Aus teejuht noore naise mõttemaailma
Ehkki eesti luulemaastikul on Berit Kaschan juba mõnda aega tegutsenud, on „Ma naeran magades” tema esimene luulekogu. Kaschanit on tunnustatud mitme auhinnaga, näiteks 2009. aastal Tartu kirjandusfestivali Prima Vista debüüdiauhinnaga Esimene Samm.[1] 2015. aastal nomineeriti Kaschan ka PEN International New Awardile, mis on mõeldud noortele kirjanikele, kes seisavad oma loometee alguses.[2]
„Ma naeran magades” on soe, humoorikas ja aus luulekogu, milles põimuvad vabavärss ja traditsioonilisemad luuleelemendid. Seejuures on Kaschanil õnnestunud vältida liialdast ilutsemist ning ta vaatleb enda kui noore inimese mõtteid ja hingeelu teatud irooniaga. Ta on suutnud luua distantsi enda ja oma loomingu vahel, mis muudab tema debüütkogu iseäranis ausaks. Autor näitab ennast oma luuletustes luust ja lihast inimesena ega proovi läheneda oma loomingule kui eksperimendile.
Kaschan on luulevormi valanud palju sellist, mis kirjeldab inimkogemust eri eluetappidel, seda isegi siis, kui luuletuste minategelane näib jäävat muutumatuks. Luulekogu minategelane kirjeldab oma hetkemõtteid ja –seisundit ja laseb mõtetel kaugetele maadele uitama minna – vastassoost inimese kehasse, vanematekoju, universumi vaatepunkti, sõpradega koos veedetud hetkedesse … Samas peab ta tõdema, et kuigi oma elu oleks kergem lasta vahelduseks ka kellelgi teisel elada, on lõpuks tema ise ikkagi see ainuke, kes talle antud ajaga hakkama peab saama. Kaschan mõtiskleb ka inimese koha üle maailmas ning tõdeb, et meil kõigil on oma aeg ja ruum, kus me kõige paremini toime tuleme. Ruum ega aeg ei saa olla liiga väike ega liiga suur, vaid peab sobituma täpselt inimeseksolemise taustsüsteemiga.
Enamik tekstidest on jutustava või kirjeldava sisuga ja üldiselt vabavärsilised, aga leidub ka lõppriimilisi kindla rütmiga palasid. Seejuures kasutab autor oskuslikult algriimi ja luulele omase kujundliku keelekasutuse võimalusi, andes muidu üldiselt vaba vormiga luuletustele kindlavormilise raamistiku. Nii kujutab Kaschan luuletuses „Terve hommik” vabalt jutustavas vormis noorte boheemlaste muretut hommikut, kuid värsiread Keegi keetis kohvi /keegi toppis piipu /kolmas korkis veini ja Päev laulis /aeg sillerdas (lk 14) loovad mõnusa meeleolu ja hoiavad koos muidu kindla struktuurita luuletust. Nendes värssides on Kaschan kasutanud keele– ja vormikujundeid, mis toovad esile eesti keele ilusa kõla. Samuti aitavad sellised universaalsed kujundid luuletust vormiliselt koos hoida, andes üldiselt riimita ja kindla korduva rütmita luuletusele kergemini tunnetatava pidepunkti.
Et luuletustes tugevat struktuuri luua, kasutab Kaschan ka parallelisme. Tekstis „Uitmõte” mängivad need juhusliku mõttevirvenduse kirjeldamisel keskset rolli: Täna tahaks sõita linnast välja. /Vastu õhtut. /Otse hämarikku. (lk 17) või: Piiluda sulle särgikraesse /pähe /päikesepõimikusse /hinge /selgroogu /armatuurlauasahtlisse (lk 17). Sestap võib öelda, et ehkki tekstidel pole ranget vormi, on neil siiski tugev ja terviklik sisemine struktuur ja hea rütm.
Kuigi keerukam vabavärss on hea viis lugemiskogemust huvitavamaks muuta, peitub ka lihtsuses teatav võlu. Kaschani debüütteost lugedes tekkis mul soov lihtsama vormi või väljendusvahenditega tekstide järele. Vabavärsilises luules pole lugejale tavaliselt ette antud mingit kindlat struktuuri, mille abil luuletust tõlgendada – näiteks kui itaalia sonetis saab luuletuse esimeses pooles püstitatud probleem tavaliselt teises pooles vastuse või haiku seitseteistkümne silbiga kolmevärsiline vorm toob traditsiooniliselt välja looduse pisiasjade ilu, siis vabavärsiliste luuletuste puhul on rohkem tõlgendusvõimalusi. Kaschani debüütkogu kompositsiooni puhul jääb silma, et lõppu koonduvad pikemad ja keerulisemad luuletused, näiteks „Koosolek klaaskuulis” (lk 20), „Pöördumine” (lk 22) ja „Kodukäija” (lk 24), mille vahele oleks soovinud mõnd lihtsama ja selgema vormiga teksti.
Hoolimata mõnetisest keerulisusest on Berit Kaschan luuletajana olnud piisavalt julge, et kasutada ka võtteid ja väljendeid, milles peitub omamoodi lihtsus. Värsiread nagu mu silmades on endeid (lk 5) või Kui valsiks valmis lumetorm (lk 29) annavad luuletustele kohati lausa naiivse värvingu. Selliseid elemente tarvitab autor aga vaid seal, kuhu need tõesti sobivad. On näha, et Kaschan mängib kujunditega ja kasutab neid just selleks, et nooruse naiivsust välja tuua – sinisilmsusega naljatlemine sobib luuleridades mõtiskleva noore naise minapilti väga hästi. Niisuguste luuleelementide kasutamine nõuab julgust ja võimet oma isiku ja loomingu vahel vahet teha, sest praegusel ajal peetakse ilutsemist pigem ebaküpsuse kui siiruse märgiks. Selle õnnestunud kasutamine annab aga tunnistust luuletaja küpsusest ja kogemusest.
Luuletuses „Pimekohting” on metafoorselt kirjeldatud justkui mandrilaamade liikumist üksteise poole, kuid luuletuse mõte seisneb hoopis hirmus tuleviku ees, kui kaks inimest teineteisele lähenevad ja millalgi ka päriselt kokku saavad. Lisaks leidub tekstides mänglevaid vastandusi, mis avavad igapäevaste nähtuste uue külje. Vastandväljendusi kasutab autor näiteks luuletuses „Koosolek klaaskuulis”, kus kirjeldab inimesi, kes on kui Kiilad ja hambutud nagu beebikoolis, aga samas lisab: Nahk ammu suureks jäänud /aga silmad tähti täis (lk 20).
Berit Kaschan valdab hästi sümbolikeelt. Võrdkujude kaudu saab kompaktsel viisil palju ära öelda. Näiteks viitab autor ridadega ja kõigist maa-ilma orkaanidest /mis algavad südamelöögist (lk 39) liblikaefektile, mis osutab vastuolule inimloomuses, mis seisneb vajaduses maailmast aru saada ja meie võimetuses midagi täpselt ennustada või lõpuni mõista. Sümbolina mõjuvad ka read luuletusest „Jaanipäev” (lk 16): Kuulata ilutulestikku ja inimeste hääli /mõne tänava kauguselt väljakult /miljonilinnas /kus ma ei tunne mitte kedagi /[ — ] Süütan sigareti. Just viimane rida on luuletuse idee välja toomise seisukohalt väga tähtis: avalikult väliselt pööratakse pilk sisemisele, mida sümboliseerib sigaret. See aga osutab vastuolule, mis rahva– ja kärarohketes kohtades peitub – rahvast võib inimese ümber olla küll palju, kuid kogu melu ja kiirustamise taustal tuntakse end ikkagi üksikuna. Luuletuse lõpus avab Kaschan probleemi tuuma juba otsesemalt, kasutades selle rõhutamiseks jällegi parallelismi: Aga midagi on ikka puudu. /Mingi kontakt, /mingi ühine keel (lk 16).
Kuigi Berit Kaschani debüütkogu on ühtlaselt tugev, jääb kohati mulje, et luuletajal on midagi ütlemata jäänud – oleks justkui puudu millestki sellisest, mis kõik mõtted ja kujundid üheks tervikuks kokku seoks. Kuid see ei tähenda, et luulekogu ise ei toimiks. Need luuletused, kus viimane värsirida või sõna kirjutatu kokku võtab, ning need, kus mõte jääbki õhku rippuma, loovadki kokkupanduna terviku, kus iga element kannab ise tähendust. Kokkuvõttes avavad Kaschani tekstid liigutava pildi inimeseksolemisest ja elust üldiselt.
[1] Peeter Helme. Uus raamat. Berit Kaschan „Ma naeran magades” – Klassikaraadio, 13. jaanuar 2017.
[2] Tiit Tuumalu. Eesti PEN esitas New Voices auhinnale Berit Kaschani – Postimees, 26. mai 2015.
Betti Marie Peterson, Värske Rõhk nr 51/sügis 2017
Loe edasi
Vestluskaaslane ehk Berit Kaschani kaua oodatud luulekogumik
Мастерица виноватых взоров
Маленьких держательница плеч…1
Ossip Mandelštam
Aga ikka on midagi puudu.
Mingi kontakt,
mingi ühine keel.
Berit Kaschan
Mida rohkem loen eesti luulet, seda kindlamalt olen veendunud, et see on väärt põhjalikke uurimusi. Berit Kaschani luulekogu puhul jagan lihtsalt oma lugemiskogemust inimesena, kes on suurema osa oma teadlikust elust lugenud suurel hulgal vene luulet, s.o lugenud teistsuguse traditsiooni taustal.2 Enda õigustuseks viitan Ossip Mandelštamile, kellelt olen laenanud nii arvustuse moto kui ka pealkirja mõtte. Vene luuletaja väidab, et luule on kui pudelpostiga saabunud kiri, mis „adresseeritud tollele, kes selle leiab. Mina leidsingi“.3 Pealegi on luulet sel viisil lugeda arendav – / nagu vaadelda linnu luustikku / ja püüda selle põhjal aimata, / kuidas kõlaks tema laul.
Pisiasjadest tervik
Berit Kaschani debüütkogu „Ma naeran magades“ tuli kaua oodata. Ometi oli selle ilmumine mulle meeldiv üllatus. Kaschan on avaldanud oma tekste aastast 2008, aga ei kirjuta palju. Ta pole raamatu väljaandmisega kiirustanud ning leiab, et olulised asjad tema elus ei sõltu sellest, kas ta parasjagu kirjutab luuletusi või mitte.4 Samal ajal märgitakse, et autor on juba „mõnda aega eesti kirjanduspildil olnud“ ning teda iseloomustatakse sõnadega „teab, mida ta teeb“.5
Mingis mõttes on mul eesti luulet lihtne lugeda. Kuna ma ei valda eesti keelt perfektselt, siis lihtsalt ei märka luuleklišeesid,6 ei tunne silmapilk ära poeetilisi tsitaate ja vihjeid, ei pane tähele tautoloogilisi riime ega luuletaja heitlust grammatikaga. Niisugusele lugejale ei mõju autori poeetilised troobid mitte kui ühe ja sama mõtte variatsioonid (näiteks on mõned tekstid, mis on varem avaldatud Värskes Rõhus ja Loomingus, raamatus ilmunud muudetud kujul ja üsna tihti uue pealkirjaga), vaid on autori semantilise universumi mitmetasandilisemaks ja nüansseeritumaks muutumise märk.
Ennekõike jätab „Ma naeran magades“ paljudest tabavatest üksikasjadest sündinud hämmastava terviku mulje. Seda enam, et tervik on kujunenud loomulikult: Kaschan on maininud (küllap naeratades), et kuna raamatu tekstid on kirjutatud pika aja vältel, pole seal läbivat kontseptsiooni või ideed.7
Seetõttu tundub oluline pöörata tähelepanu sõnadele, mida autor on kasutanud tihti ja sihilikult. Tõeline luuletaja peab tema sõnul end keeles kindlalt tundma ja oskama sellest parima valiku teha, sest luule on ideaalis kontsentreeritud tekst.8 Luulet on mõnikord vastandatud tegelikkusele: luuletekstis võib asju/nähtusi tähistada igasuguse sõnaga ja vastupidi – iga sõna võib tähendada luules mida tahes. Kui argikeeles selgub polüsemantilise sõna tähendus konteksti tõttu, siis luules ühendab selline sõna tihti mitu tähendust ja sellest saab semantiline sõlm. Robert Plant ja Led Zeppelin ei ilmu Kaschani raamatusse mitte niisama, nende tuntud laulus „Stairway to Heaven“ („Taevatrepp“) on öeldud: There’s a sign on the wall / But she wants to be sure / Cause you know sometimes words have two meanings. („Seinal on küll üks märk, kuid tema tahab olla kindel, sest teatavasti on sõnadel mõnikord mitu tähendust.“) Just nii kasutab Kaschan näiteks intrigeerivalt sõna „selgroog“. Sõites autoga ja vaadates augusti looduspilte, tahab luuleraamatu kangelanna
Piiluda sulle särgikraesse,
pähe,
päikesepõimikusse,
hinge,
selgroogu,
armatuurlauasahtlisse.
Igatsetud veripunaste juustega tütre kohta öeldakse:
Tema selgroog on nagunii nõtkem,
kasukas kohevam,
sõrmed kiiremad.
Küll tema juba teab,
kuis siit ilmast läbi saada
südant külmetamata
ja karva kõrvetamata.
Ja viimaks:
Kui jäiga selgrooga talv
tantsib viimseid takte oma halenaljakast fokstrotist
ja kõhklevate südametega inimesed
poolpimedates köökides pasjanssi laovad
aimates,
et elu lööb kõik kaardid segamini
niikuinii.
Sõna „selgroog“ helkleb siin kõigis oma tähendustes, luuletaja on seganud konkreetse ja ainelise meisterlikult abstraktsega. Mida tähendab „piiluda selgroogu“, kui selle väljendi kõrval on nii „hing“ kui ka „armatuurlauasahtel“? Kas õppida tundma kellegi iseloomu või näha teda läbi nii, nagu röntgeniaparaat võib näha lülisammast? Miks on väikesel tütrel „selgroog nõtkem“, kui käib jutt nii südamest kui ka kasukast? Kas ta on graatsiline või tema iseloom peab olema tugevam kui emal? Missugune tantsija on talv? Kas ta lahkub kui kivinenud vanaproua või sujuval fokstrotisammul?
Neid küsimusi ei maksa muidugi esitada autorile, kes on oma ülesandega hiilgavalt toime tulnud. Mandelštam on öelnud: „Iga sõna on kui krunn, mille tähendus turritab igas suunas välja, koondumata ühte ametlikku punkti.“9 Kaschani luulekogus ei vaju sõnakrunn laiali, vaid näeb välja nagu harmooniline tervik. See ei käi ainult üksiksõnade kohta, samamoodi toimivad luulekogumikus kujundid, motiivid, teemad ja isegi rütm.
Näiteks kaardimängu motiiviga ühendatud saatuse teema vilksatab hetkeks ka luuletuses „Kodukäija“ (Paar kirja, kimp jorjeneid, rebitud ärtuäss) ning areneb dramaatiliselt edasi juba tsiteeritud tekstis pealkirjaga „Parem hiljem“. Üheöösuhte teema, millest arvustajad on peenetundeliselt vaikinud, ilmub juba luulekogumiku teises tekstis mängulises vormis (ei pabistaks sellepärast, / et kõik mõnuained kahjustavad mu munasarju / ja kõik üheöösuhted mu mainet) ja lõpeb raamatus tõelise tähttekstiga. Viimane väärib eraldi tähelepanu. Ma ei kavatse arutleda selle üle, kas see on psühholoogiliselt täpne või mitte (mu meelest ikka on!) – palju huvitavam tundub, kuidas see on tehtud.
Šamaani resto ja muu
Alustuseks meetrikast. Luuletuse „Üheöösuhe“ värsimõõt on kolmikrõhkur vahelduvate anakruuside ja korrapäratute klauslitega – üleminekuvorm silbilis-rõhulise ja toonilise värsi vahel. See on tõesti väga omapärane valik kogumikuks, kus vabavärss on oskuslikult segatud meetrilisega.
Luuletuses „Uitmõte“ on öeldud: Kuulata lugusid, / millega ei seostu veel ükski mälestus / ja korraga muiata. [—] Ja mitte üle mõelda. Need lood ilmuvadki „Üheöösuhtes“. Värss suudab võrdsustada ebavõrdsed asjad, luuletaja loetleb tegemisi, sündmusi, asju, kirjeldades maailma uskumatut mitmekesisust. Narratiivi puhul järgib Kaschan parallelismi printsiipi ja näitab, „kuidas lugu võib olla tegu“. Antud kontekstis tähendab „lugu“ arvatavasti jutte (võib-olla isegi muinasjutte), mida kangelanna jutustab kui Šeherezade – ent öid pole mitte „tuhat ja üks“, vaid üks (nii põhjendatakse pealkirja „Üheöösuhe“). Aga miks just need sõnad ja kujundid just selles luuletekstis? Kust tulevad kukk, apelsinid, kaksikud, orkaanid, valged rongad ja „kristalliseerunud neitsi, kes ära sõi arhitekti“?
Oletan, et selle teksti võti on arvutimäng „Sõjakunstimaailm“ („World of Warcraft“):10 saladuslik „kristalliseerunud neitsi“ on selle mängu tegelane nimega Crystal Maiden (Kristallneitsi), kes tegelikult on suuteline arhitekti ära sööma. Kuke kohta öeldakse mängus nõnda: „Meistri käes sünnib maagia abil imelisi ja kauneid asju, aga idioodi käes piisab maagiast vaid hiigelsuureks kukeks“. Eriti huvitav on lugu šamaanist, „kes avanud kiirtoiduketi“. Mängu tegelasel nimega Šamaan on healing’u-oskus, s.o võime teiste oskused taastada (restoration). „Warcrafti“ sõbrad nimetavad seda funktsiooni „resto shaman“. Nagu teada, tähendab „resto“ eesti keeles restorani. Nii saab selgeks, kust tuleb Kaschani teksti šamaan, aga ka see, miks ta avas kiirtoiduketi.
Kuidas luuakse raamatus hapra tütarlapse („Vähemalt pool muinasjuttu“), tugeva mehe („Elu halvim soeng“) jt kujutised? Nagu juba öeldud, on Kaschani peamine võte semantiline, grammatiline ja rütmiline parallelism. Üldjuhul algab asi naljakast või lihtsalt mõnest olmesituatsioonist (ebaõnnestunud soeng, bussi ootamine, apelsinide koorimine jne) ja muutub mitmetähenduslikuks. Vaadakem lähemalt luuletust „Ajalooline tutvus“.
Vastu kolmapäeva vaiksel puiesteel
üle aastate mind äkki pahkluust haarad.
Judin läbib kõik mu lihaskiud.
Poleks tõesti arvanud, et ikka veel loodad
mähkida mind sisse
neisse rõsketesse lugudesse.
Mõne rea pärast lisandub „rõsketele lugudele“ „rõske ilmanurk“, kus asub samuti rõske kodu. Seal elavad „külma pilguga tusameelsed lapsed“ ja „ainsaks külaliseks“ on „halemeelne kuu“. Selles semantilises komplektis mõjub iseloomustus „nilbe uduöö“ täiesti loomulikult. Kõrvaltekstis selgub „halemeelse kuu“ teine tähendus: Maa kaaslasest saab ootamatult ajavahemik. Luuletusele omakorda eelneb tekst algusega: Nõelun taas aknalaual kasukat, / sest varsti on november / ja aasta saab läbi, järgneb aga tekst pealkirjaga „Jõulud. Kõige vahepeal“. Läbimõeldud kompositsioon ja kontsentreeritud sõnastus annavad mõista, et jutt käib ka siinkandi kõige pimedamast kuust, kuigi seda pole tekstis otse nimetanud.
„Ajaloolise tutvuse“ rütmi puhul märkame, et selle kaks viimast rida on erivärsijalaline jamb (Ent mul on kohe hommikuga kohting – / jah, ikka veel ta kõik su naised üle lööb), mis kuulutab ette järgmise luuletuse erivärsijalalist trohheust. Nii et ka rütmi tasemel on „Ajalooline tutvus“ ja „Jõulud“ tihedalt seotud. Viimase puhul lõpetab autor trohheuse jälle kahe reaga jambis (sel korral neljajalalises: Kui valsiks valmis lumetorm / siis ikka jäävad vaid need kolm).
Märkame, et detsembrivalss muutub hiljem veebruarifokstrotiks (veel üks kompositsiooniline sidumine), aga mis asi on „need kolm“? Kas silmas peetakse valsi 3/4 taktimõõtu? Kas jutt käib aasta kolmest viimasest kuust või isegi nendest kolmest omavahel seotud luuletusest?
Sisemine vabadus
Enamik Kaschani kogumiku luuletustest on kirjutatud vabavärsis. Esmapilgul ei ahelda vabavärssi formaalsed piirangud ja nii saab luua maksimaalselt loomuliku luulekeele. Seda võib teha kahel viisil: 1) jäädvustada luuletustes võõras kõne või 2) väljendada omaenda isikupära. Kaschan on valinud teise võimaluse ning ilmselt just sellepärast meenutavad tema luuletused tihti mahukaid aforisme:
Universum on jõudnud keskikka.
See tähendab,
et uusi tähti enam ei tehta
ja kõige huvitavamad ajad kuuldavasti möödusid
juba pea kaheksa miljardit aastat tagasi.
Vene luules on vabavärss palju vähemal määral levinud. Toon näiteks ühe Aleksandr Bloki luuletuse (söandan seda teha omaenda tõlkes):11
Kui te satute mu teel vastu,
Nii elav, nii ilus,
Aga nii vaevatud,
Räägite vaid kurbadest asjadest,
Mõtlete surmale,
Ei armasta mitte kedagi
Ja põlastate oma ilu –
Mis siis? Kas ma solvan teid? [—]
Sestap ma tahakski,
Et te armute lihtinimesse,
Kes armastab maad ja taevast
Rohkem kui riimitud ja riimimata
kõnesid maast ja taevast.
Vabavärsi suur eelis seisneb selles, et pole vaja öelda ülearu, vaid saab öelda kõige tähtsama kõige täpsemate sõnadega. Seetõttu on vabavärss vist ka kõige keerulisem luulevorm, sest luuletaja peab olema väga tähelepanelik ja nõudlik nii sõnade kui intonatsiooni valikul. Intonatsiooni mitmekesistamiseks on Kaschan osavalt kasutanud ka riimitud meetrilist värssi. Nagu ta ise ütleb: „Riimiliste tekstide puhul meeldib mulle sudoku-võrdlus: sa pead mingisse skeemi ära mahutama mingi hulga infot ja tulemusena peab kõik klappima. Nende raamide sees on mul vabadus. Ja vist kõigist oma riimilistest tekstidest on mul alguses olnud ka vabavärsiline versioon.“12
Kirjeldanud mitme näite varal, kuidas on tehtud raamat „Ma naeran magades“, annan endale täiel määral aru, et autor on lootnud hoopis oma intuitsiooni ja luuleande peale. See anne põhineb paradoksaalsel maailmatajul: tähelepanul väikeste üksikasjade vastu ja veendumusel, et luulesõnana kehastunud maailm on hingestatud tervik. Luules saab kinni püüa midagi hetkelist ja püüdmatut ja samal ajal midagi suurt ja ebamaist. Tore, et leidub luuletajaid.
1 Toortõlkes „Süüdlaslike pilkude meistrina / väikeste õlgade hoidja“. Mandelštam rikub siin tavapärast sõnade järjekorda ja seoseid. Sõna „мастерица“ (meistrinna) käib argikeeles kokku infinitiiviga või nimisõnalise atribuudiga, aga mitte omastava käändega. Sama olukord on teises reas. Poeetiline keel kui „organiseeritud vägivald“ (Roman Jakobson) praktilise keele kallal võimaldab luua uusi tähendusi.
2 Lugejatel, kel on huvi, missuguseid paralleele leiab kogumikule „Ma naeran magades“ eesti kirjandusest, soovitan lugeda Eda Ahi arvustust „Humanitaarabi ühele ärevale ajale“ (Looming 2017, nr 3, lk 443–444).
3 Vt Осип Мандельштам. О собеседнике (http://rvb.ru/mandelstam/01text/vol_1/03prose/1_253.htm).
4 Luuleruum. Noori autoreid. Berit Kaschan. – Vikerraadio 11. XII 2013.
http://vikerraadio.err.ee/v/luuleruum/saated/26c37914-1304-42d7-8f6c-012eb9df8125
5 Peeter Helme, Uus raamat. – Klassikaraadio 13. I 2017.
http://klassikaraadio.err.ee/v/raamat/saated/e897f7d2-8679-4a35-a061-2eced5c57ba1/uus-raamat-berit-kaschan–ma-naeran-magades
6 Näiteks tõlgendab Peeter Helme rida „Süütan sigareti“ kui klišeed: „Pärast seda, kui [—] Vennaskond on laulnud kümnetest või sadadest sigarettidest, mida süüdatakse või mida kuskil öös vaadatakse või kustutatakse või mille hõõgumist silmitsetakse, siis ei ole enam võimalik väga tõsimeelselt ja siiralt sel teemal jätkata.“ Tema arvates pole võimatu lugeda niisuguseid luuleridu ka kui mõnusat eneseirooniat.
7 Vt Suveluuletus. Berit Kaschan. – Raadio 2, 14. VIII 2017.
http://r2.err.ee/v/suvehommik/archive/17852e2a-e874-4d35-8c6c-17679a1ea412/suveluuletus-berit-kaschan
8 Luuleruum. Noori autoreid. Berit Kaschan.
9 „Любое слово является пучком, и смысл торчит из него в разные стороны, а не устремляется в одну официальную точку.“ Осип Мандельштам, Разговор о Данте.
http://rvb.ru/mandelstam/slovo_i_kultura/01text/01text/13.htm
10 Aitäh Igor Pilštšikovile, kes osutas sellele üllatavale faktile.
11 Originaal näiteks siin: http://www.world-art.ru/lyric/lyric.php?id=10509
12 Helena Läks, Usaldus elu vastu. Intervjuu Berit Kaschaniga. – Värske Rõhk 2017, nr 50, lk 62–71.
Mihhail Trunin, Sirp 15.12.2017
Loe edasi
Muutumised ja lagunemine on elu pärisosa
Luuledebüütide kohta on – üldjoontes põhjendatult – välja kujunenud teatud stereotüüp. Esiteks, luulemina on seal üsna alasti, tema valud ja taotlused varjamatult esil. Teiseks, alustaja ebakindlust kompenseeritakse pingutatud sõnakasutuse, seisukohtade ja liialdustega. Ja viimaks muidugi: debütandid on haprad lillekesed, kellega kriitikud pedagoogilise õrnusega ringi peavad käima.
Berit Kaschani esikkogu «Ma naeran magades» on aga hoopis teist nägu. Kaschani tekstide tooni tabamine pole esialgu üldse lihtne – on see iroonia, millele ka pealkirigi osutab? Aga kõikehõlmava irooniaga käiks käsikäes teatud üleolev käegalöömine, ja sellist kivinemist Kaschan endale ei luba.
Tundub, et iroonia näo on saanud hoopis üks aimus: et ei ennast ega ümbritsevat tasu liiga tõsiselt võtta. Kaschani värssidest nähtub hoopis, kuidas muutumised ja lagunemine on elu pärisosa: «Ennäe, on üleöö kõik vahetanud maske» (lk 31); «elu lööb kõik kaardid segamini / niikuinii» (lk 34); «Piltidel raamid ümbert lagunemas. / Unenägudest räbalad järel» (lk 32).
Muutuste teine külg on aga teatavasti vanast taagast vabanemine, mis teeb ruumi uuele: «Mul tekkinud on uus ja eksklusiivne hobi – / naiivseid lootusi loon ilma häbita» (lk 36). Vabanemise kergus pole Kaschani debüütkogus aga kindlasti mitte iseenesest mõistetav või absoluutne: sellega kõrvu uuritakse ka mälu maandavat raskust. Nõnda nenditakse, et «Maailm, truu kaaslane, teadagi on valmis / iga hetk sult võtma miskit tagasi. / Peale sinu mälu, seda ta ei taha» (lk 10). Õnneks võib loota, et vanaduses «Juhtumisi on meeles vaid see, / mis hingele kerge kanda. / Hajameelsusest muu unus maha …» (lk 20).
Kaschan kirjutab võrdlemisi lihtsas keeles. Autori kirjandusteaduslikku tausta silmas pidades võib see esialgu üllatada. Aga võib-olla on Kaschan teaduskirjastuse toimetajana nõnda vilunud mõtte vabastamises keeruka sõnastuse koormast, et tema enda käekirjas on see juba vaikimisi sees. Lihtne ja täpne sõna võib palju kergemini leida tee mõtte sügavusse. Luulekogu avaluuletuseski märgitakse, et «Kord sõitsin merd – / ja mul ei olnud hambaid, / siis tuukriks hakkasin / ja suu sai pärleid täis» (lk 5).
Enesekindla rahu ja iroonilise (kuid kindlasti mitte satiirilise!) muige saatel klaarub tasapisi luulemina. See on kompromissitu ja naerusuine noor naine, kes tantsib nii, et «tulejutt taga» (lk 22), kes eelistab «kanget kohvi / rummi ja kaneeliga» (22), ja kelle silmades on endeid. Sellisena ilmutab «Ma naeran magades» vaimusugulust näiteks Eda Ahi ja Betti Alveri värssides visanduva üle aja nägeva naisega, «kelle häälele on antud vägi / lausuda haavadest armid» (lk 39) ja kes kõrgest pilgust hoolimata teatab, et «oma kasuka ma lapin nüüd ja siin» (lk 27).
Siiski, «särtsaka ja kange noore naise» sildiga saab valgustada vaid üht külge Kaschani luulest; ja seegi on vaid rüü, mida pole põhjust liigtõsiselt võtta: «Päris veider, kas näete, see nahk on mul laenuks! / Ja see naer ja see pilk ja kittel ka. / Kõik mu tunded ja tuksed ja jutud on laenuks / ja mälu ja hambad ja kihud ka» (lk 24).
«Ma naeran magades» on värske ja paljulubav debüütkogu, mis ei suru end kindla kreedo või paatosega peale, vaid ilmutab oma erinevaid palgeid rahulikult, salapärase naeratuse saatel. Igapäevane on sundimatus ühenduses kõrge, isegi müütilisega. Pole kahtlustki, et sellise elutunde kandja suu on naerul ka magades.
Maarja Helena Meriste, Postimees 23.11.2017
Loe edasi
Humanitaarabi ühele ärevale ajale
2008. aastal „Värskes Rõhus” debüteerinud luuletaja, Esimese Sammu preemia laureaadi Berit Kaschani (BK) esikkogu ilmumine paneb kindlasti nii mõnegi luulearmastaja rõõmust hõiskama — ja mitte sugugi alusetult. BK äratuntav käekiri on tema truude lugejate rõõmuks säilinud ja üha vunki juurde saanud: irooniamaigulistest, vaimukassoojadest ja pea alati oskuslikult puänteeritud tekstidest tundub olevat kogusse jõudnud küll vaid tihedalt sõelutud paremik, kuid seda lihvituma mulje raamat jätab.
Kuigi üksikute tekstide puhul (näiteks „Elu halvim soeng”, lk 6; „Reisipalavik”, lk 7) on aeg ja ruum äratuntavamalt määratletud, ei meenuta kogu tervikuna ühegi teise nüüdisaja luuletaja loomingut, ei näi kuuluvat ühtegi konkreetsesse temaatilisse või vormilisse raami või liini. Vabadus tundubki olevat üks kogu tähtsamaid märksõnu: kogu ei noruta ega dotseeri maailmaparanduse teemadel, vaid võtab hoopis pikema jututa vabaduse too teistsugune maailm raamatu lehekülgedel luua. Muidugi aimub fantaasiaküllastest tekstidest eneseirooniat ja arusaama, et tegu on utoopiaga, ent see eneseteadlikkus teeb BK luuleilma veelgi nauditavamaks — ka teadmine võimatusest võib olla vabastav. Vabadus iseloomustab ka BK tekstide mänglevat vormi: ei vabavärsis ega riimis olda kinni, kartmata siiski kasutada võimalust viimasega möödaminnes katsetada.
Eks sarnasus ole ikka vaataja silmades, ent kui tahta tõmmata kirjandusloolisi paralleele, kipub kogu lugedes temaatiliste põhihoovuste, leidlike kujundite ja stiilse iroonia poolest vägisi meenuma Betti Alver, eriti tema „Tolm ja tuli”, mis 80 aastat enne siin luubi all oleva raamatu ilmumist mõjus toonases kirjanduspildis samuti mõnevõrra erandliku ja „elukaugena”, olles küll toonilt võitlevam ja vormilt selgepiirilisem. Alverigi kogus ja loomingus on esiplaanil enamasti eneseteadlikud ja ümbritsevast reaalsusest mõnevõrra eemal- — ja ehk ka üle-? — olevad luuletused, mis tõstavad kõrgele vaimu ja vabaduse, ilu ja inimlikkuse, lisades just luuletee alguses patta törtsu kummituslikku dekadentsitõmmist ja kamaluga irooniat. Ka praegu on meie ärevas ajas värskendav lugeda teost, mis räägib oma isepäisel viisil ja kellelegi pähe lajatamata ajatutest väärtustest.
BK kogus joonistub välja kaks peamist liini, mida laseb aimata juba pealkiri „Ma naeran magades”. Ühest küljest passivad kogu meeleolu märkima unistav olek, heas mõttes kergus, muretus ja lihtsuseotsing. Kogu süngemat tahku iseloomustab unenäolisus, millest aimub üleloomulikkuse, teispoolsuse ja viirastuslikkuse hõngu. Esimest laadi tekste tahaks esiotsa ristida autori sõnu laenates „lihtsateks lauludeks”: „naiivseid lootusi loon ilma häbita / ning mu lõvisüda avar, armiline / sala asunud on lihtsaid laule õppima” („Läbi lillede”, lk 36). Ometi on tõele au andes tegu pigem vapruse lauludega, sest teame ju, kui „raske on kergeks saada” — tõepoolest, pole lihtne leida kuulamiseks „lugusid, / millega ei seostu veel ükski mälestus / ja korraga muiata” ning „mitte üle mõelda” („Uitmõte” lk 17; vt ka „Naeratades öhe”, lk 10—11).
Heledalt naervate luuletuste seas on ehk keskseim lausa programmilisena mõjuv „Terve hommik” (lk 14—15): „Päev laulis, / aeg sillerdas / ja ega me tõesti kuulnudki, / kuis millalgi pärastlõuna paiku / naabrimehe ragiseva raadio / realistlik uudisteankur / uussiira murelikkusega teatas, / et veel üks sõda on ära jäänud, / sest juba jälle polnud kedagi lahinguväljale ilmunud / ja et üldse ei tea, mis niimoodi edasi saab, / sest need neetud humanitaarid, / neid lihtsalt ei saa usaldada. / Nad lasevad kõik ärid põhja / ja magavad alati sisse.” Tekst võiks suisa anda humanitaarabile uue tähenduse — kas saaks sõja puhul olla paremat humanitaarabi kui sõja ärajäämine, sest humanitaarid eelistavad köögis apelsine koorida? BK kristallhelge pildike muretust hommikust resoneerib kenasti kerge venega, mis Alveri „Nooruses” elujõele viib: „Päev oli pilvitu. Me pilgar pikk. / Me laulud — lapsikud. / Mis oli meile püha? / Ei midagi. / Ma olin õnnelik.” „Terve hommiku” jätku ja täiendusena mõjub „Koosolek klaaskuulis” (lk 20), kus apelsinihumanitaaridest on saanud maailmalõpukõrtsis istuvad vanameistrid (vrd Alveri „Raugad”), kes räägivad „elu allhoovustest, kuhu ükski paat ei uppunud” ja kel vana hea hajameel on lasknud juhtumisi unustada kõik, mis pole hingele parasjagu kerge kanda.
Viirastuslik-unenäolised tekstid lisavad kogule hoopis teistlaadi vürtsi, sügistalviselt dekadentlikku. Siinkohal muutub hele lõkerdamine ähvardavaks naerukäginaks („Puine lugu”, lk 19), kujundimaailmas hakkavad domineerima näiteks tarantellalik ennastunustavalt sõge tants, end võõra nahaga ehtimine, kondiklõbin ja fortuunamekine kaardimäng (vt näiteks „Pöördumine”, lk 22; „Kodukäija”, lk 24; „Vähemalt pool muinasjuttu”, lk 26—27; „Ajalooline tutvus”, lk 28; „Seletuskiri”, lk 31). Rusuvalt dekadentlikule lummale aitab kaasa sümbolite kuhjamine, näiteks luuletus „Kodukäija” (lk 24): „Paar kirja, kimp jorjeneid, rebitud ärtuäss, / kalavõrk, filmirull, ammu vilditud kass, / suveking, roostes kirves, leidmata mantlikäis, / must kilekott, / ääreni süütunnet täis.”
Ometi ei lase autor unenäo-luuletustel ähvardava kummituslikkuse õhukesele jääle lõputult libisema jääda — kui pinge viimseni kruvitud, toob ta lugeja lõpuks stiilselt ja heatahtlikult „maa peale tagasi”. Ja maandumine on meeldivalt pehme, kuigi — parafraseerides taas Alverit — kerge kumin teisest ilmast jääb siiski verre („Tontide nägija”). Ehk on mõjusaimad näited niisuguse ülesehitusega tekstidest „Puine lugu” (lk 18—19) ja „Parem hiljem” (lk 32—34). Viimase vabastav, ühtviisi õõvastav ja lohutav lõppakord on järgmine: „Sellel kuul / astusidki viimast korda läbi, / et mind julgustada / lõpuks ometi / kedagi järgmist / luuni ära armastama.”
Niisiis, soe helgus ja palavikuline ähvardavus, lustakus ja süngus käivad BK luules käsikäes. Poolused sulatab ootamatult värskeks tervikuks muhedalt mugistav puänteeriv iroonia, mis ei lase kogul kalduda liigsesse idealismi ega eksida ülemäärase sünguse või dramaatilisuse radadele. Ometi paistab, et autor on olnud oma luuletuste vastu küllalt lahke ja peenetundeline, et mitte last koos pesuveega välja visata: mänglevusest hoolimata jääb kõlama see, mis on „päris”. „Ma naeran magades” on kogu, mis meenutab, mis tunne on olla alverlikult „õnnelik, vaba ja laisk” — see on unistuste ja unenägude raamat, mis laseb muidu kehvamaigulise konnotatsiooniga „elukaugusel” paista vahelduseks ahvatleva ja vabastavana.
Meenub, et aastaid tagasi teatas Berit Kaschan lugeja nõudliku küsimuse peale, millal siis kogu tuleb, ootamatu lusti ja isegi kergendusega, et arvuti kõvaketas oli käsikirjaga ühes ära kärsanud — ju polnud õige aeg käes. Õnneks säilib kulunud teadmine, et käsikirjad ei põle. „Ma naeran magades” lubab kahtlustada, et käsikirjad hoopis küpsevad — ja praevarrast ei vänta härg, vaid vaim.
Eda Ahi, Looming, aprill 2017
Loe edasi
Tagasi teose juurde