Niisugune üldsõnaline kirjeldus on ilukirjandusliku teksti iseloomust ettekujutuse saamisel alati võrdlemisi tühise väärtusega. Pargi puhul kehtib see aga võib-olla enamgi kui keskeltläbi. Tema tuntumaid teoseid, romaan „Lõks lõpmatuses” (2003), on menukas küllap just seetõttu, et kombineerib haarava põnevikusüžee keeleliselt hea ja täpse väljenduse ning tundliku nüansitajuga. Põnevust krutib ka Tuglase novelliauhin­na pälvinud „Juhuslik” (1994). Ometi peab tingimata ise kogema Pargi lauseid, võrdlusi ja kirjeldusi. Kärt Hellerma on kunagi kirjaniku loomingu kokkuvõttes sõnastanud: Park oskab „elu kõige troostitumaid, kõige argisemaid külgi eriliselt hõõguma panna” ning „joonistab välja detailid ja värvib nende ümber ära isegi õhu”.[1]

Esimesel lugemisel haaras ka „Lemmikloomade paradiis”, nagu Pargi proosa ikka. Peategelane Minna-Maria kangastus esialgu kaasamõeldava ja -elatavana. Pärast esialgset ehmatust oli rõõm tõdeda, et hoolimata põhitege­vuse paigutamisest loomemajja ei ole tegu ei Mazzano Romano ega ka Visby­ga ning minajutustaja ei sarnane vähemalt välistelt parameetritelt autori kui kodanikuga. Õhku visati paljulubavaid niidiotsi. Senine autorislepp andis lootust keerukate lähisuhete tundlikule ja mitte liiga üheülbalisele käsitlusele. Selle poolest kergitab lati eriti kõrgele varasem „Tolm ja tuul” (1992). Muide seob peategelast „Tolmu ja tuulega” ka perekonnanimi, Lender. Raamatu vahest kõige huvitavamad motiivid ongi Minna-Maria lähedane, aga pingeline vahekord vend Silveriga ning kange ja visa, kuid elus pettunud ja ebastabiilse hingeeluga emakuju (kes ühes või teises variatsioonis esineb sageli Pargi tekstides). Viimaks jäi aga mitmelegi liinile oodatud vint peale keeramata ja eriti teisel lugemisel süvenes kahtlus, et seekord annavad hõõgust pigem elektrilised küünlad. Tundlikku nüansitaju ja head keelt on kasutatud, kasvatamaks liha õige tobeda skeleti luudele, umbes nagu kohalikud viiskümmend halli varjundit.

See fraas on viimastel aastatel küll ääre­tult ülekasutatud, kuid siinsel juhul on paralleel täiesti sisuline. Briti autori E. L. Jamesi „Viiskümmend halli varjundit” (2011) on kergekaaluline ar­mas­tusromaan, mis saavutas kiire maailmakuulsuse tõenäoliselt seepärast, et lõimib tegevustikku elemente sado­masohhistlikest seksuaalpraktikatest (te­hes seda paljude kriitikute hinnangul eksitavalt ja diletantlikult). Pargi romaanis on olemas isegi vihje samas suunas: pealkirjas sisalduva lemmiklooma-sõna üks seletusi on see, et partneril on kombeks peategelast kõnetada my pet [e.k ’lemmik(loom)’], mis viitabki BDSM-diskursusele. Olulisem on aga miski muu. „Viiekümne halli varjundi” puhul on kritiseeritud seda, kuidas armastusloo pähe serveerib autor lugejale manipuleerimisel põhinevat sõltuvussuhet, kus rikas, võimukas ja emotsionaalselt pärsitud mees allutab enesele noore, kogenematu, võimutu naise. Just seesuguse loo jutustab ka „Lemmikloomade paradiis”. Pehmemal kujul on muidugi tegu romantilise püsitroobiga, liiati on Park üritanud kirjeldada just niisuguse loo perversset aspekti ja riske, mida selline asjade käik „lemmikloomana” peetavale kaasa toob. Tahtmata laskuda liigsesse didaktilisusse, ei ole ta kinni katnud õnnehetki, mida pakub isegi seesugune suhe. Ka ei lase ta peategelasel teha dramaatilist kannapööret, ei pane talle suhu ega isegi mitte pähe otsest tunnistust: olin haiges suhtes, olin ohver. Selle asemel üritab autor realistlikumalt ja ausamalt näidata aeglast taastumist, vaikset leppimist juhtunuga ning selle integreerimist minapilti. Miskipärast ei taha see aga hästi õnnestuda, omal salakavalal kombel jäävad peale ja kõlama just romantilised klišeed.

Üks asi on peategelaste endi skemaatilisus. Minna-Maria kavaler Mart jätab endast kohe alguses nii ebameeldiva mulje, et võimalusi paheliseks võluks või ambivalentsuseks ei teki. Tema käitumine on vastik, ta hoopleb primitiivselt, vahetpidamata ja väljakannatamatult, kasutades sealjuures retromaigulist slängi: „vahel jooksevad mingid asjad täpselt siis kätte, kui vaja — õige inff, õiged kanalid, paar õigetel kohtadel konutavat tuttavat” (lk 65), „täitsa plank” (lk 67), „krogi” (lk 91) jne. Kui tema puhul võiks see kõik olla põhjendatudki, siis kohati langeb pea­aegu samasugusesse klišeelikkusse Minna-Maria ise — näiteks on ta kohutavalt kõhn ja sööb vähe. Närva isu troop on kulunud ja tüütu nii mees- kui naissoost kirjanike ja tegelaste puhul. Hiljuti kirjutati Loterii blogis Haruki Murakami kohta: „Miskipärast tundub alati uskumatu, kui tagasihoidlikult Murakami tegelased söövad, näkitsevad midagi ega jaksa tellitud toitu lõpuni süüa. [—] Õgardina on seda kõike raske taluda, tahaks väevõimuga neile sööki ja jooki sisse suruda, selline napp toitumine teeb endal kõhu tühjaks.”[2] Üks eriti harilikke ehituskive on see aga stereotüüpse traagilise kangelanna kujus. Samas vaimus on Minna-Marial näiteks kaasas traagilisele kangelannale sobilikult vähe rõivaid, needki minevikust rasked: Mardi kingitud siidist õhtukleit, Mardi suusakampsun ja oma­enda viimase raha eest ostetud tuvi­hall kos­tüüm; sõrmes kannab ta Mardi ostetud sõr­must. See kirjeldus on muidugi kari­keeriv. Tegelasel on siiski olemas ka tek­sa­sed, olgugi ühedainsad; viimaks on ta valmis sööma mõne viineri ja üldse esi­neb tema kirjeldamises ka häid hetki. Kuid kokkuvõttes jääb ta siiski kuidagi tühjaks.

Omajagu lahja tõmmisena mõjub ka muinasjutuline tegevuspaik: Kyle­more Abbey, loss kusagil Briti saartel. Ekstsentriline omanik leedi M. on sinna rajanud sünge loomemaja, kus kehtivad ranged reeglid ja majaperenaise kapriiside vastu eksida ei tohi. Pisut nagu kunstlikult (interneti puudumine ja maha­unus­tatud telefonilaadija) luuakse täieliku eraldatuse situatsioon. Ühtlasi annab tegevuspaik võimaluse kirjeldada luksusliku sisustuse, kuid kehvavõitu veevärgiga uhket vana maja (nagu see on tuttav inglise romaanidest, või koguni filmidest, nagu leheküljel 172 ka välja öeldud), luuderohuvääte, mida mööda saab äärmise meeleheite korral salaja aknast põgeneda, hiiglaslikku parki ja seal ringi jooksvaid perenaise truid spanjeleid.

Nii peategelasele kui ka kogu teosele peaks kihte lisama see, et romaanis vahelduvad püstkirjas ja kursiivis tekst. Mõlemad on esimeses isikus, peamiselt minevikulised minajutustused, kuid püstkiri märgib ilukirjandusliku jutustuse tavarežiimi, kursiiv peategelase teraapilist enesekirjutust. Stiiliregistrid on erinevad, kursiivis kirjutatu keskendub ainuüksi Minna-Maria suhtele Mardiga ning kannab eriti selgesti üheplaanilise armastusromaani pitserit, jutustades pidudest ja puhkusereisidest ning kasutades sääraseid väljendusi nagu „Maailm oli olemas ainult meie kahe pärast” (lk 62). Paistab, et narratiivi edenedes ühtlustuvad registrid üha enam ja hakkavad kandma ka ühiseid stiilimarkereid (nagu kohati lühendatud nud-kesksõna lõpp –nd). See võiks leidlikult edasi anda paranemisprotsessi ja minapildi kokkukasvamist, seda, kuidas kahe sahtli sisu peategelase peas lõpuks nii-öelda ühte valatakse. Ometi ei hakka see päriselt nii tööle. Võib-olla ei ole eri jutustused juba alguseski piisavalt erinevad, ka püstkirjas tekst räägib ju näiteks sellest, kuidas „meie pilgud kokku naksatasid, veel üks kord ühte sulasid” (lk 17). Ennekõike mõjub kursiivis osa lihtsalt kui sisuliste ja väljenduslike klišeede tulevärk, ilma et see kogumuljet kuidagi eriliselt rikastaks.

Nii koguneb Eeva Pargi vaieldamatust kirjutusoskusest hoolimata juba ohtlikult palju viletsavõitu romantilise loo elemente: tegevuspaik, tegevustik, tegelased ja keel. Neid täiendab veel viis, kuidas otsad kokku sõlmitakse. Süžeelisi detaile pole põnevusloo või vähemalt põneviku sugemetega loo arvustuses viisakas ära rääkida ja tegelikult ei ole ma ka kindel, kas kõigest päris õigesti aru sain — lõpus toimub üsna fantastilisi pöördeid. Kuid kõige suurema pettumuse valmistab see, kuidas laheneb või õigemini jääb lahendamata keskne, kurnava ja sõltlasliku armusuhte teema. Ei paista küll, et peategelasel oma stampiderohkest teraapiakirjutusest mingit abi oleks või et sellest sügavam mõistmine kooruks. Kuigi vahepeal tõdeb ta oma kirjapandut vaadates: „Üldkokkuvõttes oli see hämmastavalt hale lugu” (lk 139), näib pigem siiski, et minevikust ei vabane ta lõpuni, kuigi jumal masinast ulatab abikäe. Lausa viimastel lehekülgedel tehakse veel katset jõuvahekorrad lõplikult ümber pöörata, kui autor laseb Minna-Marial muiates jälgida lääne naiste n-ö peavoolufeministlikku ehk mehi kiruvat diskussiooni ja vahele torgata: „Ma arvan, et… mehed on õrnad.” (Lk 235.) See oleks romantilise süžee lõpetuseks elegantne käik, kui veenaks, kuid jätab seekord veenmata.

Selliseid etteheiteid on muidugi võimalik pareerida. Esiteks on romaani „moraalis” pettumine kahtlase väärtusega reaktsioon. Teiseks võib klišee ju alati osutuda hoopis teravmeelseks mänguks klišeega. Ent Park ei tundu sedasorti autor. Igatahes jääb suhu maik pigem kahtlasest loost, mille hea kirjanik on mulle lõpuni arusaamatutel põhjustel kätte võtnud ja kirjanduseks maskeerinud.

Olgu lõpetuseks siiski üle korratud, et see maskeerimine ei ole teostatud läbini kehvasti, paljud laused ja mõnikord lõigudki esindavad Parki tuntud headuses. Näiteks lemmikloomade teema ei sigine teksti mitte ainult Minna-Maria positsioonist esmalt suhtes ja seejärel loomemajas. Romaanis esineb olulisi koeri, lisaks leedi M-i spanjelitele veel Nõmme korteri perenaise Max, kes saab õnnetult surma. Kuid ka teksti kõige tabavamad kujundid seonduvad koertega. Nende hulka kuulub juhuslikum kommentaar: „See tumehall, longus peaga koer nägi välja täpselt samasugune nagu eesti mehed, kes seisavad kusagil Mudistes või Rõngus poeseinale nõjatudes, ja mõtlevad pingsalt, kas võtta veel üks õlu” (lk 25) — ent ka vahetult romaani põhiteemaga seotud: „Ma olin otsustanud, et ei küsi Mardi käest mitte kunagi ta asju, ei päri, ei armukadetse, ja ta saab alati ise valida, mida ta mulle ütleb ja kas üldse ütleb, aga mu mõte nuuskis nagu peremeheta koer ta jälgi ja lõrises, kui ta kedagi kasvõi ainult möödaminnes mainis või märkas.” (Lk 145.) Kui kogu sõltuvussuhte teema oleks läbi kirjutatud sel tasemel, siis allakirjutanu ei nuriseks.

[1] K. Hellerma, Vaateid Eeva Pargi proosasse. „Sirp” 25. XI 2010.
[2] kolm, Haruki Murakami — Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad (2016). https://loterii.blogspot.com.ee/2016/12/haruki-murakami-varvitu-tazaki-tsukuru.html.

Johanna Ross, Looming nr 2/2017

„Lemmikloomade paradiis“ on armastusromaan, mis on sõnastatud võluvalt, natuke kergemas keeles, argisemat, kõnepärasemat sõnavara kasutades, kui seda autor varem on teinud. Samas leidub palju häid kujundeid ja väljendeid, mis lisavad teosele hõrku maitset. Ja kehalisuse kirjeldamine pole põhiteema. Romaan on autori fantaasia töö, puhas fiktsioon, niisuguseid lugusid kirjutatakse üha harvem. Praegu müüakse enamasti iseenda elu ja hinge. Läheb kaubaks hästi, toob kodadesse kuulsust juurde! „Lemmikloomade...“ peategelaseks on noor naine, kellele rangete sisekorrareeglite järgi seatud elu ei sobinud, mis omakorda tõi kaasa tagasilööke ja inimlikke õppetunde. Tegemist on põimromaaniga, kus sama tegelane elab stipendiumi saanuna Inglismaal ühes vanas kloosterlossis, samal ajal kirjutades päevikut möödunust, mis aitaks selgitada, miks tema suur armastuslugu ummikusse jooksis. Lossis sisseseatud nõudmised ja range päevakava tekitasid Minna-Marias (kutsutud Mi´ks) aga vangi tunde ja ta otsustab selle vastu protestida. Küllap igale loomingulisele inimesele on raske taluda, et pargis tohib jalutada vaid kaks tundi ja määratud ajal. Tagajärg, Mi peab lahkuma, aga mitte koju tagasi, vaid Pariisi, seda tänu läbisaamisele lossiemanda abikaasaga. Nii et tegevus toimub kolmes Euroopa riigis. Katke: „Kui ma tihenevas õhtuhämaruses Kylemore Abbeysse jõudsin, istusid kaks helepruuni spanjelit siinsamas, vana kloostrihoone ees laia trepi mademel. Siidised spanjelikõrvad õõtsusid, nad vaatasid mind, aga nad ei haukunud, ainult vaatasid ja siiani pole ma ühtegi korda veel haukumist kuulnud. Võib-olla on nad kõik tummad, ka selle väikese küla koerad, millest ma, kohver ratastel kõrisemas, peale bussist väljumist läbi kõndisin, sest Eestimaal oleks mind saatnud terve klähvivate külakoerte kontsert. Lõpuks kohale jõudes olin liiga väsinud, et erilist saabumisärevust tunda, aga tasast mustavat järve, suurt parki ja seda hoonet nähes jäin ma küll tükiks ajaks seisma, vaatasin filmidekoratsioonile sarnanevaid tornisakke, seda suurt hoonet, mis tundub iidne ja pidulik, ning mägesid nende taga, mis on veel iidsemad ja pidulikumad. Vapimärgiga pargivärava juurest oli mulje vägev. Puud, rohelus ulatusid ainult poolde mäekülge ning sealt, madalate vihmaküllaste pilvedeni, algas pruunikaspaljas mäekülg. Päris üleval oli midagi valget, helendav punkt, millest ma ka silmi kissitades aru ei saanud, mis see on.“ See on oluline punkt, lisan juurde, et lugejas huvi tekitada.
Ent kus asub siis lemmikloomade paradiis? See võib asuda mitmes kohas. Minu interpreteering kõlab nii: kuigi nii mõnigi naisolend eelistab lemmikloomakese-inimeseloomakese positsiooni, ei tohiks naist sellisena kohelda. Ometigi, päris tihti valib naine abielukese just rikkaliku söögikausikese ja sooja toakese pärast. Ollakse kui lemmikloomake, keda saab näitusele kaasa võtta. Teistele näidata! Elu nn. paradiisis on ilukirjanduses ikka käsitletud, sedapuhku on see hea kujund, mis peaks panema lugejaid pikemalt mõtlema. Muidugi kuulume me kõik jumala loomaaeda ja tema ei tee ju meie vahel vahet, või siiski teeb? Ent küsimus, kas naist võib, saab, tohib lemmikloomana vaadelda, on juba suurem ühiskondlik pärimine. Vaevama jääb hoopis romaani viimane lause. Millele see osutab, inimese või koguni Euroopa saatusele?

Maire Liivamets, Liivametsa Lugemised 97, nlib

At first glance, one might think it was meant primarily for other authors, reviewers, and literary enthusiasts: at the center of the plot is a young woman with lackluster literary interests who spends some time at a writers’ house in Ireland. Yet, as is common with Park’s writing, this picture is deceiving. Things are not necessarily what they seem, and the text’s broader nature gradually unfolds, peering deep into the human psyche.

Pets’ Paradise isn’t a romance novel, although this may be a layer that is immediately revealed to the reader. True, the protagonist is in a writers’ house, recalling in diary format her relationship with a complicated and dangerous, but nevertheless attractive man. Yet, it is not a work about a woman longing for a man.

Perhaps the novel’s third and most important layer is its story of finding, understanding, and making peace with oneself. The process may sound short and simple when stated like this, but Park manages to present even the simplest things in a varied, deep, and well-considered way. Who are we to ourselves? What is the affect we have on others? And, what is perhaps most complex: how can we ever understand who we truly are in the face of superficiality and the deception of ourselves and others? How can we ever be capable of understanding and coming to terms with ourselves?

The positing of such questions and the quest for answers matches ideally with the milieu of the writers’ house. What makes this even more intriguing is the kind of house described in the novel: a place governed by odd and very particular rules. The patron, an eccentric aristocratic woman, allows the writers who comprise the cast of characters to reside and write at her abbey-like Irish country manor, but only under the condition that they obey several rules that are stricter than usual: the occupants are forbidden from interacting with one another, from leaving the building, and from concentrating on anything other than their writing. What is there to do for a young woman who ends up there by chance: one who, in reality, lacks any literary ambitions or intentions?

By situating her heroine in these unusual circumstances, Park creates a unique opportunity to delve into the depths of the woman’s soul. Though, to be exact, she allows the character herself to do so. Namely, the protagonist starts to write. To herself. Or is she writing to the world? As the book wraps up, it remains unclear what ultimately becomes of the manuscript the character wrote in the hopes of finding herself. As the protagonist leaves the house, she erases everything on her computer; whether this also includes the pages she wrote, excerpts from which are presented to the reader, is never confirmed.

And rightly so, for Pets’ Paradise is a journey. It is a voyage into the main character’s soul, but at the same time also into the reader’s soul. The book’s language is truly poetic: one pleasantly noticeable aspect is the stylistic difference between the narrator’s voice and the protagonist’s own writing, which feels more agitated and rough, yet is very sincere and invokes sympathy. Still, the style can occasionally come off as startling in its bluntness and rawness. Readers will find nothing grotesque or profane, but Park doesn’t shy away from addressing even the most complicated of issues: domestic violence, crudeness and intrigue in human relationships, pain from the loss of a child, and humiliations that one can inflict upon another person. All that pain can be found in this work, and Park makes no attempt to sugar-coat the topics. Nor does she move in the other direction: she doesn’t find it necessary to use profanity or obscenities, because what would be the purpose when life itself is already so complex, often cruel, and filled with deceptive, unfulfilled hopes and dreams?

Nevertheless, this doesn’t mean Pets’ Paradise is a work of angst. Park manages to keep the positive and the negative, the sad and the happy in check. Both poles exist in life, and often, it is only a question of perspective. Even though the book may appear sorrowful at times, this is not the case. It may be painful, but the pain that Park describes is mostly cathartic. And as the author herself said at one book-signing event, even a love that has been lost and irrevocably fallen into the past is good and beautiful for one simple reason: because it existed. And that is undeniably worth something.

Peeter Helme (1978) is an Estonian writer and journalist, and anchors Estonian Public Broadcasting’s literary radio programs. Helme has published five novels. The latest, Deep in the West (Sügaval läänes, 2015), is a drama set in the industrial Ruhr Valley.

Peeter Helme, Estonian Literary Magazine 1/2017