 12 on lugemisel; kogu „Sõnad sõnatusse. Инакобытие” samad näitajad on 39/0; kogu „Белые бабочки ночи / Бѣлыя бабочки ночи” tänapäeva vene keeles ja vana ortograafiaga rariteetset väljaannet on kumbagi 32/0 ning raamatu „Улыбка Вегенера” köiteid 21/3. Seega pakkumist jagub, ent lugejaid napib. Kontranäide on Jürgen Rooste „Luuledisco ehk alle leute wollen tanzen”, mille eksemplare on üks ning kättesaadavus null. Vene internetipoodides on saadaval ainult „Улыбка Вегенера” Ozonis. Ei paista, et see oleks müügihitt. Meie endi üha kehvenevas harjumuses lugeda vene keeles, mõista vene (kirja)kultuuri on poliitilise ja militaarse mõtestuse kõrval eriti vajalik kirjanduse pool, kus ei elata pelgalt vastandustes. Kaplinski tagasitõlge annab päris head aimu tema vene maailmast, mis on sama loomulik ja puhas nagu eestikeelnegi.
Kaplinski omamütoloogias on tähtsal kohal Lermontov, kelle luuletustest kõik alguse sai. Vene keel oligi tema esimene luulekeel. Lugemiseks, tundlemiseks. Huvitaval kombel on Lermontov äratanud ka tšuvašš Gennadi Aigi vene luule püüde juba tolle algkoolipõlves, kuigi ta luges „Meie aja kangelast” tšuvaši keeles. Nii Kaplinski kui Aigi on mõlemad olnud Nobeli auhinnale kandideerijate nimekirjas. Aigi pole Venemaal eriti tuntud, nii et tema luulekogude lugejaid võis näha Pariisi metroos, aga mitte Moskvas või Leningradis. Aigi, kes oli oma rahvaga tihedalt seotud ning tõlkis oma vene keelele mineku tasakaalustamiseks tšuvaši keelde antoloogia jao prantsuse ja ungari luulet, põhjendab vene keele valikut vähemalt kahe asjaoluga. Esiteks on kunst loomult traagiline ja sel ajal, kui ta luuletama hakkas, seostus traagilise väljendamise võimalus vene keelega (selles suutis ta minna lõpuni, piiridele, ulatuda olemuslikuni). Aigi arvates avaldub traagiline kunstis tugeva ja tuntava abstraheerumise kaudu, et väljendada üksnes olude ja tegude olemuslikku tuuma, pisiasjadesse takerdumata. Kaplinski toimetab pigem nende mõlema koosmõjus. Ja teiseks oli Aigi oma esimese tšuvašikeelse luulekogu avaldamise järel jõudnud äratundmiseni, et see keel ei kanna tema luulet välja, et sõbrad-kaaslased ei mõista teda ja ta kaotab nad. Siit ka tema arusaam, et piisab viiest kuni seitsmest kiindunud lugejast, et olla luuletaja. Lõpliku tõuke vene keelele üle minna andis talle Boriss Pasternak. Ka Kaplinski puhul võib oluline olla see traagika väljendamise võime eri keeltes ning vene luule eri registrite lugemise oskus, sest käsitletavasse raamatusse kätketu puutub tasaselt, ent painavalt kokku millegagi, mis vapustab. Selles on kannatust ja kurbust, ilma lootuseta nii inimkonna kui indiviidi tasandil. (Ka Kaplinski keelepööre läitub keeletoimetajate kui kaasloojate normatiivsest hoolimatusest, nende oodatava sõbrahoole kasinusest. Muus keeles kirjutades on hingele lihtsam enda kirjutatut kohendada lasta.)
Kus ma olen täna, kes ma olen täna, mida mäletan, mida kogen, mis meist saab? on selle raamatu peamised küsimused. Hingeseisundid n-ö mineku lävepakul, tuule kasvavas kohinas, ettesattuva juhtumuslik segipaiskamine. Entroopia kasvu seadus. Vaikuse valdused: „kuulates kuidas vaikus sirutab välja oma läbipaistvad tiivad” (lk 48), surmakujutuse kummitused nii iseenda („elu ise tuletab end meelde rääkides surma keelt”, lk 129); „Pole tõsi et meil kõigil on üksseesama surm / surmal on palju nägusid ja hüpostaase”, lk 120), ühiskonna („meie mängime et elame ja sureme / ja et surm vaatab meid ja meie mängu / ja tal on sinised tühjad silmad”, lk 56) kui kosmose („kõigi tants kõigiga ja kõigega maailmatants / jumalate kurgede aatomite sõnade ja silpide tants / nimetu lõpmatu tants Suure Paugu / ja Suure Tühjuse auks”, lk 81); „unustades / et ükskord tema meie päevakene päiksekene / neelab alla hõõguva kõrbenud Maa”, lk 92) tasandil.
Sellele püütakse vastu astuda sõna ja mõtte jõuga, ebaefektiivse pingutusega, sest looduse toimemehhanismides „võib-olla on reaalsed ainult reaalarvud / ja meie oleme takerdunud poolel teel nulli ja lõpmatuse vahel” (lk 61) ning „kaugel pole päev kui ei ole enam vahet / kas ma ütlesin kahe sõnaga kõik / või kõigi sõnadega eimidagi” (lk 73). Looduse kütketest ja valitsusest on küll selleks eluks, mis on meile antud („aga kuskil päris lähedal kus pole ei mind ega mu väsimust / siristavad ritsikad aina valjemini kattes kinni kõik helid ja mõtted / ja üksteise järel lendavad valged liblikad välja / sõstrapõõsa lehtede alt”, lk 98, ning „vaid vaikselt värisev / härmatanud oks / saadab sind pilguga / peeglist kust lind / on juba ammu ära lennanud”, lk 70). Mälu, me truu kaaslane, tuhmub ja hääbub meie eneste ruttude ja meeleolude keskel („me elame lõpetamata ajas — meie mälus / on veel liiga elus ajatus veel pole lõplikult / sulanud jäljed läbi lumega kaetud kodukolde”, lk 95); „mälu on lootusetu vastupanu ajale [—] viies meid käekõrval vastu ürgviisile / mis on sündinud koos ilmaruumiga / kellegi tulistest jälgedest tühjuses”, lk 105) ning tulevik on illusoorne, uskumuslik viirastus („keegi ei teadnud enam [—] mis on tõeline õnn mis on olevik / aga minevik ja tulevik olid juba ammu lakanud olemast”, lk 52; „Tulevikku juba ei ole / Aeg ise on vaid vana muusika / vaibuv kaja vana klaveri / mustas peeglis”, lk 36; aga „kevadeöö lummuses on nii kerge uskuda / et lõpmatus on siin päris lähedal / et tulevik on veel ees”, lk 111). Ent kõigest sellest tõelisuse otsingu teel kogetud kirbest suitsust, valust ja ilmajäämistest hoolimata „avastan ikka ja jälle / et meie maailm on nii õudselt huvitav / et meie maailm on õudne ja huvitav” (lk 131), „et su jäljed on juba kaetud langenud lehtedega / ja et sa jälle oled unustanud / äsja nähtud une” (lk 13). Päästeingliks saab vaba, sõltumatu olek keset looduse koda ning määratust: „nii ma nägin tuule valevust ja sain aru kuidas lõhnab vabadus / vabadus kinkida tuulele oma jäljed ja iseennast” (lk 45) ja pääsukeste lend „andis meile tagasi kolmanda mõõtme vabaduse hingata ja mõelda / sellest et meie all ja meie üle on üks ja seesama lõpmatus” (lk 50), kus „olla mõlgutada ilma mõtlemata” (lk 125).
Lõpp on vaikus, „muutes sõnad millekski eristamatuks sõnatusest” (lk 115), kus „said aru et elu tuum ongi valu” (lk 93) ja „kõik mis jääb on vaid tänulikkus” (lk 106). Keele ja mõistete ja tähenduste tohuvabohus „keel pole mõte ise vaid võrk mõtete püügiks” (lk 41), mis võib saagita jääda, sest „sõnad unustasid meid läksid eemale kaotsi [—] koondudes alguse ja lõputa luuletustesse ja lauludesse / hajudes ja taassündides oma lõputul teel” (lk 123). Oma kõige kibedamat ja riimilist vanas vene õigekirjas luuletust „В черномъ свѣтѣ” pole Kaplinski nende kaante vahele pannud, sest see küsib tõeluse olematuse järele, ka siin tasasel maal: „и что мы никогда не жили / и не воскреснемъ никогда.”
Julius Ürt, Looming nr 6/2018
Loe edasi